Remondimees - Vanemuine

 



 Mõnikord, üliharva, tuleb mõni raamat või film või miks ka mitte teatritükk Su ellu just sellel kõige õigemal ajal. Sinul endal, sinu ümber ja ümbritsevate elus on just üleval need samad teemad ja mõtted, mida vaatad või kuuled ja Sa justkui tunned ära, et jah, selles kohas ja hetkes ja elamuses ma olen justkui omas kodus. Täpselt nii juhtus minuga Sadamateatris.

 

 Mõnikord, üliharva, ei pea teatritüki sisu olema eriliselt sügav ega ammugi mitte keeruline, et sügavalt hinge minna. Piisab, et vajutatakse õigetele klahvidele ning tekib see harmooniline muusika, mis avab hingekeeled ja lugu hüppab sinna sisse ning teeb hinge pesa ja tal on seal soe, sest ta oma soojusega soojendab hinge soojaks. Täpselt nii juhtus minuga Remondimeest vaadates.

 

 Mõnikord, üliharva, kuulad ja vaatad ühte teatritükki ja kuigi tegemist on kurbade nootidega, ent siiski elujaatava, ja armsa tükiga, mis pakub ka sooja huumorit ning mille juures lavastus ei mängingi suuremat rolli, sest kõik rollid mängivad ideaalselt ära väga head näitlejad ning kõige olulisemaks tõusebki see lihtne lugu, siis märkad märkamatult, et terve etenduse ajal on su suunurgad ülespoole ja aja kulg kaotab oma tähelepanuväärsuse ja sa lihtsalt naudid. Täpselt nii juhtus minuga Külliki, Maria ja Taneli mängu jälgides ja nende tegelastele kaasaelades.

 

 Mõnikord, üliharva, ei saagi aru, et sa jälgid teiste inimeste armastust ja armastuse otsimist ja leidmist ja sa justkui tunned, et oled ise otsinud ja leidnud midagi. Midagi, mis samahästi võib olla armastus. Armastus elu ja headuse ja armastuse enda vastu. Täpselt nii juhtus minuga kuulates seda lugu, mille auteur Urmas Lennuk on ise lavale seadnud.

 

 

 Kammerlikult, vaid kolme näitlejaga etendatud lugu emast ja tütrest. Ja muidugi ka remondimehest, kes tuleb ei-tea-kus-kohast (no tegelikult remondifirmast "Ingli tiivul" - ja see ei ole midagi "üleloomulikku", nagu võiks arvata... õnneks :)) ning lisaks kodumasinatele ja muule tühjale-tähjale kodustele asjadele näib remontivat ka midagi palju olulisemat - inimesi ja nende suhteid ja suhtumist ka iseendasse...

 

 Ema, kes tahab leida teed tütre igapäevaellu toetava, hooliva ja mõistva emana, aga tahtmine on taevariik... Usaldus ja sellise tasandi austus tuleb ka emal välja teenida. Ja õige ongi... miski oluline siin ilmas ei ole iseenesest mõistetav. Keegi, ka isegi ema mitte, ei saa eeldada selliseid asju teiselt inimeselt. Tütar, kes juba kolmekümnendates, pole ikka leidnud endale elukaaslast. Ühest küljest on mingi bioloogiline kell kusagil tiksuma hakanud ning teisalt ei taha ta ka ema jälgedes minna... Emal justkui on olnud kunagi mingi mees... kunagi... sest tõestuseks on tütar ise (ja midagi veel, millega publikule kohe tüki alguses mõista antakse)... aga ema on siiski üksik ja üksinda. Olgu öeldud, et ema üksindust ei tunne, sest tütar elab tema juures ja näib nagu rohkem tal enam selles eas vaja ei olegi, aga tütar ihkab eemale ema tiiva alt... või pealt... Ja siis see remondimees... kellest justkui alguses tundub tekkivat lootusesäde tütre jaoks... kuid üllatus-üllatus... ei lähegi see asi päris nii... Edasi ei tahakski sisuliini enamat avada, sest see tuleb endal avastada :)

 

 Külliki Saldre emana on justkui kergelt labiilne, natuke kehv valetama ja varjama, kuigi tal on õnnestunud saladuses hoida tütre eest see isa-teema. Omamoodi ehk isegi natuke ebausutav, sest ta näib seda jagavat kõigi teistega - ka kellegi võõra remondimehega ja samas tütre eest on suutnud selle üle 30 aasta saladuses hoida... See, et ta kõik ära lõhub, see sobib küll hästi pilti. Tüüpiline keskea ülemise otsa naine, kes vaatab mingeid tühipäevaseid seebikaid, ise nentides, et "jälle see sama jama läheb lahti"... ent ometi vaatab seda sama vana jama uuesti ja uuesti erinevatest seepidest... Ju see pakub mingit aseainet parajasti omaenda elamata tunnetele... aga selliseid inimesi on ju niiii palju. Ka mina tunnen mõngingaid...

 

 Maria Soomets tütrena on alguses ärritav oma ema-kirumisega... muudkui vinguva häälega "ema" ja "ema"... Kuid see on muidugi rollile ja tekitatavale tundele vajalik. Ühest küljest ei teagi nagu kelle poolt olla, kellele rohkem kaasa tunda? Kas lapsele, kes peab kannatama vanaks saava emaga kooselu või emale, kes tahab, et tütar leiaks endale kedagi, ent samas tahab ka tütrega koos olla ja tema jaoks olemas olla... oskamata just selle kõige tähtsama jaoks meelejärgi olla... kuigi ilmselgelt seda siiski tahtes...Tütar on siiski tubli ja teeb eesmärgi nimel tööd. Tõesti, kui lihtsalt kodus kössitada ja oodata, et keegi prints kusagilt telekaekraanilt kohale ilmub, siis võib ootama jäädagi. Tuleb minna välja ja kohtadesse kus tõesti võib tekkida mingi suhe teise inimesega. Ja kui sellest ei piisa tuleb hoogu anda ka suhteportaalide või muude tänapäevaste võimalustega. Tütre karakter muutub siiski tüki edenedes ja tema tegutsemistele ja tema üksindusele kaasaelades kasvavalt sümpaatsemaks. Ühel hetkel taipasin. et tahaks tõesti, et tal hästi läheks. Üks terve tüki lemmikuid stseene oli Maria väike monoloog, kus ta loetles pika nimekirja põhjuseid, mida ta oma elust partneriga ootab... neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... tegelikult oleks võinud veelgi tulla :) Ja see sära ja ihkamishelk, mis Mariale silmadesse tuli sellel ajal, see oli kuidagi nii läbitunnetatud, justkui ta oligi sellel hetkel see tüdruk.

 

 Tanel Jonas, a.k.a. "The Hääl"... laseb oma ainsal tüki mees-, kuid selle eest Missugusel häälel naispartnerite võimsate ja selgediktsiooniliste häälte vahel heliseda. Tema roll alati ja kõikjalt headleidva ja armastust otsiva mehena on just nii südamlik, nagu ta selle imelise kergusega suudab luua (see on nii ehe, et jääb mulje, nagu näitleja näitleks iseennast). Tundub, et selliseid mehi pole olemas, aga ma tahaks arvata, et ma isegi sellesarnane olen (vähemalt püüan) - hmmm - "klassikaline samastumine" :) Natuke mehe kohta emotsionaalne, kuid ikka headuse poole pürgiv ja teistele seda selle kõrvalt samuti jagav. Justkui "kõrval" ta seal suurema osa ajast ongi... ja kõrvalt näeb teinekord asju palju paremini ja selgemalt. Olles ise "sees" ei pruugi aduda seda, mis Sul olemas on. Pigem võib see tunduda hoopis ahistava ja lämmatavana. Kõrvaltvaatajale, kellel see oma elust puudu, võib valuga näha, kuidas teised seda ei taju, aga mida tema just endale ihkab...

 

 

 Lavastuslikus mõttes eriti palju ei saagi nagu aru, mis on otseselt "lavastatud". Lugu on pigem lavale seatud-sobitatud. Kuid ega selline igapäeveluline lugu vajagi mingeid suuremaid trikke. Piisab mõnest väiksest nõksust... nagu näiteks Meelis Kompuse kasutamine uudistelugejana... Täpselt nii ongi muide, et need, kes uudiseid loevad AKs, nende hääl omab mingit sisestusjõudu... et justkui iseenesest kuulad, et mis uudistelugejal "olulist" öelda on ja usud seda... ja kui see tekst, mis siis uudistelugeja teadustab... no ütleme, et need "uudised" olid palju olulisemad - mõnda võiks isegi kasutada "paroolina" igapäevaelus - näiteks "Hommikul on oodata udu postkastis" :) Või see uudis 30-aastasest naisest, kes on kadunud, kuid kelle kohta mõni aeg hiljem teatatakse, et ta on koju jõudnud ja "vanemad on õnnelikud"... ei tea, kas autori peidetud iroonia ja ajastutempel selle kohta, et üha vanemad "lapsed" elavad endiselt oma vanema(te) juures... aga tegelikult töötas ka lihtsalt hea kontekstuaalse naljana :)

 

