Ükssarvikute farm - Rakvere Teater

Rakvere Teatri väikses saalis kummitab!

Üks kõige huvitavamaid tundeid, mida uue tüki vaatamine tekitab on selle loo tunnetuslik projetseerimine näitekirjanik/lavastaja Urmas Lennuki enda ellu. On ta ju juba aastaid kirjutanud mugandusi Eesti kirjandusklassikute teostest, kas ümberdramatiseeringuid või siis inspireerituna nendest ka täiesti originaalseid lavalugusid. Ma kujutan ette, et sellise läbi ja lõhki läbitöötamise tulemusena võivad kõik need tegelased ühe kirjaniku peas hakata oma elu elama küll ning sealt peast väljapaisatuna lavale võibki ju midagi sellist sealt tulla, nagu "Ükssarvikute farm"?! :) Eks muidugi selleks tuleb eelkõige ikka osata ka "kirjutada" ning luua dramaatiline ülesehitus, koos hea dialoogi ning sõlmpunktide ja pingega nii loos endas kui tegelaste vahel. Ja seda kõik Lennuk on ka oma värskeimas teoses teinud. Nii mõneski mõttes on see täiesti loomulik jätk tema varasematele töödele.

Loo ainuke meestegelane oleks justkui Urmas Lennuki enda alter ego. Alles hiljuti lahkus ta Vanemuisest ning minu teada just nimelt loomekriisi tõttu. Seda tunnetust oma karakteris peegeldab ka Peeter Rästas. Peetri Helduril oleks hetkel justkui olukord kus kirjutamiskohustus painab ühelt poolt peale, teiselt poolt on elus valitsemas segadus ja kolmandaks on peas kõik nagu pudru ja kapsad - kõik Tammsaared, Lutsud ja Vilded, mis seal kirjutamist segavad... või siis just inspireerivad...

Mingis mõttes on see kuidagi väike lugu ühest väiksest inimesest, kogu tegevustik toimub vanaema elutoas, kuhu on ennast sisse seadnud küllatulnud kirjanikust lapselaps. Õhtuhämaruses ja uneeelses seisundis ilmuvad kappidest välja Lutsu Raja Teele, Tammsaare Vargamäe Tiina ja Vilde Mäeküla piimamehe Mari. Kõik naised tänaseks justkui keskeas ja kibestunud, et nende teosed on omal ajal jäänud kirjanikel poolikuks ning nüüd nad ongi nagu maa ja taeva vahel, sest ei ole saanud rahuldust ei elust ega armastusest. Tiina läks Vargamäelt alla koos Indrekuga, aga mis neist edasi sai? Abiellusid? Läksid lahku? Raja Teele ei tahtnud Tootsile minna, tema süda tuksus Arnole... aga mis temast sai? Prillopi Marist jättis Vilde ühe kahtlase naise mulje, kuigi ta ise sellisena näida ei taha ega loomulikult ka tunnista, et ta selline naine on, nagu Vilde sellel paista lasi... Kuidas sellist olukorda lahendada? Muidugi - lasta ühel kirjanikul kirjutada korralikud lõpud nendele lugudele... Kuid kõik pole loomulikult siiski nii lihtne...

Lennuk on mõnusalt tüki pikkinud täis muhedat huumorit (üks terve teatriaasta koomilisemaid hetki on see kui tegelased arutavad Teelele sobivat tätoveeringut! :) ), mida ta ammutab nii karakterite eripäradest, äratundmisest, omavahelistest suhetest kui ka füüsilisest tegevusest laval.

Karakterid on teadagi värvikad, eriti need 3 kirjandustegelast. Liisa Aibeli Vargamäe Tiina on ontlik, oma klassikuseisusest teadlik ja selle üle uhke. Hoogsalt, elavalt ja "pidevalt-tähelepanu-keskpunktis-olla-soovivalt" lahendatud roll. Anneli Rahkema Mäeküla Mari on kergelt ülbe hoiakuga (miks ma küll Mari alati blondina olen ette kujutanud?). Kerge solvuma ja sellega teiste tähelepanu endale tõmbav. Rahkema on osav tempomeister, tõmbudes taustale ja tulles hooga tegevustiku sisse lainetena läbi tüki. Minu teatrikaaslase meelest jäi lavastuses hoog seisma kohas kus 2 naistegelast olid oma lood juba kirjanikule ära jutustanud ning kolmas pidi hakkama jutustama, ent läks siis ikkagi oma kappi, kuid tuli sealt uuesti tagasi välja kirjaniku juurde.... minu jaoks töötas see just vajaliku temposeadistamina ning vajaliku tähelepanu koondamisena kolmandale saatusele.

Kui Liisa ja Anneli puhul võis tugevamaid paralleele tõmmata nende varasemate rollile lähenemistega, siis täiesti erilise ja omapärasema elamuse pakkus Silja Miks-i Raja Teelena. Kõvasti korpulentsemaks tehtud - ta ju uputab oma muret või kibestumist saiakeste söömisse... Ent natuke on säilinud temas ka seda uhket, lapsepõlve Teelet, kelle kuraas on küll läbi kibestumise arenenud nähvajaks ja kergelt ärrituvaks keskealise naise tujukuseks. Kusjuures nüüdseks lühikeste juustega, võtab ta "patsid" välja ainult siis kui on vaja Eesti kirjanduse naistegelaste "konverentsile" minna esinema :) Siljast on saanud vaimukas karakternäitleja, kes julgeb võtta oma karakteritega riske. 2017.aasta läheb küll minu jaoks kirja aastana kui Silja mäng tõeliselt õitsele puhkes. Tema Teele oli ka kõige vaimukam minu jaoks kogu Ükssarvikute farmi kambast. Käresusest hoolimata võiks öelda, et ka kõige mitmeplaanilisem (muidu üsna üheplaanilistest karakteritest - mitte, et see oleks häirinud, sest kõigil neil oli ju ikkagi 1 eesmärk ja 1 peamine kibestumispõhjus). Tema karakteri ajalugu ja teekonda tänasesse päeva oleks nagu just Teelega kõige rohkem kaasas (lisaks ju see söömine ja valearusaam sellest millisena ta teistele inimestele mõjub jne).

Paratamatult tekkis kohe kui sellest tükist kuulsin võrdlusmoment Urmas Vadi kirjutatud ja Vanemuises lavastatud "Head tüdrukud lähevad taevasse" tükiga. Sealgi ju seiklevad nii mõnedki Eesti kirjanduse naistegelased (kohati isegi samad kui siin), ent "Ükssarvikute farmiga" võrdlus selles kohas ka lõpeb, sest nii ülesehituselt, sisemistesest energiast kui isegi huumoristiililt on need väga erinevad lood ja lavastused. Ei oska ka kumbagi lugu ega lavastust konkreetselt paremaks pidada, sest mõlemad pakuvad elamuse ning on väga lahedad ja kahtlemata vaatamist-kaasaelamist väärt. "Ükssarvikute farmi" esietendusele järgmisel päeval tekkis huvitav duaalsus ka Pepeljajevi Ugalas esietendunud "Primavera Paunveres" lavastusega, kus oli neid Teelesid lausa mitmeid... :)

Lisaks teeb asja veelgi vaatamisväärsemaks see kui on ise neid teoseid lugenud. Eks muidugi filmidega on ka ju need meile luuüdisse juba tänaseks tambitud, ent ometigi just lugedes need tegelased ise läbi tunnetades on neile justkui nii lähedal, nagu headele sõpradele ja seega ka lavastuse siseenergias on lihtsam aru saada ka peenemakoelisematest huumori- või traagikahetkedest. Kuigi häbi tunnistada ning nüüd kiiremas korras parandust vajav fakt on ka see, et ka minul on jäänud Vilde Mäeküla piimamees ainult filminägemise tasemele (Urmas teab ja tunneb eestlaseid! :)). Lugenud ma seda pole ja seega on ka automaatselt Prillopi Mari tegelane mõnevõtta võõram ja kaugem. Seda etendust vaadates ei tekkinud himu ainult Vildet lugeda, aga tuli tuju ka Lutsu saaga uuesti käsile võtta... eriti mis puudutab Kevadele ja Suvele järgnenud osi - Tootsi pulm ja Argipäev...

Nüüd lõpetuseks tuleks ka päris algusesse tagasi veel korraks minna... Esiteks avati just selle esietendusega ametlikult Rakvere Teatri 78. hooaeg. Sihtasutuse juhataja koos vastvalitud uue loomingulise juhiga lõid selle traditsiooniliselt gongiga avatuks ja etendus võiski alata - teooria, et kohe alguses tunned hea etenduse ära, pandi siin proovile. Lugu läks üsna aeglaselt käima ja "vaimudeni" jõuti alles natukese aja pärast. Ometi oli see lavastajapoolt ideaalne lahendus, sest ühtlasi sai kohaneda ning tunnetada seda tuba - 70ndate-80ndate seinukatvaid sektsioonkappe ja raamaturiiuleid, kus vanad nipsasjad, vanaemalikud rüiuvaibad, vanad LP-plaadid ning raamatutesarjad (natuke kunstiliselt läbimõtlematu oli küll ühte raamatusarja mitmele riiulile jagada, viidates helesiniste raamatuselgadega raamatutele, mida leidus vähemalt kolmes eri riiulis - päris elus nii ju ei tehta?!) Ja kuigi tegelased alles ka kohanevad ja lugu vaikselt alles juhatatakse sisse, siis just sisustuse uurimine aitab tähelepanu täita.

Ja kui Peeter Rästase tegelane tüki alguses vanaemale külla saabub, on ta selline õnnetu kuju, kes silmi tihti altpoolt ülespoole ei tõsta - geniaalselt mängitud ning täiesti äratuntav päris inimene, mitte lihtsalt karakter. Temast hakkas tõesti kahju! Helgi Annast tundub olevat kõikide unistuste vanaema - sügaval südames hell ja hea ja kuigi omade tõekspidamistega ning elulist korda nõudev, nagu üks vanaema olema peabki... Ja nüüdsest on vist igaveseks Maxima nimeks Mahhima :)

Kuna see lugu ja need karakterid olid äratuntavad ja selgepiirilised ning koomilised, siis Lennuk on toonud tasakaaluks sellele kõigele ka sellise kurvema alatooniga tasakaalustaja vanaema valmisolekuga surmaks (ka see on omamoodi elust äratuntav), mis olemuslikult sobitub oma soojusega siiski konteksti. Kusjuures isiklikult pinnalt oli lahe ära tunda oma lapsi sellest kuidas Peeter Rästase tegelane oma vanaema kutsus, ka nemad ütlesid vanaema kohta "vanama" :)

Hinnang: 4+ (Mõnusa trupitunnetusega soe, armas ja naljakas lugu. Ja lõpp on hea! Mul olid ootused kõrgele kruvitud ja selles mõttes oli veel eriti hea tõdeda, et need täideti ja isegi ületati! Rakvere Teatri väikses saalis on üldse hea aura - sealt tuleb ridamisi hingega tehtud ja sellepärast ka vaataja hinge jõudvaid lavastusi. Eriti viimasel ajal. Tundus, et Lennukilt ka üsna isiklik lugu. Tema kirjutatud näidendite lavastusi on kuidagi kindel minna vaatama. Sisu on alati tasemel ja nendesse on alati võimalik suhestuda oma kogemuste, mõtete või ka parajasti elatava elu või näiteks lugemuse pinnalt. Ju me oleme temaga samast generatsioonist ning tuleme sarnasest maailmast. Igatahes lähevad tema tegemised minule vaatet eranditult korda. Selles mõttes võib ju see tükk ka hoopis mitte meeldida nendele, kellel Lennuki loominguga pole samasugust sidet. Antud juhul on tegemist auteur-liku tööga, sest kirjanik on oma loomingu ka just sellisena lavale ise toonud, nagu ta seda on näinud ja tahtnud näidata. Selles on kahtlemata oma võlu!)

Nähtud etendus toimus Rakvere Teatri väikses saalis 15.septembril 2017.

PS. Sõbrunege ka Facebookis nende kolme neiuga... Otsige: "Mari Prillup", "Tammsaare Tiina" ja "Teele Rajalt" :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Sealt on pärit ka ülalolev foto):

Urmas Lennuk
ÜKSSARVIKUTE FARM
Flirt klassikutega

Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas

Pole mõtet oodata palgapäeva, ilusat ilma või suurt armastust! Kui juba elada, siis kohe – täna, siin ja praegu!
Ühel päeval ei saa Heldur jälle oma eluga hakkama. Ta naine pakib talle märja pesu kaasa ning viskab mehe jälle kodust välja. Nii satubki Heldur jälle vanaema juurde. Kuid vanaema juures pole asjad kunagi päris nii nagu tavalises elus. Heldur kohtab seal kolme naist, kes panevad ta mõtlema selle üle, et elu ei algagi homme.

Samas on see ka lugu kolmest naisest, kes kirjanduslukku kinni jäänud: Raja Teelest, Tammsaare Tiinast ja Mäeküla Marist. Kolm naist, kes Lutsu, Tammsaare ja Vilde poolt raamatukaante vahele vangi pandud, otsustavad ühel hetkel kirjandusloost varvast visata.

PS Etenduse käigus aetakse sassi vanaema korter ja loodetavasti midagi ka meie hinges.

Esietendus 15. septembril 2017 väikses saalis.