Pollyanna - NUKU

Viisin oma 11-aastase tütre vaatama lugu 11-aastasest tüdrukust. Ja tuli välja, et paps ei nautinud seda mitte vähem kui järelkasv :)

Pollyanna sisenes mu ellu tegelikult juba lapsepõlves - ameerika filmi näol. Tänaseks mäletan sellest, et oli üks imelike värvidega film (justkui mustvalge film üle värvitud) ühest orvust, kes tuleb elama oma karmi tädi juurde. Tüdruk paneb kogu väikse küla elama ja sulatab ka selle käigus oma tädi südame... Aga mäletan, et toona nutsin seda filmi vaadates, kuigi ei mäletanud enam millepärast, aga  südamesse see läks...

Nüüd, u. 35 aastat hiljem istudes Nukuteatri suures Ferdinandi saalis oma tütrega nägin vaeva, et tema kõrval ikka "tugev isa" olla ja mitte pillima pursata, nagu pisike plika :)

Lugu ise on ju tuttav mitmetest "sedasorti" lugudest - tüdruk jääb orvuks ning on sunnitud kolima karmi sugulase juurde, kus teda justkui kõige parem põli ei oota. Aga tarmukas ja tore laps leiab ikka tee sellest keerulisest olukorrast välja, leiab sõbrad ja saab kõigest halvast üle... Kohe laksust meenub näiteks Roheliste viilkatuste Anne... aga eks "sedatüüpi" lood on kõik natuke Tuhkatriinu sugulased...

Pollyanna puhul on sisse toodud muu hulgas näiteks sõprus üha ulaka poisiga ja jalgade vigastamine ning kurbus, et kunagi enam kõndida ja seeläbi rõõmu tunda ei saa...

Eelkõige tundus see väga õnnestunud koostööna lavastaja Mait Jooritsa, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Nele Sooväli vahel. Need kolm tugevat sammast on loonud kandepinna, millele ehitatud lavastus on näitlejate poolt kui üks "emotsioonide ameerika mäed". Alates rõõmust, sõit läbi kaastunde, hirmu ja ehmatuste, naljade ja kurbuse, sõpruse, armastuse, põnevuse jälle rõõmuni välja. Osavalt komponeeritud ja lavastaja poolt ideaalselt temposse pandud. 2 tundi võib muidu mõnede laste jaoks olla liiga pikk aeg paigalistumiseks, aga "Pollyanna"s ajab üks tegevus teist taga ning niidid ja kaasamõtlemisteemad jooksevad risti-rästi läbi loo (tõeliselt hea dramatiseering!) Lavastaja on teinud ka ühe sellise õhkuahmima paneva lavastajatriki esimese vaatuse lõppu, et vaheaeg tundus liiga pikk, et saada juba edasi näha, mis teises vaatuses saab... Kujunduslikult kõrgub keset lava tõeliselt võimas ja mõjuv puu. Ühel pool puud on klassikaline "nukumaja" moodi ehitis, ehk Pollyanna tädi Polly kodu, kus teisel korrusel on räämas Pollyanna tuba ja selle kõrval klaverituba, aga allkorrusel suur köök, kus kohmerdab ringi majateenija. Teisel pool puud on natuke keerulisem "nukumaja"... selle esisein on avatav ning sees paljastub ühe üksiku onkli tuba. Teisel korrusel on ka ärklituba, mille akna kaudu näiteks saab vestelda inimesega, kes katusele redeliga ronib :) Lava ees ääres voolab oja ja selle üle on ehitatud sild, millelt näiteks saab vette sülitamise võistluseid korraldada :)

Kui Tiina Adamson (kes minu jaoks on uus tutvus teatris) lavale tuleb, on tema rääkimishääl justkui laulev. Natuke ehmatas hetkeks ära, et kas diktsioon hakkab häirima tänu sellele, aga üsna kiirest harjub sellega ja ühtlasi ka noore näitleja hääl muutub tavalisemaks rääkimishääleks. Väga hea leid just eriti "lapserolli"... ta mõjuski nagu väike tüdruk oma noore plikaliku olekuga. Pollyanna tädi Polly, kes tahab kasutütrest kasvatada "korralikku kodanikku" on oma reeglitega kaugelt üle piiri, aga päris hea pisikese teekonna karmist tädist, mureliku ja sooja ning südamliku tädini teeb Lee Trei.

Trupi säravamateks tähtedeks tõusid minu jaoks Tiina Tõnis, teenijanna Nancy'na... kes tänu osavale ja väga õnnestunud füüsilisele koomikale lausa hämmastab. Füüsiline koomika on üks raskemaid žanre - nii lihtne on muutuda tobedaks rahmeldajaks ja eriti raske on sellega päriselt ka vaatajale nalja teha. Aga see kuidas Tiina kukub tooli seljatoelt istuma või muidu... paljastamata täpsemalt, mis ta veel teeb - igatahes jahmerdab seal köögis kohmakalt ringi... aga järgmisel hetkel on nii osav, nagu akrobaat - lahe väike leid kõrvalrolli... selline kahesus annab palju rohkem vaatajale ja kindlasti mängijale endale ka. Lisaks on ta nii armas Pollyannale... ikka peab ju keegi toeks olema, kui karm tädi elu raskeks teeb. Ning vajadusel paneb ka selle tädi paika kui vaja :) Teine superroll (ja veel lasteteatrist) tuleb Nukuteatris külas olevalt Markus Habakukelt. Krutskeid täis, plikadega mitterääkiv poisiklutt oli ka nii ehe ja usutav ning vaatajale mõnusalt palju huumorit ja vempe pakkuv. No ikka tõesti just selline äge klutt, kelle elu ongi justkui üks suur seiklus. Riho Rosberg ja Jevgeni Moissejenko on samuti igati omal kohal. Jevgeni mängib välismaalast ja Riho kurja onu, kes laste mängu tahab vussi keerata, tegelikult olles ise üksik ning seetõttu rõõmutu...

Kui tikutulega otsida seda kriitikat, siis natuke naljakas oli liikumine Polly majja ja sealt ära... vahepeal kasutati ust, siis jälle joosti sillalt otse läbi seina majja... Kuigi ma olen suur Ardo muusika austaja, siis need mõned laulud, mis etenduses olid, need väga hinge ei pugenud... taustamuusika oli selles mõttes parem. Valguskaart tundus olevat ka etendusel väga keeruline, kuna mitmetes tubades ja majades ja lava osades toimub tegevus, lisaks üldised valgusvilkumised ja kohtprožektor, siis esietenduseks polnud see kõik veel päris paigas. Kuid kõik need pisikesed miinused on siiski täiesti tühised, sest lugu ise töötab. Nägin mitmeid tuttavaid, kes kõik olid etendusega väga rahul. Ja mu oma tütar, kes on eriti karm kriitik ning 11-aastasena rohkem huvitunud viimasel ajal muusikast ning õudusfilmidest, kiitis igati heaks. Kusjuures ma arvan, et seda võib vabalt vaatama minna ka teatrisõbrast eelkooliealisega.

Hinnang: 4 (Teemad mõjuvad tõesti kõikides vanustes vaatajatele ning tegemist on väga hästi lavastatud ja dramatiseeritud klassikuga ning väga ilusa kunstnikutööga. Näitlejate trupp on mõnus ning Tiina Tõnis ja Markus Habakukk säravad kohe eriliselt! Mõnusalt värviline ja südamesoojust tekitav, nn. "pisarakiskuja" lavalugu. Romantiline ja armas, aga samas põnev ja üllatav. Muhe ja õpetlik, aga õpetlikkus pole pealesurutud vaid mõnusalt sügavale ära peidetud nii, et neelad selle kogu selle ägeda tegevuse ning kaasaelamisega koos alla ja pärast lahkud etenduselt emotsionaalselt intelligentsemana :) )

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ka sealt):

Pollyanna

Lugu väikesest tüdrukust, kes muutis suurt maailma

Ameerika lastekirjanduse tähtteos, Eleanor H. Porteri südamlik ja helge „Pollyanna” esmakordselt eesti teatrilaval!

Hiljuti orvuks jäänud 11aastane Pollyanna saadetakse elama oma tädi, tõreda ja kibestunud vanatüdruku preili Polly juurde. Võõrasse kohta saabunud Pollyanna võidab kiiresti kõigi linnaelanike südamed, õpetades neile rõõmumängu, mil on ainult üks reegel: leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada. Mida raskem olukord, seda põnevam mäng! Aga ühel päeval seisab Pollyanna silmitsi katsumusega, mida ta rõõmumängu mängides lahendada ei suuda. Kuidas saada hakkama hetkel, kui ei leia enam mitte midagi rõõmustavat?

„Pollyanna” tuletab mängulisel moel meelde, et siiras elurõõm ja oma lähedaste hoidmine aitab üle elada ka kõige valusamad viivud. Päikseline lavalugu sobib vaatamiseks kogu perele, alates 7. eluaastast.

Mängivad Tiina Adamson (külalisena), Markus Habakukk (Kuressaare Linnateater), Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko, Riho Rosberg

Autor: Eleanor H. Porter
Dramatiseerija: Priit Põldma (EMTA lavakunstikool)
Lavastaja: Mait Joorits
Kunstnik: Nele Sooväli
Valgus- ja videokunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ardo Ran Varres
Tõlkija: Linda Liiv

Esietendus 1. oktoobril 2017 NUKU Ferdinandi saalis
Vanusele: 7–107
Kestus: 2 h, kahes vaatuses