Siit tuleb üks hõrk ja üllatava maitsega teatrielamuse retsept:
1.Kausiks kutsuge üks põnev lavastaja, kes Eestis varem pole lavastanud.
2.Täitke kauss pooleni kreeka tragöödiaga.
3.Lisage sellele klaasitäis Shakespeare'i Romeot ja Juliat.
4.Valage üle parimate vene klassikaliste komöödiatega.
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
6.Segades raputage sisse mõnusaid vene multifilme ja teelusikaga Oidipust.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
9. Näpuotsaga muidugi ka valguskujundust, et kõigele oleks mõeldud.
10.Serveerida elamusele sobivas, kergelt räämas ja remontivajavas mõisas.
:)
Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.
Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...
Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.
Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)
Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.
Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...
Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...
Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.
Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...
Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!
Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.
Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.
Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)
Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)
Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...
Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)
Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)
Tessala -
outgoing. narcotic. fucked up. insecure. emotional. restless. discontent. passive aggressive. people pleaser. user. abuser. honest. lover. scared. hopeful. blunt. judgmental. obsessive. spontaneous. friend. intuitive. right. protective. owned. loved. hated. famous. hater. true. mother. brown hair. proud. perfect combination.
boy 1: see that girl over there?
boy 2: yeah, what about her?
boy 1: she's a real tessala
Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit etenduse FB lehelt ja Postimehest):
Praegu pole aeg armastamiseks
Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on, nagu kiuste, vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.
Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
kunstnik Ervin Õunapuu
muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
valguskunstnik Priidu Adlas
etenduse juht Tuuli Raadik
Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)
Esietendus 5. juuli 2017 Kolga mõisas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar