Faust - VAT Teater

VAT Teater on iga lavastusega tõusmas üha kiiremini minu lemmikteatriks. Aare Toikka käekirjaks on tihti just mõnusalt mängulised lavastused, mis on täis huvitavaid lavastajaideid ning "mänge" ja kuna repertuaari karuosa moodustab tema kunstiline nägemus ja minule see sobib, siis 1 + 1 on 2 ja asi töötabki minu kasuks.

See "Faust" on justkui kummardus tummfilmidele, nagu (samuti suurepärane lavastus) "Hea, paha ja inetu" oli spagetivesternitele. Tummfilmiesteetikat on filigraanselt tabatud kuid nii mõneski kohas on teatud nõksud keeratud teatraalseteks. Näiteks tummfilmile teksti pealelugemine - näitleja maigutab suud ja teine kulissede kõrvalt loeb teksti peale, uskumatult lihtne mõte, aga tabavalt sobiv. Lihtsates, aga toimivates lahendites peitubki geniaalsus.

Mäletan, et kui lavastusel oli 2012. aastal esietendus, siis otsustasin, et ah mina ei viitsi Goethe-t minna vaatama... liiatigi veel mingit tantsulavastust... Sama aasta lõpus, osaledes Klassikaraadio teatrisaates, kinnitasid ülejäänud osalejad (vähemalt R.Weidebaum ja M.Pesti),  kui ühest suust, et "Faust" on midagi erilist ja imelist ning väärib igal juhul vaatamist. Kommentaare tüki geniaalsuse kohta hakkas valguma nii siit kui sealt ja ma otsustasin ümber... ja õigesti tegin! Lõppkokkuvõttes on tegemist minu ühega kolmest 2013.aasta lemmiklavastustusest ja teatrielamusest! Kui valesti ma võisin arvata... praegu tundub see nii naeruväärne - "Goethe on igav" ja "tegemist oleks nagu tantsulavastusega"... Kusjuures kui ma seda tükki vaatasin, meenus, et olen isegi kunagi näinud seda tüki alguses kasutatud 1920ndatest pärit Saksa versiooni Faustist ka tervikuna. Ja see seose tabavus omakorda tõstis tüki väärtust, sest just selle ajastu filmiatmosfääri ja kogu tunnetust on tabatud ikka uskumatult hästi!

Kuigi Toikka on selle tüki auteur (tihti küll räägitakse, et terve trupp olevat lavastuse loomisele kaasa aidanud), on loo enda lähtekoht ikkagi võetud Goethelt. Ehk jumal ja saatan võitlevad omavahel maakera pärast ja kaalukausiks on Fausti hing. Kas Saatan on võimeline üdini head ja ausat meest ahvatlema omakasupüüdlikule, ehk halvale teele? Faust on teadlane ja alkeemik. Saatan saadab Mefistofelese Fausti ahvatlema, kõigepealt õpetades teda katku ravima ja siis andes võimaluse üheks päevaks jälle noor olla. Mefistofeles on kaval ja katkuravimisoskuste pärast Faust vahetabki oma hinge nooruse vastu... aga see pole ju veel kaugeltki kõik... loosse on muidugi segatud ka armastus....

Kuigi käesoleva lavastuse puhul on minu meelest lugu isegi sekundaarse olulisusega, sest see mis laval toimub on lihtsalt nii põnevalt tehtud ja hästi mängitud, et lugu ise ongi tühipaljas raam sellele fantaasiarikkale mängule. Ja arvestades seda, et ma tavaliselt teatrist lugusid otsin ja ootan, ent sellest tükist täielikus vasikavaimustuses olen, räägib Fausti mõjuvusest juba nii mõndagi enda eest.

Ago Soots Faustina pakkus minu jaoks ühe aasta suurima üllatuse, tabavalt krõnks teadlase-vanamees ja selline hoogne mäng, mida on puhas nauding jälgida. Kusjuures see kuidas teda Faustiks "tehakse" oli omaette stseen ja veel missugune! Üks kahtlemata sellel aastal minu nähtud parimaid meespeaosi teatris. Aga kogu trupp on täies hoos ja tegelikult kedagi eraldi paremaks pidada otseselt nagu ei saakski, sest iga väiksemgi karakter või stseen mängitakse huvitavaks ja põnevaks. Kõik need VAT Teatri head näitlejad kuidagi isemoodi. Tanel Saar-e Mefistofeles on nii saatanlik ja oma põrgulike ilmete, mahlaka miimikaga ja põleva raamatuga endiselt silme ees, kui tükile mõtlen (see põlev raamat mõjus ka mu suurematele lastele kõige meeldejäävamalt. Saatsin ka nemad seda tükki vaatama kohe kui ise olin lavastuse ära näinud... ja muide 12 ja 17 aastasele meeldis see täpselt niisamuti kui minule! Kusjuures 17-aastane ütles, et teatriversioon meeldis talle kordades rohkem kui raamat), kuigi see sai nähtud juba eelmisel kevadel. Margo Teder ja Meelis Põdersoo on sama vinges hoos ja Katariina Ratasepp ainsa naisena ei saa ka eraldi rohkem tähelepanu, vaid on täpselt niisama äge kui kogu ülejäänud tiim! Kaspar Jancise loodud ja Madis Muuli poolt mängitud muusika on veel omaette väärtuseks ja sobivaks atmosfääri- ning seostetekitajaks.

Liikumine kahtlemata on selles tükis keskmisest olulisem ja kuigi mitmeski kohas võtab see tantsulisedki mõõtmed, ei peaks ma seda siiski tantsulavastuseks. Ka pantomiimiga edastatavad mõtted on mõnusad, täis omakorda huvitavaid leide ja toimivad. Lavakujundust traditsionaalses mõttes polegi, kuigi lavaga mängitakse nii ja naapidi, et tegelikult ei tajugi seda musta ümbrust mustana, kuigi tervikust jääb "mustvalge" filmi tunnetus... seda ei olegi võimalik täpsemalt sõnastada, seda tuleb ise kogeda :) Aga tõesti lava võtab päris erisuguseid ilmeid kogu teekonna ja mängu käigus. Ja efekte pakutakse nii palju nagu mõnes mustkunsti-shows!

Hinnang: 5 (milline imeline kontrast - klassika ja vana lugu, mis mõjub nii modernse ja värskena. Nii põnevalt ja eriliselt jutustatud! Täiesti omapärane ja huvitav lähenemine ning nii plastiline ja põnev... justkui teekond, mille lavastaja Aare Toikka on näitlejaid pannud ja seadnud ja sättinud läbitegema, väljenduskaasabiks erinevad miimikad, kamaluga mänge ja Marge Ehrenbushi koreograafia. Kusjuures sõnu polnud üldsegi vähe, nagu armastatakse selle tüki puhul end rõhutatult väljendada... Täiesti maagiline elamus! Ja julgelt soovitaksin ka kõikidele minusugustele skeptikutele, kes selle tüki on Goethe või tantsulavastuse pähe kõrvale jätnud!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Faust

Autor ja lavastaja:	Aare Toikka
Kunstnik ja helilooja:	Kaspar Jancis
Valguskujundaja:	Sander Põllu
Videokujundaja:	Peeter Ritso
Koreograaf:	Marge Ehrenbusch
Osades:	Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Madis Muul

Mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum...

(J. W. Goethe)

Ekspressionistlik rännak Murnau, Goethe ja Marlow ainetel
Faust on rahutu teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat Fausti hinge peale kihlveo. Mefistofeles pakub Faustile noorendavat võlujooki ning mahitab teda võrgutama ja petma süütut ning vaga Margaretat. Kas Margareta hukkub ning Faust ei suuda teda päästa? Või siiski...

VAT Teatri „Faust“ otsib kunstitõde tummfilmiesteetikast.

Friedrich Wilhelm Murnau on üks saksa filmikunsti suurtest loojatest ja oluline figuur ekspressionismiliikumises. Üks tema tuntumatest filmidest on „Faust“ (1926).

Johann Wolfgang Goethe kirjutas värsstragöödia „Faust“ algvariandi aastatel 1773–1775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma.

Christopher Marlowe kirjutas näidendi „Doktor Faustuse traagiline lugu“arvatavasti aastatel 1588-1589. Marlowe oli inglise renessansikirjanik, Shakespeare’i kaasaegne ja tema kõrval üks suurimaid dramaturge, kes jättis maailmale seitse tragöödia vormis näitemängu.
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit.
Esietendus 29. novembril 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)

TUNNUSTUS:
2013 Eesti Teatriliidu aastaauhind 2012. aasta loomingu eest. Sõnalavastuse muusikalise kujunduse või originaalmuusika auhind Kaspar Jancis - originaalmuusika VAT Teatri lavastusele "Faust".
Fotograaf: Rait Avestik