Kujutage ette, et elate Lõuna-Aafrika Vabariigis. Teil on hüüdnimi, mille olete saanud ühe kuulsa laulja laulu järgi. See kuulus laulja - Rodriguez, on sama kõva sõna sinu riigis nagu Beatles... ja palju suurem staar kui Elvis Presley või Rolling Stones. Riik on suletud - sinna ei lubata välismaiseid artiste esinema ning raadios on Su lemmiklaulja laulud keelatud. Oled saanud siiski kellegi kassetikoopialt endale kasseti ümberlindistatud. Ilmuvad veel mõned plaadid kuid loomulikult neid Sinu riigis välja ei lasta... laulud teadagi levivad sellest hoolimata. Ühel hetkel enam tema uusi plaate, laule, ega kassette ei ilmu... hakkavad ringi käima kuulujutud, et suur staar on enda laval publiku ees põlema pannud ja niimoodi teinud enesetapu - rokiajaloo groteskseim enesetapp. Mõni teine teab rääkida, et ta hoopis laskis ennast maha, kolmanda versioon on kurb lõpp narkoüledoosi tõttu... Muusika siiski elab oma elu edasi. Rodriguez elab rahva südametes ning kõik peavad teda müstiliseks rokkstaariks, kes on/oli suurem kui elu...
Nüüd kujutage ette, et olete mehhiko-juurtega Ameerika rokklaulja. On aasta 1968, lasete välja plaadi. See ei lähe kaubaks, kuigi mõnedele tüüpidele su muusika siiski meeldib. Lased välja veel muusikat, aga plaadid lihtsalt ei müü.Plaadifirma otsustab teha lõpu lepingule ning Sa pead tagasi tavatööle minema - koristama ja maju lammutama... Teadmata, milline superstaar Sa parajasti oled kusagil teispool maakera.
Kõik olekski niimoodi maha vaibunud, kui Lõuna-Aafrikas poleks mõned mehed võtnud ette ja 1990ndatel hakanud uurima, kes ikkagi Rodriguez oli...
Liigutav lugu ameeriklasest, kelle "American Dream" täitus hoopis Lõuna-Aafrikas. Hämmastav dokfilm - justkui uuriv ajakirjandus, sest vaataja saab uurimisretke kaasa teha. Imeline teekond nii otsijate kui leitu jaoks. Kusjuures kõige imelikum selles loos on see, et aastaid maksid Aafrika plaadifirmad autoritasusid mingile salapärasele Sussex Recordsile. Raha aga "haihtus õhku"... Rodiriguezeni ei jõudnud sentigi... Ja siis 1998 jõudis mees lõpuks ometi oma fännide ette...
Film võitis tänavusel Sundance Filmifestivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna ja on ühtlasi 15 Oscari poolfinalisti hulgas.
Hinnang: 4 (Kui pisarsilmil laulja tütred jutustavad sellest kui suur staar on nende tagasihoidlikku elu Detroitis elav isa täiesti enda teadmata Lõuna-Aafrika Vabariigis, kiskus endalgi hinge härdaks. Imeline ja liigutav lugu. Huvitav dokfilm inimes(t)e saatus(t)est. Lisaks täiesti avastuslik muusika! Rodrigueze Bob Dylanlik muusika, laulud - mille sõnades on tihti ka sisukas või sotsiaalne sõnum on tõeliselt head. Kujutan ette, et 60ndatel ja 70ndatel oleks ta võinud olla maailmanimega superstaar. Samas praegu neid laule kuulates on neis mingit ajastuautentsust, aga kahtlemata ka praegusel hetkel tekib tunne, et tegemist on surematu hingega rokiga.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar