Esimese sammuna kogusin alates 2000.aastast esietenduse saanud lavastustest kokku 100. Siis vähendasin ja vähendasin, et jõuda 21ni, ehk tõeliste kirssideni tordil. Mitte kuidagi ei õnnestunud. Siis tekkis mõte, et saagu sellest elav protsess ning mitte kivisse raiutud praeguse hetke otsus.
Suutsin seda nimekirja vähendada lõpuks selleni, et tekkis nii nimekiri 21st kui ka veel lisaks 25st, mille jätan esialgu joone alla. Ent olen valmis vastavalt hetkele ning mälupiltide tugevusele mõne nendest joonealustest elamustest vahetama ka nende 21 sekka, mis tõelises aupaistes säravad.
Esialgu ma siin neid veel edetabelivormi ei hakka pressima, ehk toon nad tähestiku järjekorras ära. Samuti ei võta ma veel arvesse 2017.aastal nähtud lavastusi. Need toon sisse 2018.aasta alguses kui oma suurt teatriaasta kokkuvõtet teen. Siis "pildistan ka hetke" ning loon tõelise senise 21.SAJANDI TOP 21-e. Võttes muidugi kaasa ka lavastusi käesolevast aastast nende joonealuste sekka, et hoida seda ikkagi tõeliselt "elava" protsessina.
Kõigepealt siin need 25 "joonealust":
"Adolf" - Vanemuine (2005), "vastutaja" Ervin Õunapuu
"Aeg ja perekond Conway" - Tallinna Linnateater (2011), lavastaja Elmo Nüganen
"Amadeus" - Ugala (2011), lavastaja Andres Lepik
"Augustikuu" - Eesti Draamateater (2010), lavastaja Priit Pedajas
"Bent" - Vanalinnastuudio (2003), lavastaja Georg Malvius
"Bloody Mary" - Von Krahli Teater (2013), lavastaja Kertu Moppel
"Elagu, mis põletab!" - Lavakas (2016), lavastus valmis trupitööna
"Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel" - Rakvere Teater (2012), lavastaja Urmas Vadi
"Ird, K." - Tartu Uus Teater (2010), lavastaja Ivar Põllu
"Kes kardab Virginia Woolfi?" - NO99 (2009), lavastajad Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
"Kogutud teosed" - Vanemuine (2008), lavastaja Eva Koldits
"Krabat" - Tallinna Linnateater (2015), lavastaja Diana Leesalu
"Külmetava kunstniku portree" - RAAAM (2004), lavastaja Aleksander Eelmaa
"Mtsenski maakonna leedi Macbeth" - Pro3 (2009), lavastaja Eili Neuhaus
"Naised valitsevad maailma" - Tartu Uus Teater (2012), lavastaja Ivar Põllu
"Padjamees" - NO99 (2005), lavastaja Tiit Ojasoo
"Pruutide kool" - RAAAM (2011), lavastaja Gerda Kordemets
"Rongid siin enam ei" - Ugala (2002), lavastaja Andres Noormets
"Ronk" - Tallinna Linnateater (2007), lavastaja Elmo Nüganen
"Ruja" - Vanemuine (2008), lavastaja Tiit Ojasoo
"Sild" - Tallinna Linnateater (2000), lavastaja Jaanus Rohumaa
"Tšapajev ja pustota" - Tallinna Linnateater (2003), Lavastaja Mart Koldits
"Utoopia rannik" I ja II osa - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater (2013), lavastajad vastavalt Priit Pedajas ja Elmo Nüganen
"Vargamäe Kuningriik" - Endla/Rakvere Teater (2006), lavastaja Jaanus Rohumaa.
Ja siit tulevad need 21, mis hetkel tunduvad need 21 kõige-kõigemat 21.sajandil esietendunud lavastustest (fotod on pärit omaaegsete lavastuste kodulehtedelt või ajaleheartiklitest):
"Anna Karenina" - Ugala (2005), lavastaja Mihhail Tšumatšenko
Triinu Meriste mängis end selle rolliga minu südamesse. Ja kogu trupp oli nii hõrk... lisaks Triinule Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel Ingi, Carita Vaikjärv, Jaana Kukk, Ott Aardam, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Anne Valge, Kiiri Tamm, Margus Vaher ja Kata-Riina Luide. Kuna seda mängiti väikses saalis sai seda suurest näitlejate hulgast hoolimata nautida kammerlikumas õhkkonnas ning see andis suurele lavastusele omamoodi sügava hinge. Külalislavastaja tegi sellest omakorda huvitava, romansiliku Anna Karenina. Hämmastaval kombel polegi rohkem minu eluajal seda Tolstoi kirjutatud klassikut Eesti teatrites lavastatud. Viimastel suvedel muidugi on mänginud RAAAM Tapa Raudteejaamas kogu lugu härra Karenini vaatenurgast ja mõnus, et tolleaegne Ugala Karenin, ehk Aivar Tommingas sai elustada laval selle omapoolse elu, mis Ugalas jäi Anna armuafääri ja närvipinge varju...
