Selleks, et Teatriaasta autahvli 3.osa, ehk tavapäraste aasta-edetabelites kajastuvate lavastuskomponentide ja tegijate valiku alused oleks teada, on ju vaja ka ära tuua kogu nimekiri lavastustest, mis aasta jooksul näha õnnestus ning mille taustajõude mul sellel aastal hinnata, kiita ja kritiseerida on võimalik. Tean ju küll, et kunsti edetabelisse surumine on natuke "üle võlli", et mitte öelda ebanormaalne, aga see on minu jaoks mänguline ja meelelahutuslik vorm kokkuvõtteid koostada. Tegelikult mõtlen need järjekorrad alati hoolega läbi ning kõrvutan just nimelt saadud elamuse suurust. Elamuse suurus koosneb mitmest komponendist. Mulle tundub, et kõige suurem teatrielamus on selline, mille kohta tekib tunne, et ei tahaks, et see otsa saab. Lisaks muidugi on oluline, et läheks hinge, aga tihti võib sama tugeva emotsiooni anda ka huumor või kui nähtu teeb elu ilusamaks või siis hoopis harib. Häbi tunnistada, aga aastas korra või paar võib juhtuda ka seda, et lähen loosse nii sisse, et nähtud lugu tekitab külmavärinad või isegi kisub pisara välja. Kuigi tuleb tunnistada, et "vana"mehena ei saa ma endale lubada pisikese plika-moodi tönnimist ja sellepärast olen õppinud neid pisaraid ka täie jõuga tagasi hoidma :) Emotsioonideks on ju ka põnevus ja hirm, mida on teatri vahenditega eriti raske tekitada, ent seda ägedam, kui see haruharva õnnestub. Elamuse saamiseks on oluline ka muidugi materjali mõteteärgitamisvõime ning isiklik looga haakumine. Ja laast, aga mitte liist - põnev lavastus, head rollid ning üldine kunstiline tase ja terviklikkuse tunne või kui ongi poolik, siis arusaadava põhjusega.
2017. aasta oli hea ja väga hea teatri suhtes ülimalt helde. Pettumusi tuli harva ette ning poole etenduse pealt lahkuda raatsisin vaid üksikud korrad (ega ühevaatuselistest tükkidest minu kasvatuse juures ei õnnestugi, kuigi millegipärast just nende puhul tekib selline kihk tihedamini). Seisvaid ovatsioone jagasin kõigile 5-tärni elamustele, mida oli aasta jooksul kokku tervelt 9. Tjahh... eesti publik on tegelikult keskmiselt minust veel hulka lahkem seisvate ovatsioonidega, aga olen aastatega õppinud ka istuma jäämist kui ma päris sama meelt teistega ei ole. Teisalt, on juhtunud ka nii, et olen esimene või üks väheseid, kes etenduse lõpus seisma tõuseb. Üldiselt tahan siiski need seisvad ovatsioonid jätta vaid tõesti nendele lavastustele, mis seda tõeliselt väärivad... möödunud aastal juhtus seda u. iga 15 nähtud etenduse kohta 1 korra. Kui lõpuni aus olla, siis mõne etenduse puhul on selle headus minu jaoks alles pärast etenduse nägemist kohale jõudnud. Mõni elamus jääb mõtetesse kummitama ning mõne lavastuse meenutamine ning selle kohta blogisse kirjutamine on avanud omakorda veel uusi kihte ning tekitanud mõtteid juurde.
Eks paljuski on ju ikkagi ka "maitse asi", mis kellegile meeldib, aga siinse tabeli 4 esimese koha lavastuste ja mängude kohta olen küll kuulnud eranditult vaid ülivõrdelisi arvamusi. Tegelikult ei ole ma ühtki halba sõna kuulnud ühegi oma 5-tärni tüki kohta. Ju teatud taseme heade asjade kohta on ka arvamused universaalsemalt kõrged. Aga nagu ükski lavastaja või näitleja või kunstitöö ei saa meeldida absoluutselt kõigile ning siin ilmas leidub kõige ja kõigi kohta kritiseerijaid, seega puudub absoluut ka mistahes tegemistes ja veelgi enam arvamustes.
Mõtlesin küll pikalt, et kas tuua ikkagi välja vaid need kirsid tordil, ent terviktabel annab ikkagi suurema pildi ning loodetavasti tekitab huvi ka mõni madalama positsiooni lavastus, kui mõne sõnaga oma arvamust just selle tüki tabelisasumise asukoha kohta selgitan. Eks aasta jooksul kirjutatud 56 lavastuse täpsemat arvustust annavad nende tükkide kohta ka täpsema ülevaate, aga see on vaid 40% kõigist nähtud lavastustest ja seetõttu on lisaselgitused ilmselt eriti olulised. Katsun nendega siiski mitte liiale minna (jah ma tean ise ka, et mul on kombeks liiga pikalt kirjutada :) ), sest lugemist on niigi palju.
Ja siit see teekond algab - alates kõige negatiivsemast hinnangust ja liikudes nende aasta kõige kirkaimate teatrielamuste suunas, kuni selle kõige-kõigemani välja... kuigi tuleb veel seda ka saateks korrata, et miski pole kivisse raiutud ning see arvamus on mul just praegusel hetkel täpselt selline, ent aasta või aastate pärast võivad mälestused mõne tüki kohta tugevamalt esile tõusta ning seega jätan endale õiguse oma arvamust ajas muuta (reeglina need siiski oluliselt ei muutu). Ja kui päris aus olla, siis valisin seekord kahe esimese koha vahel just selle "võitjaks", kuigi tegelikkuses oleks tahtnud ka teisele kohale jäetud tüki sama suure aupaiste kätte tõsta :) Aga sõidame...
HINNANG 1
141. Vaheala - Von Krahli Teater
Eksperimentaalteater. Mõttetu. Kuna mul pole midagi selle tüki kohta head öelda ja sellepärast ka selline hinnang, siis ei ütlegi rohkem midagi kui juba blogis sai kirjutatud. Punkt.
HINNANG 1+
140. lift - Eesti Draamateater
Ma polnud selgelt sihtrühm ja seal ei räägitud minu keelt ega minu tunneteskaalaga. Kuna saalis istunud noored näisid kaasaelavat, siis selgelt olin lihtsalt vales kohas. Häiris liigne video kasutamine - pool tükist istus seltskond liftis kinni ja ega selles suhteski saa midagi tegijatele ette heita. Lihtsalt polnud minu tükk.
139. Nagu Soomes, aga veelgi parem - Ugala
Lahkusin pärast esimest vaatust. Ei meeldinud mitte miski selle tükiga seonduvalt, lisaks oli näitlemine ja lavastus vähemalt esietendusel kohati praak. Sisulised ebausutavused. Laulud ja laulude sõnad olid tobedad. Ainuke lahe asi olid arvutid, mis olid nagu suurendusklaasid ning sealt läbi vaatavate näitlejate näod olid lahedad.
138. Endine Wunderkind - Eesti Draamateater
Nähtud telest ja seega suurim süü negatiivsel arvamusel lasub ilmselt sellel. Ellen Alaküla ja Hans Kaldoja oli küll hea näha, ent sisu oli tobe ja liiga lühike/lihtne.
137. Revolutsioon - NO99
Võimsaid kujundeid oli küll visuaalselt, ent sisu oli kaheldava väärtusega. Paljuski on madal hinnang tingitud ka sellest, et see, mida lootsin saada sellest tükist, sellel polnud midagi pistmist. Liiga palju ka tuttavaid elemente ja seletamatut ning isegi tobedat. Pettusin.
