Onu Aare - Draamateater

Täna sai nopitud Draamateatrist Hendrik Toompere kirjutatud/lavastatud "Onu Aare". Istusin loožis, seega nägin kuidas teisele vaatusele jätsid rohkem kui paarkümmend inimest tagasi tulemata ja see tegelikult räägib juba enda eest. Jah, olid küll mõned nostalgialaksud nõuka-ajast, aga sellest ei piisanud, et tervet tükki nende najal üleval hoida. Näitlejate mäng oli nii erinevates pingutustsoonides ja trupp ei käinud tänasel etendusel üldse ühte jalga. Ei tea, kas osalt neist ise ka ei naudi selle tüki mängimist. Näiteks stseen, kus Sulev Tepparti tegelane (Sulev) pingutab küll kiskuda publikut kaasa, mängides stseeni, kus koer on põlema pandud ja pärast on soolikad temast väljas... no õnneks suurem osa publikust siiski ei naernud selle peale (mõni üksik siiski!). Või kui Ülle Kaljuste tegelase kott on s*tta täis, või Uku Uusbergi tegelane räägib, et tema peale on pissitud... no pliis... milleks selline jura? Toompere oma facebooki seinal kirjutab tihti lahedaid ja muigama ajavaid elulisi anekdoote... seda ma sealt tükist ka otsima läksingi, aga seda sealt seekord kahjuks ei saanud...

Aga tõesti, näitlejate erinev mänguintensiivsus karjus lausa näkku. Nagu nende kokkumängimist polekski lavastatud. Üle vindi ju muidugi need karakterid natuke olid, sest see tekst ja see tükk üldse eeldaski seda, aga samas jäi mulje, et mõni mängis Monty Pythonit, mõni jällegi Full Montyt ja mõni hoopis midagi kolmandat. Ülle Kaljuste on muidugi alati õigel kohal ja ma olekski tahtnud, et teised oleks tema järgi rivistunud (nii tema Galja kui Valja olid lahedalt erinevad). Taavi Teplenkov mõjus ka kuidagi imelikult laineliselt, kord mängis täiega, siis jälle oli justkui taustanäitleja sellest hoolimata, et oli stseeni keskmes. Ma suuremas osas ajast ei saanudki aru, et tema seal see nimitegelane on. Marta Laanega on mul ümbritsevate inimestega vastandlik suhtumine. Ta ei meeldi mitte kellelegi ja ma pean alati kaitsma teda ning minu meelest teevad teised tihti talle liga... Telesarjades kus ta on, need jäetakse vaatamata, Draamateatri tükkide kohta küsitakse, et ega tema seal ei mängi, enne kui vaatama tullakse. Minule jällegi ta tavaliselt meeldib. Ma telesarjades polegi teda näinud, aga teatrilaval on ta tähelepanuväärselt huvitav ja nii ka seekord. Ilmselt noorim naisnäitleja laval seekord, aga mängis kõige vanemat, ehk Aare ema. Samas kiidulaulu ka laulda seekord otseselt ei tahaks, sest teksti edastas ta kohati lohakalt, näiteks jättes tähti vahelt ära (sõnast deliirium sai deliirum ja mitu sellist väikest apsu veel, mis kokku siiski mõjus praagina). Ja sellist praaki sai mitmetelt kuulda. Ei usu ka, et taotluslikult, sest ülemängimisel oleks see siis pidanud olema justkui pidevalt kasutuses ning eriti välja tulema. Mine tea, võibolla mängitigi nii, et üks reaetendus ja koomuski tegemine, polegi siin mõtet erilist teha.

Kusjuures eriti lähedalt vaadates ja nõksa ülevalt poolt, oli tihti tunne, et omavahel see suhtlemine seal laval ei käi vaid liiga palju publiku poole ja seegi hakkas häirima. Võibolla sellest oligi see keemia puudumine tingitud? Ja kuhu on Tõnu Kark oma hääle ära kaotanud (mitte nendel hetkedel kui ta peabki midagi karjuma või kõvema häälega ütlema, aga siis kui ta tavateksti edastab)? Martin Veinmanni ma ei taha enam näha, sest ta rollid ja mängulaad on tükist tükki äravahetamiseni sarnased ja seda isegi olenemata žanrist (ma kutsun seda laisaks mängimiseks). Priit Võigemasti, ehk külalisnäitleja kasutamisest selles tükis ma ei saanud aru, see roll oli kuidagi marginaalne ja ei kuidagi just mingil erilisel põhjusel temale sobiv, kuigi tema oli üks vähestest, kes seal vahel olin niiöelda siduvaks ning kuna läks juba mängu jälgimiseks (sest sisu ei meeldinud), siis temale pole mul midagi ette heita. Indrek Sammul meeldis ka, aga ka tema kadus tüki edenedes kuhugile varju. Uku Uusbergi komöödiatonaalsus oli omakorda veel teistest erinev ja avastasin end ühel hetkel mõttelt, et ei taha, et ta jälle kusagil mingisse stseeni siseneks. Alguse "venelane" oli veel enamvähem, aga sealt edasi oligi puhas allamägi. Merle Palmiste tegi oma kõige tüüpilisemat rolli (tead ju küll, mis see on), aga ta vähemalt mängis hingega. Ent kõikidel vaikselt kadus see alguse hoog tüki edenedes ära, samas kui Teplenkovil võibolla just risti vastupidi.

Endal on ka vastik olla nii kriitiline, sest ma ei usu, et kui näitlejad oleks paremini tükis täna sees olnud, siis see oleks midagi päästnud. Tegemist on lihtsalt ühe üsna tühise looga, milles palju tobedat koomuskit ja mis eriti korda ei lähe, naerma ei aja, soojust põue ei too, kokkuvõttes - eriti ei puuduta (ma ei osanud ka paralleele enda sugulastega tõmmata). Ja lavastuslikult pöördlava vaadata pärast Diana Leesalu lahendusi Tallinna Linnateatri "Inimesed, kohad ja asjad" lavastuses (kus ühe lava peale on mitu lava lavastatud, tundus kõik kuidagi nii mannetu.

Ahjaa 2 head asja lõpetuseks siiski. "Rakvere väikse korteri" stseen oli ainuke hästi lavastatud hetk kogu tükis (aga selle eest kohe väga hästi), kus oli ka mingit lavastuslikku lahedust näha (millest näiteks kubisesid Toompere enda Linnateatris lavastatud "Surnud hinged" ja Rakvere Teatris "Toatüdukud"). Ja minule kui oma lapsepõlve suved Virumaal veetnud poisile, oli nostalgiline kui Porkunis ujumaskäimisest räägiti või Väike-Maarja surnuaiast, kus ikka vanavanematega lapsena sai käidud rohkem kordi kui ise seda tahtnud oleks. Rääkimata Tamsalust, kus need suved kulusidki ning sealt Porkunisse poistega ratastega ujuma ja kalale sai sõidetud. Aga minule seega oleks veel eriti pidanud see tükk niiöelda nahavahele pugema... kuid seda see ei teinud.

Ilmselt sai sellest jutust siin juba niigi aru, et ma ei soovita "Onu Aare"-t. Ma vist isegi ei naernud kordagi... kui, siis muigasin millegipeale vist korraks, aga hetkel ei meenu isegi see, mille peale...

Hinnang kokkuvõttes on tubli koolipoisi 2 (võibolla oleks saanud veelgi kehvemini, aga no rahuldavani oli ka tubli tükk maad).
--------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.

Olin maal puhkamas, kui ühel heal päeval leidsin oma kadunud onu Aare tööraamatu. Avastasin, et ta on oma elu jooksul olnud enam kui viiekümnes ametis. 1960. aastate lõpust kuni 70. aastate keskpaigani, kui ta oli ühe kalalaevastiku laeva peal pootsmaniks, õnnestus tal 28 korda ametit vahetada. Alustas pootsmanina, ent nädala pärast oli millegipärast tehtud lihtmadruseks. Nädal hiljem oli radist, siis sai jälle pootsmaniks ja kukkus taas madruseks tagasi. Muuhulgas on ära märgitud ka selline amet nagu Rakvere teatri peanäitekunstnik. Ma ei tea, mis nipiga ta sinna sai. Ju tal seal keegi tuttav oli, kes ta sellesse ametisse sokutas, kuna koht oli vaba. Nii ta seal pool aastat ka töötas.

Hakkasin siis mõtlema, kui kirev ja sündmusterohke ühe inimese elu noorest peast oli ja millised võivad olla ühe lihtsa inimese suured unistused. Lõpetas kooli priimusena, siis töötas NKVDs ja veel miljon asja otsa. Nii et lugu on tavalisest lihtsast inimesest, kelle elu sellest hoolimata, et tal ei ole ümbruskonnale mitte mingisugust erilist mõju, on erakordselt keeruline, huvitav ja sündmusterikas ning joonistab minu meelest väga hästi lahti meie lähimineviku.

Hendrik Toompere

Esietendus 20. märtsil 2016 suures saalis.

Lavastus ei sobi lastele.

Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Videokunstnik Tauno MakkeValguse kujundaja Hendrik ToompereLiikumisjuht Üüve-Lydia Toompere

Osades Taavi Teplenkov, Indrek Sammul, Priit Võigemast (külalisena), Raimo Pass, Uku Uusberg, Marta Laan, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Sulev Teppart (külalisena).