"Ay, Carmela!" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Lembit Peterson
Laval oli "näitlejate"paar - kahekesi - Elmo Nüganen ja Anne Reemann. Vaimustavad tipprollid. Mul tulevad külmavärinad lihtsalt tagasimõtlemisest... Kui kurb, kui lõbus, kui sügav ja kui eriline lavastus see oli. Mäng surmaga nii lavastuse mõttes kui ka sisulises mõttes. Kabareeartistid esinemas Francole Hispaania 1938 aasta kodusõjakeeristes. Loominguvabadu totaalse režiimi ajal - see pole minuvanustele võõras teema, olgugi, et lavastuse ajal sai sellele juba distatsilt vaadata nii ajalises kui geograafilises kontekstis. Aga mõjus. Ja mõjus uskumatult tugevalt. Naer ja nutt vaheldumisi kordamööda ja läbisegi.
"Chicago" - Comedy Productions (2004), lavastaja Marko Matvere
Selle lavastusega käis tegemisajal kaasas üks jant ja jama. Küll hüppas ameerikamaalt kutsutud lavastaja alt ära, küll juhtus muud uudiskünniseid ületavaid asju selle ümber. Isegi Malvius ütles, et ta ei suudaks 1 kuuga seda lavastust ära lavastada... Aga lõppude lõpuks vastupidavate näitlejate ning vinge lavastaja ning heale lavastajaabilisele tänu siiski elustus see üks muusikaliajaloo maailma armastatumaid ning mängitumaid muusikale Eestimaa pinnal - Laulukaare ees! Isegi parima filmi Oscari viis selle kinoversioon koju (lisaks veel 5 oscarit). Lugu armastusest, petmisest, kirest, võimust, tapmistest ja reetmistest 1920ndate Ameerikas. Ja kui tabav rollijaotus tehti Eestis! Velma Kelly ja Roxie Hart'i osades Merle Palmiste ja Maria Annus! Juristina Marko Matvere, äpu tsellofaanmehena Jaan Willem Sibul, lisaks Anti Reinthal, Mart Sander, Silvi Vrait (kui sa toetad mammat!) jpt. Ja nii lahe, et kavaga koos sai lauludega CD-plaadi. Kuulan seda siiani... kuigi plaat vaikselt juba hakkab hüplema... igaks juhuks tegin need laulud mp3deks ka ära, sest digitaalsena säilivad ju paremini... "Vangla tango" on siiani mu lemmik kõikidest eesti keelde tehtud muusikalides olevatest lauludest. Tsiteerin tihti sealseid sõnu igapäevaelus :)
"Evita" - Vanemuine (2002), lavastaja Tiit Ojasoo
Ise ka üllatun, et selle 21 hulgas on tervelt 3 muusikali... minul, kes ma iga kell eelistan sõnateatrit... ju siis tuleks rohkem hakata muusika- ja tantsuteatrit ka külastama. Sest suured elamused võivad tulla mistahes lavastusest. See Ojasoo vemp, viia lavastus Tartu Raekoja platsi oli imeline! Andis see ju "rõdu", kus kohast Eva Peron oma rahvaga sai suhelda ja võimsad massistseenid mahtusid ära. Lisaks kogu see väljaku kõla ning isegi raekoda ise mängis kaasa. Webberi muusika ja imeliselt mõjuvad laulud, mis selleks ajaks olid pähe kulunud Madonna ja temaga koos filmis mänginud lauljate-näitlejate esituses. Ning kuulda neid laule esimest korda eesti keeles ja sellises esituses, see oli uskumatult mõjuv. Siiri Sisask, oleme ausad, on ka ainuke ja õige Eesti Evita! Seda tõestab ka fakt, et libretist Sir Tim Rice, kes käis seda Tartus vaatamas, ütles, et Siiri on isegi parem Evita kui Madonna. Aga kogu trupp, sealhulgas Tõnis Mägi, Kaire Vilgats, Aivar Tommingas, Liisi Koikson... võimas, võimas, võimas... vanemale lapsele meeldis see nii palju, et käis seda ka järgmisel päeval veel koos vanaemaga vaatamas... ja ma oleks ka tahtnud...
"Fanny ja Aleksander" - Vanemuine (2014), lavastaja Ain Mäeots
Bergmani kirjutatud lugu puges mulle nahavahele juba lapsena, seda filmi Soome TVst vaadates. Lapsed, kes kurja kasuisa võimu alla satuvad, kes nad trellitatud lastetuppa sulgeb... Ja kogu see kaasakiskuv päästmisoperatsioon ja ilge papp ise... Kõik see toodi ka Vanemuise väikse maja lavale. Lisaks veel aasta parim kõrvalosa Ott Sepp'alt ning sobivad kostüümid ning mänd mitmel tasandil. Liina Tennosaar emana oli mõjuvamgi kui omaaegse Bergmani filmi oma. Mäeots teeb praktiliselt alati hea materjali järgi lavastusi, tal on hea nina ning oskab huvitavalt neid lugusid lavale tuua. Tegelikult "F ja A" oli võib-olla üks erand ning mõnes mõttes tema kõige rabedam lavastus (kogu see natuke "kummaline" päästmine), aga näitlejad ja sisu korvas selle jällegi mitmekordselt. Lisaks oli selle ilguse kehastuseks, ehk "kasuisaks" kaasatud mängima Eesti Draamateatrist Mait Malmsten ning teise kurjuse rollis, ehk tema õde - Elina Pähklimägi. Ning muidugi Vanemuise enda tugev trupp - Ragne Pekarev, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits jne jne jne ning väga osavad lapsnäitlejad.
"Faust" - VAT Teater (2012), lavastaja Aare Toikka
Üks vaimustavamaid lavastustöid. Nii meelelahutuslik ja leidlik ning imeliselt lavaleseatud "mustvalge tummfilm". Selleks peab olema kunstnik, , et suuta sellega hakkama saada niimoodi, nagu Toikka seda tegi. Kõrgema klassi kunstnik, kes suudab oma teose kavalalt täis pikkida fantaasiarikkaid detaile, samal ajal kui tervik sünnib ja püsib kunstiliselt stiilipuhtana. Ja sellise nägemuse esitamiseks on vaja ka ühte hingavat truppi, kus iga lüli, iga osaline usaldab ja mängib teistega koos igas väikseimaski mise-en.scène's. Lisaks ka veel füüsiline teater selle kõige paremas mõttes. Mängisid Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo. Ning live-muusika (nagu vanasti kinodes tummfilmide taustaks mängiti) Madis Muul'ilt. Vapustavalt lahe!
"ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" - NO99, lavastaja Tiit Ojasoo
Kärglavastus erinevatest eestlusega seotud teemasid käsitlevatest stseenidest. Koomiline, hoogne, terav, äge ja igas mõttes eriline elamus. Ojasoo/Semperi paarisrakendi tippsaavutus minu jaoks. Ülipopulaarne ka. Sisukas ja omal ajal väga originaalne. Eriti on meeles meestest Jaak Prints ja Sergo Vares ning naised - Mirtel Pohla, Inga Salurand ja Elina Reinold. Vaimustav mäng ja vaimustav lavastus.
"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater (2009), lavastaja Priit Võigemast
Ma ei ole mitte kunagi teatris nii palju naerda saanud. Naersin nii, et mul oli pärast suu valus ja kohati oli raske õhku saada, sest lihtsalt ei saanud naeru pidama. Tegelikult ju näitleja argipäev, aga nii vaimukas koomilises kastmes. Ja kogu see tolleaegne Linnateatri kuttid kamp - Priit Võigemast, Argo Aadli, Mart Toome, Veiko Tubin, Alo Kõrve ning muidugi Indrek Ojari, kes kõik ise tundusid ka nautivat ning täiega panevat oma teksti. Lugusid oli ju tegelikult mitu selle ühe suure lavastuse sees ja absoluutselt kõik toimisid laval imehästi. Palju "paroole" jäi kildudena käibele pikaks ajaks, praegugi meenuvad mõned naljad ja toovad muige näole :) Ning kogu selle teekonna kulminatsioon veel kõige tipuks. Sellest naljakamat asja teatris ilmselt ei ole lihtne teha. Ei ole näinud ei enne ega ka järneval 8 aastal...
"Isad ja pojad" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Adolf Šapiro
Šapiro imeline lavastus, Turgenjevi klassika dramatiseering ning terve kunstiline tervik ning trupp on midagi sellist, mis kokku on tegelikult üks suur ime. Marko Matvere võimas roll ning Aarne Ükskülalt tervelt 2 rolli (ma ei jõudnud seda siis veel vaatama kui Mikk Mikiver mängis). Ja nagu kõigest sellest oleks vähe olnud, lisaks mängisid veel Indrek Sammul, Lembit Peterson, Külli Teetamm, Epp Eespäev, Anne Reemann, Piret Kalda, Hele Kõrve, Rain Simmul ja Allan Noormets. See suur suguvõsade teema tolleaegsel Venemaal ning muidugi armastus. Õrn ja tugev, ilus ja valus. Täpselt nagu kogu see teatrielamus.
"Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa" - Tallinna Linnateater (2006), lavastaja Elmo Nüganen
Tammsaare tekst. Nüganeni suursugune ja väga eriline lavastus Põrgusaalis. 4 ja pool tundi armastust, labiilsust, lapsekaotusvalu, armastuse kadumist, hullust, kodanlikku Eestit ning tolleaegseid inimsuhteid ning ühiskonnanorme. Ja muidugi lõpus see õnnetus trammiga... Kuidas see kõik laval elustus ning kuidas Hele Kõrve mängis Karinit ning Indrek Sammul Indrekut. Ja kogu see ülejäänud trupp, mis koosnes väga tugevatest Linnateatri näitlejatest, teiste hulgas Ursula Ratasepp Tiinana ning lisaks veel Andrus Vaarik, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Anne Reemann jne.
"Kes kardab Virginia Woolfi?" - Tallinna Linnateater (2010), lavastaja Mladen Kiselov
Saatuslik õhtu, kus mäng ja elu segunevad. Kellega mängitakse ja millised on meeskonnad... kes keda mängib ning kellel tõmmatakse vaip jalge alt? Alkohol voolab ning võimupositsioon käib käest kätte. Psühholoogiliste inimloomade psühholoogiline manipuleerimine. Mängitud "elutoas", kus vaatajad kärbestena seintel. Väga osav lavastus ning täpne tempo. Väärt mitmekordset vaatamist, sest iga kord on võimalik leida veel detaile, veel uusi kihte, veel uusi nõkse. Parem ju õppida teiste pealt kui enda pealt sellist... Epp Eespäeva Martha ja Andrus Vaariku George on Lipp ja Kunn, Argo Aadli ja Kristiina Hortensia Port etturid. Etturid, kellega mängitakse ja keda mängitakse, vastavalt Lipu ja Kunni vajadustele. Nauding, mis tegelikult ei tohiks olla nauding.
"Margarita ja meister" - Lavaka 24.lend (2009), lavastaja Saša Pepeljajev
Pepeljajev on geenius. Kõik tema lavastused on nii mitmete tasandite, mitmete lavastuslikult nutikate trikkidega, meeldjäävad, füüsilised, ilusad ning jäävad pikaks ajaks mõtetesse pöörlema ning järellainetusena avastad veel mingeid mõtteid juurde, mille peale kohe vaadates selle rohkuse pärast, mida vastu võtta polegi jõudnud. Tegelikult vajaksid need mitmekordseid ülevaatamisi. Siiani on minu jaoks see "Margarita ja meister" lavakatudengite särasilmade ning energiaga tehtud versioon tema kõige ilusam ja täiuslikkuseni lihvituim. Haruharva kui tekib teatris tunne, et tahaks olla ka laval ning teistega koos selles asjas osaleda... ja siin see tunne tuli... Pärast seda olengi Pepeljajevi lõksus ning tahan kõike mida ta teeb ka tulevikus näha. Mistahes teatris, mistahes žanris, mistahes trupiga. Braavo!
"Niskamäe kired" - Ugala (2002), lavastaja Peeter Tammearu
Tammearu meistritöö, kuigi ta peaaegu alati teeb ilusaid ja puhtaid ning viimistletud lavastused, siis just Niskamäe kired on jäänud kõige rohkem hinge. Muidugi kogu fantastiline trupp, kelle hulka kuulus 30 inimest, kes laval mängisid - Leila Säälik, Andres Noormets, Triinu Meriste, Maria Annus, Luule Komissarov, Priit Võigemast, Karol Kuntsel, Aarne Soro, Kadri Lepp, Piret Simson, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Hilje Murel, Ott Aardam, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Erni Kask, Kiiri Tamm, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Gert Raudsepp, Meelis Rämmeld, Anne Margiste jne jne jne! Põlvkondade vahetused ja see tõeliselt võimas lugu, kõik elustus ideaalselt. Mängiti ka palju ning rahvas armastas seda tükki väga... mina teiste seas!
"Onu Vanja" - Ugala (2002), lavastaja Kaarin Raid
Legendaarse Kaarin Raid'i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tabav mängukoht ning eri vaatuste mängimine eri tubades, muutis selle lavastuse vahepeal kammerlikumaks ja siis jälle suureks - imeline! Kaarin tabas midagi väga Tšehhovilikku, mida ma pole näinud ei enne ega pärast, et ilma eriliste ilustamisteta nii ilusa, sügava ja tugeva lavastuse luua. Koosseisus mängisid paljud teatritipud - Andres Noormets, Maria Annus, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor, Leila Säälik jne... Psühholoogilise teatri meistriklass. Ideaalses vahekorras armastuse- ja mõisade- teema tolleaegsel Venemaal.
"Palju õnne argipäevaks" - Tallinna Linnateater (2001), lavastaja Andrus Vaarik
Jaan Tätte parim näidend minu arvates - kammerlikult 4 näitlejaga, justkui "Kes kardab Virginia Woolfi" koomiline sugulane. Naine toob koju reisilt kaasa suveniiriks teise mehe... kuidas oma mees sellesse suhtub :) Ja muidugi see vaimustav nelik - Anu Lamp, näidendi autor Jaan Tätte ise, suveniir-Marko Matvere ja uudishimulik naabrinaine Piret Kalda esituses. Lõbus ja huvitav, kuidas ikkagi kogu asi laheneb. Meelelahutus, selle kõige paremas mõttes.
"Pea vahetus" - NO99 (2009), lavastaja Uku Uusberg
Uusbergi uussiirusest räägiti palju kui tükk lavale tuli. See oligi väga siiras - kurb ja armas ja soe ja paljutähenduslik, kus austati vaataja arusaamist selle sisust just ideaalselt - anti vihjeid piisavalt, et see lugu koorus lavastust vaatavatele ja sellesse süvenevatele väga hästi välja. Imelised osatäitmised kahelt peategelaselt - Märt Avandilt ja Priit Võigemastilt. Lisaks kogu see muusikaline taust ning kõik need teemad - väga, väga sügavale südamesse läks. Imeline, et Uku ise selle kõik kirjutas. See näitab kui sügav ta ise on, nii näitekirjaniku kui lavastajana. Kunstnik! Ning just Pea vahetuses minu meelest tulevad kõik need tema nõksud ning mõttemängud veel kõige ideaalsemas vormis välja. Väga armas lavastus.
Põrgu wärk - RAAAM (2005), lavastaja Hendrik Toompere
RAAAMi Viinistu-lavastustest mitmed olid vastava aasta tippude seas. Mõtlesin tükk aega, kumba neis 21 sekka panna, kas see või Külmetava kunstniku portree... hetkel tundub, et see Põrgu wärk jääb oma koomilisusega nõksa peale, kuigi teises jällegi oli Aarne Üksküla... Võib-olla lavastusena ja tegelaste rohkusega lööb ikkagi PW. Viinistu katlamaja oma kahe tasandiga oli põnev mängukoht ning need karikeeritud kuid tuttavad tegelased Eesti kunsti ja kirjanduse ajaloost, olid Kivastiku poolt väga mahlaselt naljakalt ja põnevalt tegutsema pandud. Segades päris ajalugu selle sisse, mis andis omakorda väärtust juurde. Tuglast, Wiiraltit ja nende kaaskondseid mängisid vaimustavalt Draamateatri näitlejad - Malmsten, Teppart, Pass, Sukk, Uuspõld, Prangel, lavastaja ise ning muidugi Harriet Toompere Elokesena :)
"Rosercrantz ja Guildenstern on jälle surnud" - Rakvere Teater (2005), lavastaja Hendrik Toompere
Kreisi, kunstiliselt väga kõrgel tasemel, Shakespeare'ilik Stoppard, vaimukas, põnev, lavastajatrikkidega, mitmekihiline, kõigepealt väljas, siis sissekolides mängitud Rakvere Teatri tippude esituses, kelle sekka oli kaasatud ka Marko Matvere... ja tema duett Üllar Saaremäega... külmavärinaidtekitavalt vinge mäng! Fantastiline! Vapustav! Need laguneva kivi moodi näod - Padise lagunenud lossivaremetes... Sellist teatrit ei ole enne tehtud, ei tehta ka enam kunagi tulevikus. See lihtsalt on võimatu! Ja võrratu oli see ka!
"Toatüdrukud" - Rakvere Teater (2009), lavastaja Hendrik Toompere
Ai kui äge. Ja Toompere poolt nii ägedalt Rakvere pangasaali seatud. 3 Rakvere tipp-naisnäitlejat - Ülle Lichtfeld, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema - selline äge mäng kus tibid pööravad nii maja enda kui teineteise pahupidi. Mõrvarlik, kättemaksuline, naljakas, aga ka ohtlik! Mäng ise ja kuidas mängiti - lihtsalt sõnulseletamatult hea! Mitu korda tuli vaadata...
"Tõde ja õigus. Teine osa" - Tallinna Linnateater (2005), lavastaja Elmo Nüganen
Nüganen ja Tammsaare... Linnateatri Põrgulaval elustuv Indreku ja Härra Mauruse kooli lugu... Linnateatri poisid olid just õiges vanuses seda tükki mängimaks ning kõik õppejõud, sh Margus Tabor, Rain Simmul, Allan Noormets... kõik oli ideaalne. Argo Aadli Indrekuna, Elisabet Reinsalu Ramildana ning muidugi Aivar Tommingase härra Maurus ise. Alguses oli mul kahju, et Üksküla ei mänginud, aga Tommingas pani kogu oma hinge Maurusesse. Ja ma olin vaimustuses. Hiljem on see jäetud kavva Linnateatris ja uued noored mehed on pandud mängima neid õpilasi. Lavastus on seda väärt. Võimsalt pikk, aga minu jaoks lendas see aeg kui linnutiivul. Olin justkui ise üks neist poistest ja elasin kõigile niimoodi kaasa, et siiani on päris palju detaile meeles, kuigi selle nägemisest on juba üle 11 aasta...
"Vampiiride tants" - Smithbridge Productions (2000), lavastaja Ivo Eensalu
Omal ajal Linnahalli muusikalidelaine üks esimesi "linnukesi". Kuid ma arvan, et just tänu Vampiiride tantsu õnnestumisele, saigi sealsete muusikalide tegemine tuule tiibadesse. Eensalu lavastamisele on tehtud palju etteheiteid, ent minu kui vaataja jaoks oli lõpptulemus huvitav ning ilus ja seega ei saa mina küll nuriseda. Öölaps ja tema seiklused nii armastatu kui surnutega on ka 17 aasta järel meeles kui eilne. Ning muidugi fantastilised rollid Jassi Zahharovilt, Rostislav Gurjevilt, Marko Matverelt, Katrin Karismalt, Kaire Vilgatsilt ning noorelt Nele-Liis Vaiksoolt. See muusikal jääb mu hinge kindlasti elu lõpuni. Südame kaotasin ja vist mõistuse ka... :)
Kaheksa nendest on mul ka nähtud, siin on tõesti hea valik.
VastaKustutaLisaksin veel oma lemmikud 20. sajandist:
"Draakon" 10.lennu diplomitöö
"Hamlet" 13.lennu diplomitöö
"Armastus kolme apelsini vastu" Ugala
:)
VastaKustutaJah, need 3 on ka minul "hinges"!
Draakonit mängiti veel Nukuteatris :)
Milline allegooria tollel ajastul :)
Igaks juhuks märgin ära, et siin praegu kogusin kokku ainult need lavastused, mis on saanud esietenduse käesoleval sajandil. 80ndatel ja 90ndate oleks palju lemmikuid veel :)
Üksküla-Rummo duett-duell "Kes kardab Virginia Woolfi" Endlas
ja Krjukov-Lutsepp "Ämbliknaise suudlus" Draamateatri väikses saalis on esimesed, mille haaraks kindlasti eelmisest sajandist... ja no ikka mitmeid ja mitmeid veel :)