 Lisaks terve rida elulisi lõigukesi, mida just Lennuk tundub kõige paremini oskavat teatritekstiks muuta (hea paariline minu meelest on sellele tükile näiteks "Rongid siin enam ei..." - kui see meeldis, siis usun, et suure tõenäosusega meeldib ka "Remondimees"... minu jaoks oli "Rongid..." viietärnitükk ja nö.modernne klassika). Näiteks see "Päikest" oma kirjadele allakirjutamise teema... kui ma hakkasin mõtlema, et kes minu tutvusringkonnast seda kasutavad, siis täpselt Laura-sugused naised... kuigi jah, eks ma isegi olen kunagi seda mõned korrad vist kasutanud :) Kuigi ma ei mäleta, aga võibolla ka hetkedel, kus minu päeva tipphetk oli "voodipesu kokkulappimine" :) Või siis seegi teema, et kui oluline on teada, et ma ei ole absoluutselt kõigi meelest kole. Et on keegi, kellele just mina meeldin... keegi, kelle jaoks just mina olen ilus. Ja kui see inimene on veel oluline, kelle meelest Sa oled ilus, seda olulisem... kasvatab ju enesekindlust küll... isegi nii palju, et endal natist kinni võtta ja anda kütet eluvaimu mootorile. Miks ka mitte tunde, et elu on veel ees ja see võib igasuguseid pöördeid ja näiteks huvitavaid inimesi su ette visata kui sa ainuüksi kodus telekaees ei passi.

 

 Ja mis kõige armsam, et see lõpp oli just selline (üleval esimesel fotol)... suhkrumagus ühel poolt, aga samas kõik ei läinud ka päris nii, nagu ameerika filmides...

 

Hinnang: 4+/5- (Aasta esimene draamatükk oli jälle peaaegu täistabamus! 2012 oli selleks Ugala Duetid, mis püsis mul mingis mõttes läbi aasta nö. "kaasas". Remondimees on samuti kuidagi lihtne lugu, aga tihti just lihtsuses peitubki geniaalsus. Südamlik - saab naerda, saab nutta - oh jah, vahepeal pidi minusugune isegi pisaraid tagasi hoidma... no tõesti läks hinge! Palju arutlusemisainet ega ka mõtlemisteemasid küll ei pakkunud, pigem ikka kaasaelamist ja mõjus just oma siiruse ning äratuntavate karakterite ja olukordadega. Kuna Urmas on minust vaid paar aastat vanem, siis sai ka vaheajal arutatud, eks miks ta teemad ja isegi mingid sõnakõlksud, nagu näiteks M.O.T.T. ja mõtted, mis ta teksti sisse on peitnud, tunduvad nii tuttavad, selgestimõistetavad ja arusaadavad. Mitmed situatsioonid ma usun, et just "eriti" meievanustele tuttavad, aga ehk just nimelt see samaealisus... Olen sama pannud tähele ka teiste omavanuseliste näitekirjanike ja lavastajatega, nagu näiteks Ivar Põllu... aga ju me kõik tuleme mingis mõttes sarnasest lapsepõlvest, me nägime samu nõukaaegseid multikaid, kuulasime samasugust Vikerraadiot, nägime ainult ühte eesti telekanalit, lugesime samu raamatuid, kasvasime üles samasuguste lähiajaloo keeristormide sees jne... võibolla sellepärast ongi päris palju äratuntavat ning "kodusolemist" just selliste autorite lavastusi vaadates... mina igatahes soovitan julgelt seda tükki just eriti 67-76 sündinud inimestele, aga tegelikult on sellised pereteemad ja armastusteemad ja inimsuhteteemad universaalsed ja huvitavad pea kõikidele vanustele :) Ja kuigi minul oli seal seekord ka muud tegemist, siis ka lihtsalt selle tüki pärast tasub Tartusse sõita kahtlemata!)

 

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

REMONDIMEES

Tekst/lavastus/pilt Urmas Lennuk
Heli Taavi Toom
Valguskunstnik Andres Sarv
Osades Külliki Saldre, Maria Soomets, Tanel Jonas
Kestab 2h05'

Tänapäev. Eesti väikelinn. Ema ja tütar. Üks armastab oma kirju lõpetada sooviga: „Päikest!“ Teine vihkab seda. Mõnikord on võimatu aru saada, mis just kellelegi täpselt närvidele käib, kuid pinge on õhus. Pinge ja armastus. Hoolimine – isegi piirini, kus see võib haiget teha. Kuni juhtub, et tuppa astub remondimees.

Kui palju muutub meie elu uue põrandavaiba pärast? Või seinatapeedist? Suudab meie elu sisuliselt teiseks muuta vaid uus suhtumine? Kui oleme terve elu teadnud, et oleme koledad ja ei saa mitte kunagi millegi erilisega hakkama, aga ühel päeval tuleb keegi ja ütleb: "Sa oled ilus, Laura. Sa oled pööraselt ilus. Kui ma sind vaatan, Laura, siis ma tean – elu on alles ees!"

Esietendus 24. novembril 2012 Sadamateatris