Mr Gwyn - Alessandro Baricco

Jasper Gwyn on kirjanik ja ajakirjanik. Ta viib Guardiani toimetusse nimekirja, kus toob ära 52 asja, mida ta enam kunagi teha ei kavatse. Esimene neist oli, et ta ta ei kirjuta enam kunagi ühtegi artiklit Guardianile ja viimane, et ta ei kirjuta kunagi enam ühtegi raamatut. Ehk siis senise eluga korralik lõpparve...
(niipalju saab lugeja teada juba esimesel leheküljel)

Kuid kui Sul on selline tung kirjutada, et Sa isegi raamatu kirjutamisega oled hakkama saanud, siis kirjutamisega lõpparve tegemine polegi nii lihtne kui kirjanik mõnel hetkel endale ette võib kujutada.

(kui Sa ei taha sisust midagi rohkemat teada, sest selle raamatu lugemise üks võlu ongi see, et pidevalt ei tea, mis järgmiseks saab, siis ära loe seda äravärvitud teksti ja jätka sealt kus tekst on jälle "must")
Jasper Gwyn (kirjanik kasutab justkui austusest raamatus ikka tervet tema nime temast kirjutades) leiab asendustegevuseks "portreede" kirjutamise (Jasper Gwyn ise nimetab seda "ärakirjutamiseks"). Selleks üürib ta stuudio, kuhu paneb oma kliendid alasti ringi jalutama mõned tunnid päevas ja siis käib neid vaatamas ja lõpuks kirjutabki  mõneleheküljelise portree sellest inimesest.

Lisaks Jasperile Gwynile on raamatu tegelasteks tema agent Tom Bruce Shepperd, kes teatud aja möödudes kui kirjanik end täiesti eraldab avalikust elust ja raamatute kirjutamisest, on tema ainus tõeline sõber. Rebecca, kes alguses on Tomi assistent kuid Jasper Gwyn laenab teda endale esimeseks portreeritavaks, ehk niiöelda katsejäneseks kuid hiljem saab temast Jasper Gwyni assistent. Lisaks on väiksemaid kõrvaltegelasi, nagu näiteks ateljeele lambid müünud mees, Tomi naine Lottie ja muidugi "kliendid", keda Jasper Gwyn portreerib.  Kõige põnevamaks ja markantsemaks tegelaseks osutub, aga Jasper Gwyni ettekujutatav "sõbranna" - vihmakindla rätikuga vanem daam. Daam, kellega Jasper küll kohtub ka päriselus ja tänu kellele ta üldse hakkabki just nimelt "inimesi" portreerima. Kirjanik saab ikka temalt head nõu ka pärast seda kui daam siit ilmast lahkunud on... ent Jasper Gwyni "ilma" alles jääb. Ka siin on Baricco stiilne, sest "vihmakindla rätikuga" daam on tabavalt vihmases briti kliimas elava daami võrdkuju :)

Kahjuks neid "portreesid" Alessandro Baricco oma raamatulugejatega ei jaga, sest ka portreeritavad peavad allkirjastama lepingu, et nad ei anna neid kellelegi kolmandale lugeda. Samas kõik kliendid on väga rahul oma portreedega. Ja need maksavad tõeliselt palju raha... (nagu ka ilmselt korralikud maalitud portreed).

Baricco stiil on väga omapärane. Laused on tihti lühikesed ja kogu tegevustik on kuidagi kiiksuga. Ilmselgelt sellepärast, et peategelane Jasper Gwyn on üsna omapärane inimene. Kunstnik. Kui ma alguses raamatut lugema hakkasin, siis mõtlesin, et kui keegi algaja kirjanik sellise käsikirjaga läheks mõne kirjastaja juurde, siis ta saadetaks sealt kohe tagasi, sest see kõik tundus nii lapsikult  ja kuidagi konarlikult kirjutatud, kuid mida raamat edasi, seda stiilsemaks kõik muutus ja varsti sai juba aru, et omapärane lakooniline stiil teenis lihtsalt atmosfääri tekkimist. Samas pidevalt oli õhus tunne, et mida järgmiseks juhtub, millega see kõik lõpeb... Lugeja liigub looga edasi justkui Jasper Gwyni sõbrana, kes näeb kõrvalt, mida ta teeb, aga ei tea mida ta järgmiseks ette võtab, samas tunnetades just neid asju, mida ka need Jasper Gwini kõrvaltegelased - mõeldes just, et "küll sa varsti ikka mingi raamatu välja annad" ja "ei sa suuda olla kirjutamata... isegi see portreede kirjutamine on ju "kirjutamine"". Selle vahega, et Baricco laseb oma raamatute lugejatel varem aru saada asjadest kui Jasper Gwyni kaastegelastel (näiteks seda, kes on Jasper Gwyni alias).

Kokkuvõttes tundus Jasper Gwin, nagu üks tõeline, kuigi ekstsentriline inimene. Kunstnikuhing, kes tahaks küll mingi tasandil olla inimestega "kontaktis", aga ta ei osanud seda reaalses elus teha, ainult oma kirjutamise kaudu. Samas tahtsid teised, teda ümbritsevad inimesed tema müürist läbi murda, ent tegelikult ei suutnud seda neist keegi. Kuigi mõnigi kasutas igasuguseid samme selleks. Kõige lähedamale jõudiski ehk agent Tom, aga ka tema oli Jasperi turvalises kauguses. See kõik viib kirjanik Gwyni üha kaugemale nii siit elust kui ka ühtlasi raamatu sisust (alguses algavad tema kadumised mõneks päevaks portreerimiste ajal, kuni lõpuks ta täiesti kuhugile ära kaob).

Huvitav teekond. Stiilne.

Hinnang: 4 (Baricco raamatu järele haarasin peamiselt tänu temalt varem loetud "Novecento"-le. Loetud on temalt ka "Siid". Eesti keeles on üldse teda päris palju välja antud - Veretult, Ookean meri, See lugu, Emmaus... ja kindlasti on plaanis lugeda ka kõik need ülejäänud.)

Minu loetud versioon on kirjastuse Pegasus 2013.aastal välja antud . Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld (minu meelest hästi tõlgitud). Originaal ilmus 2011.