laupäev, 9. detsember 2017
Eesti jõulud - NUKU
Üldiselt on mul alati kahetised tunded jõululavastustega seonduvalt. Neid justkui tehakse, et ettevõtetel ja lapsevanematel oleks lastega midagi jõulude eel erilist teha ja sellel on mingi selline maik küljes, mis tegelikult teatritegemisel olema ei peaks. Tihti tuleb ka tunnistada, et need jõululavastused ongi liialt linnukese pärast tegemise pitseriga.
Seekordse Nukuteatri jõululavastuse kohta hakkas juba varakult levima jutte, et seal rännatakse läbi ajaloo Eesti jõulude ning fotod, mis andsid aimu tüki kunstilisest poolest, tekitasid isu seda jõululavastust siiski oma silmaga näha. Noh ja eks minulgi hea võimalus oma noorimale käbile midagi "erilist" pakkuda jõulude eel... kuigi ta üha tugevamalt on hakanud vastu puksima... tahab rohkem arvutis ja telefonis oma sõpradega asjatada kui papsiga teatris käia...
Ja nagu rusikas silmaauku - Eesti jõulude loos on üks kasutatud teemadest just see, kuidas me kõik oma nutiseadmetesse ja enda tegemistesse keskendume, sulgedes ümbritsevad inimesed sellest välja... Asi on läinud nii kaugele, et norm on pigem arvutis ja telefoni elamine ja sealt vahepealt pausitegemine, et perega ka olla... mitte vastupidi.
Naljakas oli küll pigem see, et teatritükis tahtis laps rohkem vanemate tähelepanu... mul lastega hoopis vastupidi... ma tahaks, et nad minuga ka asju koos teeks... Aga ju see viga on ikkagi minul tehtud juba kusagil varem, seega võtan nüüd süü 100% ikkagi endale, et need asjad nii kaugele on jõudnud minna, et ma pean neid nuruma endaga asju koos tegema...
Igatahes saingi kõike seda sealt tükist, mida ma sealt otsima läksin - ajarännakut läbi Eesti erinevate aegade jõulude, ilusat kunstnikutööd, huvitavaid ja leidlikke ning just nimelt "ilusaid" lavastuslikke lahendusi ja jõulueelset peresoojust - ootamatult võttis tükk mõnes kohas olemise ikka päris härdaks. Ja lisaks kunstnikutööle - nii lavalisele tervikuna kui kostüümikunstnikutööle ja lavastusele endale, oli lugu ise päris osavalt algusest liikudes lõppu jälle ringiga algusesse tagasi jõudes. Just selliste lavastuste pärast, nagu seekordne auteur Keller'i oma, tahakski, et autorid rohkem oma enda loomingut lavastaksid... see tundub just õige!
Kuid üllatusi jagus teatrielamusse veelgi. Peaosa, ehk tüdrukut, kes oma võlujõudu omava nukuga läheb läbi Eesti ajaloo rändama, mängib Doris Tislar. Seni olen teda näinud ainult kinolinal ja teleekraanil, aga see transformatsioon teatrilavale mõjus igati positiivselt. Mõnus kui veel plikalikult noor tüdruk on kaasatud "tüdrukut" mängima. Täiesti vajalikult usutav oli! Aga õhtu suurima üllatuse pakkus Mart Müürisepp, kelle lavalist energiat ma siiani pole kuidagi suutnud tema rollidega sobitada ning tema karaktereid omastada sellisena, nagu ta need on lahendanud - ta on tundunud minu jaoks alati natuke nihkes vajatava olemuslikkusega tema rollideks, et neid terviku sees allagi neelata. Pole ka kunagi uurinud, et kas tal on näitlejale vajaliku haridustee sees mingi auk ja ega ma ei teagi, millise näitejakoolituse ta saanud on, aga mul on alati olnud selline mulje, et mingi teatav baas oleks nagu puudu või siis on nooruse uljusest lennanud ta oma rollidesse teatava üleoleku või saamatusega. Näiteks Dorian Gray's oli ta liiga intensiivne, mul oli paljuski raske just tema pärast seda lavastust vaadata, Mees kes ei teinud mitte midagi, oli see tema energia häirivalt olematu, kuigi jah, eks seal ju pidigi olema nii, aga see tundus liiga "tehtud" minu jaoks ja üldsegi mitte õige... "Linnud" ja teised lavastused, kus ma tema rolle näinud olen, mitte ükski pole minule siiani meeldinud... panin selle lihtsalt selle varna, et kõigi maitsemeeled ei haakugi ju kõigi näitlejatega... tehniliselt ma sõrmega tagasiulatuvalt millelegi konkreetsemale ei oskagi osutada kui need mõtted, mis siin esitasin... Ja nüüd siis ometi - ma nägin midagi temas! Esimest korda! Ikka veel natuke toores, ent seekord oli seda toorust huvitav jälgida ning andis aimu, nagu Geppetto oleks mingid kontuurid Pinocchiole suutnud välja voolida ja midagi hakkab looma... Liivika Hanstin ja Andres Roosileht on juba sellised lemmikud Nukuteatris, et ootan nende uusi rolle alati huviga ja ikka loodan, et kui mõnda tükki NUKUsse vaatama lähen, siis nemad ka seal mängiksid. Andres Roosileht vanamehena on alati sobiv... ja seda juba nooremast ajast peale... aga mida vanemaks ta saab, seda paremini ja vaataja jaoks veelgi nauditavamalt tal need vanamehed välja tulevad. Liivika Hanstinil, nagu teistel peale Dorise on kanda ka mitmeid rolle ja alati ei tundnudki teda kohe ära ja see on hea! Kaisa Selde mängu pole ma veel piisavalt palju näinud erinevates rollides ja selles suhtes ma ei oska teda siin tema teiste rollidega konteksti veel hästi panna ja kuna teised nii tugevad lemmikud olid laval ning Dorise ja Mardi suhtes tegin avastusi, siis tunnistan üles, et ma väga usinalt ei jälginud Kaisa mängu. Rollid olid ka rohkem teiste taustal või igatahes, nagu rootsi koolis öeldakse õpilaste kohta, kes klassitöös piisavalt häälekalt ei osale ning kätt tihti vastamiseks ei tõsta - "ta ei võtnud piisavalt ruumi"... Vabandan sellise meelevaldse võrdluse pärast, aga see kuvab kõige täpsemalt seda tunnet mida tunnen kui tema mängule Eesti jõuludes tagasi mõtlen.
Laval on kunstilises mõttes kasutatud kardinate tehnikat, ehk projektoriga lastakse kardinatele lumesadu ja metsa, mis seguneb läbi kardinate paistvate laval olevate ehtsate puudega ning see mõjub maagilisena. Vajadusel on kardinatele lastava valgusega luua pilte kus kardinad on hoopis sein või midagi muud. Kostüümid ja see Britt Urbla Kelleri kunstiline lavapilt koos Kristin Pärna lumesajuse videoga mõjuvad muinasjutulise ja ilusana. Silmakomm! On vast seegi üsna kõnekas kui lavastuse kõige suuremaks puuduseks on see, et tihti see videoprojektsioon on paista näitlejate nägudel ja kehal ja see torkas liialt silma. Eks muidugi teatrimaja on ehitatud nii nagu on ja et sellist lavamaailma saavutada, selleks tuli ilmselt see ohver tuua... aga jah, see ongi mu kõige suurem etteheide Eesti jõuludele tervikuna.
Helilooja Sänni Noormets on uus nimi minu jaoks, aga muusikaline pool ning helikujundus oli hea. Lõpus on ka üks pikem laul, mis küll meelde ei jäänud, aga vaadates mõtlesin, et oli armas ja finaaliks sobiv. Madis Kirkmanni ja Vahur Kelleri koostöö tundub töötavat, sest Kirkmanni valguskaart on emotsiooneloov ning lavastusterviku tugev osa. Märt Agu seatud koreograafia ka igati sobilik.
Lugu ise pole mõtet lahti rohkem seletadagi, see on lühike ja lendab tänapäevast ürgaega ning hakkab sealt tasapisi tänapäevale jälle ligemale liikuma, peatudes nii saksa ajas kui nõuka-ajas ja seal ees ja vahepeal. Loo mõttes poleks minu jaoks seda "Tere Perestroika" hetke vaja olnud, justkui hetkeline üleminek ning vägisi sinna vahele topitud. Iseenesestki mõista, et see seal ajaloojoonel ju oli, aga otseselt jõulude teemaga polnud ühendust. Siis oleks võinud muidki olulisi noppeid Eesti ajaloost siit sealt vahel veel olla...
Hinnang: 3+ (Seda siis täiskasvanu lähtekohast tervikelamust hinnates ning pannes selle elamuse täiskasvanute lavastustega võrdlusse. Tegemist oli ju ka kõigest tunnipikkuse etendusega... 11-aastane tütar ütles pärast etendust, et temale meeldis. Superlatiiv "väga" seal ees ei olnud, aga hindas "heaks". Ja tema on meist kahest tavaliselt see kriitilisem :) Usun, et Nukuteatri enda hinnangul - sobilik alates 5-aastastele on täpselt sama, mida mina ka arvan. Kuna ilmselt saalis oligi ettevõttete laste-jõulupidusid pidavad vanemad oma kõikvõimalikes vanustes lastega, siis noorematel kiskus vahepeal jonninoote ka eetrisse, keegi vist isegi väljus saalist oma ema sülekandjana kasutades :) Aga 5sest peale peaks olema igati kindel. Mõni 3-4ne võiks ka seda nautida. Kuigi ma arvan, et kõige paremini sobib see hoopis sellistele lastele, kes koolis varsti või juba ajalugu või kirjandust on hakanud õppima, ehk 2.-4.klass... ning kellele lapsevanemad oma nõukaaegseid kogemusi saavad saateks pärast seletada. Ka minul tuli meelde kui toonane (nõukaaegne) klassijuss mu direktorikabinetti saatis, sest ma oma päevikusse küünla 25ndale detsembrile joonistasin ja sinna alla suurte tähtedega JÕULUD kirjutasin. Olid ajad... olid "ordenid"...)
PS. Isiklikult pinnalt võis see jääda viimaseks lapsega koos vaadatud Nukuteatri jõululavastuseks, sest enne etendust visati seda ka mulle ninapeale, et ma juba eelmisel aastal olla lubanud, et see on viimane kord kui ma teda Nukuteatrisse jõulutükki viin vaatama... ikkagi varateismeline juba...
Kuid lisaks isiklikele teemadele, jääb seekordne teatrielamus mälestustesse põhiliselt kui üks väga ILUS lavastus.
----------
Tekst lavastuse kodulehelt mugandatuna minu nähtud etenduse näitlejatega (sealt on pärit ka ülevalolev Gabriela Liivamägi foto):
Eesti jõulud
FERDINANDI SAAL
Väike Tiiu leiab jõulupakist vanaaegse nuku ja kirjakese oma vaaremalt. Keegi tema perekonnast ei tea, kuidas see pakk kuuse alla sai.
Kummaline nukk viib Tiiu ootamatule rännakule, kus ta näeb oma silmaga meie esivanemate elu ning talvise pööripäeva kombeid muinasajast tänapäevani. Rännakul läbi jõulude ajaloo näeme, et kuigi muutuvad laste mänguasjad, mängud, laulud ja elu-olu, on kõige olulisemad ikka kallid inimesed. Lähedus jääb.
Mängivad Doris Tislar (külaline), Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht
Autor ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja: Sänni Noormets
Valguskunstnik: Madis Kirkmann
Videokunstnik: Kristin Pärn
Koreograaf: Märt Agu
Konsultant: Marju Kõivupuu
Esietendus 3. detsembril 2017 NUKU Ferdinandi saalis.
Vanusele: 5–105
ühes vaatuses
Kestus: 1 tund
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar