Lembit Ulfsak... nüüd ja igavesti...

Kui ma tavaliselt FB seinal jagan seda, mida blogis olen kirjutanud, siis sedapuhku vastupidi...

Mõtlesin, et kirjutan ühest viimati nähtud tükist, aga täna lihtsalt pole tuju. Üks näitleja teise järel lahkub siit meie seast, alles tuli uudis Tõnu Mikiveri kohta ja nüüd Lembit Ulfsak ka... 

Kurb... väga kurb. 

Lembituga sai ju koos üles kasvatud... alates tema "Mõmmi ja aabitsa" Rebase Reinust... ja sellest kummalisest kepsjalg nõunikust "Lumekuningannas"... 

Samuti "täiskasvanute" filmidest, nagu "Keskea rõõmud" ja "Ukuaru"... 

Kõik mis ta tegi, tegi üle mõistuse hästi ja hingega. 

Rääkimata paljudest teistest filmidest... Ja oleme ausad, paljuski tänu temale peetakse Eestit üheks filmimaaks ka maailmas, sest oleme ju isegi (võõrkeelse filmi) oscarile kandideerinud "Mandariinidega"... 
"Me"... st. kogu Eesti... 
Asi, millega ei saa uhkeldada isegi sellised riigid nagu Portugal, Egiptus või Rumeenia. Rääkimata Filipiinidest, Lõuna Koreast, Bulgaariast, Venetsueelast, Horvaatiast, Serbiast, Taimaast, ega isegi Türgist jne jne jne...

Sama tugevalt kui neist lapsepõlvefimidest, jääb ta südamesse ka teatrilavalt. 
Lugedes Draamateatri kodulehelt tema rollideprismat: http://www.draamateater.ee/lembit-ulfsak
õnnestus Lembitut näha tervelt 37 rollis Draamateatri laval ning lisaks 2 rollis ka teistes teatrites... 
Üks meeldejäävamaid lemmikrolle temalt oli Willy Loman (Arthur Milleri) "Müügimehe surmas"... 

Viimati õnnestus teda näha Eesti Draamateatri lavastustes "Vennad Karamazovid" ja "Keskmängustrateegia" ning Tallinna Linnateatris "Tagasitulek isa juurde"... 

Võib-olla sinna oma isa juurde ta nüüd läkski... 
või lavakaaegse kursavenna Kaarel Kilvetiga kohtuma... ja kindlasti paljude teistega, seal "teisel pool"...

Ja kes teab, võib-olla õnnestub teda seal endal ka kunagi uuesti laval näha...

Õnneks jääb ta mälestustesse ning filmidesse alati alles ja Eesti Teatritaevasse ühe eredaima tähena särama...