Juuni alguses Postimehes ilmunud (maikuu lõpus tehtud) intervjuu 3 x pikem ja redigeerimata tervikversioon...
Tanel Ting on „Thijl
Ulenspiegeli“ mungarüü vahetanud kunstiteose mõõtu valge pintsaku vastu
„Kellavärgiga apelsinis“ ja kohe läheb balšoiks kjuuändeiks Rakvere Teatri
suvelavastuse kohta... Kuid lisaks suveteatrile, tahaks natuke rohkem teada
saada ka sellest plastilisest plastiliini moodi voolitavast uuest... tšurrr...
„õppivast“ näitlejast... Ma küsin kiirelt... enne kui saan kolki... :)
Kas kõik eksamid on
juba tehtud?
- * Ja,
just üleeile esitasin oma lõputöö ära. Kaitsmine tuleb 6.juunil.
Ja kuidas need lõputööd
on läinud, mis lavapeal on tehtud?
- * Thijli
kohta ma tundsin, et minu jaoks see materjal jäi natuke kaugeks. Kuna meie
kursus on selline nagu ta on – kahekeelne, oleks tahtnud midagi sellist, mis
kuidagi kajastaks seda. Kuna on just selline kursus - venekeelne ja
eestikeelne. Selline ühine töö, nagu see kogu kursusega oli - oleks tahtnud
natuke „valusamat“ teemat. Thijl tegelikult oli selles mõttes kasulik või põnev
tegemine, et sai natuke seda teatrielu rohkem näha. Seesmiselt - milline see on
ja kas see sobib minuga.
Ja teised?
- * No
diplomilavastustest viimane on tulemas ja Dajana (Zagorskaja) lõputöö –
„Wonderland“ – see oli minu jaoks kindlasti üks kõige arendavamaid lavastusi,
mis ma kooliajal olen teinud.
Mis mõttes?
- * Just
selle temaatika poolelt, kuidas Dajana selle kõik lahendas. Ta põimis sinna
sisse „Pidu katku ajal“, „Alice Imedemaal“ ja meie, ehk siis näitlejate enda
tekstid, mis me olime kirjutanud. Ta küsis meilt igalt ühelt küsimusi isikliku
elu kohta ja arvamusi mingitel erinevatel teemadel. Me kirjutasime ausalt ja
otse. Ja siis ta küsis luba, et kas ta tohib mingeid tekste kasutada ja põimis
need lavastusse sisse. Kogu see protsess oli ka väga nauditav. Pahade asjade
kokkusattumusel oli meil ainult kuu aega, et see lavastus välja tuua. Aga just
see lühike protsess ja kuidas kõik inimesed olid hästi kaasas, kuidas me
arutlesime, kuidas me tahtsime, et sellest tuleks maksimum - just see energia
oli hästi nauditav seal. Ma nägin oma kursusekaaslastes mingit uut külge selles
lavastuses. Ja sellisest mugavustsoonis väljaspool oli see lavastus, mis mulle
ka väga meeldis.
Mis Sa arvad, kui
vara teatrikooli jooksul tuleks publikuga kohtuda? Kui vara olid Sina selleks
valmis?
- * Viljandis
on ikka nii see olnud, et juba esimesel aastal, esimese semestri lõpus võib
juba publik vaatama tulla. Vist küll enda kooli inimesed, aga Kalju
(Komissarov) kuidagi tahtis niimoodi, et Sa võimalikult ruttu harjuksid
inimestega ja minule on see väga meeldinud. See just nõuabki kõige rohkem
harjumist - see vahetu kontakt inimestega ja kui publik on saalis. Sellel
aastal ongi tegelikult see klikk ära käinud – just eile oli selle sama hetke
kogemine. Meil oli Viljandi Kultuuriakadeemia 65. juubel ja ma sain olla seal
gaala-juht. Kogu see protsess ja kogu see lavastus oli ka tudengite enda tehtud
ja minu hea sõber Peep (Maasik) oli selle lavastanud ja ma tundsin ennast
kuidagi hästi turvaliselt. Siis ongi, et näitlejana ei olegi väga raske lavale
minna kui Sa saad usaldada kõiki inimesi ja Sa usaldad lavastajat ja tema usaldab
Sind, siis Sa lähedki lavale ja need inimesed kes Su ees istuvad - Sa ei tunne
nende ees mingisugust hirmu. Isegi kui midagi peaks väga valesti minema, siis
Sa tead, et Sa oled heades kätes ja Sa oled hoitud. Ja need inimesed, kes
saalis on, nad ei taha Sinule halba. Nad tahavad ka, et kõik õnnestuks.
Näitleja-amet ongi selles mõttes hästi nauditav, et saalis istuv publik tulebki
ju Sind vaatama. See mõistmine on toimunud just siin viimasel ajal. Esimestel
aastatel oli selline tunne, et Sa pead kuidagi tõestama publikule, et Sa tahad
laval olla ja ma ikkagi „oskan“. Ja siis see närv – justnagu see närv peabki
sees olema. Kui nüüd see on ära kadunud, siis on see nagu vabadus ja see on
väga nauditav. Just, et Sa julgedki vaadata publikule silma ja võttagi kontakti
– see on hästi hea tunne. Mina usun küll, et mida rutem kokkupuude publikuga
tuleb, seda parem. Aga see igaühele ei sobi.
Kuidas Sa üldse
jõudsid selleni, et tahad saada näitlejaks?
- * Tegelikult
mina ei ole selline, kes lapsepõlvest peale tahtis saada näitlejaks. Mina
tahtsin saada tantsijaks. Tantsuõpetajaks. Ja niimoodi ma ka Viljandisse tulin.
Aga siis juhtus väike vigastus ja ma võtsin aasta aega akadeemilist ja läksin
Austraaliasse reisima. Kui ma tagasi tulin, siis otsustasin seda, et tantsijat
minust ei saa enam.
Kas selle
vigastuse pärast siis või?
- * No ta
pani mind mõtlema küll. See oli selline põlvevigastus, mis kooliajal juhtus. Ma
küll ravisin seda, aga kuu aja pärast ma vigastasin uuesti ja siis ma olin
jälle kuu aega koolist eemal. Läksin tagasi ja vigastasin uuesti ja siis ma
võtsingi akadeemilise, sest ma tahtsin natukene järgi mõelda. See lõi rööpast
välja. Kui ma reisimas olin, siis ma sain aru, et ma tahan küll tantsijaks
saada, aga see võib ka minu hobiks jääda. Ma sain ka aru, et mu väga suur soov
on kuidagi noortega töötada ja sealt ka see vahetus - läksin huvijuht ja
loovtegevuse eriala õppima, kui ma tagasi tulin. Kuna mul oli võimalik mingid
ained üle kanda tantsuajast, siis mul tekkis hästi palju vaba aega ja liitusin
ühe harrastusteatri trupiga ning sattusin jälle lavale. Üle pika aja siis ka
teksti andma. Tantsinud ma olin laval küll. Kui ma lõputööd kirjutasin „Minu
elu kunstis“, siis lugesin oma päevikuid ja sealt tuli ka see välja, kuidas ma
olin Tartu Vanemuise väikses majas laval ja ma sain aru, et tegelikult minu
koht on siin - ma tahan olla laval! Teadsin, et suvel on tulemas
„teatrikunsti“-katsed ja otsustasin, et ma pean ikka proovima, et saada teada,
nagu Kalju (Komissarov) ikka ütles, et kas minus on see mingi säde olemas või
see „miski“. See oli puhtalt ka huvi pärast – kripeldus oli sees, et ma pean.
Kõik rääkisid nendest katsetest, nagu mingist müstilisest kogemusest – 4 päeva
ja Sa põhimõtteliselt ei maga, pead tegema etüüde ja kõike sihukest asja. Mõtlesin,
et tahan teada saada, et kas ongi tõesti selline. Tulingi katsetele ja esimest
päevast sain edasi. Siis mõtlesin, et oh, väga lahe. Siis ma läksin järgmisel
päeval, okei, et kui ma nüüd edasi ei saa, siis ma võin vähemalt uhke olla. Kui
ma kolmandasse päeva olin jõudnud, siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele
olin jõudnud, siis ma tahan juba sisse ka saada. Ja nii kuidagi valisingi selle
tee. Kuigi ma olin ka väga rahul huvijuhi eriala peal. Millegipärast jah, otsustasin
siis riskida näitlejaks hakata.
Milline oli
vanemate reaktsioon kui Sa ütlesid, et plaanid minna teatrisse tööle?
- * Kui
ma väike olin, pani ema mind peotantsu õppima. Tol hetkel ma tahtsin kõike muud
teha kui tantsida, aga ta ikkagi sundis mind. Ja ma olen väga tänulik, et ta
sundis. Nüüd mul küll enam isa ei ole, aga isa oli ka väga uhke kui ma
tantsisin ja laval olin. Ütlesin küll emale, et ma lähen proovima, aga ega ma
talle rohkem midagi ei maininud. Ja siis kui sisse sain, siis ma helistasin
talle, et kuule nüüd ma vahetan uuesti eriala, et nüüd lähen hoopis näitlejaks
õppima. Mu ema on mind alati hästi toetanud.
Kas ta käib Su kõiki
töid ka vaatamas?
- * Ma
olen ikka kutsunud, aga novot mu ema elab Saaremaal. Nüüd ta käis viimast
„Thijl“-i etendust vaatamas. Ja ta oli jälle väga õnnelik. Kui ma kuskil lehes
või telekas olen, siis ta ikka ütleb kui uhke ta on.
Aga närvi ei
lähe, et poeg on teiste silme all?
- * Ei
lähe, ei lähe. Ta ütleb kogu aeg, et ma olen õiges kohas. Et ma peangi olema
laval. Noh... nagu emad ikka toetavad.
Diplom on ju
ainult paber, aga millist kuupäeva Sa oma näitlejakarjääri alguseks pead?
- * Oi,
mina ei pea ennast veel näitlejaks. Kohe kindlasti mitte.
Ohoh?
- * Ma
arvan, et ma alles nüüd saan aru, mis see eriala üldse on. Ma arvan, et ma olen
alles alguses. Ikka täitsa-täitsa alguses. Ma olen noor ja roheline alles. Need
esimesed 2 aastat kui oli tihe eriala õppimine, siis Sa ahmisid seda kõike
sisse. On jah nii, et kui Sa juba kooli sisse saad, siis on juba kuidagi hea
öelda, et „ma olen nüüd näitleja“, aga kaugel sellest. Ma mäletan, et kui mul
oli selline aine nagu Ametipärimus, milles me pidime tegema intervjuu inimesega
enda valdkonnast. Mina tegin Piret Rauk’iga. Tema ütles ka väga hästi, et kui
lõpetas kooli ära, töötas juba teatris, kui alles hakkas mõistma, et mis amet
see tegelikult on. Ma olen selline algaja näitleja või mitte „algav näitleja“,
aga „õppiv näitleja“.
Millise rolli
eest oled siiani saanud kõige rohkem kiita ja kas see on ka kõige südamelähedasem
Su senistest töödest?
- * Kiita...
ma ei tea, mul ei tulegi praegu ühtki sellist rolli meelde, mille eest ma
niiväga kiita oleksin saanud.
Minule väga
meeldis see „Thijl Ulenspiegel“-i munga roll...
- * (naerab)
Südamelähedasem... No kõige südamelähedasem roll on võib-olla see minu
monolavastus. Mis oli üks (kooli)ülesanne, mis me pidime tegema. See oli
kolmandal aastal ja ma mängisin seda küll ainult ühe korra. Mis mul südame väga
soojaks tegi oli see kui palju inimesi seda lõpuks vaatama tuli. Ma olin
kutsunud ja arvestanud, et no 50 inimest võib-olla äkki tuleb... aga tuli
tunduvalt üle 100 inimese kohale. Suurem osa muidugi sõbrad, sest kui oled
Viljandis nii kaua olnud, siis see jutt läheb liikvele. Aga just see temaatika,
millest ma tegin - tegin raamatust, mille pealkiri on „Üksindusse“ ja see räägib
ühest poisist, kes läheb reisima, et leida seda tõelist ennast. Ja niiöelda -
õnne. See raamat oli tegelikult see põhjus, mis mind saatis Austraaliasse. Siis
ma tundsin, et tahan nagu tagasi teha või siis austust avaldada sellele
raamatule. Ja siis ma tegin sellest selle monotüki. See võib-olla, on minu
jaoks see kõige südamelähedasem roll olnud. Ta võib-olla ei õnnestunud kõige
paremini, aga minu jaoks oli see protsess, kus Sa pead ise tegema, ise ennast
lavastama ja ise paned meeskonna kokku - kes teeb sulle muusikalise kujunduse
ja kes paneb sulle valgust ja kus ma seda teen ja kogu see protsess kuidas
tervikut luua. See oli väga-väga nauditav. Osadele inimestele see väga meeldis
ka, niiet tegelikult vist oli hästi.
Kas Sa seda filmi ka oled näinud?
- * Jah.
Ja nüüd siis Anthony
Burgessi „Kellavärgiga apelsin“ peaosa Rakvere Teatri suvelavastuses... Teete
seda TÜVKA 11.lennu kursakaaslastega koos. Kas rollilahendus tuli kohe alguses
kergelt või on see küpsenud millekski muuks tegemise käigus?
- * Ma
ütlen väga ausalt, et ma ei tea, kas ma olen veel seda tabanud. Sest see on
tõesti väga raske materjal. Kunagi nägin seda filmi ja film on tõesti
geniaalne. Aga see oli õnneks väga mitu aastat tagasi ja ma ei ole nüüd enam
üle vaadanud ja lavastaja Ringo (Ramul) ka ei ole seda filmi vaadanud.
Otsutasime mitte vaadata, muidu hakkame midagi kopeerima või leiame sealt
mingitele asjadele lahenduse. Aga ei taha... tahaksime leida oma lähenemise
sellele. Ja kuidagi üldse selle materjaliga töötamine - vägivalla teema on
selle koha pealt raske, et tabada ära... või vähemalt minule meeldib, kui ma
neid rolle loon praegu või olen mänginud, siis mulle meeldib mõelda seda, et
see keda ma mängin, olgu ta siis vaataja silmis halb või olgu ta mõrvar või
positiivne tegelane, siis kui mina teda mängin, siis minu jaoks on ta alati
kõige õiglasem tegelane. Sest...
... see oledki
sellel hetkel Sina?
- * ...ma
kuidagi nii hakkan teda mõistma paremini. Ja nüüd Alexi puhul on ka see kui me
oleme neid proove teinud, siis mingitel hetkedel tõesti teeme ühe stseeni ära
ja siis Ringo ütleb: „Stop!“ ja siis ma tõesti korra jään seisma ja mõtlema ja
tahad ju siis kohe selle korraks maha raputada, selle tunde või selle... vahest
tahab tulla peale ikkagi see, et „rõve tegemine“, aga siis mingil hetkel saad
aru sellest loost sügavamalt, et tegelikult ta ju ei ole halb. See ümbrus on
veel halvem, kus ta peab olema. See on tegelikult selline... valus materjal...
Kas on kuidagi
teistmoodi kui oma kursakaaslane lavastab? Võrreldes näiteks Saaremäega, kes tegi
„Thijl“-i?
- * Ikka
on. Ikka on teistmoodi.
Saab ise rohkem
kaasarääkida või mismoodi teistmoodi?
- * No
muidugi need stiilid on hästi erinevad. Isegi meie kursusel õppivad lavastajad
– nad on hästi erinevate lähenemistega. Mitte selles, et Üllar on juba pikaajaline
lavastaja ja töötab teatris ja Ringo on veel alles noor ja õppiv lavastaja...
asi vist polegi niiväga selles, vaid ma olen Ringoga koos kasvand ja rohkem
koos läbi elanud ja proovides on ka see mõistmine parem üksteise suhtes.
Kuidagi mingis mõttes kergem on arutleda. Kui kuidagi lähebki mingil hetkel
tulisemaks, siis see on ka proovi sisene asi, see pole midagi isiklikku, vaid
see ongi lihtsalt selline, et julged kuidagi avatum olla vist...
Mille kohta
lavastaja Sulle kõige rohkem märkuseid teeb?
- * Ringo?
Jah.
- * (naerab
laginal) Et ma „kannatan“ liiga palju.
Kannatad...?
- * Lavapeal,
et ma näitlen kannatamist. See on minu väga suur probleem. Just see „läbielamine“...
ta nimetab seda „kannatamiseks“. Mulle endale meeldib ka seda nimetada
kannatamiseks.
Kes selle
materjali üldse leidis ja valis?
- * Ringo
ikka ise valis. Ma isegi mäletan, see oli vist esimesel või teisel aastal, kui
me Ringoga rääkisime ja kuidagi jõudsime selle materjalini, siis ta mainis, et
ta nii väga tahaks seda lavastada. Siis ma vist isegi ütlesin talle ka, et „Muidugi
lavasta ära. Kooliajal ju kihvt, saad katsetada ja ära teha“. Aga siis tollel
hetkel ta seda väga ei uskunud, et ta selle ära teeb.
Sina olid tema
esimene valik sellesse Alex-i rolli?
- * Vot
seda ma ei tea. Ma ei usu. Me saime need rollid teada alles esimesel lugemisel.
Kes mängib keda. Ta ikka mõtles vist pingsalt, keda-mis rollidesse panna.
Kui Sa seda
Alexit peaksid lahtimõtestama, siis mis on temas head, mis halba?
- * Minu
jaoks on Alex väga tark tüüp. Ta on väga ilusa ilu-tundega. See kuidas ta
armastab ilu, kuidas ta armastab muusikat ja kuidas ta tegelikult oskab väga
ilusasti maailma näha või seda sõnastada – ta on väga poeetiline tüüp. Aga see
maailm kus ta elab on ta muutnud selliseks, nagu selles loos ta on. Minu jaoks
on Alex... ühes proovis me jõudsime ka selleni, et Alex on natuke oma ajast
ees. See keskkond kus ta elab, on tema jaoks liiga igav. Ja sellepärast ta ongi
selline. Miks ta on läinud selle vägivaldsuse teed – ta tahab kogeda midagi
siirast... Siiras on halb sõna... Midagi sellist, mida seal maailmas ei ole ja
mida ta saabki ainult läbi inimeste kannatuste. See kuidagi pakub talle
rahuldust. Seda vist ei tohi öelda, et see on positiivne joon tema puhul, aga
minu jaoks on. Lihtsalt, et see keskkond kus ta elab - ta ei sobi sinna. Ta on
liiga tark selle keskkonna jaoks. Aga negatiivne – mis temas halb on?
Võib-olla, et ta on liiga naiivne, ta on liiga enesekindel ja ta usaldab vist
liiga pimesi.
See naiivsus ja
pimesi usaldamine vist käivad käsi-käes ka?
- * Tegelikult
küll.
Kui Sind päriselt
pandaks vanglasse, mis Sa arvad, kuidas Sa seal hakkama saaksid? Laseksid enda
peal katsetusi teha, et sealt kiiremini pääseda?
- * (muigab)
Ma ei usu... ma ei laseks enda peal katsetusi teha... Ma arvan, et kui ma oleks
vanglas, ma oleksin vaikselt omaette ja teeks aja ära ja teeks kõik niimoodi,
et ma ei satuks mingitesse lisaprobleemidesse. Muidugi ma loodan, et ma sinna
ei satu... (naerab)
Tunned Sa, et
Sinus endas on mingid kurjad küljed peidus?
- * Mingit
tumedust kindlasti on, aga ma ei tea, kas ma saan seda kurjuseks nimetada. Sest
ma ei naudi vägivalda. Seda kindlasti mitte. Mulle ei meeldi relvad ja relva
kätte võtta.. see on küll üks asi, mis ei sobi minuga. Ma usun ikkagi seda
inimheadust natuke rohkem... aga tumedaid pooli on kindlasti peidus. Ma pole
lihtsalt neid veel näinud nii selgelt.
See mängukoht on
ka üsna ebatavaline (Nortsu angaar Rakveres)?
- * On...
aga see on minu meelest täpselt see õige. See tabab seda õhustikku väga hästi.
Ega seda tükki väga ei saakski mängida teatrimajas. Seal on vaja natuke
teistsugust keskkonda, et see looks mingi teistsuguse õhustiku, mingi
teistsuguse maailma vaatajatele. See toetab ikka väga palju.
Tead Sa juba
praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?
Homme intervjuu 2.osa....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar