...ja peaksin sada surma ma... - Lavaka 28.lend

Lavaka 28.lennu viimase kooliaasta esimene väljaastumine etendub ühtlasi nende diplomitööna. Katsun minagi siis näitlejatöödele hindavat mõõdet sisse tuua.

Huvitaval kombel kujunes see hoopis rohkem lavastaja- kui näitejateatriks. Sest selle tüki lavastustöö (lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldist ja Mart Koldits) on harukordselt eriline! Ühtlasi on see tervikuna justkui teekond läbi Eesti viimaste sajandite, läbi tantsude, regilaulude, unenägude, uskumuste ja usu, mille sõnalist poolt esitatakse nii tavakeeles kui murretes. Otsest seost Koidulaga ei leidnud, nagu pealkiri võiks viidata, kuid surmasid siin leidub... kas just sada, aga ohtralt... Kõikidest laulusõnadest või tekstist ei saagi aru, aga see pole üldse oluline. Oluline on atmosfäär. Oluline on mõtted ja emotsioonid, mida see lavastus tekitab. Oluline on tervik. Ja see tervik on lummav! Just sõna "lummav" ongi kõige sobivam kirjeldamaks seda teatrielamust Hageri palvemajas.

Sissejuhatuse esietendusele tegi kohaliku koguduse õpetaja, suunates mõtted juba õigesse seisundisse (kuigi jutt, mis ta rääkis läks natuke endaga vastuollu, jõudes tegelikult kaksipidi välja just selleni, miks ma arvan, et inimesed tavaliselt tee jumala juurde leiavad - neil läheb elus kehvasti ja vajavad kelleltki/milleltki tuge, olgu see siis kasvõi üleloomulik jõud... palju neid õnnes ja rõõmus usuleidjaid ikka on? Muidugi päris paljud ka kasvavad lapsest peale usu sisse - ka minu jaoks oli üllatav lapsena nõuka-ajast välismaale kolides, et koolis kuulasime igal hommikul kooliraadio kaudu hommikupalvuseid).

Etenduse alguses on näitlejad publiku keskele paigutatud ja teekond saab alguse sajandi(te)taguste prohvetlike lausetega. Päris mitmed neist on ka tõeks saanud ning see omakorda tekitab hirmuäreva tunde, et mõned on seega alles tõeks saamas... külmavärinad tulid - kohe alguses! Kuna seljataha ei näinud, siis kõikide hääli ära ei tundnud, aga teistest eristusid juba "tuttavad" Ilo-Ann Saarepera ja Sander Roosimägi hääled. Siis ütles ühe ennustuse otse paar rida minu seljataga kellegi hääl, kelle diktsioon meeldis kõige rohkem - puhas ja selge ja täpne ning sobiv intonatsioon.. stseeni lõppedes kui näitlejad liikvele läksid, pidin spetsiaalselt vaatama, et see oli Joosep Uus.

Ja kogu see palvesaal sai hetkega lavakatudengeid täis - liikudes justkui pühalikult... vähehaaval toimuvad muutused - maja kaotab aknad ja maailm tulvab sisse kogu oma värske õhu, roheluse ja rohutirtsude sirinaga.

Korraks tekib tunne kõigi nende regilaulude ja uskumuste ja usuteemade keskel, et selles kõiges on midagi nii ürgeestlaslikku. See ongi "minu" kultuur... see äratundmine tekitab hea ja sooja tunde hinge, kuigi akendest tulvav õhk pigem jahutab... jahutab ja viib mõtted sellele, et kas see ristiusk ikkagi niiväga eestlaslik ongi... see toodi meile ju mõõga ja verega ning aeti vägisi peale... Kui hea see tegelikult on? Kui hea on inimestel "uskuda"? Lootused millegi või kellegi varna riputada, selle asemel, et oma käte ja peaga ise oma eluga hakkama saada ning parem elu koju tuua siiski ainult iseenda peale lootes? Kõigil on muidugi õigus ise otsustada, kuidas oma elu elavad või mida-keda usuvad... on ju selge, et raskedel hetkedel on hea ning lohutav tunda, et halvas on ka head, olgugi see kasvõi pettekujutelm - pärast surma saab õndsaks... pärast surma on veel parem kui maapeal... Eks kõik hirmud ju taanduvad surmahirmule, ent usu abil, jumala abil, on väga tugeva usuga võimalik see hirm kas natuke või täiesti murda...

