Aasta viimasel päeval, kui aasta pole veel päriselt lõppenud, ei hakka ma veel lõppevale aastale pikamat tagasivaadet heitma. Seda jõuab jaanuaris-veebruaris küll ja rohkem veel.
Küll, aga on see kõige õigem aeg vaadata otsa järgmisele aastale. Teha lubadused, mille kehtivus algab praeguse seisuga u. 3 ja poole tunni pärast :)
Esiteks, ma muidugi tean, et olen blogikirjutamisega olnud "paha poiss" (tänud kirjade ja meeldetuletuste eest!) ning väga harva jõudnud siia viimastel kuudel midagi kirjutada (vasakut tulpa olen siiski pidevalt aktuaalsena hoidnud). Kui päris aus olla, siis ma olen kirjutanud küll, aga need jutud on jäänud poolikuks ja lõpetamata ning seetõttu pole ka eetrisse jõudnud. Kui ma midagi veel siin lõpetada jõuan, siis võib midagi siia veel ilmuda (Amadeus näiteks)... Esimene lubadus järgmiseks aastaks ongi see, et ma ei lase blogil kustuda ning üritan anda endast parima, et kasvõi lühemalt, aga kuidagigi mingid märgid elamustest siia üles jõuavad. Vanemuise teatri puhul on ju veksel välja antud, et kui selle teatri tükke peaks vaatamas käima, siis nende kohta kirjutan 100%. See lubadus on jõus ka 2012! Paraku pole mul Tartusse olnud tihti asja sellel aastal ning Vanemuine ise ka kuidagi harva pealinna väisamas...
Kuna praeguse seisuga võib juba kindlalt väita, et täna peale kahvli ja noa liigutamise mingit sporti ei tee, siis oma käesoleva aasta treeningpäevikule otsa vaadates võib endaga selles mõttes rahule jääda, et ma pole oma elus kunagi nii palju sporti teinud! Kokku 417 tundi 6 minutit ja 6 sekundit! See teeb rohkem kui 17 ööpäeva, ehk 4,76% kogu ajast, ehk iga päev keskmiselt 1 tund ja 8 minutit! Kuigi kõige tähtsamaks spordiks mu elus on kujunenud jooksmine (kas peaks blogi nimetama ümber "jooksumeheks"? :)), siis ajaliselt veetsin ma rattasadulas 151 tundi ja 8 minutit, aga jooksutreeningutel/võistlustel 143 tundi ja 51 minutit. Puhtlalt "joostud kilomeetreid" tuli kokku 1309,31. See on rohkem kui Tallinnast Berliini :) Kusjuures esimene maraton on ka nüüd "spordi CV"-s olemas... Teine lubadus saab olema selline, et 2012.aastal kogun jooksukilomeetreid Tallinnast Berliini ja "tagasi"! Eriti palju rohkem aega ilmselt pole vaja küll spordile kulutada, aga luban proovida hoida taseme sama kõrgel. Jooksutempo tahaks tõsta praeguselt rekordilt 4:46/km-lt 4:16-le/km - no see on pigem "unistus", mitte "eesmärk" :) Lisaks jooksen 1 maratoni asemel 2012.aastal 2 maratoni! Ja tantsutrenni teen ka palju rohkem... Bodympumpi tegin 80 tundi, selle ja rattasõidu arvelt ilmselt peabki jooksmisele juurde näpistama. Teistelt aladelt polegi midagi võtta...
Viimastel aastatel on mul kombeks loobuda millestki tobedast või mõttetust toitumislaual. Seda traditsiooni kavatsen jätkata ka sellel aastal. Käesoleval aastal pole ma kordagi ostnud kartulikrõpse (kuigi ma kavalalt mõtlesin, et nende söömisest ma ei loobu, ehk kui keegi pakub, siis võtan ikka vastu, aga läks nii, et ma ei söönudki ainsatki kartulikrõpsu!) Coca-cola streik jätkus edukalt juba kolmandat aastat. Ei ainsatki lonksu cola-jooke! Need kaks keeldu jätan jõusse ka järgmisel aastal. Sellel aastal (laste pärast) pidin loobuma 2010.aaastaks antud lubadusest, ehk lahtiste kommide (kummikommide) ostmis/söömis-streigist. Järgmisel aastal kavatsen seda siiski jätkata, sest nüüdseks on ka pere harjunud, et kui ma midagi luban, siis ikka tõsiselt. Ega ma ju nende ostmisi-söömisi piira, ainult iseenda omi. Kehakaal on ju päris kenasti siiski jäänud nüüd pidama. Kunagi maha võetud 50-st kilost võtsin dieedi lõppedes peaaegu pool tagasi, kuid nüüd juba pool aastat püsib seal 40kilo kaotuse juures (olen seekord hoopis vähehaaval, ehk mitte otseselt dieeti pidades, vaid lihtsalt spordiga seda langetanud. Niimoodi püsib see kaal ka paremini!) Kolmas lubadus on see, et nüüdsest ei joo ma enam kohvi. Lisaks annan endast kõik, et jõuda tagasi viimase dieediga saavutatud kaaluni ning enam ei lase sellel üldse tõusta (see on suisa eelduseks, et teist lubadust suudaks täita, vt. "Teine lubadus" :)). Mingit erilist dieeti peale cola-kartulikrõpsu-kummikommi-kohvi dieedile ei pea, küll aga vähendan tunduvalt saiakeste ja kookide söömist (ehk juhtub see natuke nagu iseenesest koos kohvi kadumisega söögilaualt)! Hmmmm.... kõik kes mind tunnevad, teavad tegelikult, et kohvijoomine polegi minu jaoks mingi eriline nauding, ega "eriline loobumine". Aga tõstame siis veksleid - nüüdsest ei joo ma ka enam mingit muud limonaadi peale cola-jookide!
Neljas lubadus on rohkem lastega tegeleda, Viies lubadus vähem egoismi. Kuues lubadus on tegeleda rohkem mõtlemisega. Seitsmes lubadus - loen rohkem raamatuid. Sellel aastal peamiselt spordi ja töö pärast jäi kirjandus vaeslapserolli. Järgmisel aastal see nii enam ei ole!
2012 - ma olen Sinu jaoks valmis, võid nüüd tulla!
Head vana aasta lõppu ja HEAD UUT AASTAT!!!
PS. Kes täna raadiot ei kuulanud, saab "Teatrisse!" saate teatriaasta kokkuvõtet sealt kuulata. Minul oli ka au saates osaleda ning Meelise ja Pille-Riiniga oma lemmikteemal, ehk teatrist rääkida. Ise hakkan kohe homsest oma kokkuvõtteid kokku köitma.
laupäev, 31. detsember 2011
neljapäev, 1. detsember 2011
Rakvere teatri piletid poole odavamalt 5.-10.12.
Räägitakse, et (muuhulgas) minu pärast olla Rakvere Teatri piletite hinnad alla lastud. Noh, lõpuks ometi vähemalt mingitki tolku sellest blogist siin... Võtan vastu tänuavaldusi :)
PS. Tegelikult mul on ikka häbi ka... SUUR ja VANA Danzumees niimoodi õrnade loojahingede kallal närinud... pagan... üle võlli läksin vist hoopis mina, mitte Lauri :( Aga ma tõesti mõtlesin selle lavastuse ajal nii. Ma saan ju aru pointist, miks nad sellist teksti kasutavad, aga olgu see siis siin ikkagi sirgeks räägitud, et Lauri Nodzust alates on ta üks minu lemmiknäitlejaid.
Film asub siin lingi all.
Nagu Facebookis, nii ka siin - minu meelest tasub tormata etendustele "Eksperiment õhupumbaga", "Tuulte pöörises", "Toatüdrukud" ja "39 astet"! Eriti TOATÜDRUKUD!!! Kui need nähtud, siis "Kui Harry kohtas Sallyt" ja "Oscar ja Roosamamma" ka. Ja kui need ka nähtud, siis "Leenane-i kaunitar", kuigi need, kes Vanemuise versiooni nägid ("Mägede iluduskuninganna" Herta Elviste ja Liina Tennossarega) mõned aastat tagasi, need võivad tsipa... ei julgegi öelda, pärast pannakse jälle purki...
Tegelikult Rakvere Teater on väga hea teater kui mitte parim :) Ja seal on palju häid näitlejaid. Mõned neist Eesti parimad. Ise ootan hetkel "Kaasavaratu"-t ja kunagi peaks "Armastus tööpostil" ka tulema...
Mait Joorits ka tuletab siin vana (teatrikooliaegset) rolli meelde... a kes vana asja meelde tuletab...
sellel on hea mälu :)
PS. Tegelikult mul on ikka häbi ka... SUUR ja VANA Danzumees niimoodi õrnade loojahingede kallal närinud... pagan... üle võlli läksin vist hoopis mina, mitte Lauri :( Aga ma tõesti mõtlesin selle lavastuse ajal nii. Ma saan ju aru pointist, miks nad sellist teksti kasutavad, aga olgu see siis siin ikkagi sirgeks räägitud, et Lauri Nodzust alates on ta üks minu lemmiknäitlejaid.
Film asub siin lingi all.
Nagu Facebookis, nii ka siin - minu meelest tasub tormata etendustele "Eksperiment õhupumbaga", "Tuulte pöörises", "Toatüdrukud" ja "39 astet"! Eriti TOATÜDRUKUD!!! Kui need nähtud, siis "Kui Harry kohtas Sallyt" ja "Oscar ja Roosamamma" ka. Ja kui need ka nähtud, siis "Leenane-i kaunitar", kuigi need, kes Vanemuise versiooni nägid ("Mägede iluduskuninganna" Herta Elviste ja Liina Tennossarega) mõned aastat tagasi, need võivad tsipa... ei julgegi öelda, pärast pannakse jälle purki...
Tegelikult Rakvere Teater on väga hea teater kui mitte parim :) Ja seal on palju häid näitlejaid. Mõned neist Eesti parimad. Ise ootan hetkel "Kaasavaratu"-t ja kunagi peaks "Armastus tööpostil" ka tulema...
Mait Joorits ka tuletab siin vana (teatrikooliaegset) rolli meelde... a kes vana asja meelde tuletab...
sellel on hea mälu :)
pühapäev, 13. november 2011
Hind - Kuressaare Linnateater
No kohe kuidagi ei õnnestu Saaremaale see teatrisseminek ja seda rõõmsam on meel, kui Kuressaare Linnateateri tükid tuuakse "koju kätte". Sellistel puhkudel ei saa neid võimalusel mitte vaatamata jätta. Eriti veel lavastus, milles mängiv Guido Kangur tunnistati Teatriliidu poolt just selle rolliga 2010.a "Aasta parima meesnäitleja" tiitli omanikuks. No Guido on muidu ka juba mitmel viimasel aastal (praegune kaasa arvatud) tippvormis ja roll rolli järel tuleb temalt nagunii väärt mängu. Tegelikult peaksingi teda selles tükis hoopis pigem kõrvalosaliseks. Ta saabub mängu esimese vaatuse poole peal ja teise vaatuse on ta pool aega mängust väljas. Mis teadagi ei vähenda seda head, mis ta kogu oma lavaloleku ajal publikule pakub... Aga kõigepealt loost endast, mis pealtnäha justkui üpris lihtsake, kuid mille kihtide vahele on peidetud palju varjatud saladusi, maetud kirveid ning ussitanud tundeid. Armastusest ja emotsioonidest rääkimata.
Abielupaar (Elina Reinold ja Riho Kütsar) on tulnud mehe vanematekoju, et müüa ära sealne mööblikraam. Vanemad on ammu surnud ja mehel ilmselt keskmisest madalam palk ning raha oleks hädasti vaja ka. Tegemist peaaegu 50 aastaste inimestega, kelle elu on juba nagu ta on - valikud tehtud ning olukorraga ei jää muud kui leppida. Saabub juudivanamehest (Guido Kangur) mööblikaubitseja, kellel vanust 89 ning algab hinnajaht. Ühel hetkel saabub sinna ka teine vend (Aarne Mägi), kes on osanud oma elu paremini elada(?) - töötab arstina ning ilmselgelt on ta paremal järjel. Teda ei huvitagi raha, see voolab ta taskutesse nagunii, kui ta seda vaid vajab. Hakkab kahe venna vaheline arveteklaarimine. Peidetud kirved kaevatakse välja, luukered kisutakse kappidest ning tõde paisatakse päevavalgele. Tõde, mis tegelikult oli kogu aeg õhus olemas. Vaen, viha ja aastaid mädanenud pahad mõtted lämmatavad juba oma haisuga nii, et seda ei suuda keegi lähedalasuvatestki taluda.
Mingis mõttes kammerlik - tegemist ju ainult 4 näitlejaga, kuigi vaatasin seda Draamateatri suures saalis. Usun, et väiksemas, intiimsemas saalis oleks kõik need tunded õhu mõnusalt paksuks ajanud ning atmosfäär oleks sellest veelgi pingelisemaks muutunud. Esimene vaatus on justkui sissejuhatuseks sellele, mis tulemas. Sest sisuliselt oli minu jaoks põhiliseks teemaks kahe venna vaheline aastaid kestnud vaen. Tegemist on väga hea näidendiga, millele annab omamoodi ehk seegi tõestust, et seda on Eesti teatrites korduvalt lavastatud varasematel aastatel. Arthur Miller, kelle peatöödeks peetakse hoopis näidendeid "Müügimehe surm" (või "Proovireisija surm", olenevalt tõlkest), "Salemi nõiad" ja kolmandana vast ehk isegi "Vaade sillalt", on kirjutanud palju näidendeid ja seda kuni oma surmani 2005.a välja. Vaadates "Hind"-a tekibki küsimus, et miks on vaja dramatiseerida mingeid romaane, nagu näiteks Vanemuise Kafka"Loss" või Ugala Remarque'i"Triumfikaar" jms, kui on olemas nii palju häid näidendeid, mis on loodud lavale. Romaanidega see pahatihti nii siiski pole (vaatasin üle oma käesoleva aasta TOP30 - sealt leidubki vaid üksainus lavastus, mis ei ole originaalis näidendiks või vähemalt filmistsenaariumiks kirjutatud). "Hind" on detailideni läbikomponeeritud, dialoog on kõrgema klassi kvaliteediga ning seda jälgidagi on lihtne ja see jõuab "kohale". Eriti teises vaatuses jäi tunne, et iga lause, iga sõna on täpselt omal kohal. Üleliigsest on tekst justkui puhastatud - see lõi assotsiatsiooni Vanemuises lavastatud "Kogutud teostega", kus just kogenum dramaturg õpetas noort näitekirjanikku, kuidas tekst peab olema täpne ning ilma üleliigseta. Isegi kaubategemine oma korduste ja edasiarenguga on justkui ülitäpselt doseeritud.
Pealkiri "Hind" leiab mõttena mitmeid tõlgendusi - pinnapealselt ja lihtsameelselt muidugi mööbli hind, mille üle kemplemine käib. Teiseks ja juba natuke sügavamalt andeksandmise ja - saamise hind. Kas sellel on üldse "hinda"? Edasi kindlasti eneseväärikuse hind kuni inimese enda "hinnani" välja. Oma valikute, otsuste ja tegude eest, tahame me seda või mitte, peame maksma alati mingit hinda. Siinkohal nii selles suhtest, et vanem vend ei saanud hingerahu, kuna oli jätnud venda aitamata tema jaoks olulisel ajahetkel. Noorem vend, isa toetades ja koju jäädes maksiski oma eluga seda hinda, et pidi leppima vähemtasustatava tööga. See, et vennad teineteist vältisid ja ei saanud oma asju sirgeks räägitud, sellega maksid nad ise kindlast karmi hinda, sest mingi ebameeldiv tunne sellises olukorras muudab inimesed ju muidugi õnnetumaks - ka see on "hind" mida maksame tänu oma valikutele. Arvame, et nii on lihtsam, arvame, et see on "väiksem" hind...
Tihti oleme me oma kinnistmõtetes nii kinni, et ei suudagi avatud meelel läheneda adekvaatselt kogu olukorrale. Vend ei tahtnud venda aidata, sest miks tema peaks, kui isalgi on selleks võimalust. Liiatigi olukorras, kus too oma raha ei hoia enda huvideks vaid toidab rahahunniku otsas istuvat isa. Oli see siis nii raske? Ei, aga mingi uhkus ei lubanud. Mõnikord võib jällegi sellisest pisikesest otsusest sõltuda kogu teise inimese elu. Teisestki vennast oleks võinud saada teadlane või mingi tulutoovama ameti esindaja. Ära oleks jäänud kogu see ebameeldiv tunne aastateks vendade vahel. Ja isegi kui teine vend aitas isa teadlikult, et tal pole seda vaja tegelikult teha ning ta teeb seda näiteks inimlikkusest ja/või tahtest tunda ennast vajalikuna kellegi jaoks. Siis vend võib ju venda ikka aidata...
Minu ainus suurem kriitikanool läheb tegelikult näitlejatevaliku pihta. Eelkõige Riho Kütsari osatäitjavaliku pärast. Ja mitte sellepärast, et Kütsar oleks kuidagi halvasti mänginud. Nimelt oleks seda osa pidanud näitlema keegi, kes oleks natuke vanem. Piisaks 7-8 aastat vanemast inimesest. Sest Kütsari tegelast vaadates ei tekkinud seda mõtet, et ta on juba oma eluga sealmaal, et ta ei võiks kätte võtta veel muutust või muudatus oma ellu. Aga see oli minu jaoks selle tegelase olemuslik võti - ta oleks pidanud olema juba liiga vana, et venna pakkumist vastu võtta. Nii jäi sellele ainult "uhkuse tasand" ning mitte see kurb tagapõhi, et tal on igati õigustatud olla vastu venna pakkumisele. Teine tahtis muidugi endale hingerahu ja näidata nüüd üles üllameelsust, mida ta oleks pidanud tegema 30 aastat tagasi ja eks ta muidugi polnudki väärt seda andeksandmist. Tehtud tegusid ei saa teha tegematuks. Ja ka tegemata teod võivad mõnikord olla teod.
Vendasid mänginud Kütsar ja Mägi on muidu tõsised, natuke isegi mehelikult kuivad ja emotsioonitud. Kuid mõlemad siiski lähevad ka endast välja, mis muudab nad luust ja lihast inimesteks ka lavakarakteritena ja sellistes stseenides tuleb muidugi näitlejameisterlikkus eriti hästi välja. Kütsar mingi hetkeni tegelikult isegi mõnevõrra tüütas, et "jälle selline" roll. Kuid õnneks keset etendust läks temas siiski nagu midagi lahti. Aarne Mägi õhtut jäi kindlasti kummitama väike armas apsakas, kus ta dollarite asemel "kroonid" ütles, kuid kogu head rolli see siiski eriti ei varjuta. Näitlejana tundus ta võibolla isegi mõnevõrra huvitavam. Tema tunnete allasurumine ei olnud nii hästi paista, aga see omakorda avaldus hetketi kohmakalt eluliselt. Kuid oma rollides tegelikult särasid hoopis need mõnevõrra "kõrvalisemate" tegelaste näitlejad. Guido Kanguri ülistuskõne juba pidasin ja ta tõesti on vinge vana siin. Samas mitte küll 89-aastane, pigem sinna 60-70 vahele, aga need ilmed ja see omapärane karakter, omapärane isegi Guido Kanguri rollidele mõeldes, ikka kasvõi nüansi võrra erinev eelmistest. See on minu jaoks fenomenaalne, sest ometi on ta väga tugevate teatud omapäradega näitleja, mida murda suudab ainult tõeline kunstnik.
Elina Reinold muutub iga aastaga üha tugevamaks ja paremaks näitlejaks (ikka veel). Tema eriline hääl muudab ta karakterid kohe suu avades huvitavaks ja tähelepanuväärseks. Isegi siin, kus tõesti tal on karakterina vaid kõrvalroll, kuigi on laval kokku ehk sama palju kui Aarne Mägi mängitav vend. Ta suudab sellest naisest luua nii olulise tegelase taustsüsteemiga, et näägutades, tundsin kaasa tema mehele, kuid lõpetuses, oli ta siiski nagu mehest üle, sest see, et naine oma mehest ja tema valikust ahvatlevat pakkumist mitte vastu võtta "aru sai", suutis ta edasi anda vaid kinnominekuideele vastates ja kehakeelega. Jälle sai hetkeks mõelda, et "armastus on ikka nii tugev ja ilus"...
Hinnang: 4 (Eelkõige on see hea näidend. Teiseks tõeliselt head rollid Reinoldilt ja Kangurilt. Juurde oleks tahtnud intiimsust väiksema saali näol ning peategelaste vanuse järgi oleks pidanud teda minu meelest mängima keegi teine. Kunstnikutöö oli tagasihoidlik - palju vana mööblit ja tegelastel sobivavärvilised riided - tegelased olekski nagu olnud ise ka osa sellest "kaubast"... ja hinna mõttes ju nii ehk oligi... Lavastaja kindlasti toetub oma alusmaterjali tugevale tektile. Mingeid kontseptuaalseid huvitavaid lahendeid ei suutnud ma tuvastada. Mõned stseenide üleminekud olid natuke imelikud kui mõned jällegi topeltlahedad - näiteks see, kui tagatoast ilmub lõpupoole Kanguri tegelane justkui vastutahtmist kui samas tugevalt tahtes tagasi vendadevaheliselt võitlustandrile. Heiti Pakk on aga oma materjalivalikuga minu masti lavastaja. Eelmistest meenub kohe Endlas lavale toodud Stoppardi "Rock'n'roll". Mis samuti materjalina väga tugev. Tegemist on psühholoogiharidusega inimesega, ju teda huvitavad (nagu mindki), inimeste psüholoogilised käitumismudelid ja valikud. Siinkohal kindlasti ka see, et kui noorem vend tegelikult teadis või aimas, et isal on raha, siis miks ta ikkagi otsustas nii oma valikud teha... ja vanema venna otsus venda mitte toetada ning hiljem hingevaluga leitud parandusettepanekku tegemine. Väga põnev tükk ja kaljukindel klassikaline teater. Minule selline meeldib. Mõtlemisainet pikaks ajaks ja teatrikaaslasega arutlemisainet "hindade" kohta, mida meie oma eludes oleme hetkel sunnitud maksma. Tugevalt soovitatav!!!)
"HIND"
Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.
Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan
Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.
Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...
Preemiad:
♦ Guido Kangur - Eesti Teatriliidu auhind - parim meeskõrvalosatäitja 2010 (Gregory Solomon)
Esietendus 3. oktoobril 2010 Kuressaare Linnateatri suures saalis.
Etenduse pikkus 2 h 25 minutit.
Tekst lavastuse kodulehelt:
"HIND"
Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.
Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan
Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.
Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...
Preemiad:
♦ Guido Kangur - Eesti Teatriliidu auhind - parim meeskõrvalosatäitja 2010 (Gregory Solomon)
Esietendus 3. oktoobril 2010 Kuressaare Linnateatri suures saalis.
Etenduse pikkus 2 h 25 minutit.
neljapäev, 13. oktoober 2011
Kinoteater, püstijalukomöödia - Lavakad
Siinsamas blogis esitas kommentaariumis keegi "anonüümne" väljakutse minna vaatama lavaka-noorte stand-up'i. Ja mina, nagu ikka selliste asjadega, kui kusagil midagi põnevat toimumas - läksin liimile. Mis sest, et info minuni jõudmisel oli jäänud alguseni kõigest tund. Vanalinn ju siin küljeall (iPhone-i kaart näitas Olevimägi 7 aadressile kohalejõudmisajaks 17 minutit, tegelikkuses läks vist umbes 10). Jõudsime siiski viimasel hetkel. März-i uksetaga oli mingi rahvas ja kartsin, et ehk sellepärast, et saal on välja müüdud (uksed avati juba 19, aga algus oli kella kaheksast). Õnneks vähemalt minule müüs piletöör Piret Krumm (oli vist ikka tema?) siiski veel 2 piletit... Ja kuna saal tõesti puupüsti täis, leidusid viimased vabad kohad loomulikult esireast... A kes siis Stand-upi esireast vaatab - seal on ju oht kas lavale kaasamiseks või naerualuseks jäämiseks... Etterutates võib siiski öelda, et seekord vedas :) kõrvalt kisti "paar" lavale küll...
Olen stand-upi näinud nii Ameerikas, Inglismaal kui Rootsis ja eks neil seal ole traditsioonid juba pikemad ja tegijaid ka palju. Meil siiani ainult Jan Uuspõld ja Monoteatri tegijad ning mõned pulmaisad ning muud amatöörstänaplejad seda kunsti üritanud viljeleda. Pean tunnistama, et eriti vaimustuses pole veel kordagi Eestis olnud, kuigi mõned head naljad siin-seal on ikka õhku visatud... Mingis mõttes ju kunagi Nõmmik (Uduvere Ärni) ja Aru (Eliisabet Jõhvi) ning mõned vanakooli tippkoomikud, nagu Abel ja Laats, ning miks ka mitte Krjukov, Kibuspuu ning kogu Meelejahutaja kamp ja mõned muudki ikka üpris tasemel tegid seda mingit stand-up-i laadset asja, aga see oli tänapäevamõistes ikka juba väga ammu. Sestap on lausa teretulnud, et noored, peatsed profid, ka proovivad. Ja tegelikult jälle etterutates võib öelda, et mõne mehe puhul ei mõjunudki see üldsegi "proovimisena", vaid juba päris õnnestunud stand-up showna!
Kassast saadud tempel pani küll mõtlema, et J.O.K.K....Jörgen, Kaspar ja Karl-Andreas... aga Henriku asemel on O? Ok... ilmselt juriidiliselt oli siiski kõik korrektne :)
Vahepeal ei saanud ikka naeru üldse pidama ja kohe tekkis küsimus, et kes selle kõik kokku on kirjutanud? Tema ise või dramaturgiõpilastest lavastajad Diana Leesalu ja/või Paavo Piik? Igatahes naerusoone pani tukslema esimesest hetkest alates ning äratundmisrõõmu ja naermisväärset oli ikka tunduvalt rohkem kui Uuspõllu "Isa" ja Ürgmees" tükkides kokku :) Kuigi oleks vist paslik hoiatada, et nii mõnigi k*ka-, poti- ja allpoolvöödnali lendab ka eetrisse, aga õnneks siiski vaid "mõned" ja tervikus häirima ei jää (kuid siiski oleksin mõne neist jätnud kuulmata... samas ka näiteks "kuivkäimla" lugu tuletas oma "kuivkäimlakogemusi" meelde - nendele istuda ning paberit mitte leida... ja eriti "pimedas" pole ju meeldiv :)).
Põhilised teemad pöörlesid siiski naiste-meeste vaheliste suhete, vaese tudengi, inimeste kiiksude, suguvõsa ja sugulaste ning inimlike rumaluste ümber. Nagu ikka stand-up, nagu päris stand-up. Kusjuures proffid stand-upi tegijad ongi nagu näitlejad. Ning tavaliselt see pole vastupidi, nagu Kinoteatris. Stand-up'i tunnuseks ju tegelikult ikka ka see, et esitaja on oma materjali ise kirjutanud, selles suhtes tundus ka Uuspõllu monoteater rohkem ikkagi teatri kui standupina... Huvitav oleks teada, kas nad kirjutasid oma materjali ise või mitte... Või pigem nagu Linnateatri Hecuba pärast, et nagu koostöös teistega või nii...
Ja kuigi paljud naljad põhimõtteliselt tundusid mingist otsast ka tuttavana, oli siiski selline originaalimaik ikka küljes, et müts maha materjali ees! Tõsiselt naljakas oli... ja seda ütleb minusugune küünik, kes ikka harva naeru välja saab endast (no mõne erandiga, nagu eelmainitud Hecuba pärast). Ja võibolla need kergelt ka labasuste suunda kalduvad naljad on samuti siinseal stand-upi osaks. Kasvõi näiteks rootslase Jonas Gardell-i shows. Peaasi, et need domineerima ei hakka.
Oma venna "vanema vennana" tundsin ka enda nahalt ära teemad, millega Henrik Kalmet alustas... Paraku kõigest hoolimata mõjus ta ikkagi "soojendusesinejana" :) Ja hästi ta publiku kuumaks küttiski! Kõige tihedamalt erinevaid anekdootlikke situatsioonikoomilisi nalju just erinevatest situatsioonidest tuligi temalt. Tema kiiks naisteajakirju lugeda, mis tegelikult ju polegi naisteajakirjad, nagu ta iseenda õigustuseks ka publikule "asja selgeks teeb". Henriku stiil on natuke närviline. Ta pole ehk veel jõudnud ka nii hästi sisse elada, nagu temale järgnevad kursavennad ja sellepärast mõjub rohkem närvisolevana. Kuid mida show edasi, seda enesekindlamaks muutub ka mees. Ja seda rohkem ta enda "mõttevooluga" suudab ka vaatajat kaasa tõmmata. Ja eks neist naisteajakirjadest annab ju neid nalju ammutada niiet vähe pole. Seksinipid ja üldse "nipid" mis sellistes ajakirjades jagatakse tunduvad naeruväärsed juba enne kui ühtegi neist päriselt lugeda :) Kuid minu jaoks jäigi kõige soojemaks naljaks see tema võrdluste rida, kuidas alati tema on pidanud Karl-Andrease soojendajaks olema. Isiklik tasand mängib ikka palju rolli kuidas lugu kuulajale naha vahele poeb.
Teisena astus lavale Kaspar Velberg. Tema naljad olid seotud sugulaste kokkutulekuga. Kuivkäimla ja koledad suguvõsalased. Võibolla kõige vähemnaljakam neljast põhiloost, kuid mõnusalt enesekindel esitus pärast närvilist Henrikut. Naljakas oli küll Kaspari puhul tema roppude sõnadega ümberkäimine - justkui neid oleks tal väga ebameeldiv öelda. Aga võibolla oli see osa rollist, ei tea. Tahaks loota, et tal tegelikult ka lihtsalt on ebameeldiv ropendada :) Tema oi ka füüsilises mõttes kõige liikuvam. Kuid nagu mainisin mõndagi oleks sellest jutust tahtnud välja monteerida, but that's just me I guess...
Kui pooled mehed olid oma lood esitanud, tuli vahepalaks üks sketš vendadelt Kalmetitelt ning laul duolt Kaspar-Jörgen. Mõlemad päris head :)
Kolmandaks Jörgen Liik, kes kursus tagapool teistest ning esituses ka palju ebakindlam. Mitte, et see poleks võinudki olla selline närvilisem ja puterdavam - mõned inimesed ongi ju teistsugused, aga see vahe teiste meestega oli naljakalt silmatorkav. Loo mõttes oli jällegi parem kui Kaspari oma - vaese tudengi naistelantimiselood - jälle teema, mis ju tuttav teistest komöödiatest, kuid noor Jörgen elustas need situatsioonid hästi. Abivahendeid ju pole ning kõik tuleb lihtsalt käte ja olemusega selgeks teha. Lõpuks jäigi näiteks ebaselgeks, et see Aleksei või Andrei, kellega ta koos elab, kas see oli kaastudeng, ahv/mõni muu loom või papagoi või lihtsalt kujuteldav kaaslane :) Kuid samas oli võidurõõmsaid hetki, kui Jörgen ilmselt ise ka tunnetas, et publik on tal peos. Nendel hetkedel muutus ta ise ka vabamaks ja see lumepalliefektina tootis mõne veelgi ehedama situatsioonikoomilise nalja.
Viimasena ning tõesti suhkruna põhjal lasti lavale Karl-Andreas Kalmet. Teda oli nii näitlejana kõige parem jälgida kui ka tema lugu(lood) oli(d) minu jaoks kõige naljakam(ad) ning kõige rohkem samastumiskohti pakkuvad. Isegi naine müksas korra vastu õlga. Ma kohe ei saanudki aru, et millepärast. Hiljem küsisin, et mis ta müksib... selgus, et mina pidin ka tegema nii, et mõnikord küsin temalt, et mis tal viga on, kuigi tal pole midagi - et nüüd ta teab, et tahan lihtsalt meelega ärritada :) Noh, Karl-Andreas oleks siiski võinud meeste väiksed saladused jätta meie väikesteks saladusteks ning mitte välja lobiseda, et me teeme seda selleks, et hiljem mõnu tunda :))) No kui aus olla, siis ma tegelikult ei teadnudki, et mul selline komme on.. või tegelikult ju pole seda "kommet", aga käsi südamele pannes tuleb tunnistada, et mõnikord olen tõesti arvanud, et midagi justkui oleks naisel häda... aga siis on ju parem asjad sirgeks rääkida ning mitte jätta asju sisse ussitama või mädanema. Kui juba nii kaua oled naisega koos elanud, nagu mina (eile sai 17 aastat!) siis oled ju õppinud vähemalt nii palju, et naised tihti arvavad, et mehed peaksid aru saama, mis neil viga on või vähemalt seda, et neil on midagi, mis kas vastavalt vajab tähelepanu või just nimelt tähelepanu ei vaja... Aga mehed ju naiste "märkidekeelt", ega õhusthaaramise-kunsti ei valda ja mina olengi sellepärast läinud kergema vastupanu teed ning küsinud otse, kas midagi on... ehk näitab see sedagi, et ma muretsen ja hoolin... või tabamuse korral isegi seda, et ma tõesti justkui olen "naisest aru saanud" :)))
No igatahes oli Karl-Andrease läbielamisi suheldes oma naisega või suitsetama hakkamisel või seoses mistahes muu teemaga oli väga naljakas ning mõnus kaasa elada. See naljakas võrdlus suitsetama hakkamiseks vajaminevast tahtejõust, millest lugu käivitus, see oli ka esimene, mis pärast koju minnes neist kogu õhtu naljadest meelde tuli :) Hmmm... ja tema kodus on naisega küll kadestamisväärselt "kord majas", sest nii nagu tema tahab ja nõuab, nii teeb ka tema naine - isegi suitsetama hakkab, kui mees nii "otsustab" :)
Ja nagu noortega ikka, siis Facebook kummitab nii siin kui seal loos. 3 neljast võib neist ka FBst üles leida, aga nooremat Kalmetit njetu. Like!
Hinnang: 4 (mõned üksikud jutud, ehk paar lamedamat nalja välja vahetada ning olekski perfecto! Veidi kogemust ka juurde ja Eesti stand-upi tulevikku võiks juba selle põhjal uskuma hakata! Ausalt, väga naljakas oli! Loodetavasti neid aktsioone tuleb veel ja veel. Ja kui kellelgi on veel sellist "põrandaalust" inffi, mida eriti ei reklaamita, siis pliis andke mulle ka teada!!! raamatud@hotmail.com või kommentaarides! Päris vingeks elamuseks võib seda nimetada! Parem kui suurem osa tavateatrit! Ja terve etendus korralikult poolteist tundi - hinna/kvaliteedi suhe on nii vingelt kvaliteedi kasuks, braavo ja tänud!)
NB! Veel on võimalus näha seda lahedat ja erilist ettevõtmist 15.oktoobril... samas kohas (März) - Olevimägi 7. Fotod on pärit Cabaret Interruptus-e kodulehelt - www.interruptus.ee
Tekst lavaka kodulehelt:
Lavakad teevad püstijalukomöödiat
Lavakooli lõpetava kursuse tudengite Diana Leesalu ja Paavo Piigi lavastatud püstijalu- ja muudmoodi-komöödia "Kinoteater" teine kordusetendus toimub publiku nõudmisel neljapäeval, 6. oktoobril kell 20.00 Märzis.
Laval lõpukursuse tudengid Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg ja Jörgen Liik nooremalt kursuselt.
kolmapäev, 12. oktoober 2011
So you think you can dance 6.hooaeg TOP20
Olen oma "Teatriõhtu" järel teiseks lemmiku telesaatega jõudnud kuuendasse hooaega, kuigi tegelikult Ameerikas just lõppes juba kaheksas! No telekavaatamine ongi see kõige viimane asi, mis kogu kultuurineelamise ja sportimise vahel meelde tuleb (eilegi käisin näiteks Von Krahlis või peaks ütlema "Punk Kirikus" Smedsi viimast vaimusünnitust vaatamas, kus VKA viimase kursuse noored punkisid täiega 4 ja pool tundi! A sellest mõni teine kord...) Tänagi lihasrebestuse kiuste, ehk olukorras kui jalgadel midagi spordilaadset teha ei saa, käisin hoopis ujumas - 2,6 km/h. Jube mõnus oli!
Kuid SEE tantsusaade on igatahes televiisorivaatamist väärt! Ma ei saagi aru inimestest, kes passivad Tantsud tähtedega naeruväärseid Eesti staarikeste pingutusi, mis ilmselgelt neile endale kõige rohkem rõõmu ja mõnu valmistavad, kui võiks vaadata midagi sellist, mis vaataja silmale ka ilus on!!! Eks igaüks muidugi ise teab, pole mina siin mingiks kohtumõistjaks. Mõni kindlasti arvab vastupidiselt just "minu saate" kohta... eks ilu on ju vaataja silmades...
Esimese võistlussaate lemmiktants tuli jälle Tabitha & Napoleon-i koreograafi-duolt. Nad kohe oskavad just minu ilumeele jaoks tantse luua! Kuigi see tüdruk esimesest saatest kahjuks koju saadetigi (see muidugi räägib midagi terve TOP20 taseme kohta :)). Eks nad kahtlemata pole siin hip-hopi jaoks piisavalt kõva pingega, kuid tants ise on vinge! Eriti kätele tehtud koreograafia ning see koht kus kutt on käpuli seisva naise jalgade vahel ja nad mõlemad - üks näoga kaamera poole, teine seljaga - ringe teevad - lahe :) Check it out!
Lemmikuid nimetada on veel natuke vara, ent esimeses saates torkasid silma -
naistest:
Channing, Ellenore, Kathryn, Bianca ja Mollee
meestest:
Jakob, Nathan, Peter ja Ryan.
Kuid SEE tantsusaade on igatahes televiisorivaatamist väärt! Ma ei saagi aru inimestest, kes passivad Tantsud tähtedega naeruväärseid Eesti staarikeste pingutusi, mis ilmselgelt neile endale kõige rohkem rõõmu ja mõnu valmistavad, kui võiks vaadata midagi sellist, mis vaataja silmale ka ilus on!!! Eks igaüks muidugi ise teab, pole mina siin mingiks kohtumõistjaks. Mõni kindlasti arvab vastupidiselt just "minu saate" kohta... eks ilu on ju vaataja silmades...
Esimese võistlussaate lemmiktants tuli jälle Tabitha & Napoleon-i koreograafi-duolt. Nad kohe oskavad just minu ilumeele jaoks tantse luua! Kuigi see tüdruk esimesest saatest kahjuks koju saadetigi (see muidugi räägib midagi terve TOP20 taseme kohta :)). Eks nad kahtlemata pole siin hip-hopi jaoks piisavalt kõva pingega, kuid tants ise on vinge! Eriti kätele tehtud koreograafia ning see koht kus kutt on käpuli seisva naise jalgade vahel ja nad mõlemad - üks näoga kaamera poole, teine seljaga - ringe teevad - lahe :) Check it out!
naistest:
Channing, Ellenore, Kathryn, Bianca ja Mollee
meestest:
Jakob, Nathan, Peter ja Ryan.
neljapäev, 6. oktoober 2011
Puhastus - Vanemuine
Teatud põhjustel andsin lubaduse, et nüüdsest peale kirjutan alati blogisse teksti kui Vanemuise etendusi vaatamas käin. Tegelikult see "Puhastus" veel selle lubaduse alla ei kuulu, ent sellegipoolest on see juba kuuajatagusest vaatamisest hoolimata mul korduvalt mõtetes.
On jäänud selline mulje, et vaatajate arvamused sellest tükist jagunevad laias laastus kaheks - need kellele tükk meeldis (aga nad pole sellest vaimustuses) ning need, kes sellega üldse rahul ei ole. Väga palju sellist vahepealset massi või ülistuslaule laulvat publikut pole. Ka mina kaldun rohkem nende sekka, kes tükiga pigem rahule jäid. Mul on ka tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem leidub inimesi, kellele "Puhastus" siiski meeldis. Võibolla on raamatut lugenud inimestel tekkinud turvaline paus lugemise ja lavastuse nägemise vahele ning raamat ei varjuta oma detailirohke ning sügavama emotsionaalsusega teatri paratamatut pinnapealsemat lähenemist? Võibolla on trupp end paremini nüüdseks sissemänginud? Kuna minul õnnestus see nüüd ära näha alles kolmandal-neljandal katsel (olen ka blogis kirjutanud varasematest õnnetutest katsetest :)), ehk ligi aasta pärast esietendust, siis puudub mul võrdlusmoment esimese hooaja mänguga.
Päris huvitav on olnud kuulda/lugeda selle lavastuse kõikvõimalikest versioonidest ümber maakera, kus lavastajad on leiutanud huvitavaid lähenemisi ning lahendusi ja lootsin millegipärast ka Vanemuiselt mingit põnevat versiooni, kuid ehk just selle turvalise tavapärasuse pärast ongi valdavalt teatrikriitikud ning esimestel kuudel etendust näinud publik rahulolematud? Näiteks Stockholmi Linnateatri versioonis on kõik tegelased terve etenduse vältel laval. Kui neil parajasti otseselt teksti või stseeni pole, siis nad justkui kummitavad seal hingedena. Kui mõelda duaalsele ajastule, milles lood juhtuvas, siis minu meelest päris põnev lähenemine - ehk minevikuvaimud Aliidet kindlasti tänapäeva-ajastus pidevalt kummitasidki... ja muuseus Stockhoilmis viimne kui üks mängukord läkski täissaalidele ja kriitika oli ka helde.
Vanemuises lavastanud Inglismaal elav eestlanna Liisa Smith-i versioon on kahtlemata selline "turvaline" ja ilma eriliste mõttetrikkideta. Iseenesest korralikult tehtud ja sujuvalt on sulatatud laval ka ajastuvahetused, sest tegevus toimub ju paralleelselt nii tänapäeva Eestis kui 40ndatel. Kuid siiski mingit erilist lavastajapoolset lisanõksu ei tuvastavanud. Pigem võiks norida mõnede sisuliselt kriitiliste stseenide kallal. Näiteks kõige rahulolematum ja ebausutavam minu jaoks oli Zara tõe väljanõudmine Aliidelt. Ja kuna tegemist on ühe olulisema sõlmpunktiga, siis see oleks vajanud erilist hoolt ning täpset mängu, kuid 10.09 nähtud Vene Teatris külalisetendusel jättis see koht väga palju soovida. Õnneks siiski ei rikkunud see kogu tükki ära.
Kui siin negatiivsed seigad, ehk kriitikanooled said enne paitusi välja võetud, siis kurdan veel eesti näitlejate võltsi vene aktsenti. Nende karakterid lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Ja muideks õnnestunud ning ebaõnnestunud näitlejatööd võibki täpselt selle koha pealt kaheks jagada - nö. eestikeelsed, kes tegid väga head rollid ja venekeelsed eesti keelt rääkivad, keda ma lihtsalt ei suutnud uska (Tarmo Tagamets erandina oli ok, aga ta ei üritanud ka venepäraselt rääkida).
Tagatipuks oli kummaline, et teise vaatuse dramaatilistel hetkedel hakkas kusagilt põranda alt kostma kusagilt allkorruse restoranist ülikõvasti kõlaritest mängima pandud Depeche Mode, mis ei sobinud tüki meeleollu kohe kuidagi. Näitlejatest hakkas kahju - nemad pidid ju oma rollis tegevust jätkama. Kusjuures juba viimasel kolmel korral Vene Teatris teatrit vaatamas käies on mingi praak keset etendust... eelmisel korral otsustas keegi seal hakata kusagil aksidevahelt kostuval kõrgemal korrusel remonti tegema - ja seda keset etendust! Müstika!
Lugesin Sofi Oksanen-i "Puhastus"-t rohkem kui 2 aastat tagasi. See avaldas mulle sügavat muljet ja meeldis nii lugu kui ka kirjutamisstiil. Hämmastas madalalaubaliste inimeste vingumine selle kallal, nagu pretendeeriks see mingile kaljukindlale tõele või ajaloolistele faktidele. Minu meelest see oli lihtsalt üks väga hästi kirjutatud ning palju emotsioone äratav raamat. Mitmete dramaatiliste üllatusmomentidega, kahes ajastus paralleelselt toimuva loo ning huvitavate karakteritega. Teatritükk tundus kahvatum ka mingis mõttes juba sellepärast, et üllatusmomendid jäid tulemata, sest lugu oli juba raamatu kaudu tuttav. Ka karaktereid oli teatriversioonis vähem. Eriti suur ning oluline erinevus oli muidugi Ingli-tegelase puudumine teatriversioonis. Ja sellepärast, just eriti võrreldes raamatuga jääb selline suurem "kahju"-tunne puudu, kuna karakter pole silmaga nähtav, see on lihtsalt kunagi juhtunud, et Ingel minema viidi. Raamatus on karakter sees ning seeläbi kogu see eellugu, kus õde reedab õe, kus inimene on inimesele hunt, kus inimese kadedus ajab ta meeleheitlikele tegudele, tunduvaöt dramaatilisem. Kuid originaalis ongi ju tegemist teatriversiooniga, ehk Sofi kirjutas selle näidendi alles hiljem romaaniks, seega mis siin selle kallal ikka nuriseda. Igatahes on kahju neist, kes vaatavad teatritükki ja jätavad sellepärst raamatu lugemata, kuna teatrist ei saa kaugeltki mitte seda "tervet" lugu kätte.
Lavastuslikust seisukohast oli mänguruum piiratud, sest peamiselt toimus tegevus "toas", ehk lavale ehitatud kõrgendatud laval. See muudab terve etenduse staatilisemaks. Õnneks siiski toimusid mõned tegevused ka maja ümber, ehk niimoodi sai natukenegi mastaapi ja liikuvust ning seeläbi ka elu lavastusse juurde.
Siiani lugedes võib ilmselt tekkida küsimus, et miks ma üldse alguses heade tükkide poolele selle "Puhastus"e asetan kui pidavalt kõige kallal ainult urisen...
Tegelikult on siin siiski väärtuseid küllaga. Kõige säravam vähemalt minu jaoks - Aliide mõlemad osatäitjad. Sest nii Marje Metsur (keda ma muide raamatut lugedes üheks potentsiaalseks Aliide osatäitjaks pidasin) kuid eriti Maarja Mitt teevad sellise kaliibriga rollid, mis terve aasta lõikes tippude hulka minu jaoks kuuluvad. Marje käre hääl ning hämmastav energia aitab kaasa Aliide antisümpaatia ja sümpaatiavahelisele karakteriloomele. Oleme ausad, Aliide on ju vastik ja jälestusväärne naine! Kuid samas see olukord, kuhu ta on jõudnud tänapäeval, üksindus läbi selle õnnetu armastuse - kas ta sai siis oma tunnetele midagi parata? Ta armastas oma õemeest, kes jällegi omakorda ainult igal hetkel ihkas oma naist ning kelle jaoks Aliide just nimme oma kõiksuguste lähenemispüüdluste tõttu veel eriti vastumeelseks oli muutunud. See sirgeseljaga allaneelaja, kes liigub vaikselt ja armuvalus - selle kõik suudab Maarja Mitt oma karakteri sisse luua. Temast justkui õhkub mingit julget ja karmi naist, sellist 30ndate, 40ndate Hollywoodi filmitööstuse femme fatale-i... Ka noort Aliidet tahaks ju vihata, ka teda peaks isegi jälestama, aga inimilikkusest ei suuda. See on ju naine, kes üritab oma elu elada.... Muidugi kohe kui tekib inimlik kaastunne, tuleb jälle meelde, et see raisk teeb seda ju kõike oma õe elu hinnaga. Üle laipade, üle teiste inimeste tunnete, heaolu ning kaasinimese elementaarse austuse. Jäle inimene... kuid laval Maarjat vaadates on ometi Aliidel olemas ka teine poolus... armunud naise meeleheide... Kas mitte briti vana kõnekäänd ei lube, et "All in fair in love and war"??? Kas pole siis? Või siiski on? Ja see närvipundar, kelleks Marje ta vanemana mängib. Mingil hetkel siiski tuleb temast ka välja endisaegne kõvadus ja julgus - kasvõi näiteks siis kui vene afereistid alguses saabuvad.
Mainida tahaks veel ka Karol Kuntseli südantlõhestavat ja üdini tõsimeelset rolli. Kurb inimsaatus... ma ise ilmselt ei oleks suutnud niimoodi seal varitseda ja oodata. Ja ilmselt oleksin saanud veel varem hukka, kuid niimoodi oodata ja passida, loota ja soovida, ise midagi tegemata... mina ilmselt poleks suutnud. Samas kui juba korra oled hakanud niimoodi varjama ja redutama... ja ootama... ehk siis paratamatult jääd edasi ootama... Eriti kui mingi nõme naine võltskirjadega seda usku juurde tekitab, et seeläbi oma huve teenindada ning meest enda juures hoida. Ka Jaanovitsi vastik kommunist ning venelaste sabarakk on hästi väljamängitud - tõesti ebameeldiv ning vastik tüüp.
Hinnang: 4 (Kuigi raske on andestada mõningaid suuremaid apsakaid, oli siiski tegemist minu jaoks hea teatriga. Lugu ise, vähemalt raamatut lugenud ning tausta teadva inimese jaoks oli tugev. Tausta teades oli kogu see info pagasina kaasas ning seeläbi ju otseselt polnudki vaja isegi Inglit. Peategelase kaks näitlejat tegid vägagi tasemel tööd. Niiet kokkuvõttes iseg üllatavalt õnnestunud teatriversioon. Samas võibolla mängis rolli ka see negatiivne kriitika, mis mind ettevalmistas hullemaks. Kuid minu meelest sellest hoolimata oli tegemist väärt vaatamisega ning mina küll soovitaks. Tuletas kogu raamatu meelde. Ja hea siiski, et Sofi otsustas sellest loost üldse raamatu kirjutada. Raamat on kordades parem veel...)
Fotode autor Alan Proosa,Tekst lavastuse kodulehelt:
PUHASTUS
Draama kahes vaatuses
Eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni mitmeid auhindu ja kirglikku poleemikat pälvinud romaan "Puhastus" on leidnud Eestis elavat resonantsi. Dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936-1992).
Autor Sofi Oksanen
Tõlkija Kalju Kruusa
Lavastaja Liisa Smith (London)
Kunstnik Marge Martin
Muusikaline kujundaja: Sakarias J. Leppik
Osades: Marje Metsur (külalisena), Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn (külalisena).
Postsotsialistlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks erinevat naist: kuuekümnene Aliide ja verinoor Siberist pärit Eesti päritolu neiu Zara. Mõlemal on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada? Olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik.
"Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja Vanemuise teatris.
Esietendus 18. septembril 2010 Vanemuise tearti väikeses majas.
Kestab 2h30min
teisipäev, 4. oktoober 2011
Suur suveteatri kokkuvõte 2011
2011. aasta teatrisuvi... 2011. aasta suveteater
Üritasin võtta sellel suvel tavalisest rahulikumalt. Nüüd kus elan Eestis, saan teatrikülastusi ka hajutada ehk ajastada. Enam ei pea paaniliselt 7 tükki nädalas vaatama, hirmus, et muidu jääb kõik oluline nägemata. Käisin nädalas korra teatris ja äärmisel juhul ka 2. Valikut ju mõnevõrra oli, kuigi oleks võinud teatud aegadel ka rohkem olla. Eriti oleks tahtnud Linnateatri näitlejatelt midagi näha. Seal ju oli Scapin, aga ainult lavaka-noorte oma. Samas selliseid erinevate teatrite näitlejate segu-kooslusi oleks võinud ka rohkem olla. Millal siis veel kui mitte suvel...
Piletihind on ka hakanud tunduma kohati liiga krõbe. Ilmselt see Euro-aeg ja muud kulud... Toit on ju palju kallimaks läinud ning eks teatrisse saab ikka alles pärast seda, kui üür makstud ning toit laual. Huvitav, et tegelikult selliseid tükke palju polnudki, mille oleks saanud absoluutselt 100% kõrvale jätta. Eks muidugi mõned kergemad palaganid, mida isegi suvel ei viitsi vaadata... aga ka neis oli kas keegi huvitav näitleja või midagi muud, kelle/mille pärast siiski oleks võinud vaatamise ette võtta. Parandamatu teatrihull :)
Üritasin võtta sellel suvel tavalisest rahulikumalt. Nüüd kus elan Eestis, saan teatrikülastusi ka hajutada ehk ajastada. Enam ei pea paaniliselt 7 tükki nädalas vaatama, hirmus, et muidu jääb kõik oluline nägemata. Käisin nädalas korra teatris ja äärmisel juhul ka 2. Valikut ju mõnevõrra oli, kuigi oleks võinud teatud aegadel ka rohkem olla. Eriti oleks tahtnud Linnateatri näitlejatelt midagi näha. Seal ju oli Scapin, aga ainult lavaka-noorte oma. Samas selliseid erinevate teatrite näitlejate segu-kooslusi oleks võinud ka rohkem olla. Millal siis veel kui mitte suvel...
Piletihind on ka hakanud tunduma kohati liiga krõbe. Ilmselt see Euro-aeg ja muud kulud... Toit on ju palju kallimaks läinud ning eks teatrisse saab ikka alles pärast seda, kui üür makstud ning toit laual. Huvitav, et tegelikult selliseid tükke palju polnudki, mille oleks saanud absoluutselt 100% kõrvale jätta. Eks muidugi mõned kergemad palaganid, mida isegi suvel ei viitsi vaadata... aga ka neis oli kas keegi huvitav näitleja või midagi muud, kelle/mille pärast siiski oleks võinud vaatamise ette võtta. Parandamatu teatrihull :)
Kokkuvõttes käisin Eestis 20 erinevat etendust vaatamas suve jooksul. See on minu meelest päris korralik arv... paar aastat tagasi jõudsin kõigest 17 korral suveteatrisse. Tegelikult nägin päris septembri alguses ka 21. ehk Von Krahli Teatri Gilgameš-i, mida võiks ka suveteatriks veel nimetada. Pilet oli olemas septembris ka Tasandikkude helinatele, mis samuti originaalis suveteatri alla kuulub, aga kui olin poolel teel Saueaugule, selgus, et etendus hakkas peale juba kell 17, aga mina olin arvestanud 19:00se algusajaga - piletid jälle vastu taevast ja nüüd peab lootma, et mängitakse veel ka järgmisel suvel...
Siin keskendun siiski üksnes vahemikus 01.06. - 31.08. nähtud etendustele. Tabelite pikkuse otsustan vastavalt sellele, kui palju on mainimist väärt, et tase säiliks korralik.
TOP 8 etendused:
08 Limpa ja mereröövlid (Viimsi Rannarahvamuuseumi õu) - Selle suve "lastekas", (kuigi ka "Morten" oli väga lahe). Tundub, et Viimsi Suveteater on tulnud, et jääda ning minule see meeldib! Väga Lindgrenlik lähenemine. Ju palju vastavat atmosfääri aitas luua ka etendamise asukoht. Selles Rannarahvamuuseumis endas on välimuselt midagi just sellist sobivalt rootslaslikku. Olen näinud ka Ugala dramatiseeringut Kivirähki populaarsest lasteraamatust. Meeldis ka nende oma ja ma ei hakkagi siinkohal eelistama ühte teisele, aga eks väli- ja sise-etendus mõjuvad juba lihtsalt vormis ttingitult erinevalt. Kui keskenduda Viimsi versiooni tugevustele, siis lisaks sellele lahedale laevale, mida ära kasutatakse ning üldse sellele, et etendus õues toimub ja annab palju suuremad mastaabid ning võimalused kui teatrilaval mängides, siis mulle ikka väga meeldis Taavi Tõnissoni äge Padi (Ugala Aarne Soro oma meeldis ka!). Pole varem näinud ka Teele Viirat laval ja tema rockilaulja kähe hääl sobis kui valatud lina-beibele. Tiina Tõnis on juba mu ammune lemmik. Tema "vanaema" oli isegi minu jaoks hirmuäratav :) Ning muidugi unustamata teisi lemmikuid - Anti Kobin on poisikesena sama muheda olemisega, nagu ta teistes rollides - ta vist ongi muhe inimene :) Dramatiseering on minu meelest väga õnnestunud, oli ju Dvinjaninov kaasanud selle tegemiseks ka Urmas Lennuki... Ning lahedad Tauno Aintsi laulud ning hea muusika - paar laulu olid kohe väga-väga kaasakiskuvad! Lahe punkt suveteatrile :)
07 Tants aurukatls ümber (Rocca Al Mare Vabaõhumuuseum) - Midagi erilist, mis just minule hinge läks. Ma ei tea, kui palju ma sellele tekstile üldse jõudsin keskenduda. Kogu see muu tegevus, ehk jooksmine oli nii omapäraselt lummav. Ja tegelikult siiski ka see kuidas tekst sobis Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumisse päikeseloojumisega kokku. Lummav, lummav elamus. See virrvarr, kuidas me läbi elu jookseme, tegelikult millelegi sügavamalt keskendumata ja hetke nautimata. Tõeliselt ilus muusikavalik (näiteks Elleri "Kodumaine viis"!) aitamas kaasa emotsioonide tekkele.
06 Marquis D'Artiste (Saku mõis) - Kammerlik tükk Saku mõisas. Psühholoogiline kassi-hiire mõrvamäng. Kes on kes ja kes keda mängib ning miks... Rollide mõttes olid kõik paremad kaardid jagatud Jan Uuspõllu tegelasele mängimiseks ja Jan mängib ka nii vingelt rolli sisenedes, et higi pärlendab otsaees (kaasa aitas kindlasti ka kuum päev), aga minu meelest teeb täiesti suveräänse rolli hoopis Hendrik Toompere jr. Maniakki mängida on väga raske nii, et see ka mõjuks usutavalt ja õõnsat hirmu tekitavalt. Ta on ju Toompere... aga ei ole ka :)
05 Vabrikutüdrukud (Kukruse polaarmõis) - Girlpower! Neli head naisnäitlejat muudavad Polaarmõisa õmblustehasetsehhiks. Tulid meelde 70ndate lõpu, 80ndate alguse Ameerika filmid, kus naistegelased tehastes töötavad ja mingeid õiguseid taga nõuavad, a la Meryl Streep-iga Silkwood ja Sally Field-iga Norma Rae. Aga siin on lisaks tõsisematele nootidele sisse toodud ka südamlikku koomikat. Ja seda pakuvad teiste hulgas sellised esikomödienned nagu Ines Aru ja Terje Pennie. Ines Aru telefonistseen toob veel siiani naeru peale :)
04 Scapini kelmused (Linnateatri siseõu) - Nüganeni lavakalend särab tükist tükki ja nad pole ju veel kooligi lõpetanud. Sealt on võrsumas päris mitu huvitavat näitlejat - Pääru Oja, vennad Kalmetid, vennad Piusid, Priit Strandberg ja Piret Krumm on ehk teistest rohkem suutnud end esile mängida minu jaoks... Maiken Schmidt ka... aga teda Scapinis on vähe (pigem oli ta üks parimaid muidu minule üpris vastukarva "Vaata ma kukun" tükis)... ja eks neis peaaegu kõigis teistes on ka midagi... Aga eriti ägedaks kisub siis kui noorte toores jõud kokku on pandud. Kogu see möll muudab vana palagani vaatamisväärseks komöödiaks! Ja eks suve üheks eredamaks publikumärkuseks jäigi "neid on ju kaks"... eriti kui kuuled seda kõrvalistuvatelt võõrastelt alles lõpuaplauside ajal :)
03 Noor Eesti (Rakvere Rahvapark) - Kunstilises mõttes üks täiuslikumaid suveteatrielamusi sellel aastal. Sisu või pigem tekst jättis kohati soovida või siis oli viga minus, et ootasin mingil alataju tasandil, et see peaks olema midagi samaväärset nagu Kivastiku Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree. Kuid Rohumaa võiks tihedamalt lavastada! Ta suutis kogu selle asukoha muuta üheks suureks näitelavaks. Ideel ju ka jumet ning tõesti silmale on lihtsalt ilus seda kõike vaadata - eriti siis kui juba hämar ning kasutatakse elavat tuld. Mitmed karakterid mängitakse natuke üle, aga see on ka ilmselge taotlus. Samas oleksin meelsasti tahtnud näha mõnedes rollides teisi näitlejaid ja mõned liinid ei olnud vajalikud ning mitmes kohas oleks võinud just sisulises mõttes olla huvitavam (seda loomulikult minu isiklikust vaatenurgast vaadatuna). Kuid tervikuna jäi väga ilus suveõhtumälestus. Ja kahtlemat oli see elamus.
02 Peko (Värska) - Kui ma peaksin nimetama ühe päeva suvest, mis mulle kõige eredamalt sellel aastal meelde jäi, siis on see 09.juuli. Alates hommikul joostud Pühajärve järvejooksust (10,7km), sealt edasi Otepäält Värskasse sõit ning ratastega Värska metsades seiklemine - kukeseened, metsmaasikad... Setude laat Värska laululava esisel platsil ning kirsina tipul Mäeotsa lavastatud Peko. Tinglikult võiks selle ristida selle suve "Ruja"-ks :) Selline võimas elulugu, kuhu integreeritud igasuguseid vigureid, alates Merle Jäägeri parimast rollist, mida ma siiani temalt näinud olen, Raivo E.Tamm oma tuntud headuses, Marje Metsur koos Zetodega. Juss "Jeesus" Haasma, Andres "Peko" Mähar ja muidugi kolm kaunitari - Sandra Uusberg, Maarja Mitt ning Birgit Õigemeel. Kauksi Ülle on keevitanud kokku sellise laheda muusikali Setomaa muistendist. Ja kui nimetada 1 laul, mis sellest suvest jääb mällu, siis on see vana hea ACDC Thunderstruck-i eestindatud (setondatud?) versioon "Pikselüük" :) Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)
01 Vargamäe voonake (Tammsaare muuseum Albus) - Tammsaare on kunn. Lennuki oma lähenemine kirjanduslikus mõttes väga tasemel dramatiseeringuga muudab selle peaaegu õigustatud autoriteatriks. Kuigi motiivid on Tammsaarelt... Ja Anneli Rahkema tulemine Karinina on täiesti vääriline lisa oma eelkäijate tipprollidele. Mõtlemisainet ka pikemaks, tegelikult nii kauaks kui vähegi endal jaksu on, sest Tammsaare Tõde ja õigus on ammendamatu. Seoseid nii sisemiselt kui meie kõigi eludega võib jäädagi tegema... Minu selle suve lemmik, kuigi nii mõneski mõttes jagab lemmiku-tiitlit koos Pekoga.
TOP 8 etendused:
08 Limpa ja mereröövlid (Viimsi Rannarahvamuuseumi õu) - Selle suve "lastekas", (kuigi ka "Morten" oli väga lahe). Tundub, et Viimsi Suveteater on tulnud, et jääda ning minule see meeldib! Väga Lindgrenlik lähenemine. Ju palju vastavat atmosfääri aitas luua ka etendamise asukoht. Selles Rannarahvamuuseumis endas on välimuselt midagi just sellist sobivalt rootslaslikku. Olen näinud ka Ugala dramatiseeringut Kivirähki populaarsest lasteraamatust. Meeldis ka nende oma ja ma ei hakkagi siinkohal eelistama ühte teisele, aga eks väli- ja sise-etendus mõjuvad juba lihtsalt vormis ttingitult erinevalt. Kui keskenduda Viimsi versiooni tugevustele, siis lisaks sellele lahedale laevale, mida ära kasutatakse ning üldse sellele, et etendus õues toimub ja annab palju suuremad mastaabid ning võimalused kui teatrilaval mängides, siis mulle ikka väga meeldis Taavi Tõnissoni äge Padi (Ugala Aarne Soro oma meeldis ka!). Pole varem näinud ka Teele Viirat laval ja tema rockilaulja kähe hääl sobis kui valatud lina-beibele. Tiina Tõnis on juba mu ammune lemmik. Tema "vanaema" oli isegi minu jaoks hirmuäratav :) Ning muidugi unustamata teisi lemmikuid - Anti Kobin on poisikesena sama muheda olemisega, nagu ta teistes rollides - ta vist ongi muhe inimene :) Dramatiseering on minu meelest väga õnnestunud, oli ju Dvinjaninov kaasanud selle tegemiseks ka Urmas Lennuki... Ning lahedad Tauno Aintsi laulud ning hea muusika - paar laulu olid kohe väga-väga kaasakiskuvad! Lahe punkt suveteatrile :)
07 Tants aurukatls ümber (Rocca Al Mare Vabaõhumuuseum) - Midagi erilist, mis just minule hinge läks. Ma ei tea, kui palju ma sellele tekstile üldse jõudsin keskenduda. Kogu see muu tegevus, ehk jooksmine oli nii omapäraselt lummav. Ja tegelikult siiski ka see kuidas tekst sobis Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumisse päikeseloojumisega kokku. Lummav, lummav elamus. See virrvarr, kuidas me läbi elu jookseme, tegelikult millelegi sügavamalt keskendumata ja hetke nautimata. Tõeliselt ilus muusikavalik (näiteks Elleri "Kodumaine viis"!) aitamas kaasa emotsioonide tekkele.
06 Marquis D'Artiste (Saku mõis) - Kammerlik tükk Saku mõisas. Psühholoogiline kassi-hiire mõrvamäng. Kes on kes ja kes keda mängib ning miks... Rollide mõttes olid kõik paremad kaardid jagatud Jan Uuspõllu tegelasele mängimiseks ja Jan mängib ka nii vingelt rolli sisenedes, et higi pärlendab otsaees (kaasa aitas kindlasti ka kuum päev), aga minu meelest teeb täiesti suveräänse rolli hoopis Hendrik Toompere jr. Maniakki mängida on väga raske nii, et see ka mõjuks usutavalt ja õõnsat hirmu tekitavalt. Ta on ju Toompere... aga ei ole ka :)
05 Vabrikutüdrukud (Kukruse polaarmõis) - Girlpower! Neli head naisnäitlejat muudavad Polaarmõisa õmblustehasetsehhiks. Tulid meelde 70ndate lõpu, 80ndate alguse Ameerika filmid, kus naistegelased tehastes töötavad ja mingeid õiguseid taga nõuavad, a la Meryl Streep-iga Silkwood ja Sally Field-iga Norma Rae. Aga siin on lisaks tõsisematele nootidele sisse toodud ka südamlikku koomikat. Ja seda pakuvad teiste hulgas sellised esikomödienned nagu Ines Aru ja Terje Pennie. Ines Aru telefonistseen toob veel siiani naeru peale :)
04 Scapini kelmused (Linnateatri siseõu) - Nüganeni lavakalend särab tükist tükki ja nad pole ju veel kooligi lõpetanud. Sealt on võrsumas päris mitu huvitavat näitlejat - Pääru Oja, vennad Kalmetid, vennad Piusid, Priit Strandberg ja Piret Krumm on ehk teistest rohkem suutnud end esile mängida minu jaoks... Maiken Schmidt ka... aga teda Scapinis on vähe (pigem oli ta üks parimaid muidu minule üpris vastukarva "Vaata ma kukun" tükis)... ja eks neis peaaegu kõigis teistes on ka midagi... Aga eriti ägedaks kisub siis kui noorte toores jõud kokku on pandud. Kogu see möll muudab vana palagani vaatamisväärseks komöödiaks! Ja eks suve üheks eredamaks publikumärkuseks jäigi "neid on ju kaks"... eriti kui kuuled seda kõrvalistuvatelt võõrastelt alles lõpuaplauside ajal :)
03 Noor Eesti (Rakvere Rahvapark) - Kunstilises mõttes üks täiuslikumaid suveteatrielamusi sellel aastal. Sisu või pigem tekst jättis kohati soovida või siis oli viga minus, et ootasin mingil alataju tasandil, et see peaks olema midagi samaväärset nagu Kivastiku Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree. Kuid Rohumaa võiks tihedamalt lavastada! Ta suutis kogu selle asukoha muuta üheks suureks näitelavaks. Ideel ju ka jumet ning tõesti silmale on lihtsalt ilus seda kõike vaadata - eriti siis kui juba hämar ning kasutatakse elavat tuld. Mitmed karakterid mängitakse natuke üle, aga see on ka ilmselge taotlus. Samas oleksin meelsasti tahtnud näha mõnedes rollides teisi näitlejaid ja mõned liinid ei olnud vajalikud ning mitmes kohas oleks võinud just sisulises mõttes olla huvitavam (seda loomulikult minu isiklikust vaatenurgast vaadatuna). Kuid tervikuna jäi väga ilus suveõhtumälestus. Ja kahtlemat oli see elamus.
02 Peko (Värska) - Kui ma peaksin nimetama ühe päeva suvest, mis mulle kõige eredamalt sellel aastal meelde jäi, siis on see 09.juuli. Alates hommikul joostud Pühajärve järvejooksust (10,7km), sealt edasi Otepäält Värskasse sõit ning ratastega Värska metsades seiklemine - kukeseened, metsmaasikad... Setude laat Värska laululava esisel platsil ning kirsina tipul Mäeotsa lavastatud Peko. Tinglikult võiks selle ristida selle suve "Ruja"-ks :) Selline võimas elulugu, kuhu integreeritud igasuguseid vigureid, alates Merle Jäägeri parimast rollist, mida ma siiani temalt näinud olen, Raivo E.Tamm oma tuntud headuses, Marje Metsur koos Zetodega. Juss "Jeesus" Haasma, Andres "Peko" Mähar ja muidugi kolm kaunitari - Sandra Uusberg, Maarja Mitt ning Birgit Õigemeel. Kauksi Ülle on keevitanud kokku sellise laheda muusikali Setomaa muistendist. Ja kui nimetada 1 laul, mis sellest suvest jääb mällu, siis on see vana hea ACDC Thunderstruck-i eestindatud (setondatud?) versioon "Pikselüük" :) Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)
01 Vargamäe voonake (Tammsaare muuseum Albus) - Tammsaare on kunn. Lennuki oma lähenemine kirjanduslikus mõttes väga tasemel dramatiseeringuga muudab selle peaaegu õigustatud autoriteatriks. Kuigi motiivid on Tammsaarelt... Ja Anneli Rahkema tulemine Karinina on täiesti vääriline lisa oma eelkäijate tipprollidele. Mõtlemisainet ka pikemaks, tegelikult nii kauaks kui vähegi endal jaksu on, sest Tammsaare Tõde ja õigus on ammendamatu. Seoseid nii sisemiselt kui meie kõigi eludega võib jäädagi tegema... Minu selle suve lemmik, kuigi nii mõneski mõttes jagab lemmiku-tiitlit koos Pekoga.
---
TOP 2 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:
02 Tuulesaared - juba teist suve mängiti, aga no mingi valemiga ei saanud seda Hiiumaareisi endale lubada. Eelmisel suvel mitmed pidasid oma lemmiklavastuseks. Usun, et see oleks ka minu maitse - armastus ja romantiline Prantsuse sadamalinn... milline atmosfäär juba lihtsalt ettekujutades...
01 Tasandikkude helinad - Sellel suvel üks positiivseimat kõlapinda saanud tükk. Keegi ütles, et oli nutnud... hingeminevad tükid on minu meelest veel need kõige-kõigemad. Tühi emotsioonitu intellektuaalsus või iga hinna eest millegi erilise või eripärase tegemine kaotab minu jaoks alati vanale heale Stanislavski psühholoogilisele inimsuhete- teatrile. Kui tekstis on selliseid kihte, mis hingepaelu pingutavad, siis ka kõige vingemad lavastajatrikid kahvatuvad. Kuigi näiteks Gilgameš lõi just nimelt oma vinge "lavastusega"... Muidu oleks ilmselt pidanud tegemagi TOP3-e, kui juhuslikult poleks seda ex tempore vaatamas käinud septembri alguses...
---
TOP 8 naisnäitleja rolli:
---
TOP 8 naisnäitleja rolli:
08 Anne Veesaar - Head ööd, ema - Sellist rolli ei saa muidu teha, kui ei lähe selle karakteri hingeellu sisse. Ja kui õõvastav on seda kõike läbitunnetada ning see siis endast edasi teatrilaval kanaliseerida. Müts maha Anne ees, et ta suutis.
07 Liisa Aibel - Vargamäe voonake - Üks pisike pärl on tema Tiina. Kuigi palju mängib rolli see kuidas ta kogu lavastuse sees on lavastuslikus mõttes ja kuidas ta sinna on kirjutatud, kuid Liisa mängib Tiina täiesti omaks. See kummalisus, mis tema Tiinast õhkub on irooniline, sest karakterina on ju tema Tiina vaatet ainuke normaalne neist neljast - teised on kõik mingis mõttes markantsed (Indrek on isast vanem, Karin sureb ja tuleb tagasi laiapuusalise mamslina jne jne jne), kuid Liisal polegi vaja trikke, ta oskab ise trikitada.
06 Kersti Heinloo - Saatuse heidikute kuu - Intensiivne roll, mis nõuab energiat ja mingit mängustiililist teravust (eriti sellise tegelase kõrvale vastukaaluks, nagu see joodikust, pidevalt kergelt uimane, Avandi tegelane oli). Väga hästi mängis peitu ka naiselikud kavalused, mis andis tema rollile dimensioone juurde. Tema tegelane oligi ainuke huvitav tegelane kogu tükis. Kuigi Rekkor ta kõrval mängis end ka oluliseks.
05 Merilin Kirbits - Felix Ormusson - Tundeerk, pilkude ja kehahoiakutega rolli illustreerides, samas komponeeritud rolli muljet jätmata - lihtsalt ja loomulikult mõjub ta. Samas teab ju ta ise kui ka vaataja, et ta karakter kogu oma naiseliku käätesaamatu-naise mängu juures armastab meest, kes tegelikult polegi temast tõeliselt huvitatud. Valus karakterile - magus rollile - nauding vaatajale.
04 Merle Jääger - Peko - Merca oleks justkui sündinud seda käredat eite mängima - kehastudes justkui mängleva kergusega Peko emaks. Temast hoovab sellist powerit ja rockenrolli, et laseagaolla :) Milline ürgne jõud ja hoog ja ennastunustav mäng. Vinge naine ma ütlen!
02-03 Ines Aru - Vabrikutüdrukud - Ines ja Terje on selline tandem, et kui nad veel koos lavale lasta, siis ei saagi sealt muud kui kulda. Viimati meenub nende ühine ülesastumine Rakvere Teatri Leskedes. Ja nagu seal, nii ka siin mängitakse osavat köieltantsu koomika ja traagika vahel tasakaalu hoides, üks tundepool toetab teist ja teine laseb teise poole emotsioonid just õigesti mõjule. Nii Ines kui Terje lausa säravad ja pakatavad andekust!
02-03 Terje Pennie - Vabrikutüdrukud
01 Anneli Rahkema - Vargamäe voonake - Üle-eelmise suve 2.koha omanik on tõusnud esimeseks :) Annelil on ühist 2.-4. kohal siin tabelis olevate naisnäitlejatega tema hoogsus. Tema enda huvi anda endast kõik, jätmata hetkegi laval kasutamata või laisaks "lihtsaltolemiseks". Ja kui ta hoogu läheb, on seda tõsiselt võimas vaadata. Ka mõnedest tema teistest rollidest välja paistev nipsakus on Karinile sobilik kui loodult. Anneli tundus mulle tükki vaadates "üllataval" kombel õnnestunud valik Kariniks, kuid kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult väga loomulik ja loogiline hoopis! Fantastiliselt hea roll! Isegi päris kerge vaevaga tituleerin suve parimaks.
---
TOP3 - Ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
05 Merilin Kirbits - Felix Ormusson - Tundeerk, pilkude ja kehahoiakutega rolli illustreerides, samas komponeeritud rolli muljet jätmata - lihtsalt ja loomulikult mõjub ta. Samas teab ju ta ise kui ka vaataja, et ta karakter kogu oma naiseliku käätesaamatu-naise mängu juures armastab meest, kes tegelikult polegi temast tõeliselt huvitatud. Valus karakterile - magus rollile - nauding vaatajale.
04 Merle Jääger - Peko - Merca oleks justkui sündinud seda käredat eite mängima - kehastudes justkui mängleva kergusega Peko emaks. Temast hoovab sellist powerit ja rockenrolli, et laseagaolla :) Milline ürgne jõud ja hoog ja ennastunustav mäng. Vinge naine ma ütlen!
02-03 Ines Aru - Vabrikutüdrukud - Ines ja Terje on selline tandem, et kui nad veel koos lavale lasta, siis ei saagi sealt muud kui kulda. Viimati meenub nende ühine ülesastumine Rakvere Teatri Leskedes. Ja nagu seal, nii ka siin mängitakse osavat köieltantsu koomika ja traagika vahel tasakaalu hoides, üks tundepool toetab teist ja teine laseb teise poole emotsioonid just õigesti mõjule. Nii Ines kui Terje lausa säravad ja pakatavad andekust!
02-03 Terje Pennie - Vabrikutüdrukud
01 Anneli Rahkema - Vargamäe voonake - Üle-eelmise suve 2.koha omanik on tõusnud esimeseks :) Annelil on ühist 2.-4. kohal siin tabelis olevate naisnäitlejatega tema hoogsus. Tema enda huvi anda endast kõik, jätmata hetkegi laval kasutamata või laisaks "lihtsaltolemiseks". Ja kui ta hoogu läheb, on seda tõsiselt võimas vaadata. Ka mõnedest tema teistest rollidest välja paistev nipsakus on Karinile sobilik kui loodult. Anneli tundus mulle tükki vaadates "üllataval" kombel õnnestunud valik Kariniks, kuid kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult väga loomulik ja loogiline hoopis! Fantastiliselt hea roll! Isegi päris kerge vaevaga tituleerin suve parimaks.
---
TOP3 - Ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
03 Ülle Lichtfeldt nii "Noor Eesti" kui ka "Vabrikutüdrukud". Ta ilmselgelt on karjääri tipul. Oleks, et ta sinna jääkski! Roll rolli järel tuleb temalt väärt tööd. Üks stseen, mis eriti meelde jäänud, on see kus ta Noor Eestis pikali viskab, sest ei taha, et teda ära viidaks... justnagu niimoodi saaks maast kinni hoida :)
02 naised lavastuses "Scapini kelmused" - Lahedad noored - hinge, armastuse ja mõnusalt hoogsalt tehtud ka pisitilluksed rollid.
01 naised lavastuses "Peko" - Lisaks Merlele ei saa jätta mainimata ka kõiki neid ülejäänud lahedaid rolle ja rollikesi, eriti Sandra, Marje ja Maarja.
---
TOP 8 meesnäitleja rolli:
08 Sulev Teppart - Pärast surma Jendalis - Muidu nii kehvakese tüki päästsid natukenegi Merle ja Sulev. Teppart teeb kõike alati hinnalise hooga, ta on alati 100% kohal ning ma ei tea tema partnerina mängimise oskusi, aga publikuga ta oskab kontakti luua täiesti omasel kombel. Ta justkui jutustabki lugusid publikule, mitte ei osale nendes lugudes. Ja kuigi see võiks muidu häirida, siis Tepparti puhul millegipärast ei häiri. Ma ei oska seda kuidagi seletada.
07 Guido Kangur - Tuhkatriinumäng - Kõik rollid juba mitu aastat järjest, mida Guido teeb tunduvad minule maitse järgi. Ta tegelikult ei ole minu lemmiknäitlejate hulgas, ent ometi iga kord imestan ja imetlen, kuidas ta suudab ikka natuke teistmoodi detaile teha. Ometi on ta ju väga Guidolik, ehk tema tüpaaž on väga tugev. Ja ometi suudab ta selle raiuda vastavalt vajadustele just vastavalt rollile sobivaks ja eriliseks. Alati tekitades oma stseenidesse pinget ning suurema osa nendest üldse endale varastada :) Ja Tuhkatriinumäng ei ole erand. Nii kui ta lavale tuli, läks mu tähelepanu automaatselt talle. Kuidas ta küll oskab ja jaksab?
06 Juss Haasma - Peko - Lahe koomiline Jeesus. Kuigi Jussi diktsioon pole paremate killast, teeb ta selle oma naljaka olemisega tasa. Ükskord spordiklubi saunas ma mõtlesin, et tänan teda lahedate rollide eest, aga ei tahtnud mingi friigina mõjuda :) Igatahes Peko kubises lahedatest karakteritest ja karakternäitlejatest. Haasma nende seas üks eredamaid tähti.
05 Margus Prangel - Tühermaa - Kõikide nende kergelt koomiliste rollide kõrval siin nimistus üks tõsisem ka. Koomikat hästi mängida on lihtsalt minu meelest palju raskem ja kui see õnnestub, siis seda tänuväärsem see tundub. Marguse roll oli ka üpris füüsiline. Tegelikult päris raske järelemõeldes. Mängida pimedas, hämaras ja selliste mastaapidega.
04 Taavi Tõnisson - Limpa ja mereröövlid - Taavi on justkui peidus Nukuteatris. Ta on kahtlemata üks ägedamaid näitlejaid Eesti lasteteatris. Päris põnev oleks teda ka kunagi täiskasvanutele mõeldud lavastuste rollides näha. Aga sedapuhku siis piraat-padi. Lõbus ja äge - just nagu lapsed neid karaktereid veel eriti armastavad. Vähemalt meie pere laste lemmik oli ta ka. Ja musikaalsus ning see hoog, millega ta nii selle rolli kui iga oma rolli teeb on minu meelest fenomenaalne.
03 Peeter Rästas - Vargamäe voonake - Ka ainult selle ühe monoloogi pärast, mis publikus justkui spontaanse aplausi esile kutsus, see oli vinge. Tundub, et ka Peeter on saanud märkamatult viimasel paaril kolmel aastal küpseks näitlejaks. Roll rolli järel tal kõik õnnestub. Tegemist oleks justkui enda lavalise leidmisega, mida kinnitas ka Andrese roll. Lisaks mingi hämmastav emotsioon, mis temaga kaasneb, nimelt tal on võime mängleva kergusega kutsuda esile kaastunnet oma karakterile. Lisaks Andresele mängib ta ka Mari rolli ja suudab seda teha koomikasse kaldumata, mis minule just sellel hetkel imponeeris.
02 Jaan Rekkor - Saatuse heidikute kuu - Rekkori hääl on üks parimaid Eesti lavadel. Joodikut mängida tundub kuidagi lihtne ja mingis mõttes isegi labane, kuid Rekkori joodikust vanamees on ehe. Ta oskab hoida tasakaalus realistliku olukorra ja tuua sinna sisse see mängimise tasand nii, et karakter mõjub siiski põnevalt.
01 Hendrik Toompere jr - Marquise D'Artiste - Hendrik on sellises vormis ja hoos ning see kuidas ta suudab oma mängimisega luua vajaliku, elektrit täis energiavälja Saku mõisas, on midagi erilist. Unustada ei suuda ju ka tema Boulgakoffi ja Kes kardab Virginia Woolfi tipprolle, kuid temalt tundub kukkuvatki järjest selliseid pärle reas. Minu jaoks ei jäänud tema manipulaatorist teenri/isanda roll üldse eelmainitutele alla. Fantastiline 13.lend möllab Eesti lavalaudadel täie hooga edasi...
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Noor Eesti" - Kas just kõik, aga suurem osa neist. Ajastu hing oli laval. Karaktereid seinast seina. Issanda loomaaeg ongi lai ja värviline, täpselt nagu Noore Eesti kirjanikuhärrad :)
01 mehed etenduses "Scapini kemused" - Need noored on nii lahedad ja valmis näitlejad, et neid polegi enam vaja võtta näitlejaõpilastena. Sellise poweriga pigistatakse viimnegi võimalik tera vanast väsinud koomuskist välja. Hüpatakse, joostakse, ujutakse, mängitakse - nagu poleks homset. Vinged vennad!
---
TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Giselle - Lavaka õpilased Linnateatris - Pepeljajev kantseldab noori näitlejatibusid ja väga hästi on veel meeles Margarita ja Meistri imeline lavastajatrikkide meisterklass ning see ansablimängu täielik tippklass. Klassikalisest balletist nende tüüpide kätes, kes lavakat järgmisena hakkavad lõpetama, ei või tulla muud kui midagi täiesti erilist! Pilet ka juba olemas :)
09 Üks suvepäev - Theatrum - Eelmine Fosse tükk jäi nägemata, nüüd ei tahaks küll loobuda. Ootan romantikat ja loodan, et sulan.
08 Misery - NO99 - Üks mu lemmikraamatuid. Kui kuulsin, et No seda teeb, mõtlesin kohe kui valatud on Marika Vaarik selle psühhopaadi rolli. Oioioioi milline maiuspala sellest saab! Loodan, et jälgitakse rohkem Kingi raamatut kui filmi. Klemets oskab neid kahemehetükke teha ka - see kui hea ja HÄSTI LAVASTATUD (ja mängitud) oli Kogutud teosed, on veel siiani eredalt meeles! Üks parimaid tükke üldse viimasetel aastatel.
07 Kontsert diktaatorile - Vanemuine - Vingugu teised kui palju tahavad Malviuse kalkuleerituse üle. Minule selline professionaalsus meeldib. Meeldis ka Vihmamees. Ja natsi-teema on üldse üks ägedamaid eemasid nii kirjanduses kui filmis - Eesti teatris ongi seda kuidagi liiga vähe kasutatud. Millegipärast tuleb meelde Tarantino film "Vääritud tõprad" ja sealne "kontsert diktaatorile" :) Ma ei tea, miks see assotsiatsioon kannab ja ma ootan midagi võimast sellelt tükilt just sellepärast. No oleme ausad, see ei saagi olle midagi muud kui VÕIMAS! --- märkasin just, et Malvius on Urmas Lennuki vastu välja vahetatud. Malvius lavastab hoopis Mary Poppinsit. Anyway, Lennuk ka väärt mees oma Vargamäe-tõlgendustega.
06 Kaasavaratu - Rakvere Teater - Ostrovskit on tehtud korduvalt ja ka viimastel aastatel mitu korda. Ent vene klassika ja sidus vene romanssidega... midagi minu hingele. Tõenäoliselt (ma ei tea küll täpselt kui kaugelt), voolab minuski tilgake slaavi verd. Paljudes meis seda poleks siin maailmanurgas? Sellised tükid (Isad ja pojad, Rasputin, Onu Vanja....) on minu maiuspalad...
05 Amadeus - Ugala - Milos Formani film, millel pidavat tükk baseeruma on üks lemmikfilme läbi aja. Salieri ja Mozarti võitlus - psühholoogiliselt pingestatud draama. Kui ainult näitlejad välja kannavad Oscarikaliibriga meeste võrdluse, mida film pakkus. Potentsiaali igatahes ju on (Tom Hulce-i ja Martin Milli vahel on isegi teatavat sarnasust:)).
04 Amy seisukoht - Linnateater - Kiselov on pakkunud ühe väga hea tüki Linnateatris, ehk tegelikult eelmise aasta lemmiklavastuse "Kes kardab Virginia Woolf?" ja ühe põhjanoteeringu - sügava ja tõsise Vanemuise "Maetud laps", mis ei kandnud kohe kuidagi end välja. Materjal ja näitlejad olid olemas, aga ju lavastaja ei leidnud klappi Vanemuislastega, sest see mis välja tuli oli hapu ja igav ja kui poleks olnud neid lemmiknäitlejaid- Tommingast ja Saldret, siis oleks minu jaoks olnud täiesti mõttetu värk. Nüüd aga peaosas Anu Lamp, tagasi Linnateatris ja ameerika draama, mis tõatab tulla midagi palju paremat... David Hare-i näidend, ehk sama mees, kes kirjutas selliste filmide stsenaariumid nagu The reader (Ettelugeja - Kate Winsletiga) ja Hours (Tunnid - Meryl Steep-Julianne Moore-Nicole Kidman), no kõlab ju paljutõotavalt! Igatahes usun, et seal on vinged rollid naistele - lisaks Anule ju ka Hele Kõrve ja Helene Vannari...
03 Raudmees - Tartu Uus Teater - Ei meeldinud mulle omal ajal Gunnar Graps. Küll aga olen Tartu Uue Teatri suur fän. Ei ole veel päris kindel Robert Annuse lavastajavõimetes ("Lood Viini metsades"), sellepärast ei julge seda kõrgemale kohale asetada, ent ootan siiski pikisilmi. Loodetavasti jõuavad ka Tallinnasse millalgi...
02 Karin ja Pearu - VAT Teater - Kivirähk proovib ka teha Lennukit... Minule piisab nimest Tammsaare... no piisab täiesti Karinist ka. No tegelt Kivirähkistki :) Loodetavasti Katariina Unt saab Karinit mängida... tahaks kohe näha tema Karinlikku lähenemist rollile, sest muidu esimesena küll ei näe seda Karinit temas... ei tea muidugi kas üldse tema mängibki :) Igatahes põnev!!!
01 Kadunud käsi - Vanemuine - Martin McDonagh!!!! Padjamees, Mägede Iluduskuninganna (Leenane-i kaunitar), Palgamõrtsukad Brügges, Inishmaani lood... need I say more?! Loodetavasti see tuleb Vanemuisel välja kah. Sest materjal ei saa olla muud kui tugev.
---
TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2011.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)
25 Sünnitamine (Peko)
24 Hommikune pissipott (Scapini kelmused)
23 Pääru Oja tegelase rahalubamine pojale (Scapini kelmused)
22 Pime algus (Tühermaa)
21 Mind ei vii te siit kuhugi-Under maas pikali (Noor Eesti)
20 Venelased oma autoga (Peko)
19 Mustlastüdruk räägib kui loll on tema peigmehe isa - talle endale (Scapini kelmused)
18 Kopikate viskamine ja heliga mängimised (Tühermaa)
17 Pikselüük (Peko)
16 Saabuvad sanitarid (Peko)
15 Koolis (Läbi klaasi)
14 Vesi - vette (Scapini kelmused)
13 Alla Pugatšova (Peko)
12 Rita Raave piiblistseen (Unustatud hinged)
11 Sekundid surmani (Marquis D'Artiste)
10 Saunastseen (Noor-Eesti)
09 Kolmas ja viimane tüdruk leiab oma "mehe" (Peko)
08 Kosimisestseen (Läbi klaasi)
07 Tiina lonkamine (Vargamäe voonake)
06 Lugege mu teksti nii nagu ma tahan (Marquis D'Atiste)
05 Paadistseen (Noor-Eesti)
04 Karini ja Indreku abiellumine (Varagmäe voonake)
03 Ines Aru telefonistseen (Vabrikutüdrukud)
02 Jooksmine (Tants aurukatla ümber)
01 Andres räägib Indrekule armastusest (Vargamäe voonake)
---
TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Scapini kelmused - lapsepõlves Rakvere Teatri Andrus Vaariku, Volli Käro ja Anne Veesaarega versioon, mis nähtud Vanalinnapäevade raames, meeldis küll väga. Aga see oli ka vastav aeg - vanaisaga koos teatris ja minu enda intellektuaalsele tasandile tollel ajal vastav. Viisin tegelikult seekord oma lapse seda vaatama, kuid tundub, et minule endale meeldis sama palju kui lapsele.
01 Tants aurukatla ümber - Igalt poolt kuulsin negatiivset kriitikat ja ometi oli see kogu etendus minu jaoks lummav. Kindlasti palju ka seotud minu jooksuarmastusega, jooksmine lihtsalt on nii huvitav. Ja uskumatu, aga professionaalsest kretinismist tingitult oli ka põnev teiste jooksu jälgida. Kuid tegelikult kogu elamus oli just nimelt "lummav".
---
TOP3 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
03 Pärast surma Jendalis - Väga tellitud ja pastakast imetud tunne jäi. Idee ja taust oli palju põnevam, kui see palagan, mis sellest välja kukkus. Alates nõmedast külmkapiümber sebimisest oli üks allamägi.
02 Ebahaige - Farss ei ole minu žanr, lootsin, et Tommingasest ja Pulgast piisab. Jant, mis toimub ümber s*tapoti - tõeliselt nõme ja teisele vaatusele jääda enam ei suutnud.
01 Ring - Maugham on nii peen salongihuumor, aga see jäme koomusk, mis Palmse mõisas publiku ette visati, ei kõlvanud minu meelest kuhugile. No võibolla oleks siiski pidanud tegema siseruumides, oleks saanud näitlejad ka mängida ilma karjuva vormita. Ainus, mis meeldis oli Laura Petersoniga seonduv. Aga läksin ju lootes näha midagi Kreismanni Truu naise-likku...
02 naised lavastuses "Scapini kelmused" - Lahedad noored - hinge, armastuse ja mõnusalt hoogsalt tehtud ka pisitilluksed rollid.
01 naised lavastuses "Peko" - Lisaks Merlele ei saa jätta mainimata ka kõiki neid ülejäänud lahedaid rolle ja rollikesi, eriti Sandra, Marje ja Maarja.
---
TOP 8 meesnäitleja rolli:
08 Sulev Teppart - Pärast surma Jendalis - Muidu nii kehvakese tüki päästsid natukenegi Merle ja Sulev. Teppart teeb kõike alati hinnalise hooga, ta on alati 100% kohal ning ma ei tea tema partnerina mängimise oskusi, aga publikuga ta oskab kontakti luua täiesti omasel kombel. Ta justkui jutustabki lugusid publikule, mitte ei osale nendes lugudes. Ja kuigi see võiks muidu häirida, siis Tepparti puhul millegipärast ei häiri. Ma ei oska seda kuidagi seletada.
07 Guido Kangur - Tuhkatriinumäng - Kõik rollid juba mitu aastat järjest, mida Guido teeb tunduvad minule maitse järgi. Ta tegelikult ei ole minu lemmiknäitlejate hulgas, ent ometi iga kord imestan ja imetlen, kuidas ta suudab ikka natuke teistmoodi detaile teha. Ometi on ta ju väga Guidolik, ehk tema tüpaaž on väga tugev. Ja ometi suudab ta selle raiuda vastavalt vajadustele just vastavalt rollile sobivaks ja eriliseks. Alati tekitades oma stseenidesse pinget ning suurema osa nendest üldse endale varastada :) Ja Tuhkatriinumäng ei ole erand. Nii kui ta lavale tuli, läks mu tähelepanu automaatselt talle. Kuidas ta küll oskab ja jaksab?
06 Juss Haasma - Peko - Lahe koomiline Jeesus. Kuigi Jussi diktsioon pole paremate killast, teeb ta selle oma naljaka olemisega tasa. Ükskord spordiklubi saunas ma mõtlesin, et tänan teda lahedate rollide eest, aga ei tahtnud mingi friigina mõjuda :) Igatahes Peko kubises lahedatest karakteritest ja karakternäitlejatest. Haasma nende seas üks eredamaid tähti.
05 Margus Prangel - Tühermaa - Kõikide nende kergelt koomiliste rollide kõrval siin nimistus üks tõsisem ka. Koomikat hästi mängida on lihtsalt minu meelest palju raskem ja kui see õnnestub, siis seda tänuväärsem see tundub. Marguse roll oli ka üpris füüsiline. Tegelikult päris raske järelemõeldes. Mängida pimedas, hämaras ja selliste mastaapidega.
04 Taavi Tõnisson - Limpa ja mereröövlid - Taavi on justkui peidus Nukuteatris. Ta on kahtlemata üks ägedamaid näitlejaid Eesti lasteteatris. Päris põnev oleks teda ka kunagi täiskasvanutele mõeldud lavastuste rollides näha. Aga sedapuhku siis piraat-padi. Lõbus ja äge - just nagu lapsed neid karaktereid veel eriti armastavad. Vähemalt meie pere laste lemmik oli ta ka. Ja musikaalsus ning see hoog, millega ta nii selle rolli kui iga oma rolli teeb on minu meelest fenomenaalne.
03 Peeter Rästas - Vargamäe voonake - Ka ainult selle ühe monoloogi pärast, mis publikus justkui spontaanse aplausi esile kutsus, see oli vinge. Tundub, et ka Peeter on saanud märkamatult viimasel paaril kolmel aastal küpseks näitlejaks. Roll rolli järel tal kõik õnnestub. Tegemist oleks justkui enda lavalise leidmisega, mida kinnitas ka Andrese roll. Lisaks mingi hämmastav emotsioon, mis temaga kaasneb, nimelt tal on võime mängleva kergusega kutsuda esile kaastunnet oma karakterile. Lisaks Andresele mängib ta ka Mari rolli ja suudab seda teha koomikasse kaldumata, mis minule just sellel hetkel imponeeris.
02 Jaan Rekkor - Saatuse heidikute kuu - Rekkori hääl on üks parimaid Eesti lavadel. Joodikut mängida tundub kuidagi lihtne ja mingis mõttes isegi labane, kuid Rekkori joodikust vanamees on ehe. Ta oskab hoida tasakaalus realistliku olukorra ja tuua sinna sisse see mängimise tasand nii, et karakter mõjub siiski põnevalt.
01 Hendrik Toompere jr - Marquise D'Artiste - Hendrik on sellises vormis ja hoos ning see kuidas ta suudab oma mängimisega luua vajaliku, elektrit täis energiavälja Saku mõisas, on midagi erilist. Unustada ei suuda ju ka tema Boulgakoffi ja Kes kardab Virginia Woolfi tipprolle, kuid temalt tundub kukkuvatki järjest selliseid pärle reas. Minu jaoks ei jäänud tema manipulaatorist teenri/isanda roll üldse eelmainitutele alla. Fantastiline 13.lend möllab Eesti lavalaudadel täie hooga edasi...
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Noor Eesti" - Kas just kõik, aga suurem osa neist. Ajastu hing oli laval. Karaktereid seinast seina. Issanda loomaaeg ongi lai ja värviline, täpselt nagu Noore Eesti kirjanikuhärrad :)
01 mehed etenduses "Scapini kemused" - Need noored on nii lahedad ja valmis näitlejad, et neid polegi enam vaja võtta näitlejaõpilastena. Sellise poweriga pigistatakse viimnegi võimalik tera vanast väsinud koomuskist välja. Hüpatakse, joostakse, ujutakse, mängitakse - nagu poleks homset. Vinged vennad!
---
TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Giselle - Lavaka õpilased Linnateatris - Pepeljajev kantseldab noori näitlejatibusid ja väga hästi on veel meeles Margarita ja Meistri imeline lavastajatrikkide meisterklass ning see ansablimängu täielik tippklass. Klassikalisest balletist nende tüüpide kätes, kes lavakat järgmisena hakkavad lõpetama, ei või tulla muud kui midagi täiesti erilist! Pilet ka juba olemas :)
09 Üks suvepäev - Theatrum - Eelmine Fosse tükk jäi nägemata, nüüd ei tahaks küll loobuda. Ootan romantikat ja loodan, et sulan.
08 Misery - NO99 - Üks mu lemmikraamatuid. Kui kuulsin, et No seda teeb, mõtlesin kohe kui valatud on Marika Vaarik selle psühhopaadi rolli. Oioioioi milline maiuspala sellest saab! Loodan, et jälgitakse rohkem Kingi raamatut kui filmi. Klemets oskab neid kahemehetükke teha ka - see kui hea ja HÄSTI LAVASTATUD (ja mängitud) oli Kogutud teosed, on veel siiani eredalt meeles! Üks parimaid tükke üldse viimasetel aastatel.
07 Kontsert diktaatorile - Vanemuine - Vingugu teised kui palju tahavad Malviuse kalkuleerituse üle. Minule selline professionaalsus meeldib. Meeldis ka Vihmamees. Ja natsi-teema on üldse üks ägedamaid eemasid nii kirjanduses kui filmis - Eesti teatris ongi seda kuidagi liiga vähe kasutatud. Millegipärast tuleb meelde Tarantino film "Vääritud tõprad" ja sealne "kontsert diktaatorile" :) Ma ei tea, miks see assotsiatsioon kannab ja ma ootan midagi võimast sellelt tükilt just sellepärast. No oleme ausad, see ei saagi olle midagi muud kui VÕIMAS! --- märkasin just, et Malvius on Urmas Lennuki vastu välja vahetatud. Malvius lavastab hoopis Mary Poppinsit. Anyway, Lennuk ka väärt mees oma Vargamäe-tõlgendustega.
06 Kaasavaratu - Rakvere Teater - Ostrovskit on tehtud korduvalt ja ka viimastel aastatel mitu korda. Ent vene klassika ja sidus vene romanssidega... midagi minu hingele. Tõenäoliselt (ma ei tea küll täpselt kui kaugelt), voolab minuski tilgake slaavi verd. Paljudes meis seda poleks siin maailmanurgas? Sellised tükid (Isad ja pojad, Rasputin, Onu Vanja....) on minu maiuspalad...
05 Amadeus - Ugala - Milos Formani film, millel pidavat tükk baseeruma on üks lemmikfilme läbi aja. Salieri ja Mozarti võitlus - psühholoogiliselt pingestatud draama. Kui ainult näitlejad välja kannavad Oscarikaliibriga meeste võrdluse, mida film pakkus. Potentsiaali igatahes ju on (Tom Hulce-i ja Martin Milli vahel on isegi teatavat sarnasust:)).
04 Amy seisukoht - Linnateater - Kiselov on pakkunud ühe väga hea tüki Linnateatris, ehk tegelikult eelmise aasta lemmiklavastuse "Kes kardab Virginia Woolf?" ja ühe põhjanoteeringu - sügava ja tõsise Vanemuise "Maetud laps", mis ei kandnud kohe kuidagi end välja. Materjal ja näitlejad olid olemas, aga ju lavastaja ei leidnud klappi Vanemuislastega, sest see mis välja tuli oli hapu ja igav ja kui poleks olnud neid lemmiknäitlejaid- Tommingast ja Saldret, siis oleks minu jaoks olnud täiesti mõttetu värk. Nüüd aga peaosas Anu Lamp, tagasi Linnateatris ja ameerika draama, mis tõatab tulla midagi palju paremat... David Hare-i näidend, ehk sama mees, kes kirjutas selliste filmide stsenaariumid nagu The reader (Ettelugeja - Kate Winsletiga) ja Hours (Tunnid - Meryl Steep-Julianne Moore-Nicole Kidman), no kõlab ju paljutõotavalt! Igatahes usun, et seal on vinged rollid naistele - lisaks Anule ju ka Hele Kõrve ja Helene Vannari...
03 Raudmees - Tartu Uus Teater - Ei meeldinud mulle omal ajal Gunnar Graps. Küll aga olen Tartu Uue Teatri suur fän. Ei ole veel päris kindel Robert Annuse lavastajavõimetes ("Lood Viini metsades"), sellepärast ei julge seda kõrgemale kohale asetada, ent ootan siiski pikisilmi. Loodetavasti jõuavad ka Tallinnasse millalgi...
02 Karin ja Pearu - VAT Teater - Kivirähk proovib ka teha Lennukit... Minule piisab nimest Tammsaare... no piisab täiesti Karinist ka. No tegelt Kivirähkistki :) Loodetavasti Katariina Unt saab Karinit mängida... tahaks kohe näha tema Karinlikku lähenemist rollile, sest muidu esimesena küll ei näe seda Karinit temas... ei tea muidugi kas üldse tema mängibki :) Igatahes põnev!!!
01 Kadunud käsi - Vanemuine - Martin McDonagh!!!! Padjamees, Mägede Iluduskuninganna (Leenane-i kaunitar), Palgamõrtsukad Brügges, Inishmaani lood... need I say more?! Loodetavasti see tuleb Vanemuisel välja kah. Sest materjal ei saa olla muud kui tugev.
---
TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2011.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)
25 Sünnitamine (Peko)
24 Hommikune pissipott (Scapini kelmused)
23 Pääru Oja tegelase rahalubamine pojale (Scapini kelmused)
22 Pime algus (Tühermaa)
21 Mind ei vii te siit kuhugi-Under maas pikali (Noor Eesti)
20 Venelased oma autoga (Peko)
19 Mustlastüdruk räägib kui loll on tema peigmehe isa - talle endale (Scapini kelmused)
18 Kopikate viskamine ja heliga mängimised (Tühermaa)
17 Pikselüük (Peko)
16 Saabuvad sanitarid (Peko)
15 Koolis (Läbi klaasi)
14 Vesi - vette (Scapini kelmused)
13 Alla Pugatšova (Peko)
12 Rita Raave piiblistseen (Unustatud hinged)
11 Sekundid surmani (Marquis D'Artiste)
10 Saunastseen (Noor-Eesti)
09 Kolmas ja viimane tüdruk leiab oma "mehe" (Peko)
08 Kosimisestseen (Läbi klaasi)
07 Tiina lonkamine (Vargamäe voonake)
06 Lugege mu teksti nii nagu ma tahan (Marquis D'Atiste)
05 Paadistseen (Noor-Eesti)
04 Karini ja Indreku abiellumine (Varagmäe voonake)
03 Ines Aru telefonistseen (Vabrikutüdrukud)
02 Jooksmine (Tants aurukatla ümber)
01 Andres räägib Indrekule armastusest (Vargamäe voonake)
---
TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Scapini kelmused - lapsepõlves Rakvere Teatri Andrus Vaariku, Volli Käro ja Anne Veesaarega versioon, mis nähtud Vanalinnapäevade raames, meeldis küll väga. Aga see oli ka vastav aeg - vanaisaga koos teatris ja minu enda intellektuaalsele tasandile tollel ajal vastav. Viisin tegelikult seekord oma lapse seda vaatama, kuid tundub, et minule endale meeldis sama palju kui lapsele.
01 Tants aurukatla ümber - Igalt poolt kuulsin negatiivset kriitikat ja ometi oli see kogu etendus minu jaoks lummav. Kindlasti palju ka seotud minu jooksuarmastusega, jooksmine lihtsalt on nii huvitav. Ja uskumatu, aga professionaalsest kretinismist tingitult oli ka põnev teiste jooksu jälgida. Kuid tegelikult kogu elamus oli just nimelt "lummav".
---
TOP3 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
03 Pärast surma Jendalis - Väga tellitud ja pastakast imetud tunne jäi. Idee ja taust oli palju põnevam, kui see palagan, mis sellest välja kukkus. Alates nõmedast külmkapiümber sebimisest oli üks allamägi.
02 Ebahaige - Farss ei ole minu žanr, lootsin, et Tommingasest ja Pulgast piisab. Jant, mis toimub ümber s*tapoti - tõeliselt nõme ja teisele vaatusele jääda enam ei suutnud.
01 Ring - Maugham on nii peen salongihuumor, aga see jäme koomusk, mis Palmse mõisas publiku ette visati, ei kõlvanud minu meelest kuhugile. No võibolla oleks siiski pidanud tegema siseruumides, oleks saanud näitlejad ka mängida ilma karjuva vormita. Ainus, mis meeldis oli Laura Petersoniga seonduv. Aga läksin ju lootes näha midagi Kreismanni Truu naise-likku...
neljapäev, 15. september 2011
Elu esimene maraton (42,2km) - SEB Tallinna Maraton 11.09.2011 ja kuidas ma selleni jõudsin...
Ehee, uskumatu, aga tõsi - leidsin ennast siit maratonistardi-fotolt üles :)
Ma pole kunagi mingi eriline jooksja olnud. Koolis omal ajal olin oma klassis lausa poistest tagantpoolt teine. Jooksmine pole lihtsalt olnud "minu värk". Võibolla see kergelt keskmisest kõrgem kehakaal, millega olen maadelnud juba umbes neljandast klassist alates vahelduva eduga pole lihtsalt lasknud mul kunagi jooksunautimist tunda. Tantsides, rattaga sõites või mõnda muud sporti tehes, tekib ikka hetketi võimalus kergemalt võtta ja taastuda, aga jooksmine on nii intensiivne tegevus, et kui jooksed, siis jooksed ning oled pidevalt pingutuses. Ei ole ka mingeid abivahendeid - on ainult Sinu enda keha. Liiguta seda siis nii hästi ja kiirest kui suudad ja oskad ning kõik. Kõige ehtsam SPORT, kõige ehtsam inimese enda VÕIME, kõige ehtsam PINGUTUS.
Koos selle suure kaalulangetusega, mis sai paar aastat tagasi ettevõetud, tekkisid ka energiaülejäägid ning himu ja vajadus rohkem liikuda. Eeskujuks nagu alati - minu naine. Tema leidis jooksmise enda jaoks juba 2008.aastal. Või tegelikult oli temal see jooksupisik juba lapsena sees. Kuid nüüd mõni aasta tagasi lõi see tal jälle välja. Mäletan, et kui mina oma dieediga tegelesin ning võtsin ette pikki jalutuskäike (maal mööda harvakasutatavat teed tegin seda raamat käes) nii et tema läks joostes ees ja kusagil 3 ja poole kilomeetri peal tuli tema mulle juba vastu. Mina keerasin siis ümber - tema jooksis tagasi maamajja ja mina kõndisin, Kokku seega peaaegu igal Eestis veedetud hommikul 7 kilomeetrit. Kuid joosta ma ei tahtnud.
Naine hakkas osalema rahvajooksu-üritusel ning tema jooksmishobi sai sellest üha rohkem tiivustust. Hiljem jõudis ta seeläbi ka spordiklubisse minekuni välja, kus me tänaseks käime mõlemad usinalt mitu korda nädalas. Igatahes eelmise aasta (2010) aprillis - olin ju selleks ajaks juba oma 50 kilo allavõtnud ja siis kui naine oli juba tagasi Eestisse kolinud, aga mina ikka veel Stockholmis, käis ta mõnikord mul Rootsis "külas". Nendel harvadel rõõmupäevadel tahtsin võimalikult palju temaga koos olla. Tema muidugi tahtis igal hommikul jooksma minna. Mind aga tõmbas magnetina temaga koos asju tegema. Olgu siis selleks kasvõi mu vihatud jooksmine. Ta oli leidnud juba ideaalse mereäärse jooksuraja Södermalmist Djurgardenisse ja tagasi Medborgardplatsetisse. Edasi-tagasi umbes 14km. Minu jaoks muidugi tõeline pingutus, aga hea muusika kõrvaklappides ja mõnus värske kevadine ja soe Stockholmi mereõhk, kena figuuriga naine veel ninaees - no mis Sa hing veel ihkad. Minekuga polnudki häda, aga tagasitulek oli ikka paras piin. Need mõned korrad, kui seda tegin, oli ajaks ikka u. 1 tund ja 22-24 minutit kokku. Koju jõudes oli hing paelaga kaelas, aga koostegemise mõnu ei lasknud mul ka järgmisel ega ka ülejärgmisel hommikul koju magama ja teda ootama jääda. Ikka pidi enne tööleminekut koos temaga selle ringi tegema. Motoks, et küll ma siis magan, kui tema jälle Eestis...
Ja nii see läkski. Polnud teda, ei suutnud ka mina end jooksma sundida... Suve alguses tuli aga tagasi Eestisse kolimine. Maalkäies tema muidugi igal hommikul ikka jooksis. Minul, aga hakkas vaikselt kaalu juurde tulema 2-3-4-5 kilo. Midagi hullu veel polnud, kuid ohumärgid siiski. Juunis hakkasin siis jälle temaga koos jooksma. Sedapuhku Raplamaal ja hommikul enne tööd 10 km. Alguses oli aeg 56 minutit, kuid iga korraga kukkus umbes minutivõrra. Ei läinudki kaua kui rekordiks sai 53:02. Siis järsku tekkis tööl reisimisteperiood ning jooksutrennid pidid kõrvale jääma. Reisilolles ju polnud naist, polnud vaja ka ennast "piinata"...
Nõnda ei jooksnud ma ei juulis ega ka augustis praktiliselt kordagi. Septembris oli komandeering Saksamaale. Sealne armas kolleeg valmistas selle raames ette ka tiimi, et joosta kohalikul rahvajooksul. Kõigil isegi sarnased valged särgid siniste rukkililledega ja seljal ESTONIA. Meid oli kokku umbes 6-7 eestlast + mõned sakslased, kes olid nõus meie särkides jooksma. Minu esimene jooksuvõistlus :) Pärast 2 kuu pikkust trennipausi (vaid põgus 3 kilti eelneval õhtul) ja 10 kilomeetrit ümber kohaliku järve - ajaks peaaegu 56 minutit... olin nördinud ja eelkõige iseendas pettunud. Eestis samal ajal oli SEB-i sügisjooks ning mu naine jooksis seal ikka tunduvalt alla 50 minutiga samapikkuse distantsi... oh neid sisemisi vitsasid ja häbi... midagi tuleks kiiremas korras ette võtta.
Kuid sügis käes ning jooksuhooaeg ka praktiliselt läbi... Oktoobris astusin naise jälgedes spordiklubi pakust esimest korda üle. Tema oli juba kevadest saadik seal käinud... kangitõstmine ja rattasõit ning muidugi võimalus lindil joosta toasoojuses ja vihmade-lumede eest varjul. Minul oli ees pikem reis USAsse ning klubiliikmeks otsustasin astuda alles pärast seda, ehk siis 2010. aasta novembri algusest.
Armusin sellesse esimesest silmapilgust. Spordiklubist sai järsku minu jaoks teine kodu. Tantsutrenn oli kuidagi kõrvale jäänud ja selle intensiivsus oli kuivanudki vaid korrale nädalas. Mina, aga vajasin palju rohkem trenni! Olin siiani elanud mullis, et ongi olemas ainult 1 väga hea ja inspireeriv treener. Olin ju neid oma elu jooksul näinud küll ja küll ning kunagi ei kannatanudki keegi võrdlust välja. Nüüd aga avastasin, et on küll teisi treenereid ka, kelle käe all ma olen võimeline arenema. Jah, eks spordiklubi alad on ju ka midagi muud kui tantsimine...
Igatahes saabus käesolev aasta ning kohe ju jälle varsti suvine rahvajooksuvõistluste periood ees. Naisel hakkasid neelud käima juba eelmise aasta lõpus maratoni järele ning mõtlesime, et kui uusaasta käes, siis registreerime end mais toimuvale Stockholmi maratonile. Maraton - mis see siis ikka ärajoosta ole...
Jaanuaris ja veebruaris päriselt see veel ei kummitanud - midagi kusagil udus ees oli ootamas, kuid siiski üpris kaugel. Ühel veebruarihommikul otsustasin siis lõpuks Stockholmi maratoni registreerimise ette võtta. Kuid mind ootas ees paras pettumus ja šokk - Stockholmi maratonile registreerimine oli juba eelmise aasta novembris lõpetatud, sest maksimaalne arv jooksjaid juba täis... Nad seal lubavad rajale ("ainult") 20 000 inimest. Võibolla mõned tuhanded kohad on rohkem, aga need on pigem reisibüroode poolt broneeritud või mõeldud heategevuslike osalejate ja tippsportlaste jaoks.
Jooksmine sellest siiski vastulööki ei saanud. Märtsis läksime juba paar korda maal õue jäisele teele ja miinuskraadidesse jooksma - ikka need 10km edasi-tagasi, mõnikord harva ka 11. Ning aprilli algusest alles tõeline jooksmine lahti läkski. "Jooksja"-ajakirjast jäi silma reklaam, et ühe laevafirma kaudu oleks siiski võimalik ka Stockholmi maratonile siiski minna, kuid kui kõik summad said kokku arvestatud ja aeg ning muud faktorid, siis mõtlesime, et lähme hoopis Helsingi maratonile augustis.
Aprillis toimus Kõrvemaa Kevadjooks, edasi algasid järvejooksud ning võistelda ja joosta sai ikka siin ja seal. Kui aasta esimestel kuudel sai kuus joostud 15-40km, siis aprilliks-maiks kasvas selline kilomeetrimäär juba nädala distantsiks. Silme ees terendamas siiski maraton. Kaal oli mõnevõrra kasvanud ja see oli ka näha nende esimeste Eesti jooksuvõistluste aegades. Viljandi järvejooksul oli mu vorm ikka tõeliselt põhjas (praeguste võimetega võrreldes jooksin selle 12km ligi 10 minutit aeglasemalt). No mis maratoonar ka minusugune on... Enne tuleks ikka aasta paar korralikult jooksmisega tegeleda ka, kui selliseid hullumeelseid sihte seada. Üks pooltuttav ütles selle ka otse mulle näkku välja, et minusuguse kehakaaluga maratonijooks on enda tervisega riskimine.
Juuni alguses toimus Rakvere Ööjooks, kus mu tulemus oli parem kui kunagi varem, kuigi jooks ise tundus ülimalt raske - see ei lõppenud ega lõppenud. Kuid finišieelne spurt ning võitlus ühe noore poisiga (tema siiski ületas joone sekundi-paar enne mind), andis mingit jõudu ja tõeliselt vinget tahet juurde. Peaeesmärgiks minu jookmisel polnud tegelikult olnud võidutahe ega enda füüsiline arendamine, vaid suuta joosta oma naisega sama kiiresti, et siis temale jooksu ajal seltsi pakkuda ning midagi jällegi "koos teha"... Tema aeg oli Rakveres siiski minu omast 5 ja pool minutit kiirem. Talle anti isegi mingi lapakas finišis, et ta tuleks auhinnatseremooniale, sest ta olevat olnud 3 naine... ootasime selle tseremoonia ära küll - külma ja sääski trotsides (tegemist oli ju siiski "öö"jooksuga), kuid ju nad seal pimedas ei teinud mõnedel poisilikel naistel vahet ja selgus, et tema siiski auhinda ei saa. Järgmisel päeval oli ees Harku järvejooks, aga kraadiklaas oli kohe hommikust peale seal 30 lähedal - eelmisel hilisõhtul selline pingutus seljataga, et ega sellelt jooksult polekski olnud midagi oodata.
Saabus juuli ja rahakotti tuli koos noorima lapse ja naise sünnipäevadega auk. Soome maratonil osalemine muutus järsku kuidagi eriti kalliks ja tülikaks. Lõppude lõpuks miks üldse Soome minna jooksma, kui mõni nädal hiljem on nagunii kodust ümber nurga SEB Sügisjooksu-maratoni start... Nõnda lihtsalt ja enesestmõistetavalt loobusimegi sellest plaanist. Ma ei saanudki aru, et kuidas me justkui alatajus loobusime järjest oma maratoniplaanidest vasakule ja paremale. Tekkis täiesti teadlik hirm, et ehk me meelega hoidume ning hoopis ei "julge" seda suurt sammu teha, et maratonirajale oma sammud päriselt ka seada (mitte ainult unistustes-mõtetes). Olin ennast juba 10-le kilomeetrile kirja pannud SEB-i jooksule, kuid registreerisin siiski maratonile ümber ja naise panin ka kirja, sest kui oleme kirjas ja on makstud ka - no siis ei ole enam tagasiteed. Siis TULEB se maraton läbi teha. Minu põhieesmärk, miks ma jooksen on olnud jõuda samasse ajaklassi oma naisega. Mõtlesin, et kui meil peaks tulema pikem kui 30 minutiline vahe,lõpetan jooksmiseüldse ära, sellisel juhul oleks see natuke võimatu missioon. Sest oleme ausad - minu ala on tants ja naise ala on jooks.
Tantsutreener oli ka juba pikalt ajanud peale, et ma peaksin tagasi lavale minema, et seal olevat "mu koht"... No eks tema ju teab, tema on terve elu selle asja sees olnud. Eks mina ise ju ka, ent mul on alati tohutud alaväärsuskompleksid enda mistahes võimete suhtes. Nõnda siis ajasin korralikult tema heatahtlikud katsetused mind tagasi tantsu juurde meelitada kategooriliselt tagasi -trenni teha korra nädalas ok, aga ei midagi enamat. Nüüd aga järsku sain aru, et tal ongi tuline õigus selles suhtes, et minu "värk" on tantsimine mitte jooks! Isegi mu oma naine pani selle sõnadesse ning mingil nõrkusehetkel paiskas selle mulle näkku. Ja kahtlemata, mis puudutab sporti, siis minu esimeseks ja suurimaks armastuseks jääb alati tants! Sellepeale ütlesingi treenerile telefonis suvel, et ta võib arvestada, et sügisest olen ma jälle korralik tantsumees ja kui ta tõesti leiab ja vajab, et ma lavale ka astuksin, siis maolen nõus ennastohverdavalt tantsu treenima. Üks suuremat sorti kontsert on ka Nokia Kontserdisaalis tulemas, kuhu just mind oleks vaja... Treener rõõmus, mina rõõmus - tundus, et tee valitud ning nüüd seda lihtsalt vaja sillutama hakata kui sügis saabub ja tantsutrennid jälle lahti lähevad... Kuid saatus mängis vingerpussi - salamahti südames olin mingil kevadisel jooksuhetkel siiski muutunud jooksunarkomaaniks ja ma teadsin südames, et ei jookse enam ainult naise pärast. Mulle tõeliselt meeldibki jooksmine (mitte, et tantsimine mu südamest kuhugi kadunud oleks või isegi troonilt tõugatud - seda mitte). Maikuus kui käisin Prantsusmaal ja Koreas, pakkisin ise jooksuasjad EELKÕIGE kaasa. Ja kuigi Koreas oli nii intensiivne nädal, et ma puhtfüüsiliselt jooksma ei jõudnudki, siis Prantsusmaa-nädalal jooksin peaaegu igal hommikul enne tööd ja korra Pariisis isegi õhtuhämaruses mööda Seine-i. Lisaväärtuseks see, et joostes avastab ju kõiksuguseid huvitavaid kohti, kuhu muidu ei satuks kunagi. Ning mulle meeldib jooksutreeningutega kaasnev alatine lisandväärtus - "paremaks saamine". Viimasel ajal olen märganud, et mulle meeldib ka kuuluda Eesti jooksjate "hulka"... aga eelkõige muidugi olla oma mõtetega jooksurajal ning nautida seda pingutust! Ma pole veel kaugeltki hea - naine tegi mulle ka järgmisel järvejooksul ikka 5-6 minutit pähe, kuid mu kiirus kasvas ja see oli piisavalt rahuldav.Mis iganes sünnib -selle maratoni jooksen ma nui neljaks ära! Päris kindluse andis sisse see, et juulis hakkasime igal pühapäeval jooksma 20 kilomeetrit. Lisaks muidugi spordiklubitrennid ja muidu jooksud. Spordiklubitrennid on tegelikult väga heaks vahelduseks jooksule ning need treenivad kõiksuguseid tugilihaseid, mis omakorda toetavad jooksmist. Näiteks seljalihased. Rääkimata spinnist, kus keeratakse pidevalt koormust juurde - näiteks heaks abiks maastikujooksudel, kus pinnas võib päris pikalt ülesmäge kulgeda.
Muidugi, eks kõige parem treening jooksmise parandamiseks on jooks ise. Peetakse heaks reegliks, et nädalas peaks vormi "hoidmiseks" tegema 2-3 trenni ja "paremaks saamiseks" vähemalt 3-4 trenni. Hea kui need treeningud jaotuksid reeglina järgnevalt: 1 treeningutest oleks aeglase jooksuga, et arendada aeroobses tsoonis ja madala pulsiga hingamist, hapniku omandamist ning vastupidavust. 1 treening võiks olla kiire tempoga, et anda lihastele vatti ning tunnet, et tegelikult oodatakse neilt võimete piiril parima väljapigistamist. 1 treening võiks olla intervall-jooks, ehk aeglased lõigud vahelduvat kiiretega. See pidavat olema kõige parem jooksukiiruse kasvataja. Nõnda saad tunnetuse ja julguse kiiremini joosta, ühtlasi hapnikku leidma organismist sealt, kus kohast muidu ei oskagi otsida ning seeläbi otseselt võhma arendada. 1 treening peaks olema pikk jooks - ehk lihaste vastupidavuse arendamiseks ning eriti kui eesmärgiks on joosta pikemaid jookse, siis pikkadel jooksudel lähevad ka hoopis teised mehhanismid tööle kui lühikeste pingutuste ajal. Rohkem tulevad mängu ka psühholoogilised võimed ennast sisemiselt sundida ehk arendada oma tahtejõudu. See sama tahtejõud on oluline ka lühemate jooksude ajal ning alati mistahes finišis, spordis üldse ning tegelikult ka muidu elus....
Minu suvekuised jooksukilomeetrimäärad tõusid juba kuus tunduvalt üle 100 km. Augustis juba üle 150km. September tundub tulevat üldse kõigi aegade rekord. Aga septembris, ehk üle-üleeile oli ju ka MARATON... ikkagi ühe jooksuga kohe 42, 195km... No miks inimene peab oma enda elu raskeks elama? Miks tal on vaja tõestada endale oma suutlikkust? Ma teadsin ju ilma seda maad jooksmata, et ma suudan... kas ma ei usalda iseennast? Ei, tegelikult on vaja see läbi teha, et näha, mis see tähendab ja mida see minuga teeb. Kui Sa pole kunagi maratoni jooksnud, siis Sa ei saa öelda, et Sa tead, mida see tegelikult ka tähendab. Ja lihtne teadmine ning päriselt tegemine ja "suutmine lõpule viia alustatu" on alati kaks ise asja. Ma olen oma keha viinud seda läbi tegema, mu silmad, mu kõrvad, mu jalad, mu käed, isegi mu naba on läbinud jooksukiirusel selle püha ja iidse distantsi!
Ma ei tea, kus kohast mulle on jäänud pähe see ütlus, et tõeline mees on oma elus teinud vähemalt kolme asja - jooksnud maratoni, ehitanud maja ja kirjutanud raamatu. Minul on nüüd üks sellest nimekirjast tehtud... olen teel "tõeliseks meheks" :) Noh tegelikult on elus ju palju tähtsamaid asju, nagu laste suureks kasvatamine, oma naise austamine, enda harimine jne jne jne. Aga ju need teised asjad on iseenesest mõistetavad eeldused, mida iga normaalne mees tahab ja üldjuhul ka teeb. Kuid need 3 erilist asja on sellised, et need vajavad tõeliselt tugevat tahtejõudu - ilma nendeta saab ju ka hakkama ja elus loomulikult läbi, aga ju see siis ongi tõelise mehe mõõt, et ta otsustab, suudab ja teeb ka need asjad ära.
Kui nüüd tulla detailsemalt selle elu esimese maratoni juurde, siis maratoni nädalal sai oma tavapärast trennikoormust tunduvalt vähendatud. Peaks vist mainima, et naine loobus praktiliselt kõikidest trennidest, peale 4,8km kerge jooksu kolmapäevasel EE tervisejooksul Järve metsas. Mina päris nii tark ei suutnud olla. Rääkimata sellest, et maratonipühapäevale eelnevatel kahel pühapäeval osalesin veel ka jooksuvõistlustel (neil osalesime ikka koos naisega). Pühapäevaõhtul veel pärast jooksuvõistlust üks bodypump. Esmaspäeval tõesti trennivaba algus. Teisipäeval tunnine spinn rattaseljas. Kolmapäeval sama lugu, lisaks siis ka tervisejooks (koos pojaga). Neljapäeval pooleteisetunnine tantsutrenn. Reede ja laupäev tantsutrennist jäänud lihasvalude leevendamist. No täielik varsaaru ikka - ronida sügise esimesse tantsutrenni paar päeva enne maratoni. Teada ju oli, et need lihased, mida on vaja tantsuks, need on suvi otsa puhkusel olnud ja pärast esimest vatisaamist hakkavad loomulikult valutama. Kui nüüd päris täpne olla, siis mu treenituse tase oli siiski piisavalt hea ja need ei olnudki lihased vaid pigem liigesed, mis teistsugusest pingutusest valutasid. Kuid seda siiski õnneks vaid maratonihommikuni. Selleks ajaks olid kõik hädad kui peoga pühitud.
Maratonile eelneval kolmel õhtul enne magama minekut jõin mingit kirsimaitselist magneesiumivedelikku, et ära hoida krampe. Mul neid küll ei tule tavaliselt, aga siiski olen mõnikord karmi spinni-trenni lõpuvenitusel siiski jalalihaste krampidega võidelnud. Eriti kui see spinn on olnud kohe kangitõmbamisele otsa. Praktiliselt terve maratoninädala sõin iga päev ühe banaani, sest ka see pidi krampidevastaselt mõjuma. Eelneval õhtul käisime Vene Teatris Vanemuise külalisetendust, ehk Puhastust vaatamas ja pärast seda keetsime veel pastat. Spagettidele panin peale veel paar juustuviilu ning kallasin selle ohtra juustukastmega üle. Ülimalt hea, aga ka nagu hiljem selgus, siis täiesti vale samm. Pasta on väga hea - palju süsivesikuid, aga vähe rasva. Teada-tuntud fakt, et maratoni jaoks on vaja tarbida korralikult süsivesikuid. Aga just rasvavabalt, sest rasv takistab nende imendumist ja organismist kättesaamist. Juust teadagi on parajalt rasvane... Ja muidugi närvidest oli hirmus magusaisu, niiet ka saiake kulus kui vesi kuumadele kividele. Teine asi, mida absoluutselt kõik räägivad ning mis on iga inimese jaoks ka ilmselgelt päris loogiline, et enne sellist katsumust on vaja anda organismile korralik puhkus ja magada hästi. Tegelikult hea kui juba pikemat aega ja eelkõige muidugi eelneval ööl magada vähemalt 7-8 tundi öö jooksul. Minul muidugi selles suures ootusärevuses läks nädal kokkuvõttes praktiliselt unetult... Maratonieelsel ööl ma isegi uinusin normaalsel ajal, kuid ärkasin kell 2 öösel ja läks tükk aega, enne kui jälle sain sõba silmale.
Hommikul oli äratus juba kell 6, sest vaja 3 tundi enne üks puder pintslisse keerata (kuna selgus, et meie 4-vilja puder oli peaaegu otsas, segasime jäägi kokku täistera-pudruga ja nii saime naisega mõlemad taldrikutäie. Võid muidugi pudrusilmaks ei tohi panna - selleks hetkeks kogenum tuttav maratoniajades (MR) juba jõudis meid valgustada rasvateemadel. Kuid putru ilma millegita ma ka pole nõus sööma, seega valasin selle üle vaarikamoosiga...
Edasi dušš ja habeajamine. Riided selga ja number särgi külge. Nii armas, et numbrile oli trükitud ka jooksja nimi ning pisike Eesti lipp - näitamaks ära jooksja rahvuse. Üldse olime oma varustusel juba neljapäeval järel käinud. Varustusel selles mõttes, et iga osaleja sai neoonrohelist värvi koti, mille sees oli ümbrik koos reklaamimaterjali, sooduskupongide-pakkumistega ja kiibi ning rinnanumbriga. Lisaks kingituseks lahe spordisärk ja "Jooksja" ajakiri. Ma ei väsi kordamast, et see on parim Eesti ajakiri! (Hea küll - Teater Muusika Kino ja kõik kirjandusajakirjad on ka vägagi väärt!) Seal ümbrikus olid ka juhend ja reeglid.
Kiibi panin nagu kord ja kohus jooksutossu külge, paeltele topeltsõlm peale, sest keset jooksu küll lahtiläinud paelte pärast peatuda ei tahaks. Vaseliini tuli määrida reitele, et püksid neid katki ei hõõruks. Rindadele plaastrid, sest meestel on nii pika jooksuga oht, et särk hõõrub vere välja... mul on seda korra poolmaratoni joostes juhtunud ja nüüd pigem plaasterdan kaitseks ära. Ka kandadele panin plaastrid, nii igaks juhuks. Mul on nii Adi kui Nike-i lühikesed jooksupüksid (pikkadeks on veel natuke vara, sest tegelikult lubati +20 kraadi), aga Adidase pükstega ma joosta ei saa. Need hõõruvad jala katki. Kasutangi neid ainult sisetrennides. Selle eest Nike-i omad on minu jaoks maailma parimad. Ka pikad jooksupüksid on mul Nike-id ja no need jooksevad üldse minu eest. Ei teagi, millal saab nad esimest korda sellel sügisel välja jooksma viia :) Jooksusärk on mul selline liips, mis terve keha kokku tõmbab. USAst ostetud ja ilmselt mulle tsipa väike, aga just sellepärast ongi mõnus, et niimoodi see on mul nagu teine nahk, mitte särk. Jooksutossud ostsin jooksueksperdilt pärast u.10 paari proovimist ja filmimist. Kuigi ühed Adidased olid täpselt minu jala järgi tehtud, siis video näitas, et astun nendega viltu. Umbes kuu aega enna maratoni kinkisin endale Sauscony-d. Ja õigesti tegin, sest eelmised jalanõud olid katkised ning vähegi pikema maa peal hakkasid jalgu lõhkuma. Minu USAst ostetud Asicsid tundusid küll Jooksueksperdi videol perfektselt sobivad, aga tegelikkuses need väsitavad mu jalad kiiresti ära. Sauscony firma oli minu jaoks enne võõras ja natuke imelik oli maksta nende eest rohkem, kui perfetselt tunduvate Adidaste eest, aga praeguseks olen tõeliselt rahul. Mul pole kunagi olnud paremaid potaseid!
Olin ostnud jooksule kaasa hapusid kummikomme. Mõtlesin, et vaat kui mõnus on vahepeal komm suhu visata. Lisaks mõned Halls-i kurgukommid... need sulavad ju terve igaviku ja pakuvad jooksu ajal justkui seltsi. Magneesiumitoru oli nii suur, et otsustasin selle koju jätta. Mis ma sellest ikka sinna tagumiku peal olevasse imepisikesse taskusse topin. Koos jooksumaterjalidega sai ka mingi IceGel- geeli, mis valude korral peale määrides kiiresti pidavat leevendama. Ning meie kogenud maratoonarist sõbra soovitusel olime ostnud ka sellist energipulbrit, mille nimi on Blue Shine. Ehk "kiireks abiks" kui peaks vaja minema. tasku sai päris täis, niiet ma vähendasin kummikommide arvu veerandi peale...
Kirjutasin käe siseküljele pastakaga ajad iga 5 km vahega, mis ma pean jooksma, et saada lõpptulemuseks 3:52... sest kuigi ma salaja unistasin ajast alla 4 tunni, teadsin, et mu võimed piisavad ehk sinna 4 tunni ja 20 minuti kanti. Enne maratoni mul oligi tegelikult 3 eesmärki:
1. Maraton lõpuni joosta
2. "Joosta" terve tee
3. saada aeg alla 5 tunni
4. saada ajaks alla 4:20
Teadsin küll, et maratoni joostes tuleb olla kaval - alguses tagasi hoida ja mitte oma tavapärast -lühemate jooksude kiirust arendada, sest kõik kiirustamine maksab maratoni teisel poolel 4 kordselt kätte. Aga ma ei oska ju joosta kellegi teise sõnade järgi - ma lähen ju omaenda jooksu jooksma!
Ei teadnud ma sellel ajal, kui oluline on tarbida vedelikke juba enne maratoni. Maratoni ajal - loomulikult... sest nagu mu spinnitreener alati korrutab - jooma tuleb hakata enne kui janu tekib. Kuid mitte ainult janu pärast pole oluline vedelikutasakaal kehas paika saada, vaid just krampide ärahoidmiseks. Mina pole, aga kunagi eriti jooksu ajal jooki vajanud. Vaid 1 kord meenub maal 20 kilomeetrit joostes, et 2 km enne lõppu,nägin tohutut vaeva, et nii janusena lõpuni jõuda. Kuid isegi siin viimasel poolmaratonivõistlusel ei võtnud ma lonksugi - lihtsalt polnud janu ja ei tahtnud väärtuslikke sekundeid kaotada. Olen küll tükk aega mõelnud ka joogivöö ostmise peale, kuid siiani pole seda veel siiski hankinud. Ja ega nüüd talveks pole vaja ka. Samas võistlustel ei tihkaks nagunii seda endale ümber panna. Rohkem saaks kasutada treeningute tarbeks. Aga ehk see siiski oleks tervislik ja vajalik, eriti selliste kuumade suvedega nagu see äsjamöödunu meil oli.
Seega kõik valmis, kell natuke üle 8 ja võtsime suuna Kaarli puiesteele (elame täiesti kesklinnas, niiet jalutuskäiguks sinna kulub umbes 5 minutit). Seal oli pakihoid. Järjekorras põrkasime kokku kohe ka sõpradega, kellega oligi koos plaan jooksu alustada. Nemad tegid veel soojendusjooksu enne maratoni.... Minu meelest aga maraton on piisavalt pikk maa, et selle alguses on aega küllalt end soojaks joosta. Seega soojendusjooksu ma ei teinud. Stardikoridor oli jagatud viieks. Numbritega 1-100, ehk tippjooksjad; 101-300; 301-500; 501-1000 ja 1001-lõpuni. Sellised jooksjad, kes on varem ka jooksnud ning tõestanud, et nad on tegijad, said väiksemad numbrid. Mu naine oligi koridoris eespool ja mina ühe meie sõbraga kohe järgmises, kuigi registreerisin meid samal hetkel. Loskutov lasi stardipaugu ning läkski lahti. Alguses oli muidugi paras uimerdamine massi sees. Otsisin silmadega 3:45 tempomeistrit, aga tema jooksiski kaugele ette juba ära koos massivooluga.
Mõtlesin välja oma strateegia jooksuks - kõigepealt jooksen oma enda taktis, siis tahaks haakuda 3:45 tempomeistriga ja joosta võimalikult kaua nendega koos. Ilmselt siis väsin mingil hetkel, aga loodetavasti on see võimalikult hilja, et lõpuks saan ikkagi hea aja, võibolla isegi alla 4 tunni... No enne jooksu tehtud plaanid muidugi ununesid kõik ja tegutsema hakkasin täpselt nii, nagu parajasti tunne suunas.
Algus tundus üks õudne uimerdamine, tahtsin palju kiiremini joosta, aga eks inimesi oli ka palju ees ja suurem osa neist otsustanud alustada tõeliselt aeglaselt. Mõistlik muidugi minna kindlapeale, aga ma kaldun arvama, et nagunii väsib lõpuks ära - jooksed Sa alguses aeglasemalt või natuke kiiremini. Ja mingil hetkel ju väsib ka sellest ära, et nii kaua pead jooksurajal olema. Seega targem on ikkagi võimalikult kiiresti joosta. Kuni Kadrioruni välja polnud kiirustamisel absoluutselt mingit mõtet, sest rahvast ikka liiga tihedalt ees. 3:45 õhupallid hakkasidki kusagil Peda juures ikka lähemale ja lähemale tulema. Natuke enne Russalkat olidki nad peos. Russalka juures oli 3 km joostud ning esimene teeninduspunkt. Haarasin topsi veega, kuigi janu polnud. Pool lonksu läks suhu, ülejäänud raisku. Veel polnud palav ka ja pähekallamine tundus pigem vastumeelne. Kuulsin veel kuidas tempomeister (või keegi) soovitas soola võtta. Jooksin siiski sellest rühmast vaikselt mööda, sest nende kiirus tundus liiga aeglane. Naine võttis ka ühtlasi kiirema tempo sisse ning 4km peal lasin tal oma tempoga eest ära minna. 5km peal enam teda ei näinudki. Mina jooksin veel pikalt vahetult 3:45 omade ees. Kuulasin nende jutte nagu raadiot. Mõtlesin veel, et ju on nende stiil selline, et vaikselt pidevalt kasvatavad oma tempot. Mina niimoodi joosta ei oska. Mina jooksen alguses oma võhma ära ning siis koos väsimusega hakkab nagunii kiirus hoopis langema. Olen treeningul proovinud küll seda tempo kasvatamist, aga minu meelest kaotan ma kokkuvõttes palju rohkem kui värske ja hea hooga end liiga palju tagasi hoian. Maarjamäel jooksis mu kõrvale üks mees, kellega sai trennis korra koos poolmaratoni joostud. Sama vana mees kui mina, ainult et 15 kilo kergem. Aastaid jooksuga tegelenud ja ma teadsin, et ta on palju enamaks võimeline kui mina. Samas hea kellegagi mõni sõna juttu ajada, sest nii läheb jooksmine täiesti märkamatult ja kilomeetrid kuluvad kui iseenesest. Meil jagus ühist sammu vähemalt paariks kilomeetriks. Pärast Pirita kauplust lasin tal minna oma tempoga, ma olin niigi ilmselt enda jaoks liiga kiiresti alustanud. Tekkis kerge hirm, et järsku siiski see teine pool on nii hirmus. Ma ju ei tea. Kuigi sellel hetkel jõudu tundus olevat veel väga palju. Kasvõi selle tuttavaga koosjooksmiseks.
Umbes sellel ajal tulid vastu ka mustad tippjooksjad ja kohe nende järel ka meie mees Viljar. Umbes pool minutit enne tagasipööramist nägin naist juba vastu tulemas. Arvasin selle järgi, et pöörak tuleb veel tüki aja pärast, aga seal Merivälja muuli kandis see järsku oligi. Millegipärast arvasin, et see peaks olema kusagil 10km kandis, aga 10 tuli alles natukese aja pärast,pärast pöörakut. Siis sattusin jooksma kahe samasugust spordiklubi särki kandva mehega. Nad rääkisid omavahel juttu ja mina kasutasin seda enda meelelahutuse huvides ära. Ühel hetkel oligi 10km silt, aga natuke hiljem uuesti 10km... Üks neist meestest imestas ja teine ei osanud vastata. Ma siis valgustasin, et ju see on hoiatuseks, et kohe tuleb, sest ka varasematel siltidel olid sellised "hoiatused" ees... tegelikult sain järgmise kilomeetrimärgi juures aru, et üks siltidest näitas poolmaratoni jooksjatele nende distantsi ja maratoniomadele olid omad tahvlid - ühed punased, teised rohelised. Kuid selleks ajaks olid nad juba minust ette jooksnud. 10km aeg oli mul sinna 50 minuti kanti ning olin oma unistuste lõpuajast mitu minutit ees.
Inimesed hakkasid hajuma. Mõni juba kõndis, mõni lonkas, mõni oli loovutanud. Kuid tegelikult ikka üksikud. Kartsin natuke seda pikka sirget tagasi linna, kuid see polnud pooltki nii hull, sest jõudu oli uskumatult palju. Russalka taga oli jälle 1 teeninduspunkt, kuid terve esimese ringi ma jõin vaid poole lonksu kaupa vett. Oh, oleks ma vaid teadnud... Ja järsku oli mu ees üks sõbrannadest, seesama kellega hommikul Kaarli pst-l kokku saime ning kellega oleme viimastel jooksudel päriselt sõpradeks saanud (kavandame järgmisest esmaspäevast alates hakata igal esmaspäeval Nõmmel koos jooksmas käima - naljakas oksüümoron "käia jooksmas"). Tundus, et meie samm klapib ning koos on ikka seltsim joosta. Ega me eriti kumbki rääkida ei tahtnudki, kuigi vahetasime mõned laused ikka. Jooksime koos kuni Ahtri tänavani. Seal oli mingi hunt, kes jooksjatega patsu lõi. Pöörasin pilgu kohe kõrvale, sest pole ju vaja mingit lisaenergiat kulutada. Minu kaaslane siiski otsustas just vastupidiselt ning andis hundile "high five". Rohkem ma oma sõpra jooksu ajal ei näinudki (tema finišiaeg oli kusagil 4:20 kandis). Mina hoidsin oma takti edasi. Hea rütm oli sees. Nüüd juba päike ka lõõskas ning mõtlesin naise soovitusele, et päikseprillidega joostes ei saagi aru, et päike kiusab (ta ise muidugi võttis prillid kaasa!) Rottermanni soolalaost mööda ja mere puiesteel jälle joogipunkt. Nüüd ma juba "vajasin" juua. Neil seal tundus olevat omavaheline võistlus, et kelle käest jooksjad topsi võtavad :) Lahe! Jõin esimest korda korralikult topsi tühjaks. Edasi oli esimene pisike mägi kogu teel, ehk Paksu Margareeta juurest üles. Selle munakivide lõigu kohta olin nii naiselt kui sõpradelt kuulnud õuduslugusid ning kartsin sellepärast ilmselt rohkem kui tegelikult seda karta vaja oli. Tegelikult jooksingi hoopis mööda ääreteid, mis olid plaadistatud. Vaid see viimane lõiguke, mis jäi enne Schnelli juurde jõudmist, aga mina küll ei tundnud midagi õudsat sellel sajal meetril. Võibolla naisterahvaste jalad on väiksemad ja neil on suurem ohutunne?
Järsku oli mitu cheerleaderite kampa teineteise järel tee ääres. On kordi, kui see mulle mõjub, aga tavaliselt kuni 10km distantsidel. Pikematel ma ei taha "häirijaid". Naeratasin neile küll, aga tegelikult mõtlesin, et teisel ringil loodan, et on vaikus ja rahu... Mingi tädike karjus, et ma hoiaksin paremale, sest siis saan kiiremini. Ma ei saanud aru, mida ta mõtles....
Siis järsku fotografeeris keegi tee ääres ja kui talle lähemale jõudsin selgus, et see on üks minu sõber, kes oleks pidanud ka rajal olema... Ta jooksis küll alles äsja Helsingi maratoni, aga veel viimasel järvejooksul oli kindel SEB-i maratonile tulija. Ta jooksis minuga natuke tee ääres kaasa ja ütles, et jäi haigeks ning pidi loobuma. Küsis veel, et mis tempos ma jooksen, aga mul oli oma mõtteid koondada raske ning ma ei saanud temast aru. Ma ju ei jookse mingit "tempot"... jooksen nii nagu oskan ja suudan. Mul pole ju isegi pulsikella... Teatasin talle vastuseks, et 3:45 on veel seljataga - ehk ta mõtles seda... Natukese aja pärast, kui olin umbes Pika Hermanniga kohakuti, sain aru, et ta mõtles mis tempo mul on kilomeetri läbimiseks. No ega ma seda olekski saanud talle vastata. Mul oli küll kell käepeal, kuid tegelikult seal jooksis lihtsalt stopper ja ma polnudki teadlik oma täpsemast tempost. Kaarli puiestee tuli täiesti märkamatult, keegi soovis mulle nimepidi jõudu. Hetke mõtlesin, et kes see küll on - mina teda küll ei tunne, aga maratonijooksjate rinnanumbritel olid ju nimed juures, ju ta selle järgi hõikaski :)
Veel enne poolt maad üks teeninduspunkt. Kõik need söögi-joogi-punktid olid muideks enamvähem identsed. Seal pakuti lisaks veele ja spordijoogile ka rosinaid, leiba, soola ja banaane. Lootsin, et ehk on poole maa peal ka hapukurke, mis olid olnud Stockholmi maratoni tõeline hitt, aga ei.... ka seal oli täpselt sama valik. Otsustasin üldse peatuse vahele jätta, sest ees ootas rahvamurd, kes oli kogunenud Vabakale. Seal olid ka mingid cheerleaderid jälle... Ja see hetk sai mulle saatuslikuks. Tegin mingi teistmoodi sammu ning säärde lõi kramp. Parema jala tald hakkas kaardu tõmbuma. Varbad jala alla konksu ja kand alla. Valus... trampisin jalga vastu asfalti ja kramp läks hetkega üle. Ületasin 21,1 km, ehk poole maa vahefiniši (põhimõtteliselt korrates oma poolmaratoni rekordit), kui kuulsin, et mikrofonist öeldi, et võistluskeskusele läheneb 3:45 temporühm. Paratamatult tuli hea meel... poole maa peal on nad minust oma paar minutit veel taga! Olin ka muidu oma eesmärgist veel tunduvalt ees! Mõtlesin, et kui nüüd krampe ei tule rohkem ja jalad lasevad ilusti edasi joosta, siis pole mul mingi mure tõesti teisel ringil kiirust hoopis juurde lisada. Jõudu ja võhma veel küllaga. Aga enne Viru ringi lõi jalga uus ja hullem kramp!
Sattusin paanikasse - ah siis seda see tähendabki, et olen alguse liiga kiiresti jooksnud... trampisin uuesti oma jalga lätaki vastu maad igal sammul ja kramp taandus. Peda juures hakkas säär üldse kummaliselt käituma. Naha all oli lihas muutunud nagu ussiks, mis liikus edasi-tagasi. Vastikult ebameeldiv tunne... justkui edasi-tagasi, edasi-tagasi otsides kohta kuhu nüüd veelgi hullem kramp lüüa, et ma valust maha kukuksin. Ja ometi oli 20 esimest kilomeetrit olnud puhas nauding - lust ja lillepidu. Miks kõikidest inimestest just mina...
Kadrioru alguses lõigi kramp nii kõvasti jalga, et ma pidin hetkeks kõndima hakkama - pagan - üks mu eesmärkidest ei täitugi - ma ei "jookse" tervet maad. Ja see kramp ei taandu, ega taandu. Nüüd sellele hetkele tagasimõeldes, imestan ma, et jooksu poolelijätmine ei tulnud mul isegi meelde. Tagusin ja tagusin oma labajalga vastu maad, aga varbad tõmbusi üha rohkem talla alla. No täiesti võimatu olukord. Ise kogu aeg mõtlesin, et kui ma nüüd kõnnin, siis 3:45 kamp on mul kohe-kohe kannul. Ja umbes seal, kus ma nad esimesel ringil kätte sain, said nemad mind kätte teisel ringil. Kuid koos minu endasse ampsamisega, sain tallakrambist lahti ja säärekramp laskis siiski edasi liikuda. Sain isegi päris hea hoo sisse ning jooksusammul krampides jalga vastu maad tagudes ning kummalises asendis hoides, suutsin grupis kaasas püsida küll. Nende rütm oli isegi täiesti sobilik minule. Keegi kurtis, et nad teevad küll kiirendust, kuid tegelikult mina sellest uue rühmaliikmena aru ei saanudki. Põnev oli jälle kellegagi koos joosta. Tempomeister ja tema kõrval jooksnud mees rääkisid pidevalt juttu ning niimoodi kulus jälle mitu kilomeetrit. Russalka teeninduspunktis pidin siiski natuke kauem peatuma ja jalaga trikke tegema, et see laseks mul edasi joosta. Võtsin ka esimest korda spordijooki, sest seni olin ainult vett joonud. See SIS jook oli üllatavalt normaalse maitsega - kuigi ma tavaliselt spordijooke ei joo muidu ka. Kuid nüüdseks oli lisaks krampidele ka tõeliselt janu kaelas. Sest edaspidi ei saabunud ükski joogipunkt piisavalt kiiresti. Olin ikkagi veel tugevasti 3:45 kambas sees. Alles Pirita teeninduspunktis, ei suutnud ma nendega sama kiiresti edasi minna. Ma pidin ju oma krampe taguma. Nüüd sõin ka esimese banaani. Räägitakse ju, et need pidavat krampide vastu aitama. Aga ju see on ainult profülaktika mõttes. Mitte enam siis kui krambid juba kimbutavad. Needisin ennast ka magneesiumi kojujätmise eest põhja. Kaasavõetud komme polnud ma puutunudki, miks mul polnud oidu valida olulisem asi kaasa... Siit ka õppetund järgmiseks maratoniks - kindlasti magneesium kaasa! Põhiline oli joosta edasi, põhiline oli hoida jalga joostes nii, et ei tuleks seda valusat krampi enam, mis Kadriorus oli...
Tagasipöördel ma juba teadsin, et nüüd tulen lõpuni ära, olgu mis on. Tulgu milline finišeerimisaeg tahes. Võhma ja jõudu mul ju veel oli. Kuigi krambid kulutasid seda ka teisest otsast kiiresti, samas mõnevõrra aeglasem jooksutempo jällegi hoidis jõu kehas alles. Üks tüdruk, kellel nimeks Julia ja kes on alati minust varasematel jooksudel mööda jooksnud, jooksis järsku minust Pirita poe juures mööda. Olin üllatunud, sest arvasin, et ta on juba ammu minust möödunud, aga võta näpust. See äratas mu krambivõitluse-lahingust korraks ning viis mõtted võistlemisele. Ometi on mul võimalus pingutada ja teda võita! Pirita sillal möödusin temast. Kuid siis tulid jälle need mu sõbrad-ussikesed sääre naha alla ning Purjespordikeskuse juures möödus jälle tema minust. Selline kassi-hiire mäng kestis kilomeetreid. Järsku veel Pirita pika sirge alguses tuiskas mingi mees meist mõlemast mööda. Ei tea, kus kohast see oma jõu võttis... nagu seisvast postist... Mõne hetke pärast ma isegi ei näinud teda enam. Juliaga kestis meie mäng kuni Russalkani. Kadestamisväärne oli see, et raja äärtes olnud inimesed muidugi hõikasid ja kannustasid naisterahvast, ehk Julkat... Aga mina olin ju see, kes ennast siin krambivalude käes edasijoostes ületab inimvõimekuse piire!!! No võibolla Julial oli sama teema, ehk ta lihtalt ongi vingem kui mina. Igatahes järgmisel aastal ta enam mind ei võida! Poleks ta ka seekord enam võitnud, kui mul neid krampe poleks olnud... No eks elame-näeme :)
Paljud olid rääkinud, et tõsiselt raskeks läheb see jooks Pirita sillast alates. Sealt edasi toimub jooks ainult ennast sundides. Minu jaoks seal veel psühholoogiliselt raske polnud. Keha polnud ka muidu väsinud, peale parema jala säärevalust tingitud jama. Kuid alates Purjespordikeskusest piinas mind tohutu janu. Russalka tundus ikka liiga kaugel. Aga ega midagi polnud teha ka. Pidin vähemalt jooksma, et natukenegi kiiremini joogipunkti jõuda. Ja Juliaga koos jooksmine aitas ka motiveerida. Russalka tuli ja ma jõin vist paar topsi spordijooki ja paar vett. Sõin banaani ning panin soola sõrmedega keelele. Peatusin vist isegi liiga kauaks, sest järsku valgus piimhape jalasoontesse ning nüüd tundusid reied kui pakud ning jooksmine muutus kusagil 38ndal kilomeetril tunduvalt raskemaks.
Hundikostüümis mehe juures, ehk enne Rottermanni soolaladu oli teepeal järsku päris mitu jalutajat. Üks mees, keda nägin siis kui 3:45 kamp ta endasse neelas, oksendas mööda jooksurada. Andsin endast kõik, et ei näeks ega tunneks haisu. Ehk jooksin kiiresti kaarega temast mööda. Noh, tubli mees - igatahes kõik endast välja pigistanud...
3 kilomeetrit enne lõppu oli minu jaoks käes see hetk, millest muidu räägitakse, et "siis alles maraton algab"! Ehk ikka mainitakse maratoni kirjeldades, et tegelikult on "maraton" see mis toimub viimasel kümnel kilomeetril. Kelle jaoks saabub see haamer varem, kelle jaoks hiljem. Ehk nii palju kui alguses annad rohkem, võetakse see lõpus mitmekordselt intressidega tagasi. Pisike tõus paksu Margareeta juures muutus minu jaoks Munamäeks! Seda võib vist nimetada jooksu imiteerimiseks, mida ma seal tegin. Käed küll liikusid sihkat-sahkat hoogsalt, nagu ma jookseks, aga jalad käisid aeglasemalt kui pühapäevajalutajatel. Siis kui sain vanalinna sisse tuli ei-tea-kus-kohast lisajõudu. Võibolla Mere pst teeninduspunkti spordijoogi toimeained jõudsid mu verre, aga ma suutsin jälle "joosta"! Cheerleadritele enam naeratada ei jaksanud, kuid neile, kes mind nimeliselt ergutasid, neile ikka.. isegi kui see naeratus tuli olematute kalorite kulutamise arvelt. Viisakus eelkõige! :)
Hundikostüümis mehe juures, ehk enne Rottermanni soolaladu oli teepeal järsku päris mitu jalutajat. Üks mees, keda nägin siis kui 3:45 kamp ta endasse neelas, oksendas mööda jooksurada. Andsin endast kõik, et ei näeks ega tunneks haisu. Ehk jooksin kiiresti kaarega temast mööda. Noh, tubli mees - igatahes kõik endast välja pigistanud...
3 kilomeetrit enne lõppu oli minu jaoks käes see hetk, millest muidu räägitakse, et "siis alles maraton algab"! Ehk ikka mainitakse maratoni kirjeldades, et tegelikult on "maraton" see mis toimub viimasel kümnel kilomeetril. Kelle jaoks saabub see haamer varem, kelle jaoks hiljem. Ehk nii palju kui alguses annad rohkem, võetakse see lõpus mitmekordselt intressidega tagasi. Pisike tõus paksu Margareeta juures muutus minu jaoks Munamäeks! Seda võib vist nimetada jooksu imiteerimiseks, mida ma seal tegin. Käed küll liikusid sihkat-sahkat hoogsalt, nagu ma jookseks, aga jalad käisid aeglasemalt kui pühapäevajalutajatel. Siis kui sain vanalinna sisse tuli ei-tea-kus-kohast lisajõudu. Võibolla Mere pst teeninduspunkti spordijoogi toimeained jõudsid mu verre, aga ma suutsin jälle "joosta"! Cheerleadritele enam naeratada ei jaksanud, kuid neile, kes mind nimeliselt ergutasid, neile ikka.. isegi kui see naeratus tuli olematute kalorite kulutamise arvelt. Viisakus eelkõige! :)
Muide ma olin ka üks vähestest, kes tänas joogipunktis teenindanud noori, kui need joogitopse andsid.
Öeldakse, et kui vaadata aega 40km sildi juures, siis finišisse jõudmiseks kulub veel 12 minutit. No minul läks neid minuteid ikka ohtralt rohkem. Kuid olime naisega enne kokkuleppinud, et võtame viimase split-aja hetkest kui keerame Toompuiesteelt Kaarli puiesteele. Et näha palju sealt finišisse kulub. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi naine jooksis maratoni minust lõpuks 17 minutit ja 44 sekundit kiiremini, siis selle viimase lõigu suutsin oma täiesti krambist pulksirge jalaga lennates ja isegi teistest jooksjatest möödavihisedes tema finišist kiiremini joosta. Jõudsin veel mõelda, et kui mõnus see on, et finišisse saab juba Vabaduse väljaku eest otsast sisse keerates ja ei pea enam jooksma Draamateatri juurde:) Veel enne lõppu tuiskasin ka mõnest mehest mööda ja mu aeg tuli ALLA 4 TUNNI!!!! Ja tegelikult üldsegi mitte napilt, vaid ikka korralikult! Koht esimese poole sees! Uhke osalemismedali sai ka kaela, millele hiljem sai ka aeg peale graveeritud. Tüdrukud andsid vett ja see oli paradiis! Pikali ma ei visanud, vaid hakkasin kohe naist otsima. Leidsin ta Müürivahe tänava otsast. No tema aeg oli ikka täiesti uskumatu! Eks ma oma peas lohutan end, et ma ju alustasin temast tunduvalt hiljem oma tõsise jooksuhobiga ning küll ma talle järgi jõuan... aga tegelikkuses me treenime ju koos ja ikka on see nii, et sama palju kui minu kiirus paraneb, paraneb ka tema oma :) Ju ma pean salaja hakkama rohkem jooksmas käima :) Ainult, et kus kohast see aeg võtta? Tema ju veel saaks, aga mina saan joosta ainult hommikul vara, õhtul või nädalavahetustel....
Kuid tegelikult olime ikka mõlemad ülimalt rahul jooksuga! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Selles sisaldub nii palju. Näiteks ma olen harva iseendaga rahul ning üldse peaaegu kõiges väga madala enesehinnanguga. Kuid suuta läbida maraton ja seda veel alla 4 tunni! See annab tõesti võimaluse olla iseenda sangar!
Kui ma mingil hetkel joostes mõtlesin, et pärast seda esimest maratoni on see mul müüd tehtud ja ma ei pea seda enam kunagi tegema, siis nüüd mõtlen ma, et tahaks korra joosta maratoni ka nii, et krambid ei kimbuta. Joosta see nii, et nauding oleks kuni lõpuni. Joosta see alla 3:45 :)))
Seega jooksen ma kindlasti varsti oma teise ja kolmandagi maratoni. Ei tea, kas see järgmine saab olema Eestis või mujal, kuid kindlasti tahaks uuesti joosta ka SEB-i maratoni! See jääb alatiseks minu esimeseks ja eriliseks maratoniks! Millegipärast on eriliselt hea meel, et see maratonineitsiduse kaotamine toimus ikkagi siin - Eestimaal :)
-----
Koju minnes oli trepist üles saamine päris naljakas :) Pidime võtma raha graveerimise jaoks ja tagasi Vabakale minema. Kogu see liikumine toimus aeg luubis. Uuesti koju jõudes läkski õhtu praktiliselt lesides. Järgmisel hommikul oli ju vaja tööle minna. Hommikul oli tegelikult raske ainult tõusmine ja selllised asendi vahetamised, kuid liikuda juba sai päris normaalselt. Esmaspäev läks end nö. lahtiliikudes, kuid spordile veel ei mõelnud. Teisipäeval läksime aga spinnitrenni varem kohale, et saaks tavalisest pikema sõidu. 1 tund ja 30 minutit läks täiesti nagu tavaliselt. Ei pidanud küll maratoni pärast allahindlust tegema raskuste keeramisel. Ainult see krambis olnud säär andis natuke tunda (annab siiani). Mingi mõnus soojus tuli reitesse, justkui jalad oleksid tänanud, et panin nad jälle kiiresti liikuma. Meenub, et natuke andis ennast tunda ka puusaliiges. Ka täna - kolmapäeval, mil maratonist on juba paar päeva möödas jõudsin teha 1 tund ja 1o minutit kestnud spinni-trenni. Lisaks sai ka esimene maratonijärgne pisike jooks tehtud. Nimelt ega maraton, ega halb ilm ei saa panna mind oma võistkonnaliikmeid Eesti Energia tervisejooksude-sarjal alt vedama. Sörkisin koos naise ja pojaga Pirita Velodroomi taga oleva terviseraja vihma trotsides- torm Katja riismetega võidu. Joosta oli mõnevõrra raskem kui rattaga sõita, aga ega ma aega õnneks ei pidanudki jooksma. Homme ootab ees Bodypump ja tantsutrenn ning tavaline spordirutiin liigub edasi järgmiste jooksude suunas.
Viin nüüd oma maratoni-läbinud keha voodisse, sulen oma maratoni näinud silmad ning näen maratoonari-und. Naljakas, aga inimene, kes pole ise maratoni jooksnud, ei saa tegelikult üldse aru, millest ma siin pikalt kirjutasin... Ja miks nii pikalt :) Ta võib ainult "aimata"...
Tee + keha = 42, 195 km!
Tee järele!