Kuidas hinnata tükki, kus on mitmeid säravaid ideid kuid need pole seotud tervikuks? Nende erinevate lõikude vahel on nii palju tühja ning mõttetut ruumi, et see matab endasse ka kogu hea? Mõistetamatuks jäi miks on vaja pool tundi müra tüki alguses teha, et selleks ajaks kui teater tegelikult pihta hakkab, oled juba nii ülesärritatud ja väsinud, et ei viitsi enam süvenedagi. Minule meeldib teatris vaadata näitlejate mängu, kuulata dialoogi ja lugusid, luua seoseid, avastada, saada mõtteid ja positiivseid emotsioone. See kui pool tundi lihtsalt ollakse laval, see ei ole minu jaoks teater (seda "tühja ruumi" oli tervikuna mahuliselt umbes pool kogu etendusest). Õnneks siiski hakkasid lood ka pihta, omavahel seosetud, kuid siiski. Mõned päris säravadki lõigud. Kõige sisukam ja parim neist Eva Klemetsa vinge tablettide monoloog, mis vääriks eraldi vaatamist ja täpsemat kuulamist, sest ta laskis lendu teravaid tabavaid pähkleid kui automaadist. Samuti oli äge Inga Saluranna kartulikeetmisoopus (kuigi natuke seda plätserdamist ja rohmakat toidutegemist sai näha juba Lauri Lagle eelmises lavastuses). Meeldis ka Inga live-iseenda-kehamaalimine, aga arusaamatuks jäi selle lõigu igasugune seos ülejäänud tükiga. Eraldi mõttena siiski päris lahe. "Üllatuskülalise" lõik oli ilmselt rohkem naistele või siis "naiste-värk". Minule see ei meeldinud, kuigi midagi lahedalt ootamatut oli selles siiski. Häiris, et naiste suurt seksisümbolit mänginud tüüp ei olnud üldse selle staari sarnane. Kas ei oleks siis leitud kedagi, kes kellegi moodi on või siis meiki kasutades või kuidagigi mingi seos luua? See on ju ikkagi lõppude lõpuks "teater"... Kaie Mihkelsoni vanaema lugu läks minust muude mõtete tõttu osaliselt mööda, aga teda oli ka hea lihtsalt vaadata ja kuulata. Pagana heas vormis on ta. Ülejäänud, kaasa arvatud pikad lõigud dekoratsioonide ümberpaigutamist, riietumist ja lõkkeääres istumist, mida kokku siiski oli vaatet olulisem osa tervikust, oli minu jaoks kõik ajatäide (loe:ajaraisk). Päris etenduse alguses, "naiste kappamine kodupoole", ehk pisike lõik veel enne seda juba kirutud 30 minutilist "peavalu", oli ka lahe ja mõtted hakkasid juba jooksma õiges suunas... aga seegi tehti kahjuks pihuks ja põrmuks järgneva pooletunnise müraga...
Teatrist lahkudes pidin oma teatrikaaslasele vabandusi leidma, et ta seda tükki olin vedanud vaatama - sama mees tegi enne ju Suure õgimise... ja Eva Klemets oli ju ikka hea ja need mõned säravad hetked ja vähemalt oli seal midagigi mõtlemisainet, mitte nagu eelmisel päeval nähtud Draamateatri "Kontakt", mis oli täiesti mõttevaene ja igav jne jne jne...
Pidevalt ootasin ka seda sisulist tervikuks sidumise mõtet, olgu siis vormiline või sisuline - kas igaüks naistest räägib oma loo... või ehk on kõik kuidagi erinevad naistüübid jutustamas oma lugusid või tahetakse näidata erinevaid naisi või naiste kolmapäevasid või mingitki läbivat joont... see kood võis ju seal olla, aga mina seekord seda lahti ei suutnud muukida. Muidugi võib ajada ka absurdi nahka, aga see otseselt ei mõjunud ka absurditeatrina. Vähemalt teistlaadsed ambitsioonid kumasid läbi...
Teised tükid, mida "Kolmapäev" meenutas: NO tükid kus on varem ka amplitega müramuusikat tehtud (kuigi pärast tänast värsket "elamust" tundub, et varem on seda tehtud nagu natuke õnnestunumalt) ja kõik need NO tükid kus näidatakse näitlejate riietumist + dekoratsioonide nihutamist ja muud sellist mõttetut vaatajate aega raiskavat ja tavaliselt minu jaoks sisuliselt seosetut. Samuti tuli meelde Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmud" kus laval lihtsalt ollakse ja sisu on väga hõre... ning mitmed Von Krahli Teatri tükid ja Uku Uusbergi viimased paar omakirjutatud/lavastatud tükki, kuigi Uusbergi kasuks räägib see, et temal on neid ideid liiga palju ühte tükki koondatud... aga ka tema puhul on tihti seosetust ja seda mõtetevahelist voolamatust ning kahjuks ka vajamatut vahtu mõtete vahel. Arusaadav oli, miks Kaie Mihkelson oli kutsutud punti, ta oli oma kehatüpaažilt kuidagi sarnane Klemetsa ja Salurannaga, aga Mari Abeli kaasamise põhjuseid oleks huvitav teada. Ta tõi ka suure annuse Von Krahli endaga kaasa (olgu öeldud, et käesoleva aasta üks parimaid tükke oli minu meelest Von Krahli Moppeli kirjutatud/lavastatud "Bloody Mary", ehk seal majas tehakse ka häid tükke, aga ma ei pea seda poolust Von Krahlist siin silmas). Minu meelest on ta viimasel ajal laskunud mingisse liigagi sarnasesse mängustiili ja seda tükist tükki (näiteks "Puhastatud/4.48 Psühhoos" oli temalt siinsega üks-ühele sarnane roll). Kui see teatav läbiv stiil näitlejas väga meeldib, siis see ilmselt niimoodi ei häiri, aga talenti ja annet näitab siiski see kui suudetakse endast midagi uut või teistsugust pakkuda. Abel on varem teinud küll ka häid ja erinevaid rolle ("Lillede keel"-es näiteks oli temalt päris huvitav lahendus). Lavastuslikus mõttes meeldis lõpus langetatud kardin ja see alguse kappamine... Suur miinus kogu venitamine, kaasa arvatud lõpu lõkkestseen. Ma oleks kohe tahtnud hakata aplodeerima, et kiiremini sealt minema saaks, aga sellise tüki puhul ju ei tea, kas venitatakse jälle...
Hinnang: 2- (kindlasti teatud tüüpi NO Teatri ja Von Krahli Teatri tükkide austajatele magusast magusam komm, aga mind jättis külmaks. Naised on küll kenad ja paar-kolm lugu viiest head, aga terviku tunnetus jäi puudu ning liiga palju vahtu mõtete vahel. Lisaks NO-teatrile kombekohaselt ikka hästi valjult, sest "lollidele vaatajatele muidu ju ei jõua kohale"... Ei tea, miks jäi jälle seal teatris selline haneks tõmbamise tunne...)
-------------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (Kulla Laas-i tehtud foto on samuti sealt pärit):
Kolmapäev
LagleKell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Lagle on Teater NO99s seni välja toonud kaks lavastust. "(Untitled)" keskendus ühe inimese katsetele leida sotsiaalsete valede rägastikust üles kadumaläinud armastus, et seda siis kõigiga jagada. "Suur õgimine" on kvartettlavastus, kus neli inimest on täitmas oma kõhtusid ja igatsusi, tegemaks midagi totaalset. "Kolmapäev" on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole enam meie argielude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva.
Kuid milleks jutustada niisama lugu "tavalisusest"? Seda tehakse palju, kuid Lagle on siiski teise puudutusega lavastaja. Tema otsib ka banaalsuses tõstetust, ka mures lootust, ka rutiinis rõõmu. Ta on tänaseks olnud pea kaks kuud ühes ruumis koos nelja naisterahvaga ning uurinud koos nendega, mis see on, mis teeb tavalisest kolmapäevast kolmapäeva. Mis juhtub? Miks midagi kunagi ei juhtu? Mis meelde tuleb? Mida teha tahaks? Mida süüa, mida juua, kellega rääkida? On üldse kellegagi rääkida? Ja ennekõike: mis rütmis lööb süda kõigi nende küsimuste küsimise ajal?
"Kolmapäev" on helge lavastus. See on äärmiselt oluline. Vaja on leida õiged sõnad, et mitte muutuda argipäevast kõneledes tatiseks, mitte jääda sinna argisesse kinni, kuid leida just selles igavas ja rutiinses üles võimalused, kuidas näha oma elu kui ammendamatut elujanu kaevu. Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.
Vahel harva on elus selline moment, kus sind valdab ootamatult mingi senitundmatu tunne, miski, mida on keeruline sõnadesse panna ja teistele kirjeldada. Tean vaid, et see tunne on hea ja jääbki minuga. Aitäh.
Tiina Savi
"Kolmapäev" ei võitle, ründa, karju ega kriibi nagu vahel juba liialt harjunud oleme. Ta toob nelja üksiku naise argielu vaatajani pehmelt ja nauditavalt. Etendus mõjub samamoodi nagu meeldiv vestlus lavastaja Lauri Lagle endaga - keegi häält ei tõsta, aga kõik saab ikkagi öeldud.
Ville Jehe
Üksainus minut võib Lauri Lagle puhul kesta terve igaviku.
Kaheksakümneminutiline lavastus võib mööduda nagu möödub silmapilk.
Ainus, mis on tõesti meie oma, on meie elu aeg. Lagle teatris kogeme me ühiselt, kuidas see kulgeb.
Stefan Schmidtke
Lavastaja ja kunstnik Lauri Lagle
Muusikaline kujundus Mihkel Tomberg, trupp, Hendrik Kaljujärv
Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Eva Klemets, Inga Salurand ning külalistena Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater) ja Mari Abel (Von Krahli Teater)
Esietendus 2. novembril 2013 Teatris NO99
Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.
NB! Laval suitsetatakse.
Tore, et jälle kirjutate! Headest ülevaadetest pole kunagi küllalt.
VastaKustutaMul on äraütlemata hea meel, et sa paar rida enne aasta lõppu kirjutada jõudsid.
VastaKustutaVaatasin "Kolmapäeva" vist päev varem, aga mu mõtted on laias laastus üpris sarnased sinu omadega. Erinevused tulenevad peamiselt maitse-eelistustest, s.t mõni koht hakkas minu jaoks vist paremini tööle kui sinu jaoks, ja vastupidi. Olgem ausad, "Kolmapäeva" häda on eelkõige kunstilise terviku puudumine. Kauemaks jääb meelde vist (mulle) arusaamatu tühisuse rõhutamine. See ei ole päris kindlasti see, mida teatrist otsima lähen. Kuna tervik puudus, jäi tegelikult üldse segaseks, miks selline tükk oli vaja lavale tuua, külalisnäitlejate kaasamisest rääkimata.
Kõige suuremaks puuduseks pean aga seda, et Kaie Mihkelsonile ei antud üldse osa mängida!
Praegu lugesin su kopeeritud juttu NO-teatri kodukalt ja silma jäid viimased kaks lauset. "Ainus, mis on tõesti meie oma, on meie elu aeg. Lagle teatris kogeme me ühiselt, kuidas see kulgeb." (Stefan Schmidtke)
Rebin selle nüüd kontekstist välja ja keeran võib-olla pahupidi, aga enne "Kolmapäeva" etendust olin vaadanud Sorrentini "Kohutavat ilu", kus peategelane ütles, et 65. sünnipäeval lubas ta endale, et ei tee enam kunagi midagi, mida ta ei taha teha. Lavastaja Lagle istus enne filmi Sõpruse kino baarileti ääres. Ma ei tea, kas ta vaatas ka filmi ... Kui vaatas, siis loodan, et see (tegelikult minu meelest ülehinnatud) filmis kõlanud mõte jäi ka tema kõrvu kinni. Meie elu aeg on kahjuks piiratud. Tol õhtul, kui mul polnud väsitavat töö- või koolipäeva seljataga (vastupidiselt NO-teatri tutvustavas tekstis soovitatud lähtealusest), oli vaid soov proovida ära NO-teatri uue kohviku menüü, teenindus jne ning seejärel minna etendust vaatama, tulin teatrist välja tegelikult üsna heas meeleolus. Aga oma arvukatele teatrisõpradest sõpradele ma "Kolmapäeva" ei soovitaks.
Kui mahti saan, blogin ka.
Tänud! Tore on olla tagasi :)
VastaKustutaKaie Mihkelsonist ja tegelikult ka teistest naistest oli kahju, et nad mängimiseks materjali nii vähe said. Tükk oleks olnud palju parem, kui see oleks kestnud 45 minutit ja kogu see vahepealne jama vahelt ära oleks jäetud...
PS. Kohutav ilu minule meeldis ja see on hakanud mu sees elama oma elu edasi. Olen mõnedest headest asjadest saanud aru alles päevi hiljem kui terviku valguses kogu filmile tagasi mõtlen.
Aga Kolmapäeva ma ka kellelegi soovitada ei julgeks peale paadunud No-Teatri fännide :)
Ei, mulle meeldis ka "Kohutav ilu", lihtsalt ma pole kindel, et oleksin selle valinud Euroopa parimaks filmiks kogu ülejäänud valiku hulgast.
VastaKustutaSedand küll! Olen küll kõiki nominente näinud ja nominentidest kaks peajagu üle teiste filmide olid minu meelest "Parim pakkumine" ja "Adele'i elu". No õnneks vähemalt "Broken circle breakdown" ei võitnud. Minu meelest see film ei oleks tohtinud kandideeridagi... kuigi valdav enamus tundub sellest filmist olevat vaimustuses, oli see minu meelest sõna otses mõttes vastik film. Tekitas sellist viha peategelaste vastu (suitsetav rase ema ja nõme isa) ja vastikut masendust (lapse surm). Kohutav ilu oli siiski kolmandaks parim. Hispaania Lumivalgeke oli ka lahe ja Berliini atmosfäärifilm Oh Boy polnud otseselt minu maitse, aga sain aru, miks see oli nomineeritud.
VastaKustutaAga mida D-mees arvab Pidusöögist Prytaneionis? Kas hea(d) oli(d) vaid trupp, lavastaja ja Katariina Unt või oli ka Raivo Trass tubli? Ning kas raadio taustaks oli lahe?
VastaKustutaVäga positiivselt arvan! Raivo ja terve trupp oli vinge! Raadio ärritas (ma kohe hirmuga uurisin enda telefoni igaks juhuks... ma ei mõista kuidas see inimene lihtsalt edasi külma rahuga istus...) ja näitlejatest oli kahju, aga õnneks Tanel katkestas mängu ja niimoodi ei saanud elamus tervenisti rikutud ja lõpuks jäi ikka väga hea elamuse tunne. Hetkel on vaja võlad ära kirjutada, ehk jõuan siis Prytaneionist ka kirjutada natuke pikemalt...
VastaKustuta