Gravitatsioon - Rakvere Teater

Kui keegi mulle ütleks, et kusagil teatris on mingi lavastus vanadekodust, ma ilmselt kehitaks õlgu ja mõtleks, et ma olen ju "Kvartett"-i näinud, sellest piisab rohkem ja küll... vanadekoduaeg on veel vähemalt veerandsajandi kaugusel, ehk kokkuvõtteks järelikult pole see minu jaoks...

Õnneks seda tükki vaatama minnes ma ei teadnud muud kui seda, et Raivo Trass selle lavastas ja Rakvere Teatri head näitlejad mängivad ning esietendus on päev enne mu enda sünnipäeva - sobib! Ja nõnda ma end Rakvere Teatri väikse maja saalist avastasin seda vanuritest tükki vaatamas... Ja ohhh kui lahe see oli! Pidevalt üks naerupurse teise otsa ja selline lustlik lugu, mida ka tegijad selgelt nähtavalt teha lustivad. Lihtne lugu ju küll, aga mõnikord lihtsad tekstid pääsevad ka mõjule kui nad õigete nootidega välja mängitakse. No eks vanadekodu tükiga on ju ikka nii, et keegi varem või hiljem neist karakteritest sureb, keegi varem või hiljem saab koju oma laste või lastelaste juurde, suurem osa igatseb oma lähedaste järele ja eks seda omavahelist õelat vanainimeste nöökimist on ka ja otse loomulikult nooruspõlve meenutamist... Ja seda kõike ju on ka selles tükis. Ainult, et see kõik on väga sooja ja muheda hõnguga.

Kohe alguses saab suu muigele kui neid tegelasi hakkab lavale saabuma - üks tuttav näitleja teise järel -vanainimesele kohastes riietes, kõik "vanemaks" tehtud - kes rohkem (Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Tarmo Tagamets, Peeter Rästas), kes vähem (...) ja kõik omade, ent samas kõigile universaalselt tuttavlike vanainimeste-"kiiksudega". Ja neid kantseldamas/toitmas üks omakorda omade kiiksudega vanadekodu direktriss/hooldaja.

Vanadekodu oma olemuselt on kuidagi kurb koht - tavaliselt sellise auraga, et sinna on järeltulijad oma tülikad esivanemad paigutanud, et neil oleks koht kus keegi neil silma peal hoiab, et nad oleks hoitud/toidetud ja kasitud. Palju siis ikkagi neid selliseid vanureid on, kes oma pensionipõlves lihtsalt tahavad, et keegi nende eest hoolitseks ja võtaks seda kui mingit mugavat hotellielu... Nii ka selles tükis - kõik nad justkui igatsevad kuhugigi ära... kuhugile, kus oleks rohkem "kodu" ja oma lähedasi inimesi ümberringi. Mitte, et neil seal vanadekodus midagi suurt viga oleks, aga no see ikkagi pole ju Kodu...

Raivo Trass on minu kui vaataja jaoks lavastajana kindla peale minek. Tema lavastused on alati puhtad ja sujuvad ning mitte lihtsalt lugu lavale visatud, kus stseenid tuled kustu-põlema meetodil vahetuksid. "Vanameister" selle kõige aupaklikumas mõttes. Ja sedapuhku tegemist ka juba tema 120. lavastusega! Mõnusalt palju tabavaid ja leidlikke detaile on siia-sinna tal peidetud. Näiteks kellapendli heli, mis käib edasi-tagasi plonk-plonk... see viis kohe tunnetes lapsepõlve ja vanaema-vanaisa juurde (millegipärast ikka maal vanavanemate juures on sellised kellad... kuigi tükis oli sellel ilmselgelt ka märgiline - "aja" kulgemise sümboolsus)... Ja kuna tegemist oli komöödiaga (riivamisi ka tragöödiaga), siis kõik pisikesed naljakad detailid ainult lisasid seda kergust naerda korralikult suurematele naljadele... näiteks hoidjapreili mobiilihelin "Teele, võta telefon vastu" ja sinna vahele kanakaagatused... õigel hetkel, õiges kohas ja nalja nabani :) Kogu see situatsioonikoomika, mis naljakate olukordadega ka füüsiliselt just õigel hetkel õigesti laval toimuvad... viidates näiteks sellele kui Milvi pärast segadust end sobivasti Heino otsa on kukutanud või kuidas ta just siis tuppa sisse ja välja käies õrritab Arnot kui too "Gravitatsiooni" teistele vanuritele seletab, öeldes, et Arno "pole füüsik" :) jne...

Kunstnikutöö on lavakujunduse mõttes natuke fantaasiavaene lavalolevatele nö. aksidena kulissidele on maalitud tubade uksed, mis omamoodi ju annavad aimu, et ühistoa kõrval on koridorid ja seal erinevad toad... aga kuidagi rohmakas (kui see on nüüd see õige sõna selle kohta), ent lavakujundus on rohkem ja küll tasa tehtud kostüümidega. Üle kõhu tõmmatud püksid, vanaprouade seelikud ja vanameeste (ühel veel õlgadele tolmune) ülikonnad... kõik on väga omanäolised, ent esindavad just teatud vanainimeste-tüüpe oma riietuselt. 5+

Näitlejatest rääkides, siis tüki peategelaseks tõuseb Arno, ehk Arvi Mägi, kes on oma poja perelt eest ära tulnud vanadekodusse - endine füüsik, endine õpetaja, kelle karakteri Arvi loob nii sügavaks, et sa tutvud temaga päris korralikult ja näed tema valu ja kurbust, ent samuti tema mälestuste tugevust, mis hoiavad tal omamoodi eluvaimu erksana. Südamlik mees, kes väga hoolib ka end ümbritsevatest vanadekodu elanikest. Liisa Aibel on sedapuhku üks kärts-mürts vanamemm (naljakas kirjeldada kedagi, kes on sinust vaid aasta vanem selliste sõnadega :) ). Aga Liisa teeb selle rolli sellise hoo ja tabavusega, et selles tema mänguhoos on juba endas paras annus koomikat ("Sa ei ole füüsik!"). Ent sügaval vanainimese naha all põksub ka soe süda (võib-olla minu terve tüki lemmikstseen - kui ta on lahkumas vanadekodust ja ütleb, kes ta toidud võivad nüüdsest ära süüa ja lõpetuseks, et "Herbertile magustoit... aga Arno võib saada pool sellest") Ja milline lahe positiivne üllatus oli näha Silja Miks-i osavalt lahendamas vanadekodu hooldaja karakterrolli. Alates sellest kui ta tülpinult toidukausse vanurite laudadele loobib, karakteri "teises otsas" see kuidas tal oleks nagu häda ja vaev, et rääkida vanuritele kiiremas korras, mis Postimehes vanadekodust ja sealhulgas muidugi temast endast on kirjutatud... mõnusalt elav ja koomiline karakter. Milline karakternäitleja on Silja Miks-is peidus! :) Kes teavad, milline on Madis Mäeorg ja siis näha teda seal vanurina, teiste näitejate seas, kes temast 2 või kolm korda vanemad, on samuti juba lihtsalt sellisenagi koomiline :) Toomas Suuman on suurema osa tükist seljaga kiiktoolis, ent tuleb sealt tagant siiski ette korraks ka üheks oluliseks stseeniks. Helgi Annast ja Volli Käro on oma krakterite vanustele ehk kõige lähemal ja seega nendel on kõige vähem vaja "mängida"... kuigi ka nemad teevad seda mõnuga, sest ega nad ju iseennast ei mängi ja mul on tunne, et mõlemad mängisid ka endast pisut vanemaid :) Kummalisel kombel oli Peeter Rästas väga hea "vanamehena", aga noorema "delfi-ajakirjanikuna" tunduvalt tavapärasem "Peeter Rästas"... Ma ei tundnud teda halli habeme ja suurte ümmarguste silmadega äragi :) Aga see omaette muhelev ratastoolis vanamees oli ikka väga mõnus karakterlahendus. Ja isegi kui ta parajasti stseenis ei olnud, siis see omaette muhvilik muhelemine täitis ka kogu lavalt õhkava tervikliku ja mitmepoolse atmosfääri tekkimisele kaasa. Ja laast, aga mitte liist - Tarmo Tagamets - naistemees, kelle "Heino"s tunneb natuke ära tema hoogsat Vargamäe unistaja Pearut. Aga see särts, mida ta sinna "teiste vanurite" vahele toob on väga oluline tasakaaluks. Selliseid tulesädemeid nagu tema ja Liisa Aibeli mängitud tegelane on ju küll ja küll ka vanemate inimeste seas.

Siia nalju ümber kirjutama hakata oleks mõttetu, neid peaks kõik minema ise teatrisse nautima ja meeldejäävaid stseene oli ka nii hulgaliselt, et ei jõuagi neid kõiki ära tuua... juba mainitutele lisaks siiski tuleb mainida ära õnnestunumate hetkede patta pannes veel ka "jõulud" - eriti Arno lapsepõlves omatehtud luuletus :) ja isegi see kuidas Volli Käro tuleb pärast tüki lõppedes kummardama... jälle üks pisike lavastuslik detail teiste seas, aga nii mõjuv! :)

Üks olemuslik küsimus tekkis vaadates, ehk huvitav, kas muidu vanadekodudes on ka mehi nii palju rohkem kui naisi? Ma arvaks, et vastupidi, sest naised elavad ju niipalju kauem kui mehed, ehk vanuritest naisi peaks ju juba sellepärast rohkem ühiskonnas olema, samas naised saavad ju ka paremini ise hakkama kui mehed... Niiet ega ma ei tea kindlalt ja ega see tegelikult tüki kontekstis polegi üldse oluline :)

Hinnang: 4 (kirjanikuhärra ise istus mõni tool minust eemal ja naeris ja muheles samuti omakirjutatud, ent teiste inimeste poolt elustatud teksti üle ja see on ju tegijatele ilmselt parim kriitika - nad on teinud õiget asja, nii nagu kirjanik seda mõelnud on. Ja muidugi publik naeris ka laginal ja mitte korra või kaks, vaid ikka pidevalt! Selline mõnus ja soe, lihtne, aga samas päriselt naljakas. Mõnuga mängitud, meelelahutuslik ja hästi lavastatud lavalugu. Ja mõnusalt eestlaslik ka veel kõigele lisaks.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Donald Tomberg

GRAVITATSIOON

Kodulootus kahes vaatuses

Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Riina Vanhanen
Videokunstnik Peeter Rästas
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Volli Käro, Silja Miks, Madis Mäeorg, Arvi Mägi (külalisena), Peeter Rästas, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets

Milvi, Vilja, Arno, Arkaadi, Heino, Raimond, Haarald ja Aadu. Pansionaadis valitseb turvaline rutiin - magustoiduks kissell, õhtul telekas, kiiktool ja kudumisvardad. Elu oleks igav, kui siia ei lisaks vürtsi kurameerimised, nääklemised ning mälestused.

Ühel õhtul sajab taevast alla meteoriit, otse pensionäride keskele. Algab seiklus, mida keegi enam ei oodanud. Eakatest saavad üleöö meediastaarid, kes on pidevalt tähelepanu keskpunktis. Kas au ja kuulsus on see, mis teeb meie kangelased õnnelikuks?

Esietendus 4. märtsil 2017 väikses saalis.