Revolutsioon - NO99 (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 1.osa ehk 1910-1920)

Viimaste aastate mitmetest pettumustest NO-teatris (Tõde, mida ma olen igatsenud, Mu naine vihastas, Kadunud sõbra juhtum jne) hoolimata ning mitmete selle teatri tegemistest heaga loobununa (Päev pärast vaikust, Unistajad, El Dorado: Klounide rünnak, Kõnts jne), sisenesin seekord Sakala tänava saali suure õhinaga. Tegelikult on päris korralik igatsus näha Marika Vaarikut ja Eva Kolditsat jälle heades sisukates rollides karaktereid loomas ning see uussiiras stiil, mida Mart Kangro viljeles "Paradiisis" tegi temast päris huvitava ning samuti jättis Rea Lest November-filmis sümpaatse mulje, Ragnar Uustali polegi õnnestunud pärast tema lavaka lõpetamist näha ning Jörgen Liik on ka veel täiesti "avanemata" näitleja, seega igati põnev trupp. Ene-Liis ning Tiit on ka ehk jõudnud oma patareisid laadida kogu selle kammajaa järel, millega meedia ja "anonüümsed kommentaarid" nad läbi närisid (olles kursis sellega, mis tegelikult toimus, siis ei meeldinud ka minule kogu see värk)... Ja kuna lavastus on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" esimene lavastus ning olen otsustanud kogu selle sarja lavastused ära vaadata - põnev ju läbi teatri Eesti ajaloolisi pildikesi ritta seada ning seoseid luua... Ehk on ka aeg küps uue võimaluse andmiseks NO-teatrile ning võib ju olla, et teater on võtnud jälle sellisel pöördeliselt hetkel uue suuna ning muutunud samasuguseks sisukaks, nagu GEP'i, Kes kardab Virginia Woolfi, Padjamehe, Nafta ja Periklese aegadel...

Saali sisenedes on seal avanev vaateväli võimas - revolutsioonile kohaselt punane - kuidagi võimas kui pikad tekstiilid kõrgustest alla lavale langevad. Natuke rikuvad kogupilti tagaseinas olevad puulatid ja -prussid, aga selle eest näitlejate punased ürbid on kooskõlas muu atmosfääriga ning taotakse rütmis lava külgmistele äärtele paigutatud puulatte justkui sõjatrummi - kohe läheb ju revolutsiooniks!

Edasi hakkavad näitlejad keerlema... ükshaaval ja vaikselt üha kiirenevas tempos... kuigi igaüks ikkagi natuke erinevat moodi ja ise taktis. Marika Vaarik ainukesena keerleb väga rahulikult ja aeglaselt. Mõni teine pidevalt ja kiirelt, mõni vahepeal aeglustades ja siis jälle kiirendades... Tekib selline verevalamise ja voolamise tunne, võitlus - kohe alguses - kujundina võimas ja mõjuv... Ja nad keerlevad ja keerlevad ja tekib juba hirm, et nad jäävadki keerlema... veerand tundi... ja ikka keerlevad...siis hakkavad mõtted hajuma... näiteks sellele, et kuidas nad küll jaksavad, et süda pahaks ei lähe ja tekivad paralleelid, aga üldsegi mitte Eestiga ning kaugeltki mitte Teatrisarja lehel lubatud perioodiga 1910-1920. Paar aastat tagasi Türgi reisil juhtusin nägema mingis sealses koopias kuidas valgetes ürpides pöörlevad dervišid end samuti väsimatult, justkui usuekstaasis keerutasid (Mart Kangrol oli ka just õigesti - pea natuke kaldu). NO-teatri näitlejate puhul tundus see küll väsitava "tööna", sest mõned olid neist päris higised ning nagu mainitud - kõik ju ei keerutanud niimoodi nagu dervišid seda teevad ja sellepärast pole ka kindel kas see islamimaade kultuuripärandi kasutamine on ikka antud kontekstis eesmärgiks? Konteksti see ju ei sobitugi...

Edasi vabanetakse punastest ürpidest ja selle alt paljastuvad sinised töömeeste kombinesoonid. Näitlejad hakkavad liikuma värisedes, justkui tõmmeldes. Ei tea, kas nad on väsinud või näljast nõrkemas, nagu revolutsioonide ajal ikka ollakse... hakkab ülesehitus pärast laastavat sõda? Lavale kerkib puitkonstruktsioon - täpselt samasugune, nagu Pepeljajev kasutas oma lavastuses hiljuti Viljandi noortega "Primavera Paunveres" -lavastuses. Ainult, et Pepeljajevil oli see jällegi kontekstis, sest seal oli läbi lavastuse huvitavaid "ilma naelteta" puitkonstruktsioone, mis integreeriti ka lavastusse sisuliselt... näiteks, see sama, mis NO-laval oli, seda kasutas Pepeljajev sillana, millele projitseeriti video abil ka inimene kõndima jne... Revolutsiooni kontekstis ei saanud selle sidususest aru... kas Tartus üle Emajõe ehitati mõni oluline sild 1910-1920 vahelisel ajal? Ilmselt on siinkirjutajal piiratud teadmised antud teemal (eks sellepärast ju natuke olekski tahtnud sellist sisukamat ajastukohast Eesti-teatritükki ka). Lisaks tõmbab Marika mõned korrad punase värviga pintsliga sellest sillaäärest üle ka. Kas seegi oli "verine", kas see "ehitis" või "ehitamine" oli ka kuidagi revolutsioon? Vaatajana ei saanud hästi pihta. Kõige tõenäolisem viide milleni jõudsin, et see ülesehitamine tuli "vere"-hinnaga?

Edasi hakkab sisse tulema teksti ning selleks on Hasso Krulli "Meeter ja demeeter"... õigemini lõigud sellest... Olen antud teost lugenud umbes 10-15 aastat tagasi ning mul on Krulli töödega natuke selline love-hate suhe. Antud teos, mida autor alapealkirjaga "eepos"eks kutsub, kuulub sinna "hate" valdkonda - ma lihtsalt ei saanud sellesse maailma sisse, sest "müüdid" pole lihtsalt minu teema (välja arvatud Tallinna legendid ja mõnede teiste väheste eranditega). Ja kuna tükis oli võetud sealt veel ainult mingid motiivid, mis samuti Eesti 1910-1920 vahelise ajaga kuidagi kokku tegelikult ei sobitu, siis tüki tekst oli seal justkui lavastuse visuaalse poole kujundiloojana toeks, aga sisuliselt ei omanud vähemalt minu jaoks mingit tähtsust. Krulli eeposest on "Revolutsioonis" kasutatud Prometheuse korraldatud uputuse motiiv, mis alusteoses oli mingis mõttes revolutsioon või vastuseis, aga Eesti kontekstis - möhhh??? Mis see sidusus on 1910-1920 vahelise perioodi, ehk meie rahva väga olulise "revolutsiooniga"?

Seleks ajaks olin juba nii ärritunud ning solvunud, et tegijad kogu EV100 "Sajandi loo" konteksti ei austa, vaid teevad mingit oma asja, et iga detail hakkas kõrva ja tekitas minus ebameeldivat trotsi. Näiteks kui korrutatakse ja korrutatakse "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile" - nagu mingit iseenesest mõistetavat tõde, siis hakkan keerutama mõtteid peas, et mina tahan, et Eesti kultuur püsiks sellisena nagu see on. Näiteks tuliselt soovin ja loodan, et teater ei arene "Revolutsiooni"-laadse lavastuste suunas. Mina tahan sisukust ja sõnumeid ja paralleele eluga ja karakteriloomet. Kuigi loodan ka visuaalselt nutikaid lahendusi näha ning üldse huvitavaid uusi ideid, siis ikkagi kontekstikohaseid ja loo, terviku või elamuse loomiseks vajalikke.

"Revolutsioonis" ei tee ükski näitleja "karakterit". Nad on kõik nagu nupud lavastaja mängulaual (olen seda NOs varemgi eriti just viimastes lavastustes tähele pannud). Ehk lavastaja on nad pannud liikuma  teatud viisil, tegema teatud asju ning sama hästi oleks võinud kõiki neid osi mängida piisavalt hea diktsiooniga inimesed tänavalt.

Selele loosungile (no vähemalt oli üks "loosung", mis mõjule ka pääses - ikkagi "revolutsioon" ju) vastukajaks - mina ei taha sellist valitsevalt kultuurile vastanduvat kultuuri. Olgu see siin ja praegu minu isiklik revolutsioon (küll aastal 2017 ning mitte vahemikus 1910-1920) sellise "vastanduva" kultuuri vastu. Pigem tahaks, et austataks ja hinnataks meie kultuuri, kultuuripärandit ja hoitaks ning arendataks seda edasi, mitte sellele "vastu". Miks "vastu"? Miks mitte euroopalikus, põhjamaalikus suunas, tasavõrduses, ligimestest hoolivas armastuses, kus austatakse meie kombeid ning tavasid ning võetakse arvesse siinse regiooni omapärasid ja meie kultuuritausta ning lastakse kõigil rahus elada, ilma sõjata, ilma halvustamata teiste kultuure ja halvustamata inimesi nende usuliste, seksuaalsete või muude neist endast sõltumatute omaduste põhjal. Kus tasavõrdusus ja austus ja turvalisus on kõige alus. Kus tahetakse rahu ja headust hoida. Kultuurile, kus teatrisaalid on puupüsti täis, antakse võrdlemisi palju välja raamatuid meie omas keeles ning tehakse nii oma filme, näidatakse ka muu maailma filme kui ainult Hollywoodi rahamagneteid, tehakse muusikat countryst klassikalise muusikani, huvitavat arhitektuuri, viljeletakse mitmekülgset kujutavat kunsti, on sõnavabadus...  Miks sellele kultuurile peaks vastu midagi arendama? Minu meelest peab rohkem sellesse suunda edasi liikuma, sallivust ja headust veelgi inimestes kasvatama, sest me pole ju veel "kohal"... hoopis väga kaugel veel sellest! Ka minul on kõigest hoolimata hea meel, et NO-teater meie teatrimaastikul on ja pakub sellise teatri vaatajatele rõõmu ning mõtteainest. Samas viib Eestit teatrimaailma nendele festivalidele, kus sellist teatrit austatakse. Lisaks säilib ootus ja lootus, et mina kasvan ning arenen ja kasvavad/arenevad ka NO-teatri tegijad ning ühel hetkel võib-olla kohtuvad meie nägemused heast teatrielamusest jälle! :)

Hinnang: 1+ (Ei saa öelda, et ma oleksin ootused üles kruvinud ning nendele ei vastatud. Otse vastupidi, midagi sellist ma justkui eeldasingi No-teatrilt. Ikka seesama viimaste aastate tuttav ja turvaline "NO". Samas sügaval ikkagi lootsin, et nii konkreetne ülesande-püstitus, nagu Eesti ja 1910-1920 ajavahemik... et ehk see inspireerib kuidagigi tegijaid midagi minu maitsele vastutulevamat tegema... ei läinud seekord õnneks. "Revolutsioon" ju iseenesest ka paljulubav pealkiri, aga ikka No-likud katsetused helide tegemisega ebakonventsionaalsete vahenditega. Semperi lavakujunduslik kunstiline pool oli ainult huvitav. Värvid ja valgus mõjusid. Alguse keerutamine teatud hetkeni. Seda oli siiski tervik-teatrielamuse mõttes kaugelt liiga vähe minu jaoks. Lusaks mitmed komponendis häirisid nii palju, et kui oleks olnus vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Samas sobib esitamiseks eesti keelt mitterääkivatele hästi. Huvitav olekski teada, et kui oleksin vaadanud seda teises kontekstis - välismaalasena ning ootamata EV100 seeriasse sobiva sisuga tükki, et kuidas sellesse siis oleks suhtunud... kaldun arvama, et üldsegi mitte nii kriitiliselt.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

NO34
REVOLUTSIOON
OJASOO/SEMPER

Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Mitte miski ei jää. Kõik on uus.

Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub.

"NO34 Revolutsioon" alustab teatrilavastuste sarja "Sajandi lugu", mis on valminud EV100 programmis. Erinevad lavastused lähtuvad erinevatest perioodidest Eesti ajaloos. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. "Sajandi lugu" tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. "Revolutsioon" küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on?

seitse kuud enne oma surma
pidas John Cage loengu Overpopulation and Art
ta arvas et ülerahvastus pole
nii suur probleem kui inimeste külmus
ja see et ei tunta
end elavat teistega koos
tuleb arendada kultuuri
mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki

/Hasso Krull, "Meeter ja Demeeter"/

Lavastus on edasiarendus 2017. aasta augustis Naissaarel esietendunud lavastusest. 

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro 

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Etendus kestab üks tund ja 55 minutit.

Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja "Sajandi lugu" avalavastusena. "Sajandi lugu" on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.

Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).

Maailma ilusaim tüdruk - On Teater

Hoiatus ja vabandus! Võin järgnevas loos kasutada mõnd vulgaarset väljendit, ajastule kohase mõttemaailma ning teiste inimeste väljendite autentsuse mõttes...

90ndate algusaastad. Suveöö. Seekord olime sõpradega jõudnud pidupanemisega Lucky Luke nimelise ööklubi juurde... See oli tollel ajal üks pop disco-baar, mis asus Linnahalli taga ning üsna tihti lõpetasime seal oma klubituuri, sest see oli kaua lahti ning linnale ligemal kui näiteks Pirital asuv Piraat. Elasin sellel ajal Soomes ning Eestit külastades oli mul raha nii palju, et suur kari sõpru said ka sellega joonuks. Ühel sõbral elas onu kesklinnas, kuhu sai 2-3 sõbraga koos maanduda selgeks ennast magama ning minu emal oli korter lasnamäe alguses, kuhu vajadusel ka suurem kamp ööbima mahtus. Ema ise oli tavaliselt Soomes ja seega polnud ka "häirivaid tegureid". Eriti kui oli vaja klubist leitud naistega kuhugile "maanduda".

Tollel soojal ööl kui jõudsime klubi uksetaha järjekorda, oli akende läbi näha, et rahvast sees palju ja seega ka uksetaga päris korralik mass sissesaamist ootamas. Seisime seal, ülbed, aga lõbusas meeleolus noored nolgid, ninad pidused ning kindlasti mõni pudel omavahel ringlemas, lõbu laialt ning meri muidugi põlvini mistahes teemal... aga eriti naisteniitmises.

Klubi ukse eest mere suunas vaadates olid ülesmineva trepi järel purskkaevud ning selle ees üks kivist lai kõrgem kaitse või iluääris. Sellel tantsis üks blond, lopsakate pikkade juustega tütarlaps. Üdini seksikas oma liibuvas roosas kleidis, avara dekolteega, mis ulatus alt napilt üle aluspükste. Härga täis, nagu ma olin, ütlesin teistele, et ma lähen "võtan" selle tüdruku. Teised hakkasid naerma ja narrima, et jeee ta tuleb minuga. Mina vastu, et veame kihla... Ei mäleta, kas jõudsimegi kihlveoni, aga järgmisel hetkel olin mina juba seal kiviääre otsas koos tüdrukuga tantsimas. Sõber MJ tuli ka ja hakkas ta seljataga tantsima... nii me seal siis tantsime hetke, kuni ta hakkas komplimente tegema (nagu naised ikka läbi aja on teinud) mu tantsimise kohta. Mina sellepeale, et läki tantsime sees edasi... selleks ajaks oli ka ülejäänud kamp meie juurde tulnud ning vinguma hakanud, et rebigu me MJ-ga oma pruut kaasa ja läki sisse. Tüdruk tuligi meiega kaasa...

Sees läks eriti mölluks ja tüdruk tantsis hästi. Talle selgelt meeldis minuga tantsida ka. Muidugi sai ka juttu aetud. Muuseas sain teada, et ta nimi on Kairi. Siis nägin ma kedagi teist silmarõõmu ja mõtlesin teha Kairi armukadedaks ning õrritada natuke tantsides teise tüdrukuga. Kuid ühtlasi hakkaski mul selle teise tüdrukuga tants ja jutt jooksma ning samal ajal Kairi tutvus rohkem MJ-ga. Ühel hetkel, kui suurem osa meie kambast laiali olid valgunud. Luckysse olime jäänud mina, mu tüdruk, mu sõbrad MR mingi tüdrukuga ning MJ koos Kairiga. Otsustasime minna Lasna, et seal edasi juua ja juttu ajada. Minuga tantsinud tüdruk siiski viimasel hetkel otsustas pipardama hakata ja koju minna (ei mäleta enam ettekäänet, vist oli vaja hommikul vara kooli või tööle minna, aga vahet pole, selge oli see, et ta ei olnud valmis mingite kaakidega kusagile lasnamäe korterisse pidu edasi minna panema... teadagi millega see ju oleks lõppenud). Kuid Kairi tuli... ei mäletagi enam kindlalt, kas tüdruku nimi oli Kairi või Kaire. Aga sellel pole antud juhul tähtsust...

Igatahes olin MJ peale kade, sest Kairi tundus olevat tollel hetkel maailma ilusaim tüdruk ja mina olin ta ju ikkagi meiega kaasa saanud alguses... Lasnas ajasime veel juttu ning Kairi tegi mulle selgeks, et ma olevat tema "hingesugulane". Tal olevat ka maal (kus ta elavat) keegi selline hingesugulane kunagi olnud, kellega sai alati kõigest rääkida ning nüüd olevat selleks saanud mina (hetkel viibis ta Tallinnas kellelgi külas ning pidi varsti hoopis välismaale sõitma). Aga ta ei taha seda hingesugulust minuga "ära rikkuda" ja sellepärast läksid MJ ja Kairi ühte tuppa, mina teise ja MR oma tüdrukuga kolmandasse.

Igatahes pärastlõunal kui ärkasin, oli naistest plats puhas. MR oli niisama magama jäänud ning ei teadnudki millal temaga tulnud tüdruk ära kadus, aga MJ oli vähemalt paar korda jõudnud Kairiga seksida. Nad pidid ka uuesti kohtuma või MJ temaga kontakti võtma vms. Kuigi päris kindel ta selles tollel hetkel ei olnud, sest Kairi oli alaealine ning MJ sõnade järgi tal ei minevat märjaks, sest onu olevat ta 15 aastaselt ära vägistanud. Ja "kuivalt saagida" olevat valus... MJ sai temaga ikkagi uuesti kokku, aga ma ei tea kus, sest mina olin kahe MR-iga kusagil mujal pidu panemas. Ta kohtus temaga vist isegi veel mõned korrad ja Kairi saatis ikka ka oma "hingesugulasele" terviseid, aga uued naised tulid peale ja nõnda ta ka üpris peatselt ununes. MJ ütles, et ta nimi on ka midagi muud, kui see, kellena end esitles. Aga sellel polnud enam vahet, sest tundus, et meie kõigi elust kadus ta jäädavalt...

Kerime aasta või paar edasi...

Olime suvisel ajal kusagil (vanalinnas?) jälle hängimas MJ ja ülejäänud gängiga kui meist sõidab mööda valge uhke mersu. Auto läigib päikse käes ning millegipärast pöörab meie tähelepanu sellele... auto aeglustab ning peatub meist natuke eemal. Sealt tuleb välja mingi imekaunis beib ja viipab MJ-le. Muigame ja kehitame MJga õlgu, aga ta muidugi läheb selle tüdruku juurde. Räägib temaga juttu. Tüdrukul on päikseprillid ees ning mina teda ära ei tunne. Kui MJ tagasi tuleb, selgub, et see on see "Kairi", aga nüüd ta kasutab mingit kolmandat nime. Ta nimelt töötab Šveitsis tantsijana ning on Eestis mõnda aega käimas... naersime, et kindlasti strippar, et sellist autot saab lubada või siis on tal mingi rikas sponsor...

Pikk sissejuhatus, aga mul on tunne, et Siim Maateni ja Kaisa Rooveri näitemäng jutustab just sellest "Kairist"... või siis on iga inimese elus selline tütarlaps, kelle onu ta lapsena on ära vägistanud ja kes on leidnud tee Šveitsi "tantsijaks"... ning kes kasutab teisi nimesid... jne jne jne... nõksu võrra liiga palju kokkusattumusi... isegi "hingesugulase" väljend, mis muidugi võib olla ka dramaturgide lisand, mitte "päevikutekst", aga ka mitmed muud asjad läksid kahtlaselt tihedalt kokku... Kahju, et mälu enam pole nii terav ja MJ-ga on ka elu eri radadele lükanud ning temalt detaile üle küsida praegusel hetkel siin Raplamaa metsade vahel keset ööd seda teksti kirjutades ei saa. Aga tükki vaadates mõtlesin ja imestasin ning järjest tuli tuttavaid asju välja, mida ma "juba teadsin ette" või meenusid seoses tolle ammu mu elust läbiastunud ilusa tüdrukuga.

----------

Siim Maaten tuleb publiku ette ning on justkui kohmetunud. Tagantjärele mõeldes, kuidas siis muidu ta tulema olekski pidanud ning kogu kontekstis ka üksi pisikesel laval ja intiimselt väikses saalis, kus sõna otseses mõttes on ta justkui vaatajatele vastu vahtimist, viib paratamatult mõtted sellele, et see lava on selle loo jutustamiseks küll sobivalt pisike ja intiimne, ent Siimu kui näitleja jaoks kaugelt liiga väike. Ta täidab selle terve lava ja terve saali. Ja ma ei mõtlegi ainult füüsiliselt, sest kuigi Siim on pikk on ta kõhn, aga ta on intensiivne ja liikuv ning tal on mõjuv aura. Ja kuna ka saal on välja müüdud viimse kohani, siis ongi nii lava kui tõesti ka saal "liiga väike".

Kõige suurem võlu peitub minu jaoks selle teatrielamuse mõttes dramatiseeringul ja lavastusel. Kuigi kaugeltki mitte esmakordne, siis antud kontekstis igati geniaalne idee - jutustada ühe naise inimsaatusest temaga kohtunud meeste läbi.

Veel huvitavalt sidudes selle "maailmalõpu kohviku" mõttega, kuhu meie kui publik oleme tulnud "ekskursioonile" ning ühtlasi saame võimaluse vaadata üht lugu, mis seal tolknevate meeste jutustuste läbi meie ees lahti rullitakse. Tabavalt on muusikalise kujundusena (võib-olla ongi idee tõukunud sellest?) kasutatud Vennaskonna laulu "Maailma lõpus on kohvik":
On leinad, on leinad möödas
siis kui lõppu jõuab laev.
On seinad, on seinad piimjad,
kohvikus, kus lõpeb vaev.
On melu, on melu siin ja
sõbrad, kelle näol on hurm.
On elu. On elu ees ja
ammugi on möödunud surm.
On imed. On imed siin, siin
kohvikus kus lõpeb ilm.
On nimed, on nimed seinal,
nagu siis, kui lõpeb film.

See laul ja need sõnad on ka sissejuhatuseks ning atmosfääriloojaks järgnevale, natuke üle 2 tunni kestvale teekonnale. Ühe tütarlapse kurva alatooniga eluloole, kes on pärit Lõuna-Eestist, aga jõuab läbi erinevate riikide ja karmide elu keerdkäikude ning kahtlaste meeste voodite, otsaga Londonisse. Selles maailmalõpukohvikus on koos mõned mehed, niiöelda need "kõrvalosalised", kelleks näitleja Siim Maaten kehastub tüki jooksul - peategelast "mateeriana" laval, kehastab kätevahele kammitsetud, lambijuhtmeotsas hõljuv, lauallebav või maas nutsusolev - rätik.

Mõtlesin, et kuna need mehed on surnud ja nad on seal "kohvikus", aga naist ei ole... siis ehk tema polegi surnud, aga see selgub alles päris tüki lõpus... selles mõttes püsib ka pinge või ootus/lootus kuni lõpuni välja... Mis ikkagi saab - kas ta leiab lõpus on õnne või õnnetu otsa? Justkui test - kas klaas on pool täis või pool tühi... Kuigi aimad halba, siis loodad ju parimat... Aga et selline lõpp... ootasin ju küll "sellist lõppu", aga ikkagi see teatud mõttes "üllatas"... Kuigi natuke ebaselgeks jäi, et kellele see sms ikkagi saadeti... ja kes saatis? Ja kas see on tõde? Ja kui palju oli üldse juurde dramatiseeritud?

Lavastus on jagatud justkui elulooraamatu-peatükkideks. Iga peatüki pealkirjaks on mehenimi, kes on ka laval. Kokku oli neid mehi 6 ja Siim ise seitsmes. Sealhulgas nii eestlased, venelane, soomlane, britt kui ka asiaat. Siim mängib nad erinevateks ja toob nende igaühega lavale natuke erineva tundmuse. Ajastule ja iseloomule vastavalt teatraalsed kuid peeaegu kõik täiesti usutavad. Pani mõtlema kui raske ikkagi on niimoodi ümberkehastuda ja paratamatult ju ka mõnede puhul tüpaaži-vastaselt mängida, sest kuigi osalt tüüpe on ka natuke sama sotsiaalse klassi või inimtüübi esindajad, siis mõni on täiesti erinev. Minu jaoks briti puhul oli natuke liigset ületegemist, aga võib-olla tegijad dramaatilisuse saavutamiseks soovisid seda (minu meelest antud olukorras vajamatult) veel eriti liigselt rõhutada. Igatahes jäi see tüüp ainsana minu jaoks natuke võõraks. Kuigi mõnede puhul kasutab Siim loomulikult stereotüüpseid nõkse, paneb ta igasse neist tubli annuse ka originaalset siimmaatenlikku eripära. Mitte, et ma teaksin või tunneksin tema näitlemisstiili - teatrilaval nägingi teda alles nüüd esimest korda mängimas, aga väga huvitavaks mängis ta selle loo ja oma karakterid, kuigi neist justkui linnulennul üle lendas, ehk vaid väga lühikest aega viibis ühe mehe kehas korraga.

Sisulises mõttes lisaks eluloole endale ning kuidas igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kuidas ilusatel tüdrukutel võib olla raske ning kuidas mõnikord võivad inimesed, kellega me kohtume või otsused, mida me vastu võtame viia meid valesse kohta, veel vääramate inimeste või otsusteni. Kuidas striptiisitantsimine on lõks - kerge raha on üleskäigutrepist allaminek ning nagu nõrgad narkootikumid viivad tugevamatoimelisemateni, võib ka striptiis viia järgmiste "tehinguteni", kuni oledki nii sügavalt sees, et sealt välja tulla (ainult enda jõuga) polegi enam võimalik (ja kas siis ongi enam kedagi lähedal, kellel oleks vahet?). Ent lisaks oli ka muid filosoofilisi või muidu mõtlemapanevaid või silmiavavaid mõtteterasid sisse pikitud. Näiteks üks, mis mind mõtlema pani oli see, et vanemad, kes julgevad oma lapse nähes eksida või ebaõnnestuda ja seda tunnistada, need lapsed suurema tõenäosusega julgevad ka oma ebaõnnestumisi või muresid oma vanematega jagada...

Hinnang: 4 (piletihinna ja kvaliteedisuhte mõttes 5... üle kahetunnise emotsionaalse rännaku pilet maksab vaid 10 eurot.... See tase on kahtlemata väärt kõrgemat piletihinda... Tüki tugevused ja nõrkused avalduvad samas kohas - kammerlik, intiimne ja hingepugev, ent samas liiga väike ja tagasihoidlik ja millegipärast häiris pisut, et näitleja nagu peaks kõikvõimalike muude asjadega ka tegelema - valgus, muusika, riided, lavakujunduselementide liigutamine ja kas laval ei olnud ka avatud läpakas kus näitlejal ka midagi lavastustehnilist oli vaja teha? Kuigi muusikat ja valgust mingil hetkel oli märgata, et reguleeriti ka mujalt. Tugev ja läbikomponeeritud dramatiseering. Huvitav ülesehitus ja mõjuv lugu. Lõpus oli kuidagi imelik plaksutada... mitte, et poleks rahul olnud esituse või elamusega, vaid sisulises mõttes see kõik ning eriti lõpp justkui raputas täiesti läbi. Näitleja tundus elavat ka sellesse hetke niimoodi sisse... ja see Urmas Alendri laul seal lõpus... ning temalgi läks justkui hetk aega, et sellest välja tulla. Igal kummardamatuleku korral üha rohkem naeratades. Minu kõrval istunud proua oli selgelt läbi tüki lavaltpakutavast vaimustunud, niheledes, naerdes või ehmatades erinevatele stseenidele, aga ka tema oli selle sama tunde sees, millesse see tükk lõpus viib ja aplodeerimise ajal ei plaksutanud kordagi... mõistsin teda täiesti.)

PS. Lisaks sellele "häirivale" äratundmisele või küsimärgile, mis õhus hõljus (kas see lugu räägib "Kairist" ning iga uue äratundmisega üha häirivamaks muutus, häiris mind veel üks asi. Nimelt istudes näitlejale suhteliselt lähedal, kaasati mind nö.tegelasena tükki. Soome mees - Tomi (kes on muide veel üks ehedamaid karaktereid) -  vaatas mulle otsa ja ühmas viidates selgelt minule kui "idioot" Makkele. Asi oleks olnud ok, kui teistkordsel viitamisel oleks näitleja valinud kellegi teise selleks "idioodiks", aga ei - seekord lausa käega viide ja veelgi solvavam. Varem on mõned korrad naisnäitlejad lavalt kaasanud mu sisusse kui "ilusa mehe" ja see on ju olnud muidugi meelitav. Alles hiljuti tuli mul kaasa mängida Indrek Taalmaa tegelasele "Sinised kilesussid jalas" tükis, tookord läbi huumoriprisma ja selles mõttes ka ok. Mõned aastad tagasi Cabaret' etenduses tuli Tanja Mihhailova Vene Teatri ridade vahele minu juurde ja justkui tiris pitsaluspüksid (või olid need rinnahoidjad) mu põuest ning lehvitas neid rõdul olevale Kaire Vilgatsile, et ta sai oma eile unustatud püksikud kätte... aga siis toodi mu naisele (keset vaatust) vaikselt tasuta pits konjakit ning vabandati ja see oli ka okei. Aga kui Siim Maaten kolmandat korda minule kui idioodile viitas, siis mõtlesin, et näitan talle keskmist sõrme, tõusen ja kõnnin minema :) No okei, ei mõelnud päris nii... aga mõtlesin, et pärast etendust, kui ta koridoris ootas ning raamatuostjatele vajadusel autogrammi andis, siis vabandab või ütleb midagi... aga ei... eks igaühel on oma kasvatus ja võib-olla ta arvas, et vaataja jaoks on väljavalituks osutuv austav vms. Ei ole! Aga tegelikult vahet pole ka. Huvitav oli hoopis vaadata, et kuidagi ebaeestlaslikult inimesed siiski läksid seal temaga ka raamatut ostmata rääkima ja tänama... tükk oli ju tõesti mõjuv ja esitus väga hea!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülalolev foto on pärit On Teatri FB lehelt):

Maailma ilusaim tüdruk

Siim Maateni ja Kaisa Rooveri kirjutatud ja lavastatud, tõestisündinud loole toetuva monolavastuse “Maailma Ilusaim Tüdruk” sügisesed etendused Eestimaa erinevais paigus. Seiklusliku uurimisretke võtab laval ette näitleja Siim Maaten.

“2011. aastal saatis Anne meile oma päevikud ja soovis, et me avalikustaksime tema loo. Päevikutest tuli päevavalgele, et tüdruk oli pidanud enda kaitsmiseks, 34 aasta jooksul elama 5 erinevat elu - iga elu uue nime ja identiteediga," tutvustavad materjali Roover ja Maaten. "Läbi päevikute, veinipudelite, seksitööstuse, psühholoog Alice Milleri teooriate, Eesti ja Euroopa lähiajaloo ning Siimu kehastatud tüdrukut kohanud tegelaste joonistub pilt armastusest, ilust ja ellujäämisest. Pilt Maailma Ilusaimast Tüdrukust."

Juhtlause 1996. aasta päevikust:
“Ta on ägedaim erutavaim armastatu, kes mul kunagi on olnud. Ta on uje ja tark ega lase kellelgi end petta. Ta on kaunim kui pornograafi unistus. Ta võib olla suureline ja kapriisne ning samas andestav ja armastav. Ta on tõeline pühapäeva laps, magus kuninganna…”

Etendus sisaldab seksi, uimasteid ja vägivalda. Pere nooremad liikmed soovitame selle etenduse ajaks koju jätta, kui ei viitsi neile laval juhtuvat selgitada. Etenduse pikkus 1h 40min

Vaheala - Von Krahli Teater

Kuidas seda nüüd ilusasti öelda, aga ma tundsin, et mu aega raisatakse. Mu aega ei austata. Mind kui publikut ei austata. Võib-olla mu intellekti ala- või ülehinnatakse. Või kuidas Teie sellist asja hindaksite (see järgnev jutt on üks suur spoiler - kui ootate lisaetendusi... praeguseks on kõik kavasolnud esitused möödas... siis ärge edasist lugege...):

Saabusin Von Krahli teatrisse. Ootasin...
Minut-paar pärast alguseks määratud kellaaega tullakse pileteid kontrollima...
Kõik kontrollitud, juhatakse u.30 pealtvaatajat ühtse grupina ülemisele korrusele.
Mingite tehniliste probleemide tõttu lükatakse algus natuke veel edasi.
Kuni siis üsna peagi ikkagi juhatatakse maja pööningule.

Põnev. Pööningul on ju nii omapärane atmosfäär.
Meelde tuleb lapsepõlv kui sai emaga Lomonossovi tänava korteri pööningul õhtupimeduses suuri voodilinasid ja tekikotte kuivama riputatud.
See lõhn... see kumisev kummaline heli... samas natuke räpane... salapärane... kummituslik...ent ka nostalgiline...

Pärast kitsast treppi ja kolmekeelset hoiatust, jõuamegi kohale.
Ootame.
Ühel hetkel saabub meie sekka "näitleja". Tuleb, vaatab mõnedele otsa, naeratab.
Käib ringi.
Imelik ja ebameeldiv tunne tekib.
Seal on mingi liiva täis pott. Näitleja tallub natuke selles potis. Siis laotab selle poti ette musta prügikoti.
Viskab mõned peotäied liiva sellele.

Edasi liigub natuke jälle publiku seas ja pööningu nurkades ringi. Leiab mikrofoni... närib mingeid suhkrutükke või midagi muud sellist ning kukutab need maha... mikrofoni laseb ka rippu ja siis tekib üüüüüü...
mingi heli...

Nõnda ta seal siis laseb seda heli... Lummav heli on, seda tuleb tunnistada .Eriti sellepärast, et see pannakse korduma.

Kuni ühel hetkel liigub näitleja pööningu kaheks korruseks jagavale ülemisele korrale ja kutsub rahva enda järel ka sinna.

Seal saab publik istuda... (allpool publik seisis) ja näitleja hakkab nö. lavaks määratud pööninguosa tagaotsas kiikuma ja väänlema ja hammustab katki mustad prügikotid, mis seal ripuvad ja nendest hakkab liiva välja voolama.
Näitleja laseb oma juukseid selle liivasaju alla...
Mul tekib assotsiatsioon noore Emmeliinega.
Midagigi... mingigi sisu... eih...

See illusioon purustatakse kui kapten Trummi käsi ulatab näitlejale taskulambi - pettus... Kapten Trumm saabus alles siis kui Kunksmoor oli juba vana...

Noor näitsik-näitleja aeleb veel natuke siin ja seal pööniguotsas.

Siis tuleb publikule ligi ning palub neil ennast kratsida või midagi sellist... ei ole kindel, sest minuni ei kostunud täpselt, mida ta seal ütles... midagi enda ette nohises... seega stiilipuhas vaikne toimetamine see polnud.

Mingil hetkel käis peast läbi, et järsku ta mängib kassi, kes toimetab pööningul, aga ka see mõte hajutati selle "rääkimisega". No oleme ausad, mu lapsed mängiks ka pööningul huvitavamalt kassi... rotist rääkimata....

Ei, tuleb tunnistada, et sellist kunsti ma ei mõista... ja ega alati polegi ju vaja mõista, kui see tekitaks mingeid tundeid või mõtteid... need paar mõtet, mis tekkisid, need ei toitnud vaimu.

Lõpuks jäi tunne, et mind on petetud. Mind kui vaatajat ei austata mingitki sisu või elamust pakkudes. Ekskursioonile pööningule võin ka oma kodus minna. Siis kui tuju tuleb ja kahtlemata palju lühemalt. Võtaks lapsed või kellegi kaasa, kellega vähemalt kollitada-kummitada või teineteisele nalja teha või kasvõi kassi mängida...

Antud juhul on tüki hinnanguks üks suur 0.

PS: Huvitav, milleks kõik need tänusõnad lavastuse kodulehel? Või noh... ilmselt keegi aitas selle vahelae ehitada? Keegi andis öömaja näitlejale? No helitehnikule või valgustajale tänuavaldamise eest ma veel saan aru, aga need on ju tegijatena niigi mainitud... võib-olla keegi laenas ka riided? Keegi laenas poti... keegi andis idee kuidas korstnalõõri avada? Saaks veel aru kui keegi "ideid" oleks andnud, aga seal ju polnud neid...
Ja milleks dramaturg? Ma ei saa aru, mida Anne Türnpu dramatiseeris selle tüki tarbeks? Lavastas ju näitleja ise, n'est pas?
Ja "lavastaja assistent"??? Miks? Mida ta tegi? Vaatas kas see "liikumine" on paigas? No see vähenegi ei toiminud, sest inimesed ei saanud aru, et nad peavad näitlejale järgnema...
Selles taustatöös on müstikat veelgi rohkem kui tulemuses.

Ilmselt olen täielik ohmu, et ei saanud mitte millesti aru. Kui see nüüd midagi muud oli kui ekskursioon pööningule?
Oleksin väga tänulik kui keegi seletaks (kommentaarina või e-mailiga) seda, miks selline lavastus? Mida sellega öelda taheti? Milliseid tundeid tekitada? Mida näidata?
Kus peitus antud juhul dramatiseering? Miks oli sellise rolli jaoks kasutatud näitlejat kui seda oleks võinud iga teine inimene tänavalt teha? Ja mida või keda ta esitas? Ja milleks oli vaja "lavastaja assistenti"?
Miks ta ütleb, et õhtul on seal kuulda mingid helid, mida seal ju kuulda polnud... Kuulasime küll, aga täielik vaikus oli...Võib-olla kusagil pööningul tõesti on mingid erilised helid, mida võib kaugeltki kuulda (seda mäletan ka lapsepõlvest tihedamalt pööningul käimise ajast), aga seal neid küll polnud.
Antud juhul ja sellise arusaamisega oli see minu jaoks sisutu, lavastamata, näitlemata jama. Võib-olla kui seal pööningul oleks kunstinäitus ja esitada seda perfomance-kunstina... natuke sisu tekitada ja kindlasti sõnad kaotada täiesti ja kahtlemata ka huvitavat ja/või mõtestatud liikumist lisades (tantsu?) ja sidudes seda asukohaga... siis ehk... praegu polnud ju midagi...
Loodan ainult, et nüüd keegi üle pika aja ei sattunud teatrisse seda vaatama ja siis teeb üldisemad ja pikaleulatuvamad järeldused Eesti teatri seisust selle lavastuse põhjal...

Kahju, et pettusin... mulle varem on Jaanika näitlemine päris meeldinud. Temasse uskudes ning huvi tundes, mille huvitavaga ta oma publikut kostitab ehk põhimõtteliselt tema pärast seda tükki läksingi vaatama. Enam ei läheks.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Vaheala
Jaanika Arumi soololavastus Von Krahli pööningul

Lavastaja: JAANIKA ARUM
Kunstnik: MIHKEL ILUS
Helikunstnik: TANEL KULLA
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Dramaturg: ANNE TÜRNPU
Lavastaja assistent: JOANNA JUHKAM
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Tehnikud: JÜRGEN REISMAA, ALEKSANDER SPROHGIS, MIHHAIL MAKOŠIN
Fotograaf: HERKKI-ERICH MERILA

Pööning on maja osa ja ei ole ka. Tavaliselt astume sinna saates pagendusse asju, mida ei raatsi ära visata, aga millele me ei leia ka kohta. Ta on kõrb, mis on normide, funktsioonide ja tähenduste poolt reeglistamata. Pööningul ootavad oma aega mälestused ja teostumata impulsid. Inimene venib seal välja tavalistest mõõtmetest ja tema argielust saab kummastav grotesk.

Von Krahli Teatri pööning on maja osa, mis kuulub ühest küljest selgelt määratletud instituitsioonile, kuid teisest küljest on omaette hingav organism. Antud ruumis otsitakse lavalisi miniatuure, kus näitleja on nii sotsiaalne objekt kui anonüümne subjekt, kes seisab silmitsi piiratusega

Esietendus: 2.september 2017

Täname: Kirill Tulin, Herkki-Erich Merila, Tiina Savi, Rea Lest, Alissa Skeber, Jekaterina Kultajeva, Kaur Kokk, Galina Arum, Karl Saks

Etenduse pikkus: 45 minutit
Pilet: 10 eur

NB! Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi! Soovitame väliriided selga jätta, kuna pööningul võib olla õhtupoolikul juba külm.

Ükssarvikute farm - Rakvere Teater

Rakvere Teatri väikses saalis kummitab!

Üks kõige huvitavamaid tundeid, mida uue tüki vaatamine tekitab on selle loo tunnetuslik projetseerimine näitekirjanik/lavastaja Urmas Lennuki enda ellu. On ta ju juba aastaid kirjutanud mugandusi Eesti kirjandusklassikute teostest, kas ümberdramatiseeringuid või siis inspireerituna nendest ka täiesti originaalseid lavalugusid. Ma kujutan ette, et sellise läbi ja lõhki läbitöötamise tulemusena võivad kõik need tegelased ühe kirjaniku peas hakata oma elu elama küll ning sealt peast väljapaisatuna lavale võibki ju midagi sellist sealt tulla, nagu "Ükssarvikute farm"?! :) Eks muidugi selleks tuleb eelkõige ikka osata ka "kirjutada" ning luua dramaatiline ülesehitus, koos hea dialoogi ning sõlmpunktide ja pingega nii loos endas kui tegelaste vahel. Ja seda kõik Lennuk on ka oma värskeimas teoses teinud. Nii mõneski mõttes on see täiesti loomulik jätk tema varasematele töödele.

Loo ainuke meestegelane oleks justkui Urmas Lennuki enda alter ego. Alles hiljuti lahkus ta Vanemuisest ning minu teada just nimelt loomekriisi tõttu. Seda tunnetust oma karakteris peegeldab ka Peeter Rästas. Peetri Helduril oleks hetkel justkui olukord kus kirjutamiskohustus painab ühelt poolt peale, teiselt poolt on elus valitsemas segadus ja kolmandaks on peas kõik nagu pudru ja kapsad - kõik Tammsaared, Lutsud ja Vilded, mis seal kirjutamist segavad... või siis just inspireerivad...

Mingis mõttes on see kuidagi väike lugu ühest väiksest inimesest, kogu tegevustik toimub vanaema elutoas, kuhu on ennast sisse seadnud küllatulnud kirjanikust lapselaps. Õhtuhämaruses ja uneeelses seisundis ilmuvad kappidest välja Lutsu Raja Teele, Tammsaare Vargamäe Tiina ja Vilde Mäeküla piimamehe Mari. Kõik naised tänaseks justkui keskeas ja kibestunud, et nende teosed on omal ajal jäänud kirjanikel poolikuks ning nüüd nad ongi nagu maa ja taeva vahel, sest ei ole saanud rahuldust ei elust ega armastusest. Tiina läks Vargamäelt alla koos Indrekuga, aga mis neist edasi sai? Abiellusid? Läksid lahku? Raja Teele ei tahtnud Tootsile minna, tema süda tuksus Arnole... aga mis temast sai? Prillopi Marist jättis Vilde ühe kahtlase naise mulje, kuigi ta ise sellisena näida ei taha ega loomulikult ka tunnista, et ta selline naine on, nagu Vilde sellel paista lasi... Kuidas sellist olukorda lahendada? Muidugi - lasta ühel kirjanikul kirjutada korralikud lõpud nendele lugudele... Kuid kõik pole loomulikult siiski nii lihtne...

Lennuk on mõnusalt tüki pikkinud täis muhedat huumorit (üks terve teatriaasta koomilisemaid hetki on see kui tegelased arutavad Teelele sobivat tätoveeringut! :) ), mida ta ammutab nii karakterite eripäradest, äratundmisest, omavahelistest suhetest kui ka füüsilisest tegevusest laval.

Karakterid on teadagi värvikad, eriti need 3 kirjandustegelast. Liisa Aibeli Vargamäe Tiina on ontlik, oma klassikuseisusest teadlik ja selle üle uhke. Hoogsalt, elavalt ja "pidevalt-tähelepanu-keskpunktis-olla-soovivalt" lahendatud roll. Anneli Rahkema Mäeküla Mari on kergelt ülbe hoiakuga (miks ma küll Mari alati blondina olen ette kujutanud?). Kerge solvuma ja sellega teiste tähelepanu endale tõmbav. Rahkema on osav tempomeister, tõmbudes taustale ja tulles hooga tegevustiku sisse lainetena läbi tüki. Minu teatrikaaslase meelest jäi lavastuses hoog seisma kohas kus 2 naistegelast olid oma lood juba kirjanikule ära jutustanud ning kolmas pidi hakkama jutustama, ent läks siis ikkagi oma kappi, kuid tuli sealt uuesti tagasi välja kirjaniku juurde.... minu jaoks töötas see just vajaliku temposeadistamina ning vajaliku tähelepanu koondamisena kolmandale saatusele.

Kui Liisa ja Anneli puhul võis tugevamaid paralleele tõmmata nende varasemate rollile lähenemistega, siis täiesti erilise ja omapärasema elamuse pakkus Silja Miks-i Raja Teelena. Kõvasti korpulentsemaks tehtud - ta ju uputab oma muret või kibestumist saiakeste söömisse... Ent natuke on säilinud temas ka seda uhket, lapsepõlve Teelet, kelle kuraas on küll läbi kibestumise arenenud nähvajaks ja kergelt ärrituvaks keskealise naise tujukuseks. Kusjuures nüüdseks lühikeste juustega, võtab ta "patsid" välja ainult siis kui on vaja Eesti kirjanduse naistegelaste "konverentsile" minna esinema :) Siljast on saanud vaimukas karakternäitleja, kes julgeb võtta oma karakteritega riske. 2017.aasta läheb küll minu jaoks kirja aastana kui Silja mäng tõeliselt õitsele puhkes. Tema Teele oli ka kõige vaimukam minu jaoks kogu Ükssarvikute farmi kambast. Käresusest hoolimata võiks öelda, et ka kõige mitmeplaanilisem (muidu üsna üheplaanilistest karakteritest - mitte, et see oleks häirinud, sest kõigil neil oli ju ikkagi 1 eesmärk ja 1 peamine kibestumispõhjus). Tema karakteri ajalugu ja teekonda tänasesse päeva oleks nagu just Teelega kõige rohkem kaasas (lisaks ju see söömine ja valearusaam sellest millisena ta teistele inimestele mõjub jne).

Paratamatult tekkis kohe kui sellest tükist kuulsin võrdlusmoment Urmas Vadi kirjutatud ja Vanemuises lavastatud "Head tüdrukud lähevad taevasse" tükiga. Sealgi ju seiklevad nii mõnedki Eesti kirjanduse naistegelased (kohati isegi samad kui siin), ent "Ükssarvikute farmiga" võrdlus selles kohas ka lõpeb, sest nii ülesehituselt, sisemistesest energiast kui isegi huumoristiililt on need väga erinevad lood ja lavastused. Ei oska ka kumbagi lugu ega lavastust konkreetselt paremaks pidada, sest mõlemad pakuvad elamuse ning on väga lahedad ja kahtlemata vaatamist-kaasaelamist väärt. "Ükssarvikute farmi" esietendusele järgmisel päeval tekkis huvitav duaalsus ka Pepeljajevi Ugalas esietendunud "Primavera Paunveres" lavastusega, kus oli neid Teelesid lausa mitmeid... :)

Lisaks teeb asja veelgi vaatamisväärsemaks see kui on ise neid teoseid lugenud. Eks muidugi filmidega on ka ju need meile luuüdisse juba tänaseks tambitud, ent ometigi just lugedes need tegelased ise läbi tunnetades on neile justkui nii lähedal, nagu headele sõpradele ja seega ka lavastuse siseenergias on lihtsam aru saada ka peenemakoelisematest huumori- või traagikahetkedest. Kuigi häbi tunnistada ning nüüd kiiremas korras parandust vajav fakt on ka see, et ka minul on jäänud Vilde Mäeküla piimamees ainult filminägemise tasemele (Urmas teab ja tunneb eestlaseid! :)). Lugenud ma seda pole ja seega on ka automaatselt Prillopi Mari tegelane mõnevõtta võõram ja kaugem. Seda etendust vaadates ei tekkinud himu ainult Vildet lugeda, aga tuli tuju ka Lutsu saaga uuesti käsile võtta... eriti mis puudutab Kevadele ja Suvele järgnenud osi - Tootsi pulm ja Argipäev...

Nüüd lõpetuseks tuleks ka päris algusesse tagasi veel korraks minna... Esiteks avati just selle esietendusega ametlikult Rakvere Teatri 78. hooaeg. Sihtasutuse juhataja koos vastvalitud uue loomingulise juhiga lõid selle traditsiooniliselt gongiga avatuks ja etendus võiski alata - teooria, et kohe alguses tunned hea etenduse ära, pandi siin proovile. Lugu läks üsna aeglaselt käima ja "vaimudeni" jõuti alles natukese aja pärast. Ometi oli see lavastajapoolt ideaalne lahendus, sest ühtlasi sai kohaneda ning tunnetada seda tuba - 70ndate-80ndate seinukatvaid sektsioonkappe ja raamaturiiuleid, kus vanad nipsasjad, vanaemalikud rüiuvaibad, vanad LP-plaadid ning raamatutesarjad (natuke kunstiliselt läbimõtlematu oli küll ühte raamatusarja mitmele riiulile jagada, viidates helesiniste raamatuselgadega raamatutele, mida leidus vähemalt kolmes eri riiulis - päris elus nii ju ei tehta?!) Ja kuigi tegelased alles ka kohanevad ja lugu vaikselt alles juhatatakse sisse, siis just sisustuse uurimine aitab tähelepanu täita.

Ja kui Peeter Rästase tegelane tüki alguses vanaemale külla saabub, on ta selline õnnetu kuju, kes silmi tihti altpoolt ülespoole ei tõsta - geniaalselt mängitud ning täiesti äratuntav päris inimene, mitte lihtsalt karakter. Temast hakkas tõesti kahju! Helgi Annast tundub olevat kõikide unistuste vanaema - sügaval südames hell ja hea ja kuigi omade tõekspidamistega ning elulist korda nõudev, nagu üks vanaema olema peabki... Ja nüüdsest on vist igaveseks Maxima nimeks Mahhima :)

Kuna see lugu ja need karakterid olid äratuntavad ja selgepiirilised ning koomilised, siis Lennuk on toonud tasakaaluks sellele kõigele ka sellise kurvema alatooniga tasakaalustaja vanaema valmisolekuga surmaks (ka see on omamoodi elust äratuntav), mis olemuslikult sobitub oma soojusega siiski konteksti. Kusjuures isiklikult pinnalt oli lahe ära tunda oma lapsi sellest kuidas Peeter Rästase tegelane oma vanaema kutsus, ka nemad ütlesid vanaema kohta "vanama" :)

Hinnang: 4+ (Mõnusa trupitunnetusega soe, armas ja naljakas lugu. Ja lõpp on hea! Mul olid ootused kõrgele kruvitud ja selles mõttes oli veel eriti hea tõdeda, et need täideti ja isegi ületati! Rakvere Teatri väikses saalis on üldse hea aura - sealt tuleb ridamisi hingega tehtud ja sellepärast ka vaataja hinge jõudvaid lavastusi. Eriti viimasel ajal. Tundus, et Lennukilt ka üsna isiklik lugu. Tema kirjutatud näidendite lavastusi on kuidagi kindel minna vaatama. Sisu on alati tasemel ja nendesse on alati võimalik suhestuda oma kogemuste, mõtete või ka parajasti elatava elu või näiteks lugemuse pinnalt. Ju me oleme temaga samast generatsioonist ning tuleme sarnasest maailmast. Igatahes lähevad tema tegemised minule vaatet eranditult korda. Selles mõttes võib ju see tükk ka hoopis mitte meeldida nendele, kellel Lennuki loominguga pole samasugust sidet. Antud juhul on tegemist auteur-liku tööga, sest kirjanik on oma loomingu ka just sellisena lavale ise toonud, nagu ta seda on näinud ja tahtnud näidata. Selles on kahtlemata oma võlu!)

Nähtud etendus toimus Rakvere Teatri väikses saalis 15.septembril 2017.

PS. Sõbrunege ka Facebookis nende kolme neiuga... Otsige: "Mari Prillup", "Tammsaare Tiina" ja "Teele Rajalt" :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Sealt on pärit ka ülalolev foto):

Urmas Lennuk
ÜKSSARVIKUTE FARM
Flirt klassikutega

Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas

Pole mõtet oodata palgapäeva, ilusat ilma või suurt armastust! Kui juba elada, siis kohe – täna, siin ja praegu!
Ühel päeval ei saa Heldur jälle oma eluga hakkama. Ta naine pakib talle märja pesu kaasa ning viskab mehe jälle kodust välja. Nii satubki Heldur jälle vanaema juurde. Kuid vanaema juures pole asjad kunagi päris nii nagu tavalises elus. Heldur kohtab seal kolme naist, kes panevad ta mõtlema selle üle, et elu ei algagi homme.

Samas on see ka lugu kolmest naisest, kes kirjanduslukku kinni jäänud: Raja Teelest, Tammsaare Tiinast ja Mäeküla Marist. Kolm naist, kes Lutsu, Tammsaare ja Vilde poolt raamatukaante vahele vangi pandud, otsustavad ühel hetkel kirjandusloost varvast visata.

PS Etenduse käigus aetakse sassi vanaema korter ja loodetavasti midagi ka meie hinges.

Esietendus 15. septembril 2017 väikses saalis.

Bon Voyage ja teised valed - NUKU

Tere tulemast Freakish Airlines lennule New Yorgist Pariisi!
Siin raputab õige korralikult... nii korralikult, et hakkad igasuguseid lugusid nägema ja tegelased nendes lugudes on nagu päris inimesed, aga nagu pole ka - osalt nägudest (ja mõnikord ka muudest kehaosadest) on kangestunud paigale... osalt asju on nii ilusad, justkui maalitud, osalt tegevused on kiired kui multifilmis (näiteks klaasitäitumine)... ja nende nägemuste-lugude sisse ja vahele tungib ka see lennusõit ise...

Dünaamiline, vaimukas, meelelahutuslik, lõbus ja üllatav. Kohati isegi õige pisut õõvastav, sest maskides inimesed mõjuvad vähemalt minule natuke hirmuäratavalt... ja ega enne neid näitlejaid täiesti maskideta näegi kui alles lõpus kummardamisel, ikka on kas silm või pool pead või ka ainult juuksed - "mask"! Ja see kõik on nii stiilne ja visuaalselt fantaasiarikas. Tekitab neid tegelasi vaadates täiesti omalaadse tunde, mida kunagi varem tundnud pole.

Iga korralik "üle-Atlandi" lennusõit sisaldab ju endas ka meelelahutusprogrammi ja seda meile pakutakse ka seekord... kanaleid on mitu ning nendest tuleb nii komöödiat, draamat kui melodraamat, seepi ja reality't ning unustatud pole ka lapsi...

Lavastaja on dramatiseerinud 4 lühijuttu, mis on omavahel põimitud üheks sujuvalt arenevaks lugude jadaks, ent ühtlasi motiivid erinevatest lugudest tulevad ka teiste lugude järel või vahel uuesti esile. Etkar Keret'i originaallugusid lugematagi saab aru, et dramatiseering on päris osavalt komponeeritud. Hoog ei rauge hetkeksi ja kui tulebki mõni mõtlikum hetk, mis seda unenäolisust omakorda rõhutab, siis pannakse sellel ajal kuulama ja kaasamõtlema (hea valguskujundus nendel hetkedel eriti - mängib kaasa!)... minu puhul eelkõige näiteks teemal, et kui paljud asjad on ikkagi inimeste oma valik? Näiteks "vaene olemine"? "elukaaslase petmine"? "kas tuleb rõõmus või kurb päev"?

Karakterid olid ühest küljest äratuntavad ja kohati meelega rõhutatult (ent lahedalt) stereotüübistatud. Mõnest mõttest või tegevusest tundis ennastki ära. Rääkimata lõpmatutest sisemistest irvitamistest lennuki turvainstrueerimiste üle. Samas see polnud ka lauskoomika, vaid üsna peen irooniaga irvamine (näiteks lapsevanemate üle, kes küll oma lapsi armastavad ja seda "ütlevad", ent ometi tekitavad nendes psüühilisi traumasid tülitsedes omavahel), mis ei pane võib-olla naeru purskama, pigem hoiab muige näol... ja seda algusest lõpuni välja. Ka tõsisematel hetkedel - see tunne - "jajaa, sellest ma saan aru"... kuigi asja alati ette lõpuni ära ei nämmutata, vaid lastakse see iva endal noppida... Kuid on ka stseene, kus ka see "tõde", mis on vaja kindlasti vaatajani viia - see tehakse ka puust ja punaseks. Näiteks üks mu lemmikmõtteid sellest tükist, millele ma varem polegi otseselt ise sõnastust püüdnud leida - Miks ikkagi inimesed petavad oma elukaaslast?! Siin on see väga hästi ära seletatud. Olen täiesti nõus! Üks teine sügavam mõte, mis samuti õhku mõned korrad visatakse, on see, et me kõik oleme surelikud... ja millel siis üldsegi vahet on... nüüd kui see valikute teema ühest küljest ja see "millel elus üldse mõtet on" kokku viia, siis eks sellised valikutepaarid olegi üks kõige eksistentsiaalsemaid küsimusi... Aga nii süviti pole vaja ja ega tegelikult ei jõuagi nende mõtetega seal vaadates minna - hoog on lavastuses ja actionis lihtsalt nii suur... need mõtisklused ja selle targutamise võib ja saab pärastiseks jätta... kui tuju tuleb...

Meeldejäävaimaks karakteriks... ja tundus, et ka ülejäänud publikus naeruturtsatused ärateeninud "elukas" oli  "punaste juustega" "viisakalt käituv" tüdruk :) Veel omakorda ägedamaks muutis selle tegelase see, kuidas suure kasukaga poisist sai nääpsuke punaste "maskjuustega" plika... ja see kuidas Katri Pekri selle tegelase üliinnukalt välja mängib! Väike teatriime ja suur koomiline pärl. Lavastaja Yael Rasooly on suuremas osas tükist võtnud jutustaja-rollide kandmise enda õlgadele. Ja jutustada ta oskab! Ainsa meesnäitlejana võiks ju arvata, et Andres Roosileht on sobivasti just mistahes lavastuse meesrollidesse vajalik. Kuid antud juhul see siiski nii ei ole. Andres on vajalik ka näiteks väikese tüdruku rolli, kes on tegelikult... (see jäägu juba igaühe enda avastada :) ) ja ka Katri võtab nii mõnegi poisi või mehe rolli maskis ette ning ega ka Yael ei saa neist "meestest" päris vabastust :)

Huvitavatest lavastuslikest trikkidest kubisev, erinevaid maske ja tehnilisi võimalusi ära kasutades - mõnedes stseenides tuleb näiteks tekst lindilt, aga näitleja mängib laval, nagu ise räägiks... jne jne jne... kõiki detaile ei olegi võimalik siin üles kirjutada, kaugeltki kõiki ma ei suutnudki selle ühe vaatamisega sellest hoogsast, minutipealt täpselt tunnipikkusest "lennust" välja noppidagi, tempo oli lihtsalt nii suur ja juhtus nii palju nii lühikese ajaga, et lõpuks maandudes (allakukkudes? tunniga ju NY'st Pariisi ära ei lenda... ahjaa... "otsustame" siiski, et jäime ellu...) oled tõesti nagu käpuli maas ja ahmid õhku :)

Hinnang: 4 (Elamus - kindlasti! Eriline - kahtlemata! Hoogne ja meelelahutuslik! Kuid kes tahab, see leiab ka sügavust. See polnudki niivõrd "näitlejateater", pigem "lavastajateater". Lisaks "lugudejutustamise teater". "Värvikate karakterite teater". Äratundmisi just piisaval määral, et selles turbulentsis ja järskudes rõhumuutustes siiski ellu jääda... mis siis sellest, et hapnikumaski abiga :) )

PS.. Eriline tänu muusikalisele kujundajale, et ta Yirumat kasutas. Kraaps! :)
PPS. Nähtud etendus oli 10.septembri ingliskeelne publikuga läbimäng. Ei märganud küll mingit mängulist allahindlust või lavalisi segadusi, nagu oleks tegu millegi muu kui päris etendusega. Esietenduseks väilismaa festivalil igati valmis!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
BON VOYAGE JA TEISED VALED
Kinnitage turvavööd lendutõusuks alateadvusesse!

Varjatud kavatsustega stjuuardess, mittetoimivates suhetes täiskasvanutest ümbritsetud väike üksildane poiss, teineteist viimsele piirile viivad identsed kaksikõed – neist kõigist saab kokku üks metsik, naljakas ja sürrealistlik lavastus.
See on kollaaž lugudest ja identiteetidest – pöörane, vääramatult allakukkumisele määratud lennureis!

Rahvusvaheliselt tunnustatud iisraeli lavastaja ja nukunäitleja, korduvalt Tallinn Treff Festivalil publikut vaimustanud Yael Rasooly arendab oma esimeses koostöölavastuses NUKU teatriga edasi oma erilist lavastamislaadi. Kasutades paberit, fotokollaaži ja objektiteatrit, paljastab ta pinge pealispinnal nähtava ja iga tegelase sees tegelikult toimuva vahel. Lavastus põhineb iisraeli populaarse nüüdiskirjaniku Etgar Kereti neljal lühijutul: "Jet lag", "The polite little boy", "More life" ja "Parallel universe".

NB! etenduses kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust!

Lavastaja ja dramatiseerija: Yael Rasooly (Iisrael)
Graafiline kujundaja: Ran Daniel Kopiler (Iisrael)
Kunstilised assistendid: Ran Daniel Kopiler (Iisrael), Gili Beit Hallahmi (Iisrael)
Lavakujundaja: Britt Urbla Keller
Tehnilised lahendused, eriefektid: Stefan Tarabini (Taani)
Helikujundajad: Mait Visnapuu ja Binya Reches (Iisrael)
Valguskujundaja: Targo Miilimaa

Mängivad: Andres Roosileht, Katri Pekri või Gili Beit Hallahmi (Iisrael), Kaisa Selde või Yael Rasooly (Iisrael)

Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Esietendub septembris 2017 Maailma Nukuteatrite Festivalil Prantsusmaal Charleville-Mézières’s.