Kuigi mitte-usklikule on ühest küljes alati selline usuhullus hirmutav ja sellepärast mõjusid mõned stseenid kohe eriti tugevalt - näiteks kui Ilo-Ann Saarepera palvust loeb, maja ise on peaaegu pime, kõigest kurjakuulutav punane kuma ja näitlejate tekitatud tümpsuv heli, mis keerleb ümber Ilo-Anni ja publiku... saalis seljatagant ümber ringi - maja välisseina ümber ja muudkui ringi ja ringi... palvus muudkui intensiivistub ja mõjubki õõvastavalt ja pahaendeliselt - ja see kui sisu ning tunne/atmosfäär (mida see stseen tekitab) kokku saavad - see ongi kunst, aga ühtlasi millegi justkui üleloomuliku jõu kogemine - lummav.

Ilo-Ann Saarepera oli kahtlemata üks õhtu tähtedest. Sest lisaks sellele palvusele oli üks tüki mõjuvamaid kohti ka tema esitatud ülipikk "Mehetapja Maie" regilaul. See oli üks väheseid laule, mille sõnadest ka natuke rohkem aru sai ja mille lugulaulu jälgida suutis. Kõrvu torkas nii see kuidas ta näsiniined peos läks kui muidugi maharaiutavate puude juurest lootusetult lohutust otsis. See kuidas see lugulaul teekonnana ka lavale oli seatud oli ühest küljest nagu tants, teisalt näitemäng. Teine ja sama mõjuv ülipikk regilaul kasvas välja ühe mehe surmastseenist. Surijaid oli küll 1, ent seda meest mängisid kordamööda 3 - Sander Roosimägi, Johan Elm ja Ursel Tilk. Ja nende seast sirgub ka kõige hämmastavam ja meeldivaim näitleja-avastus seekord. Nimelt Ursel Tilk - Alates tema pingestatud ja kogu hingega esitatud monoloogist, mis edasi kasvas õhtu pikimaks regilauluks... mul tulevad külmavärinad praegu seda tagasimeenutades ja kogemust kirjeldades-kirjutades. Tema välimus annab ka ta karakterioomele palju juurde - nii huvitav tüüp. Mingid vaibid nagu noorest Urmas Kibuspuust, midagi traagilist, ent selgelt näha, et ta võiks mängida mistahes žanris. Mingi teatav mänguline küpsus ning erakordne publikuhaaramise oskus. Jah, võib-olla see tema huvitav tüpaaž, millele on raske raame panna, loobki tunde, et ta on leidnud oma õige kutsumuse just nimelt näitlemises... ja see regilaul muudkui kestis ja kestis ja kestis... teised hakkasid juba uutes stseenides tegutsema saali eri osades, ent tema regilaul keset lava, oli ühest küljest küll nö."keskpunktiks" asetuslikult, ent ometi taustaks sisuliselt. Olgu öeldud, et Ursel oli ka minu teatrikaaslase lemmikuks... (tema ütles, et üllatus, sest kui ta neid näitlejaid alguses vaatas, siis oli mõelnud, et huvitav kuidas sellise välimusega näitleja mängib ja siis tuli Urselilt selline pauk).

Minu teatrikaaslase teiseks lemmikuks oli Teele Pärn, kes ka minule alati meeldib ja seekord polnud erand. Teele mängis/jutustas ühe tüki huvitavamatest lugudest. Sellest kuidas surev(surnud?) laps jäetakse maapeale, kuigi teised juba inglitena minema lendavad... ja jumal ütleb, et saagu sellest siis see, mida imeks hakatakse kutsuma. See läks nii hinge, sest meeled ja vaim olid selleks ajaks juba nii erksaks aetud ning emotsioonid keesid juba niigi pikka aega üle kogu seda teekonda kaasa tehes ja neid lugusid kuulates-jälgides. Ja siis veel näitlejatehniliselt üks terve lavastuse kõrghetki - kui Teele sosistab toanurka... ta SOSISTAB! Ent seda kuuleb TERVE saal. Ilma mikrofonita, ilma mingi võimenduseta... mõnikord ei kuule kogenud näitlejaid niisama saalis istudes, aga tuleb üks väike lavakatüdruk, sosistab nurgas ja seda kuuleb terve saal. Järjekordne ime...

Selleks hetkeks olid ka kõik naisnäitlejad õhtukleitides ja teekond oleks justkui jälle jõudnud järgmisse staadiumisse. Kuid korraks mõned sammud tagasi astudes, tahaks meenutada veel mõningaid sellele eelnenud stseene. Eelkõige terve etenduse lemmikut!

Ma poleks vist Danzumees, kui kogu selle tüki kõige erakordseim, ilusaim ja ägedaim stseen poleks olnud Ingmar Jõela ja Steffi Pähn'i tants. Jah, ühest küljest võib-olla sobis see kogu tervikusse kõige vähem, kuigi ka sellele stseenile/tantsule võib leida seoseid kasvõi mitu, aga antud juhul see polegi oluline, sest see tants oli niiiiiiiiiiiii ilus.... Kui ma saaksin vaid ühte hetke sellest kogu lavastusest uuest kogeda, siis valiksin just nimelt selle. Kogu see valgus, teekond selleni, lava, mis on nii kõrgel, et näitlejad tantsivad/mängivad lambilühtrite vahel... "hinged ju"... Aga see võimas koreograafia (kas lavastajate või Jõela ja Pähni enda oma? ei teagi...) ja tantsijate enda hingestatud võitlus-tango, kus ühtlasi kaks tantsijat on üks tervik. IMELINE! Kusjuures tantsust kasvab välja üks suurem grupitants... Kus Ingmar justkui eestantsija ning teised teda järgivad... eks see vanasti ju ka vist külapidudel nii oli... Natuke hiljem tehakse tükis ära ka puntratants... Ingmari diktsioon ei ole võib-olla kõige parem, ent ta õpibki lavastajaks ning samas ei häiri see ka kuidagi, sest oma liikumisega teeb ta selle mitmekordselt tasa. Paratamatult viib see mõtted sellistele ideedele, et tahaks kunagi näha (eriti lahe kui see sünniks mingi suveteatri vormis) kui tantsulise taustaga Eesti noored näitlejad kunagi kokku saaksid ja mingi hea füüsilis-sõnalise asja koos teeksid - esimestena meenuvad, et lisaks Ingmarile ja Steffile võiks kindlasti kaasata mehed-naised, kes on teinud koreograafiat või tantsu õppinud - Sandra Uusberg, Jaanika Tammaru, Maiken Schmidt, Tanel Ting jne jne jne... miks ka mitte koostöös Pepeljajevi või Oleg Titoviga...

Ja siis Jaanus Nuutre, keda siiani olen märganud vaid Koguduses, kus tema üks väike lausekõlks kõige tugevamalt mõjus, meelde jäi ning siiani temaga niiöelda "kaasas käib". Kuigi siinses etenduses tema "hull" oli grammivõrra liiga "mängitud", siis lae alla surutuna mängitud stseen oli mõjuv terviku osana. Tema hääl on ka üsna äratuntav ja kursakaaslastest teistsugune.... kusjuures selle algusesteeni juurde tagasi tulles, kui näitlejad ainult rääkisid seljataga ning ei näinud neid, siis juba tabasin end mõttelt kuivõrd erinevad on kõikide nende noorte hääled, diktsioonid ja intonatsioonide kasutamine või... mittekasutamine.

Üks erilisamaid hetki oli ka unenägude lõik... kui näitlejad on akendeta akendel... samas ei saanud päris kindlalt aru, kas need kõik olid ikka unenäod või jutustati ka kellegi nägemusi... Kuid üks unenägu pääses eriliselt mõjule ning jäi ainsana neist meelde - justkui science fiction film või jutustus, mille arendust võiks ka näiteks multifilmina kaaluda :) Nimelt Markus Truup'i oma. Ühtlasi väga vajalik "kergem" hetk kogu selle tõsiduse vastukaaluks. Ent kuigi kogu etendus oligi "tõsine" ei rusunud see kuidagi, nagu teoloogilised teemad seda teha võivad. Kui rususki mingitel hetkedel, siis oli see lavastajate pool niimoodi seatud ja kogu selle teekonna loomulik osa.

Tõsine sisu nõuabki tõsisemaid noote rohkem. Ühtlasi tekitas see minu teatrikaaslases üllataval kombel vajaduse ära märkida, kes talle nendest noortest näitlejatest ei meeldi. Kõigepealt suunas ta oma sõrme Jan Teevet-ile... mina vastu, et ta ei õpigi näitlejaks, vaid dramaturgiks... siis Johan Elm-ile... mina jälle vastu, et temastki saab dramaturg... Ootasin juba millal ta Priit Põldmat näitab ja tema kohta oma rahuloematust väljendab, aga ei... Priit talle meeldis. Hoopis Kirill Havanski mäng talle ei istunud. Ja Dovydas Parbarcius'e kohta ütles, et lootis, et talle palju sõna ei antaks, sest eesti keeles rääkimine tundub siis kui tema seda räägib, kuidagi nagu eriline vaev ja viib mõtted temalt kui näitlejalt või jutustajalt hoopis mingitele sisuga mitteseotud, jälgimist häirivatele teguritele. Põhimõtteliselt ei jää minul muud kui nõustuda, ainult Johani suhtes ma nii karm ei oleks. Priit Põldma minu meelest paneb alati enda juttu jälgima osavalt. Kui tal on mindagi öelda, siis lihtsalt pead kuulama. Omalt poolt pole ma siiani veel kordagi tähele pannud Johannes Richard Sepping'u mängu. Ta oli seal küll, ent millegipärast ei anta talle mängumaterjali või hoiab ta ise ennast taustale, nagu ka kõigis eelmistes lavaka tükkides. Mind jättis ka üsna külmaks lugu, mida jutustasid Jane Napp ja Laura Kukk, õigemini mitte lugu ise, vaid pigem see kuidas seda esitati. Võib-olla olin ka sellel hetkel veel teiste  lugude sees ning ei suutnud seda intensiivset ja ülihingestatud teksti vastu võtta ja ammugi haakuda sellega, mida nad jutustasid... võib-olla oli see ka rohkem naistele... Kuigi mõlemad kogu hingest oma osa etendasid, siis minu jaoks ei tundunud see päris loomulik, vaid millegipärast jäi kerge ülepingutamise tunne (ent see on selline lihvitav asi). Seekord ei teinud küll midagi erilist Nils Mattias Steinberg, kuigi mul on väga hea meel, et ta sellel kursusel on - selline täiesti isemoodi maneeride ja stiiliga näitleja. Maitse asi muidugi kahtlemata, aga minu jaoks ta on huvitav.

Kui õpetajat mängida ja hindeid anda (näitlejatehnilisuse, häälekasutuse, liikuvuse ja eelkõige üldise mõjuvuse eest), siis publiku seast vaadatuna, ehk minu arvates peaks need jagunema nii:

Ursel Tilk 5
Ilo-Ann Saarepera 5
Teele Pärn 5
Sander Roosimägi 5
Markus Truup 5
Steffi Pähn 5
Ingmar Jõela 5
Joosep Uus 5
Jaanus Nuutre 5-
Priit Põldma 4+
Johan Elm 4
Jane Napp 4
Laura Kukk 4
Nils Mattias Steinberg 4
Johannes Richard Sepping 3+
Kirill Havanski 3
Jan Teevet 3
Dovydas Pabarcius 3
Ingrid Margus 2 (puudus) Okei, võib-olla naljaga pooleks on see liiga karm... Ingridi mäng mulle tegelikult eelnevates tükkides on meeldinud ja võib-olla tal oli ka "puudumistõend" olemas :)

Üks asi, mis veel mind täiesti hämmastas oli see, et mitte keegi ei puterdanud mitte kordagi. Tihti ka kogenud näitlejad ei saa sellise tunnetest läbiimmutatud teksti edastamisega niimoodi hakkama. Ometi oli nii murdeteksti kui intensiivset edastamist ja lavastatud vahetustega, mis pidi toimima kui kellavärk, et keegi teineteisele sobimatult peale ei räägiks... Vaatajana muidugi ei tea, kuidas need sõnad ja tegevused täpselt olid ette määratud, seega toimis kõik perfektselt. Pikad regilaulud, pikad kihutuskõned, pikad lood ja jutustused, kuidas nad kõik need pähe saavad, see on juba omaette müstika. Tunduski vahepeal, et ka näitlejad ise on nagu mingis teekonnavoolus - juhtide või giididena, kellel publik järgijateks kaasas. Raske isegi uskuda, et see kõik on kalkuleeritud ja tegevuse edasiliikumine on ju lavastajate/dramaturgide poolt täpselt paigas... midagi polnud puudu, midagi polnud üle - nii eheda ning justkui iseeneslikult loomulikuna mõjus kogu see teekond ja kogu see tervik. Ja kogu selle lavastusterviku elamuseks muutmisel mängisid üliolulist rolli ka Kairi Mändla kunstnikutöö, Airi Erase valguskunstnikutöö ja Martin Kirsiste muusika! Ning muidugi kogu see Eestimaa loodus, mis akedendest paistis (veel üks mõjusamaid stseene oli see kui mehed joostes kaugelt rohelusest maja suunas sõjakisaga jooksid!)
Rahvas seisis lõpus püsti ja mina olin seismatõusjatest vist üks esimesi. See oli tõesti seda väärt!

Hinnang: 5 (Üks aasta mõjusamaid ja erilisemaid teatrielamusi. Vaimustav, huvitav, emotsioone ja mõtteid äratav. Täiesti arvestatav Nodvenatsat-i järg, kuigi minu jaoks veelgi sisukam. Visuaalne, võimas ja huvitava tempoga intensiivistuv, siis jälle rahunev, suureks kasvav, siis jälle kammerlikuks kokkutõmbuv. Vapustav ja läbiraputav lavastajatöö. Usun, et eriline maiuspala teatrit tihti külastavatele inimestele, sest see on midagi positiivses mõttest teistsugust ja erilist. Harva teatrisse sattuvatele võib mõjuda ehmatusena, ent võib-olla just positiivse ehmatusena, et nii palju tugevaid emotsioone võib üks teatritükk pakkuda. Ei tohiks külmaks jätta küll kedagi. Ei pea kartma, et ei mõjuks ka siis kui usu-teemad jäävad kaugeks, seal on lihtsalt nii palju ka kõike muud. Sobiks muide ka ülihästi Eesti 100 lavastuseks. Eestlust on selles palju, olgu see siis usu, looduse või inimsuhete suunalt vaadatuna. Kullasadu!)

Pärast etendust pakkus võõrustaja pika laua ääres imehead karaskit, kodus tehtud leiba ja suppi. Öösel (etendus algas kell 21 ja läbi sai u.23:15) ju eriti süüa ei tahagi, ent puulusikaga seda suppi ma seal lürpisin ja maitses hää... Näitlejad jooksid kohe pärast etendust teise majja. Sellest majast möödudes ja oma auto juurde liikudes kostus sealt laulu... ent sinna südaöö eel me siiski enam ei läinud... ei teagi, kas midagi toimus seal veel...

----------
Tekst lavaka kodulehelt (foto on pärit lavaka FB lehelt):

JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
Lavakunstikooli 28. lennu suvelavastus „...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...” põhineb ühe väikese rahva suurtel lugudel ja nendega elatud eludel. Lood, mis aitasid hädade vastu tuhandeid aastaid tagasi, sadu aastaid tagasi, võiksid vastuseid anda ka täna.

Maailm on liigestest lahti ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust - teisest emakeelest (V. Tormis), unenägudest ja prohveteeringutest - saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.

NB! Etenduse lõppedes pakutakse suppi, karaskit ja käsitsivalmistatud leiba.

Lavastajad: Anne Türnpu, Eva Koldits(Teater NO99), Mart Koldits(Von Krahli Teater)
Helilooja: Martin Kirsiste
Kunstnik: Kairi Mändla
Valgukunstnik: Airi Eras
Laval: Lavakunstikooli 28. lennu tudengid

Esietendus 13. augustil 2017 kell 21.00 Hageri vennastekoguduse palvemajas.
NB! Etendused algavad 13.-19. augustil päikese loojudes kell 21.
Etendus kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Produtsendid on EMTA lavakunstikool, Hageri kogudus ja Eesti Rahva Muuseum.
Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna.