Kõik naistest - Endla Teater

Oh kui mõnus on teatrist väljuda muhedas meeleolus. Naeratus huulil ja südames. Armas ja soe elamus. Tundeskaala liikus küll lausnaljakast läbi heldimuste ja kaastunde kuni sügava kurbuseni välja, ent ometi oli see kokkuvõttes üks südantsoojendav elamus. Eks kurbus ja rõõm käivad ju päris elus ka käsikäes või vähemalt vaheldumisi.

Eelmisest suvest saadik pole ma Endlas nii hästi lavastatud tükki näinud. Kaili Viidas on lavale toonud oma teise täiskasvanutele lavastatud lavastuse (eelmine, ehk esimene oli juba 3 aastat tagasi, aga samuti väga hästi lavastatud "Seljatas sada meest"). Lavastus võitis ka käesoleval aastal Endla publikuhääletusel esimese koha.

Lavastuses liigutakse 5 loo vahel, mis on omavahel tegelaste sidemete kaudu seotud. Kusjuures iga "pilt" on kunstnik/lavastaja Viidase poolt huvitavalt kujundatud ka oma "värviga":
*Oranž - sõbrannad, kellest üks on teise päästnud 5 aastat tagasi represseerivast "suhtest". Õnnetul allutatul läheb vannitoas toru katki ja vesi voolab alumisele korrusele...
*Roosa - allkorrusel elab naine, kelle üks tütar on löönud teiselt tütrelt tolle peigmehe üle, tollega pere loonud ja lapsedki saanud ning nüüd üle mitme aasta on tütred koju tulnud ema sünnipäevale...
*Roheline - sünnipäevaema enda ema on 92-aastane, kes elab vanadekodus "Tulevik" ja ei saa tütre sünnipäevale minna, sest muidu vanadekodu teised naised löövad temalt tema armastusobjekti üle.
*Kollane - kolm lasteaialast, kellest ühte teised narrivad, et tolle töönarkomaanist ema nagunii lasteaia emadepäevakontserdile ei tule...
*Hall - töönarkomaanist ema töötab sekretärina, kes oma kahe kolleegiga võistlevad peadirektori sekretäri koha pärast.

Kusjuures kõiki neid pilte seovad vahelõigud, mis näitavad meeste stereotüüpseid tegevusi - autoremont, malemäng, sõrmedega otse konservipurgist kala söömine, mööbli tassimine/kolmine jne... (samas oli ka üks mees, kes "pesu kuivama riputas" - üksik mees?)

Vähemalt paaris nendest "minilugudest" oleks olnud ainest terveks näidendiks. Mõni neist sügavam kui suurem osa pikki näidendeid (näitekst see allutava suhte teemaga lugu ja eriti õed kellest üks on teiselt mehe ülelöömisega teise elu ära rikkunud - mu siin väljatoodud teemad on ühe tasandi kohta nendes lugudes, tegelikult on neis loomulikult palju rohkem sisu ja tasandeid).

Ja kui laheda mängulusti ja hooga kolm naisnäitlejat oma rolle ehk rollikesi teevad. Igas pildis leiab tänu nende tööle midagi üllatuslikku või uskumatult ehedat jäljendamist või südanlõhestavat äratundimist. Ma arvan, et mul ei lähe tükk aega meelest Carmen Mikiveri mängitud 3, 4 või 5-aastane tirts. Alates tema korduvast nukupainutamisest pea kohal, lõpetadest keerutamistega tantsust emadepäevakontserdil - seda oli nii lahe vaadata - päris omalaadselt tehtud pisitüdruk. Ka Liina Tennosaar, kes rääkis nagu viiene ja meenutas päris hästi sellist tedretähnidega ninanokkivat, osalt esihambaid kaotanud ja pipilike patsidega lasteaiaplikat :) Kariń Tammaru hoogne, aga sisulises mõttes kole võimuvõitlus allaheitliku sõbranna üle. Ehe ebameeldiv karakter - keegi kes ise ei näinud, et temast oli saanud see, kelle eest ta oma sõbratari oli päästnud... Samas rändas mõte, et kuidas mõned inimesed kuidagi magnetina just selliseid inimesi just ligi tõmbavad. Nad oleks nagu oma olemuslikult juba sellised, kelle üle keegi võimu tahab võtta. Ja kõik kolm vanadaami - aga eriti Carmen Mikiveri nais-Baskin ja Karin Tammaru memm. Karin kiskus minust hetkega naeru välja tehes tabavalt vanamemmelikku lauluhäält ja Carmen lahendas oma jämeda häälega laulmise ka väga hästi :) Ja kui erinevana mõjus Liina Tennosaar oma sekretäri rollis oma teistest nii selle kui ka teiste näitemängude rollidest. Jämedama häälega ja justkui tõesti töönarkomaanile kohaselt üleväsinud, aga väsimatu siiski klatšima. Samuti erinesid kõik Carmen Mikiveri 5 erinevat tegelast teineteisest nii mõnusalt. Väga äge oli vaadata kui palju rollile vastavaid erinevaid tahke näitlejad suudavad teha. Täielik nauding! Ja see kui matusestseenis Liina ja Karin ise ei saanud naeru pidama ning kavalalt keerasid need narupahvakud nutujorinaks, see oli omamoodi muhe ja tõi veel omakorda sooja huumorit juurde... samas kui Carmen siiski suutis selle juures tõsiseks jääda, kuigi just temalt oli tulemas lõigu otse väike puänt... see kõik oli väga lahe ja hästi tehtud! Nii meelelahutuslik kui ka kergelt mõtlemapanev. Mitte väga sügav, aga kohati ikka päris korralikult.

Mainimata ei saa jätta ka Jaanus Mehikast, kes esindas "kõiki mehi"... tagasihoislikult sõnadeta väike roll ja pigem selleks, et naised jõuaksid "riideid vahetada" (peale Herberti, kes vanadekodu kaunitare täies hiilguses koos naistega laval tšellol saatis) aga igati tänuväärne ja isegi siin ei saa sõnast "muhe" mööda... PS. aitäh, et jätsid sprotid lauale... need lõhnasid niiiiii isuäratavalt!

Janek Vlassov tegi tükile ka hea muusikalise kujunduse. Mõnus oli neid klaverile ja tšellole seatud tuttavaid lugusid kuulata ja ära tunda. Rääkimata sellest, et hästi aitasid meeleolule juurde anda.

Hinnang: 4+ (Kummaline, et saal oli peamiselt täis naisvaatajaid, ometi on pealkiri "Kõik naistest"... naised ju teavad juba neid naiste asju ja mehed peaksid naistest arusaamiseks tormama sellise pealkirjaga tükki vaatama :) No arvata võib, et naised lähevad seda vaatama äratundisrõõmu nautimise pärast ja mehed kardavad, et "kõik" on kahtlemata "liiga palju"... Väga hästi lavastatud, mõnusa sisuga, mis päriselt ka naerma ajab, samas paneb kaasaelama, -mõtlema ning -tundma ka kurvematele eluhetkedele. Üsna palju meie eludes on ju "läbipõimunud".)

NB! Endla sõidab selle tükiga ka ringi septembris - julgen küll soovitada. Eriti kui on selline heldimuse ja naermise ja naiste asjade (elurõõmude ja -murede) vaatamise tuju. Need naised väga meh ei kiusa, ega neile haiget tee, eriti palju nendest juttu ei teegi kui mõni jobu välja arvata. Tükk keskendub ikka rohkem naistele ja naistevahelistele asjadele. Kas just "kõik" naistest, aga ühe teatrielamuse jaoks igati piisavalt :)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kõik naistest
südamlik komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 25 minutit (koos vaheajaga)

Tegijad
autor Miro Gavran
tõlkija Hendrik Lindepuu
lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas
valguskunstnik Karmen Tellisaar
muusikaline kujundaja Janek Vlassov
lauluõpetaja Toomas Voll

osades Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Jaanus Mehikas

Miro Gavran on tänapäeva üks populaarsemaid Horvaatia kirjanikke, kelle mitmekülgse loomingu hulka kuulub ligikaudu 40 näidendit.

„Kõik naistest“ on eluline, lõbus ja üllatusi pakkuv lavastus, kus kolm näitlejannat kehastavad viitteist tegelaskuju ja toovad vaatajani viis omavahel põimunud lugu. Kõigil naistel alates lasteaiatüdrukutest kuni soliidses eas prouadeni vanadekodus on kõrged väärtushinnangud ja selge maailmapilt. Paraku takistavad elu pisiasjad neil ideaalide järgi elamast. Armastust ei ole vihkamiseta, sõprust konkurentsita, vabadust sõltuvuseta ega andestamist reetmiseta. Sõbralikult enesekriitiline lugu naiseks olemisest toob samaaegselt silmanurka pisara ja suule naeratuse.

NB! Laval suitsetatakse.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis

Lavastus pälvis 2015 Publikulemmiku tiitli!