136. Üle piiri - Eesti Draamateater
Ei haakunud kuidagi. Sisulises mõttes lavaletoomine oli minu meelest liiga ambitsioonikas, sest ei tekkinud reisimise tunnet, ent ometi see oli suur osa kogu mõttest. Ei toiminud ühelgi tasandil ja minu jaoks nii igav teostus kui ka igav sisu. Isegi näitlejatööd suuremas osas olid minu jaoks kaheldava väärtusega.
135. Mees, kes ei teinud mitte midagi - NUKU
Meeldis muusika ja meeldis kunstnikutöö (see kartulikorvide teema oli lausa vaimustav!). Meeldisid paar rolli, aga seda oli liiga vähe mittemeeldivate komponentide balansiks. Eelkõige oli andestamatu selle lühijutu puändi ära kaotamine. Heinsaare aluseks olnud lugu on lausa suurepärane, aga kahjuks laval see ei teostunud kuigi ambitsiooni oli silmaga näha.
HINNANG 2-
134. Vaimukuskuss - Von Krahli Teater
Annan endale aru, et olen täiesti erand, kellele see meeldinud. Terve saalitäis rahvast hirnus naerda, aga ma olen oma väiksema vennaga kõik need sellised möllamised ise kodus läbi teinud ja mul oli surmigav. Naerma ei ajanud kordagi (enam kindlalt ei mäleta... võib-olla korra muigasin). Minu jaoks oli tobenaljakas. Ilmselgelt polnud ma sihtrühm, kuigi olid lemmikud seal laval koos.
133. Linnud - NUKU
Istusin ühe 10 aastase lapse kõrval ja ta ema tundis pidevalt piinlikkust. Ilmselt häiris ka minu vaatamist. Mu ootused olid ka selgelt ülekruvitud. Kokkuvõttes mõjus sisutuna ning pigem oleks olnud targem vaadata Hitchcocki Linde uuesti üle. Lavastuslikust küljest siiski meeldis 1 koht ning valgus ja efektid olid väärt kogemist.
132. Mitte praegu, kallis - Endla
Tobenaljakas komöödia, mida läksin vaatama, sest kriitikud kiitsid ning rahva seas ka ülipopulaarne. Tegelikult mulle meeldisid mitmed rollid - Seling, Avandi, Nüganen meenuvad esimesena, aga antud juhul ei piisanud näitlejate heast mängust kui sisuks oli tavaline Cooney-lik jant, mida on tosinas kolmteist.
131. Midagi on viltu - Tallinna Kammerteater
Antud hinnangus on süüdi puhtalt see kuhu mind istuma pandi (veekohina äärde kus mitu eesolevat rida olid kõrgemal, sest minu pingiots oli lohus). Ma ei näinud ei kuulnud midagi. Lahkusin vaheajal. Kuigi idee tundus huvitav. Ja see rahulik ja vähene toimetamine mis eesistuvate inimeste taga toimus, oleks ilmselt pääsenud mõjule alles tervikus ning eeldusel, et oleks siiski näinud ja kuulnud midagi.
130. Wonderland - TÜVKA 11.lend
Noorte tegemisrõõm oli selle tüki väärtuseks. Sisulises mõttes pigem häiris kui tõmbas kaasa. Usun, et sihtrühm on pigem selline keskkooli laps kuni 22-23 aastane. Väiksed killud näitlejate isiklikke lugusid olid head. Lavastuslikke ideid tundus olevat liiga palju ühte patta pandud, seega teostus ja tervik kannatasid selle virr-varri all. Huvitav oli siiski värskeid näitlejaid vaadata. (Hinnangut mõjutas kindlasti ka see, et nägin ekraani vahendusel, mitte live's!)
HINNANG 2
129. Mehed, meri, maa ja naised - Endla
Pärnu Kontserdimaja oli kuidagi imelik mängukoht selleks. Jättis kuidagi kaugeks ja külmaks. Mõned Vihmari lavastuslikud nõksud toimisid, teised jällegi olid karjuvalt häirivad. Muusika samuti - mõned laulud meeldisid, teised mitte. Teatrikaaslase tungival palvel lahkusime vaheajal.
128. Leedi Macbeth - VAT Teater
Pettumus. Ootused olid ka ilmselgelt kõrgele aetud, Shakespeare ju ikkagi! Kammerlikult Rahvusraamatukogu keldris see Leedi Macbethi lugu tööle ei hakanud. Kuigi lavastuslikult olid mõned huvitavad ja isegi uudsed ideed (kaardid), aga näitlejad mängisid mitmeid tegelasi, kasutati videoprojektsiooni ning kogu asi läks lihtsalt kokku üheks suureks supiks. Näitlejatööd jäid ka keskpäraseks.
127. Homme on täna - Point
Komöödia, püstijalakomöödia, mis naerma aja... No vähemalt mind ei ajanud, kuigi oli inimesi, kes ei saanud naeru pidama. Poliitiline satiir on üks mu lemmikuid kui seda tehakse kavalalt, targalt ja teravalt. Antud juhul polnud see nii. Rohkem selline massitarbekaup. Niinemets ise on kui energiapundar ja tema hoogu on äga vaadata.
126. Saatan inimese nahas - Eesti Draamateater
Televiisorist vaadatud. Vanad head näitlejad, aga sisu selline tobe koomuskivenitamine, mis tänapäeva kontekstis vähemalt teleekraanilt vaadatuna ei tööta.
125. Pööriöö uni - NO99
Telerist nähtud. Muusika väga hea, aga see pikali mängimine oli huvitav vaid nii kaua kui korra kõik näitlejad oli ära näinud. Muidu sümpaatsed noored näitlejad ja juuste tekitatud huvitavad visuaalsed kujundid olid head, aga Shakespeare'i lugu ei hakanud niimoodi üldse tööle minu jaoks..
124. Heasoovijad - NO99
Ei ole vist võimalik öelda, et see tükk "meeldis"... kuidas selline asi üldse saakski "meeldida". Läksin seda vaatama oodates psühholoogilisemat ja sisuliselt mõjuvamat lavateksti. Alguses nagu hakkab juba minema, aga siis lavastaja otsustas siiski vere ja soolikatega asja muuta. Pingutatult mõjuvalt jälle nö. "kunsti" sisse tuua. See siiski ei mõjunud, polnud sellel ei puhastavat funktsiooni, nagu lavastaja interjuus välja tõi, ega ka vastikustunnet tekitavat efekti. Vastikustunde tekitas pigem poole tunni pikkune intsesti kirjeldus lõpus. Tekst mõjub ikkagi teatris tunduvalt tugevamalt kui visuaal ja sellepärast mul ongi viimasel ajal raske "selliste" tükkidega suhestuda kus tekst ei pääse mõjule (on muidugi ka erandeid, aga need vaid kinnitavad reeglit).
123. Vanad ajad - Eesti Draamateater
Pinter ei ole minu kirjanik. Võiksin sellega juba leppida. Seekord tegelikult oli alguses kõik hästi - pinge kasvas ja aru ei saanud kuhu lugu veereb, tekkisid peas kõikvõimalikud põnevad teooriad. Kuid kahjuks päädis kõik ikkagi üsnagi igavalt ning just lavastuse teises pooles hakkas alguse kõrge hinnang kolinal allapoole veerema. Kõik 3 näitlejat teevad küll superhead rollid... kahju, et seda tükki nende headest töödest hoolimata soovitada ma ei saa.
122. Minu vana daam - Endla
Ma selgelt polnud tüki sihtrühm - publikust moodustas minu meelest u.80% üle 50 aastased naised. Läksin seda vaatama peamiselt Lii Tedre pärast ja Nuter ning Mikiver meeldivad mulle ka, ning nendes pettuma ei pidanud (kuigi Vene Teatri akustika neelas Nuteri ja Tedre hääled esimeses vaatuses täiesti. Teises vaatuses ei tea kas kõrv oli juba harjunud või olin lihtsalt juba sisus sees, siis oli normaalsem heli ka. Lavastusele endale mõeldes, siis oleks see sama hästi võinud olla ka kuuldemäng. Keerd oli selle lihtsalt lavale visanud, kõik toimus ühes toas ja ilma igasuguse fantaasia või dünaamikata. Ka sisulises mõttes läks lõpuks lähedale intsestile ja see nagu tekstilises mõttes oli seal neil tegelastel suva, mis tekitas võõristuse kogu tükile.
121. Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba - Lavakooli magistrandid/NO99
Alguses oli päris hea, aga mida tükk edasi, seda fantaasiavaesemaks hakkas muutuma. Lõpuks mindi lihtsalt ainult visuaalse peale välja, kuigi mingis mõttes oli see isegi ilus. Hirm ja õudukad on teglikult minu teema, aga antud juhul suurem osa neid lugudest päris nii ilmselt ei toiminud, nagu tegijad olid mõelnud. Paar asja siis mõjusid küll. Ja üks lugu oli ikka päris karm.
120. Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine
Selle tüki tervikhinnang on seetõttu nii madal, et see kõik ei sobinud päris niimoodi kokku, nagu seda serveeriti. Sõnalises pooles oli nii mõndagi tunduvalt kõrgemat hinnangut väärt ja tantsulises pooles meeldisid ka paar kohta, aga tervikut sellest ei sündinud ning seega hakkas igav ja isegi ebameeldiv seal istuda, sest ei tahtnud lõpuks seda vaadata, mida pakuti ning teatrist lahkusin pettumusega.
119. Inimesed akendel - Endla
Tegelikult hästi mängitud ja isegi armas lugu, ent liiga lihtsake elamuse saamiseks.
118. Varjuprohvet - VAT Teater
Lugu oli päris põneva ülesehitusega ja kuhugi maani mõtlesin, et see isegi meeldib mulle kuid kahjuks tükki ei suudetud sisuliselt kokku siduda ja lõpp jättis hämmingusse, et kuidas küll niimoodi võib lõpuga kogu loo ära rikkuda. Teder tegi päris hea rolli ka ja ega teistelgi viga polnud, aga jah, lugu ise lonkas.
117. Küllus - Rakvere Teater
Western tundus alguses päris hästi hakkavat jooksma. Kuid lõpp vajus ära. Liiga vali ja sobimatu muusika ning täiesti tobe lõppstseen multifilmiga tõmbasid hinnangu kõvasti allapoole. Naised mängisid küll väga ägedalt.
116. Tramp ja Puutin - Apollo Kino
Tundub, et kinos ei ole mõtet teatrit teha. See ei pääse päriselt mõjule. Kui, siis peab materjal olema tõsiselt naljakas. Antud juhul oli huumor lahja ning lõppkokkuvõttes tüütas päris ära. Kinos tuleks ehk rohkemgi kasutada seda ekraani ära. Antud etenduse parimad hetked olidki seotud sellega kui ekraani kaudu naised mängu toodi.
115. Hedda Gabler - Vanemuine
Midagi oli ilmselt tollel õhtul liimist lahti, sest näitlejad mängisid igavalt, ütleks isegi väsinult ja ilma igasuguse eluta. Ei tea, kas sellepärast, et külalisetendus Rakveres, ehk võõral laval või mis viga oli, aga midagi oli viga. Isegi suured lemmikud ei suutnud särada. Hedda lugu ju juba läbinisti tuttav ka ning midagi uut siit ka ei avastanud. Seda on nii palju paremini ning huvitavamalt tehtud varem.
114. Kuhu küll kõik lilled jäid - Rakvere Teater
Jällegi lavastus, mis lavastusena oli igati hea ja huvitav ning näitlejad teevad lausa väga head rollid, aga kui lõpp on jama, tõmbab see kogu sellele heale kriipsu peale.
113. Laineid murdes - Vanemuine
Mage variant Von Trieri filmist. Pettusin, sest ootasin valusamat asja live's kui filmi vahendusel. Peategelases polnud üldse elu ja kaasatud Uukkivi ei mõjunud ligilähedalegi nii tugevalt ja vastikult kui filmis Skarsgård. Positiivset pakkusid siiski Katrin Pärn, kes tegi siin ühe aasta parima naiskõrvalosa ja Piret Laurimaa oli ka mõjuv. Ja väga hea, huvitava ning ülihästi kontseksti arvestades sobiliku lavakujunduse oli Laagriküll sellele lavastusele teinud!
HINNANG 2+
112. Tõeajastu lõpp - Tõstamaa Mõisateater
Ei kõnetanud need libahundid ja vampiirid mind mitte üks raas. Seda on lihtsalt nii palju juba nähtud ning ägedamalt. Mõjus oli ainult see, et etendus toimus õues ning katuse taga olevad puud tõsiselt tuulisel päeva hakkasid pahaendelisust omalt poolt tükki lisama, mis oleks võinud lavastuslikult kuidagi teadlikute otsustega sealt läbi kumada. Külmkapp oli küll lahe. Näitlejatele ei saa midagi ette heita, ent ka kiidusõnu seekord ei jagu. Ega vist alati ei saagi õnnestuda (siiani on minule Tõstamaa suvelavastused alati meeldinud)...
111. Provintsitraagikud - Kukruse Polaarmõisa Teater
Tegemist on lavastusega, kus esimeses vaatuses mängitakse üks lühinäidend ja teises vaatuses teine. Esimene oli närb, igav ja kohmakas. Vähese sisuga ja painav. Teine oli tuttav, aga mängitud sellise kire ja hooga ning lugu ka palju parem. Hinnang ja positsioon siin tabelis on kahe keskmine... tegelikult pidin pikalt veenma oma teatrikaaslast, et me vaheajal ära ei läheks... hea, et sai ikka teine pool ka nähtud, see andis pikale autosõidule, aja- ja rahakulule mingigi väärtuse.
110. Sirgu Eesti - VAT Teater/Labüritteater G9
Ekskursioonteater mõttena oli huvitav, aga ideid ehk sisu oli selles vähe. teise poole draamalavastus ei hakanud tööle, sest sisu oli konarlik ning ei toiminud. Oleks selgelt olnud vaja rohkem aega ja lavastamist ning sättimist. Kahjuks sellisena ei saanud tervikust elamust. Paar-kolm hetke pika etenduse kohta siiski. Ägedad kostüümid olid "giididel" ja lahe valge ratsu Laidoneri mänginud Elina Reinoldil.
109. See kõik on tema - Rakvere Teater
Oi kuidas see sisu minule ei meeldinud. Tiina Mälberg teeb ühe aasta parimatest naisrollidest ja Imre Õunapuu mängib ka hästi, aga kui materjal häirib, siis on seda raske alla neelata. Isegi lavastus oli hästi üles ehitatud ja põnevate komponentidega... aga jah... sisu tõmbas hinnangu alla.
HINNANG 3-
108. Mees, kes ei mahu kivile - Tallinna Kammerteater
Ingo Normet ja Kristjan Sarv on seda selgelt teinud suure hoole ja armastusega. Kuid sisu on natuke vähe, et sellest erilist elamust saada. Sarv mängib sellise hooga ja väga targa ja seeläbi huvitava tempoga - nagu lainetega hoogsamaks ja siis jälle taandudes.
107. Fenomen - RAAAM
Mamsteni monotükk on küll täis Malmstent ja minule ta mäng meeldib, kuigi eriliselt palju mänguruumi see roll ei annagi, suudab ta sellesse ikkagi nii mõndagi sisse tuua. Paar huvitavat sisulist mõtet on ka, aga tekst on loogikavigadega ja sellepärast hakkab tervikelamus natuke lonkama.
106. Katariina - TÜVKA 11.lend
Ekraani vahendusel, mitte live's nähtud... Lühike, kuigi selgelt suure armastusega tehtud. Natuke toores, aga selles oli oma võlu. Tegelikult oleks hinnang olnud madalam kui poleks olnud viimast lauset ja kuidas seda öeldi!
105. Hullumeese päevik - RAAAM
Jällegi natuke vähe elamuse saamiseks, kuigi Argo Aadli teeb, mis selle pisikese looga suudab ja paljuski töötab tükk selle peal, kas tema mäng ka muidu meeldib. Lugu ise on muidu päris lahe, aga jah, teatrikülastusest erilise elamuse saamise mõttes natuke väheks jäi.
104. Hollywoodi filmitähed - Komöödiateater
Kui ma poleks näinud telesarja "Feud" kus mängivad oscarivõitljad Susan Sarandon ja Jessiva Lange, siis oleks seda võinud ka kõrgemalt hinnata. Aga lavastuse lugu on täpselt see, mis sarjaski. Ja eks seda Bette Davis'e ja Joan Crawfordi vastaseisu kohta on kuulnud ja lugenud juba muidu ka küll ja küll. Katrin Karisma ja Helgi Sallo ju lustivad, mis jaksavad ja Helgi paneb mind ikka heldima ning Katrin on ka sõiduhoos. Kõik on siiski üsna vanade-heade-estraadilavastuste tasemel... mis iseenesest ju pole ka paha, aga aeg on kuhugile edasi liikunud, et sellisest tükist ikkagi täit naudingut saada.
103. Kriipsud uksepiidal - Tallinna Linnateater
Selle tüki suhtes olin ma igati sihtgrupp, sest tundsin oma lapsepõlve ära kui sai ka vennaga samamoodi pimedas enne magamajäämis juttu aetud ja kakeldud ning koos nalja tehtud. Selles tükis on alguses päris hea atmosfäär ja olin veendunud, et see tükk meeldib mulle rohkem... aga mida tükk edasi, seda ebameeldivam seda oli vaadata ja lõpuks tüütas see pideva allamägeminek päris ära. Oleks see tundeskaala olnud teistpidi, oleks ka elamuse saanud, aga niimoodi jäi pärast sellest paha maitse suhu.
102. Hamlet - LendTeater
Suuremalt jaolt mitteprofessionaalide poolt mängitud ja selles mõttes üllatavalt hea tulemus (kuigi nende tase oli VÄGA ebaühtlane). Mina vaatasin Vaba Lava külalisetendust ning istudes eelviimases reas, ehk üsna lae all oli hämmastav, et kui lasti kõlaritest kõva muusikat, siis viimased 5 rida katsid oma kõrvad kinni. Soundcheck vist jäeti tegemata, sest see muutis kogu tüki jälgimise üsna ebameeldivaks. Ja kui kolmveerand tükki on täitsa okeilt dramatiseeritud, siis lõpus on ilmselt tulnud dramaturgil tüdimus ja otsad on täiesti tobedalt kokku tõmmatud. Palju olulist on julmalt välja praagitud. Minu kõrval tükki vaadanud Shakespearoloog tegi kogu tüki põrmuks ja trampis selle veel jalge alla ka. Minule meeldis, et ometi on Hamletit hulluna kujutatud, nagu ta ju ka oli - ta ju nägi "isa vaimu" ja rääkis luukere kolbaga for god's sake... Ja Urke tabab oma Hamletiga midagi, mida ma siiani polegi näinud - väga vinge! Ja tema vastaseis oma kasuisaga oli ka paaris kohas ikka väga nauditav. Soovitada siiski ei julgeks.
----------------------------------------
101. Kirsiaed - Tallinna Linnateater
Mu ootused olid jälle nii kõrgel - üle 100 aasta jälle midagi uut Nüganenilt... Ent see ootus ei saanud tasutud hea asjaga. Parimal juhul keskpärane, ent natuke liiga mitmed valikud olid imelikud ning alla neelata rasked. Kokkuvõttes kuigi hinnang kõige hullem polegi, siis pettusin.
100. Mehed - Apollo Kino
Nagu juba ütlesin, siis kinos teater millegipärast hästi ei toimis. Siin on sisulises mõttes mõned päris head kohad ja natuke sisukam muidu ka kui näiteks Tramp ja Puutin, ent ometi jätab üsna külmaks kokkuvõttes.
99. 5 grammi sisemist rahu - Must Kast
Tour de force - Silver Kaljula narkomaanina - lööb oma mänguga pahviks. Teekond paipoisist narkomaaniks ja sellest välja on okkaline, karm, aga ka täis pidusid, möllu ning halbu sõpru. Väga vajalik ja oluline tükk teismelistele. Mina jäin sihtgrupist kaugele, kuigi leidsin oma elulised paralleelid ka üles.
98. Sätendav pimedus - Ugala
atmosfääritunnetuselt päris hea. Lugu ise oli nii ja naa, aga oli ka häid leide ja natuke isegi huvitavate onspiratsiooniteooriate punumise võimalust. Lõppkokkuvõttes siiski mitte nii tugev kui oleks võinud algusest ja sisukirjeldusest arvata. Tore oli näha Avandit Ugalas külas, andis mingit uut või pigem "teistmoodi" särtsu.
97. Nurjatu saar - Eesti Kontsert
Võimas kontsertmuusikal. Väga lahe oli noppida osalejate seast üles TÜVKA 12.lennu lavatudengeid :) Rannapi hea muusika, muhe Kivirähki libreto ja päris pullid Wimbergi laulusõnad. Kelleri lavastus oli ka igati võimsa muusika vääriline, eriti jäid meelde tabavalt purjeid kujutavad võimsad kujundid, samas mõned teised kunstilised otsused olid nii ja naa. Koos ajas asju sassi ja selles mõttes vähemalt Nordeas oli mitu praaki puht esituslikus mõttes sees ning eks see mõjutas ka üldist hinnangut. Matveret oli väga hea üle pika aja näha ning Tõnis Mägi, Lenna Kuurmaa, Andrus Albrecht ja Ott Lepland laulsid hästi ning näitlemine oli ka täitsa kobe. Meelde jäid veel löökpillimängija, kes tegi eesistujatele lisaetenduse oma pillidekäisitlusega ja pull laul "tilli" ära keeramisest :)
96. Roosi nimi - Vanemuine
Väga ambitsioonikas üritus panna nii pikka ja suurejoonelist kirjandusteost lavale. Kunstiliselt ilus silmale ning mitmeid huvitavaid rolle ja kuigi õhustik ja ajastu hakkas tabavas mängukohas hästi elama, siis lugu tervikuna vajus laiali (usun, et oleks kärpides ja rõhkude panemisega saanud parema) ning ei tundunud huvitav. Minu viga oli muidugi ka see, et raamatu lugemisest ei ole eriti palju aega möödas. Muusika ja muusikaseaded ning üldse koori kaasamine oli jällegi hea leid. Minul vedas - isusin lavale lähedal, aga palju nurinat on kostunud inimestelt, kes istusid väga kaugel lavale ning neil kadus kontakt lavatoimuvaga.
HINNANG 3
95. (Teisitimõtleja) - Vaba Lava
Kas punk sureb koos punkaritega? Midagi omapärast oli selles kõiges. Kindlasti ka uus mängukoht draamalavastuse jaoks ning peaosalise roll riiete vastuvõtjana garderoobis... aga ka mitmed lavastuslikud lahendused. Lugu ise mind väga ei kõnetanud. Nautisin mängu ja vormi.
94. Kellavärgiga apelsin - TÜVKA 11.lend/Rakvere Teater
Päris ambitsioonikas ettevõtmine ja kahtlemata suure huvi, armastuse ja innuga tehtud-mängitud. Vinged valgused ja värvid, huvitavad noored näitlejad, keda alles sai avastada ja eks lugugi on karm ja põnev. Ja väga äge kostüümikunstnikutöö! Lavaehituslikest ideedest rääkimata. Tehniliselt häiris kumisev heli kaarhallis, eriti kui heli põhja keerati. Tegi jälgimise natuke raskeks. Mängiti ka üsna kaugel publikust ning sellepärast ilmselt ei tekkinud seda vajalikku kontakti tegelastega. Ei saanud otseselt olla kellegi poolt. Lõpp oli tiba banaalne.
93. Fantastika - NO99
Väiksed lood ja stseenid, mis kulmineeruvad millekski eriliseks. Nagu tihti selliste mitemte lugudega lavastuste põhjal - mõned lähevad paremini kohale ja toimivad laval paremini kui teised, nii ka siin. Tauraite "kass" on legendaarne ja Simeoni Sundja Jamiroquai-tants äge. Marika Vaarikut on alati laval huvitav vaadata ja ise avastasin, et tahaks tihedamalt Helena Pruulit tihdamalt laval näha. Seal on mingi x-faktor peidus.
92. Sumu - Eesti Draamateater
Killuke Soomet Draamateatri suurel laval päris soomlaslikuna ei mõjunud. Natuke muhe, natuke tõsine, aga kokkuvõttes kuidagi keskpärane. Ei läinud aeg raisku, aga poleks ka midagi hullu kui poleks näinud.
91. Et Sa kaotaksid kõik - Endla
Mitmete inimeste soovitatud kui midagi erilist... võib-olla, aga sellisel juhul ainult Pärnu ja Endla kontekstis. Halb see küll polnud, aga midagi erilist ka minu jaoks mitte. Meelelahutus. Mingi huvitav aegadega mängimise tasand oli sees ning tegelikult täitsa okei tükk. Ootasin vist midagi hirmuäratavamat, aga õudukat on raske teatris teha. Eriti suurel laval (kuigi on olnud ka õnnestumisi selles žanris, seega mitte võimatu).
--------------------------------------
90. Kuidas päästa Eesti film? - Ajaloomuuseumi projekt
Lahe loeng-teater minu suure lemmiku -Liina Vahtriku juhendamisel. Vadi lahe huumor ja mõned päris tabavad leiud. Mõnedele asjadele oleks tahtnud vastu vaielda, sest ilmselt oleme näinud erinevaid eesti filme :) Aga muidu selline lühike ja särtsu täis tükk. Suurim viga ehk oligi see, et liiga lühike oli... materjaliaenest oleks ju küll ja veel... aga niimoodi toimis ka.
89. Riverside Drive - Teater Kelm
Veel üks tükk, mille kõige suurem viga on see, et see on liiga lühike ja elamuse küll sai, aga oleks tahtnud midagi rohkemat. See mis oli, oli väärt vaatamist - hästi mängitud ning huvitavalt lavastatud väiketükk. Minu esimene kohtumine Teater Kelmiga. Hea tunne jäi.
88. Omade vahel - Kell Kümme
Kummaliselt suuremas osas lavastatud ainult poolele lavale, vaid natuke liiguti ka teisel pool ja see lavastuslik seade jäi häirima. Üldse kaldun ma üha rohkem ja rohkem nõustuma arvamusega, et Roman on näitlejana palju-palju parem kui lavastajana. Kuigi mõnikord lavastab ta ka päris hästi. Eks tal nende Ayckbourni komöödiatega ole ka juba kogemusi ning ju talle need istuvad teha. Minu jaoks just vastupidi Ayckbourn on autor, keda ma küll lapsena nautisin (Norman vallutaja), ent täiskasvanuna tundub kuidagi lihtsake. Ohtu tallis selles tükis tegid kõik näitlejad väga head tööd ja see tegi ka lavastuse väärt vaatamist. Eredaimalt säras Ita Ever... eriti solvumuse rollis... Fantastiline, mida ta ainult silmadega suudab välja mängida. Aga tegelikult kogu trupp oli väga tugev.
87. Lennud - Varius
Alo Kõrve lavastatud lugu Lennart Merist on kui ülelend tema eluloost väikeste kõrvalpõigetega noore Lennu ja vanema Lennarti vestlustesse Lennujaama ootelounge'is. Kõiki naistegelasi mängimas Liina Tennosaar. Eks Egon Nuteri Lennarti-roll ole juba legendaarne enne Lendude lavastust, aga kuna ta teeb seda nii tabavalt, siis sellest ei tüdine kunagi. Ja seda põnevam oli vaadata ooperilaulja Priit Volmeri draamarolli Lennartina. Natuke kergeks ja kiireks ja liiga ülelennuliseks jäi lõpptulemus, aga see mis ole, see oli väärt vaatamist-kogemist.
86. Paradiis - Von Krahli Teater
5 näitlejat - igaüks jutustab oma loo ja vahele ning ümber on palju üleliigset vahtu lisatud. Kui see üleliigne oleks kuidagi paremin olnud sisustatud võiks seda tükki tunduvalt kõrgemalt hinnata, sest sisuline osa oli väga hea ja hästi mängitud ka. Mari Abel tegi minu jaoks tema senise karjääri parima rolli. Külla oli kaasatud ka Mart Kangro ja Reimo Sagor ning kõik tegid head rollid ning saavutasid oma siirusega mingi omamoodi tugeva kontakri publikuga. Kõnetas ja päris huvitavatel tasanditel ning tundekeeltel.
HINNANG 3+
85. Eesti jõulud - NUKU
Silmakomm - ilus lavastus. Armas ja hoogne. Isegi põnev. Ajalugu ongi põnev. Ja tänapäev kui see niimoodi otse vastu vahtimist lajatatakse, siis ka! Kaasahaarav. Huvitavate tehniliste ja kunstiliste lahendustega. Hea trupp.
84. Talvevalgus - Theatrum
Wau - Jan Uuspõld täiesti uuest küljest. Kummaliselt tabavalt Bergmanlik. Usun, et vana Ingmar oleks selle lavastusega väga rahul. Mälestuses mõjub nagu mustvalge film, kus kõik varjundid pääsevad mõjule. Ma usun, et mulle oleks see veelgi rohkem mõjunud kui mu teatrikaaslane poleks nii kriitiline olnud. Väga tugeva kunstilise visuaaliga ning sügava sisuga oli see minu jaoks. Aga jah, eelkõige lavastustöö tervik ise mõjus.
83. Üle linna Vinski - Emajõe Suveteater
Lahe lastetükk, mis sobib ka väiksematele. Mängiti mitmendat suve, aga minu külastatud etendus oli ka pilgeni vaatajaid täis. Armas väikse sisehoov ja värvilised karaktrid. Ka Vinskit mänginud poiss oli lahe, kuigi ma lapsnäitlejate suhtes olen tavaliselt ülikriitiline. Meeldis ja kohe väga. Laulud ja muusika ka ning terve trupp käis ühte jalga ning olid lapsikult lahedad. Hea lavastus.
82. Pettsoni ja Finduse rebasejaht - Teatribuss
Lastetükkides, et need midagi pakuksid, peab ikka olema midagi erilist. Siin oli nii hea muusika ja laulud, lahe lugu ja värviliselt tore. Aga eriti meeldejäävad olid ikkagi kanad :) Pettson ja Findus on juba kujudena nii mõnusad, et nende seikluseid vaatan ja loen alati võimalusel.
81. Revolver - VAT Teater
Kahetised tunded - ühest küljest väga huvitavad isiklikud lood ja kogu see vahelõik, hea muusika(line kujundus), lavastuslikult huvitav, aga ometi kogu see revolvrimäng mingis mõttes ka oli nii ja naa. Tervik jäi natuke eklektiline, aga siin oli, mida vaadata-kuulata.
------------------------------------
80. Saatuslik Nahkhiir - Varius
Ema-tütar Helgi Sallo ja Liina Vahtrik mängivad Variuse ema, auteur Heidi Sarapuu kirjutatud-lavastatud Gerda Murre eluloos nimitegelast kahes eri vanuses. Mängivad nii hästi ja sisse on pikitud ka natuke ooperit ja muusika on imeilus. Täpselt nagu Lennud-lavastusega, mõjus ka Saatuslik nahkhiir minu maitse jaoks natuke liiga ülevaatliku ülelennuga. Oleks tahtnud mõnevõrra suuremat sisenemist nende peategelaste teatud pöördelisematesse eluetappidesse. Mis muidugi sellisel juhul ei oleks toiminud niivõrd elulugudena kuivõrd sügavama draamana. Meeldis ka sellisena, ent ometi oleksin tahtnud rohkem.
79. Finaal - Eesti Draamateater
Lavastus, mille kohta on kostunud väga palju nurinat ja sedasi see minu jaoks toimis otse vastupidi tihti kiidetud lavastustele, milles hiljem ise vaadates pettun. Minule see perekonnalugu täitsa meeldis. Baskinil oli see ka päris hästi lavastatud päris mitmete heade nõksude ja ideedega. Ja muidugi Ita Everi näitljatöö, mängida üsna tarkade vahenditega välja kogu karakteri eludraama - muutudes koduabilisest majaprouaks ning ühtlasi laste kasuvanemaks. Samas kui need lapsed päriselt teda omaks ei suuda võtta, kuigi lapsena ilmselt armastasid teda väga. Ja lisaks Mait Malsteni mängitud vähehaaval läbi etenduse purju jäämine ja seda üha enam ja enam. Ning kirsina tipul Aleksander Eelmaa sõnatu roll, ent terve lava täitev kohalolu, kuigi mees istub terve etenduse lavanurgas tugitoolil. Üllatusin, et see tervik minule siiski hoopis pigem meeldis ja mul ei hakanud igav ega tundunud tobedana.
78. Meister ja Margarita - Vanemuine
Palju huvitavaid lavastuslikke leide. Juba tantsu ja draama segamine oli põnev lähenemine. Samas seda tegi (küll hoopis teises vormis) Saša Pepeljajev mõni aasta tagasi lavakooli tudengitega ning toonases lavastuses oli veelgi rohkem leidlikke lahendusi ja üllatusi ja ma usun, et minu jaoks see (minu lemmikraamatu) dramatiseering ning laval elustumise hinnangut mõnevõrra kärpiski. Lisaks ei olnud päris kõikide lavastuslike otsustega nõus ja mõni lausa häiris (näiteks lõbutüdruk Roxanne -laulu kasutamine Maria-tegelasega seonduvalt - midagi nii tugevalt vale oli selles, et rikkus nõksuvõrra tervikut). Samas suurepärane avastus ja tegijate poolt leid oli kasutada Maria Engel! Vau! Et üldse selline pärl meil peidus on! Nüüd oskan juba palju täpsemalt jälgida tema tegemisi. Muidu oli näitlejate tase mõnevõrra ebaühtlane. Lavastaja Katrin Pärn oli ise Peemoti rollis ja mängis täiesti teise energiga - palju hoogsamalt ja Janek Joost tõstab iga trupi väärtust. Aga muidu jah, oli nii häid kui mitte nii eriti häid rolle.
77. Soo - Ugala
Kogu aasta esimene nähtud lavastus mõjus just lavastuslikust küljest kui ilmutus. Võimas kunstiline kujundus ja see LÜHTER ja need kujundid, mis saavutati laudteega, mida vajadusel liigutati nii ja naa. Lisaks mitmed stseenid, mis väga meeldis, aga vahele ka stseene, mis mitte nii eriti. Palju mõjutab mu hinnangut ilmselt ka tolle päeva tervis. Tahaks uuesti näha, et adekvaatsemalt hinnata. Kogu trupp mängis tõeliselt hästi, sest tundus, nagu nad ka ise olid lummatud selles olustikust. Ja elav muusika veel kõigele lisaks. Usun, et teen oma hinnanguga liiga isiklikel, lavastusega mitteseotud põhjustel.
HINNANG 4-
76. Perekond Linden - Vanemuine
Kunstiliselt ilus. Justkui Vanemuise mängukava Downton Abbey. Marika Barabanštšikovalt ja Hannes Kaljujärvelt huvitavad rollid, aga tegelikult terve trupp mängis kohe eriliselt hästi. Merle Jääger kipub mul ikka viimasel ajal hinge pugema ja nii ka siin. Ma ei tahagi rohkem nimesid eraldi mainida, sest meeldisid ka need, kes tavaliselt pole meeldinud. Lugu ise oli õige pisut vähese dramaatilise laenguga, kuigi küsimusi ja teemasid, mille üle mõtteid mõlgutada oli küll.
75. Põlenud mägi - Vanemuine
Auteur Tiit Palu kirjutatud-lavastatud lugu raamatutest ja raamatute lugemisest. Tore oli kohata Ester Kuntu't Vanemuise laval, aga tegelik avastus oli siin JaanusTepomees. See ja teised tema tükid on kinnistanud ta end minu lemmikute sekka. Nii huvitav diktsioon - rahulik, malbe, selge, sõnade kohalesaatja. Lavastus oli lavastuslikult huvitav ja palju teisigi lemmikuid oli laval (Aivar Tommingas näiteks), aga sisuliselt poolelt oleks tahtnud natuke enamat. Huvitav oli ja toimis ka sellisena, aga see oleks võinud nõksa parem olla kui sisu oleks olnud natuke tugevam.
74. Ajarefrään - NUKU
Imearmas Helle Laas ja tema nukud, elulugu ja terve maailm. Mõjus, oli huvitav, kurb ja naljakas ja lavastatud väga põnevalt. Oleks seda kõike vaid natuke rohkem olnud. Tundus, et tund ja veerand läks kiiremini kui poole tunniga. Ja pikal elul oli ju kindlasti sisu veel ja veel. Aga see kõik mis oli, oli kulda väärt.
73. Peks mõisatallis - Must Kast
Täiesti omamoodi lavastus. Eestlusest. Meie ajaloost ja kujunemisloost. Ägedalt mängitud. Naljakas ja nutikas. Kaasakiskuv. Jaanika, Kaarel ja Kristjan on kõik ka väga head ja huvitavad noored näitlejad, kes selle kõik elustavad just nii põnevalt nagu vaja. Jällegi see tund ja veerand tundus ainult minu jaoks liiga lühikesena. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel neid anekdootlikke stseene ja lugusid :)
72. Kummi T - Von Krahli Teater
Sportlik lavastus neljale meesnäitlejatele. Sobib ka täiskasvanutele. Väga lahe ja nutikate leidudega. Lavastustrikkide tulesadu. Ja kõik 4 meest mängivad juba ägeda hooga. Humoorika ning krutskeid täis. Vaataks meeleldi isegi veel üks kord.
71. Timm Thaler ehk müüdud naer - NUKU
Lastekirjanduse klassika dramatiseeritud ja lavastatud kui üks suur seiklus ja teekond. Ootasin millegipärast teistsugust lavastust, kus kunstniku poolt on lava tugevalt ära kujundatud ja kostüümid ja muu. Ja sellepärast ilmselt oleks tegelikult lavastusele ja mängule hinnang võinud ka kõrgem olla kui neid eelarvamusi poleks olnud. Aga lugu ise on ju igati oma klassikastaatust väärt ja päris keerulised loos sisalduvad ettevõtmised on suutnud Taavi Tõnisson lavale seada ja seda enne muidugi Urmas Lennuk vastavalt dramatiseerida. (Minu 11.aastase pesamuna 2017.aasta nr.1 teatrielamus! 10st erinevast lavastusest.)
------------------------------------------
70. Kogudus - Lavakooli 28.lend/Von Krahli Teater
Kohe algusest hakkab eriliselt pihta ning terve alamus on kui retk nende noorte näitlejate hinge- ja mõttemaailma. Mõnus on nendega niimoodi tuttavaks saada ning hakata nende arengut jälgima. Koguduse ajaks on juba mingeid muutuseid varasemastki märgata. Paljuski nende inimeste isiklikel mõtetel ja arvamustel baseeruv tekst.
69. Magamistubades - Kell Kümme
Kahest Roman Baskini oma teatri omast lavastusest minu meelest parem. Seekord lava täidetud magamistubadega ning tegevus ka rohkem üle saali. Lugu ise ka natuke tugevam ja mitmed huvitavad nätlejad, keda viimasel aja tihti uuslavastustes ei näe. Ometi on kõik heas mänguvormis. Eriti meeldisid selle trupi naised. Sisulises mõttes polnudki midagi nii väga erilist, ikka see eksituste komöödia ja suheterägastik. Aga mäng ja lavastus tegid materjali paremaks kui see tegelikult oli. Meelelahutuslik, ilma erilise sügavuseta, aga selliseid tükke on ka vaja.
68. Lemuel Pitkini demonteerimine - NUKU
Ameerika klassika. Karm lugu ühest ullikesest. Ülihea muusika ja mõjuv atmosfäär läbi erinevate kunstiliste tööde - lavakujundus, valgus ja nukud (eri suuruses ja eri kehaosadeta vormid. Täiskasvanutele mõeldud nukuteater on täiesti arvestatav kunstivorm ja tekitab emotsioone, nagu iga teine draamatükk. Huvitav oli algusest lõpuni. Mõned kärped oleks võinud teha, aga mitte pikkuse või lohisevuse pärast, seda ei tundnud. Lihtsalt oli lõike, mis loo kontekstis polnud vajalikud ning seega oleks sellest saanud veel teravama.
67. Furby tagasitulek - Vaba Lava
Vadilik muhe huumor. Auteur ise lavastas ka. Huvitava trio kutsus näitlema - Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas - kõik "minu" näitlejad. Kõik pisikesed lood ei mõjunud ühtviisi tugevalt, aga sellest hoolimata oli päris mitu head leidu. Näiteks sääsepeletajad tuub muige näole kohe kui sellele mõtlen - suurepärane idee! :)
66. Me olime kodutütred - Eesti Teatri Festival/Saueaugu Teatritalu
Lugu ise meeldis ja meeldis Garmen Tabori mäng, aga midagi oli tollel päeval viltu Kristel Leesmendiga. Ta oli täiesti liimist lahti. Ei olnud üldse 100% kohal. Tema purjus naine oli täiesti ebausutav ja muidu ka kuidagi mittetemalikult eemal. Külli Teetamm mängis täiega üle ja Garmen hoidis ainsana ohje käes. Aga õnneks sellest ning Eesti kontekstis üsna ebatavaline teema - lesbiarmastus, andis kokku piisavalt suure elamuse, et teatriõhtuga rahule jääda. Saueaugul uus mängukoht ka - õues, keset metsa, kuhu need naistegelased ka tegelikult telkima ja jooma olid tulnud. Vaikselt siis hakkasid hämardudes alkoholi juues lõkke ääres need saladused haisema nii, et need tuli välja rääkida...
65. Lendas üle käopesa - Rakvere Teater
Ere näide järjekordselt kuidas ootused jube kõrgele kerida, et neid ületada ongi vaadates praktiliselt võimatu. Saaremäe mängis kuidagi maru edevalt, aga andis McMurphyle enda näo. Lichtfeldt oli täpselt nii hea karmi hullumaja peaõena, nagu võib üldse ette kujutada. Aga mõlemad olid castitud just enda tüpaažile sobivatesse rollidesse ja sellepärast ei olnud nende mängus sellist vajatavat põnevust. Selle eest olid kõik "hullud" huvitavad. Ja sealt tuli mitu VÄGA head rolli. Üldiselt oli natuke tagasihoidlikum versioon võrreldes näiteks omaaegse kultusliku Noorsooteatri versiooniga või on lihtsalt aeg nii palju edasi läinud, et standardid on tänapäeval teised. Omal ajal kui Merca Candy oma tissid paljaks võttis, siis oli see äge ja ehe ja rockenroll. Nüüdne Candy oli hoopis teisest mastist. Sellised pisidetailid loovad siiski tervikule vastava tunde. Terviku väärtust aga tõstis kõvasti lõpukujund, mis oli seotud nii hullu indiaanlase kui ka kurjuse kehastuse, ehk õde Ratchedi omalaadse sümbioosi sümboliga. Üks aasta meeldejäävamaid lõppe!
64. Tagahoovish - Emajõe suveteater
Huvitav Oskar Lutsu töötlus. Tegevus toimub kahes ajas vaheldumisi, kordamööda ja koos samas ruumis - ehk samas "tagahoovis". Lavastuslikult tugev, aga mõned rollid oli kahtlase väärtusega, samas Marje, Ingrid ja Liina tegid väga tugevad rollid. Ja eraldi väärib äramärkimist Reigo Tamm, kelle laul oli üks lavastuse tipphetki ja ta ise on tohutult sümpaatne. Kahju kohe Tartlastest, et ta nüüd Vanemuisest Estoniasse üle tuleb. Aga meil tallinlastel jällegi veab :)
63. Thijl Ulenspiegel - TÜVKA 11.lend/Rakvere Teater
Tüvka lavakooli viimase lõpetanud lennu parimaks tükiks jäi minu jaoks Thijl. Noor Saaremäe mängis väga hästi ja temale lisaks noppisin omale veelgi lemmikuid - Tanel mungana ja Liisu aadlipreilina ja Getter ja Mihkel ka ning mõned teisedki. Aga kõige meeldejäävaimaks kujunes kogu etendusest üks stseen - kui Thijl kahe naisega kordamööda ja koos tantsib. Getter Meresmaa laulab (temast saab lisaks näitlejale ilmselgelt ka laulja) üht Ehala ilusaimat laulu. Selles stseenis oli kuidagi kõik õige, kõik oli paigas ja see mõjus nii tugevalt, et siiani on meeles, kuigi nägin peaaegu aasta tagasi. Järelikult mõjus!
62. Tramm nimega iha - Endla
Tundub, et Ingomar Vihmar on leidnud tee ka minu südamesse. Nimelt tema Ameerika klassikute lavastused toimivad ka minu esteetika jaoks. Lisaks väga head rollid teevad Priit Loog ja Märt Avandi. Samuti Katis ning Kleeriski nägin mingeid uusi tahke, mida ma ei oleks osanud oodata. Lugu ise on ka klassika ning mitte asjatult.
61. Lembitu - Kuningas ilma kuningriigita - TeMuFi
Selle lavastusega mul on love-hate suhe. Ürgaeg, kus kogu lava keskel on suur "teleekraan"!!! Mida kõigele lisaks eriti ei kasutata ka - ainult lõpus drooni-shot... rikkus kogu tunde ära. Ja kui seda oleks siis kompenseeritud ratsutamise ja hobuste ning teiste loomadega, et ehedust ja vajatavat ajastut sisse tuua... aga ei. Näitlejad olid küll huvitavad ja mitmed neist tegid head rollid. Eraldi tõstaks esile Elar Vahter'i, kes õpib alles TÜVKA 12.lennul. Ja üllatavalt suure sammu küpsema näitleja suunas oli hüpanud Märten Matsu. Samuti Kristjan Lüüsi ja Jaune Kimmeli duetis oli jumet... Karl Laumets, Silver Kaljula, Ragne Veensalu, Karol Kuntsel, Artur Linnus, Jürgen Gansen jne... No tegelikult meeldisid peaaegu kõik :) Urmas Lennuki tekst oli ka mahlakas.
----------------------------------------
60. Mamma Mia! - Vanemuine
Ma ei osanud oodata, et see Mamma Mia lavaversioon võib mulle nii palju meeldida. Eestikeelne Abba oli eelkõige mõnus, aga palju väga häid kõrvalrolle tuli ka ja seda "muusikalist" - see oli üllatav - ja eriti - Merle Palmiste ja Andres Dvinjaninov! Lavastuslikult väga puhas töö, nagu joonlauaga formaadilavastus. Muusikalide puhul ilmselt teisiti ei saakski, sest draama, muusika ja tantsud peavad kõik tervikut täpselt teenima. Eks ta üks banaalselt lihtsake lugu ju ole, aga kui südame ja hoogsalt tehtud ning ilusasti lauldud, siis hakkab tööe ning mängib isegi hingekeeltel.
59. BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater
Mul on lausa kahju seda lavastust oma tabelis nii madalale kohale jätta. Kui kogu etendus oleks alanud Pätsu aknalt rääkimisega, siis oleks see tükk TOP10s garanteeritult. Kogu see filmimisjantimine tüütas ja olin juba käega löönud selleks ajaks kui sisu sisse tuli. Seda ülatavam oli Tapa raudteejaamast koju sõita ning tõdeda, et täna teisele vaatusele sai sealt kokkuvõttes positiivse elamuse. Nii palju leidlikke lahendusi ja silmailu ning isegi põnevat lugu. Tegelikult oli see lavastus mu tabelis isegi tunduvalt madalamal kohal, aga aeg teeb oma töö - ebameeldivused hakkavad ununema ning ehk aastate pärast alles jääbki ainult see hea :)
HINNANG 4
58. Perplex - PolygonTeater
Värvikas ja eriline materjal ning veelgi värvikamad ja erilised elustatud karakterid. Kõik neli näitlejat üllatasid, aga veelgi enam üllatas kui hästi hakkas selline indie-teatri tunnetus just sellises kohas mängides ja selliste vahenditega. Kogu see natuke sürr tervik oli midagi täiesti ainulaadset ja erakordset. Mis sellest kõigest veel suurte rahadega tehtult oleks välja tulnud... PolygonTeatri jalajälg Eesti teatrimaastikul üha kasvab ja süveneb.
57. Pollyanna - NUKU
Mait Jooritsa lavastus Nukuteatris tõi mulle pisarad silma. Nele on teinud järjekordselt väga hea kunstnikutöö ja lastelugu mõjub ilmselt tervele perele. Nukuteatril ilmselt tõeline hitt-lavastus, sest kõik kiidavad seda kui ühest suust. Peategelaseks on küll tüdruk, aga seal on ka üks krutskeid täis poisiklutt, keda kehastab väga vahvalt Markus Habakukk. Tiina Tõnis on muidu ka mu lemmikuid, aga siin pääses ta füüsiline koomikaoskus eriti hästi esile. Ja justkui tegelaselt, kellelt seda kõige vähem ootaks. Terve trupp on kuldaväärt!
56. Pärast proovi - Pikk Mari
Bergman, mis on natuke vähemtuntud tema teostest. Ja kui on Bergman, siis on ju ikka inimsuhted. Armastus ja või selle puudumine, kadumine... ja kindlasti ka laste-teema ühel või teisel viisil. Seda saab ka Pika Mari Fimimuuseumi lavale lavastatud tükist. Võib-olla ei puudutanud mitte niiiiiii palju, nagu Bermani puhul tavaliselt, aga väga head rollid tervelt triolt - Riina Maidre, Guido Kangur ja Anne Veesaar. Käisin seda vaatamas päeval kui Veesaarel oli sünnipäev ja sellepärast on veel eriti erilisust õhus. Aga see, et Riina Maidret nii vähestes rollides näha saab, see on lausa kriminaalne! Teist aastat järjest üks aasta tipp-naipeaosasid.
55. Linnukaupleja - Estonia
Matvere lavastatud ooper oli lavastuslikult võluv ja mängult mitmekülgne ja koomiline. Reigo Tamm särab Linnukauplajana sajaga, aga erilise show pakuvad "hajameelsed professorid" Jan Uuspõld ja Argo Aadli oma duetiga. Naera herneks on vist see sobiv väljend selle kohta :) Muidu ka ilus ja klassikaline. Matvere astus ise ka laval Austria joodeldajatega koos üles - lahe üllatus.
54. Nähtamatu daam - Ugala
Lembit Peterson käis külalisena Ugalas lavastamas ja ega ta ei teinud seda ilma asjata. Tulemus on suurejooneline. Kuigi ei midagi väga uut. Kaasatud Hispaania kunstnikud tõid seda vajatavat ehedust hisiaania materjali elustumisele. Koomiline ja kerge meelelahutus. Tore.
53. Tom Sawyeri seiklused - TeMuFi
Aasta parim lastelavastus tuli täiesti üllatavalt (liigagi?) tuttavast materjalist ning väga põneva kooslusega mängituna. Ja kõige lisaks väga põnevas kohas mängituna! Loodus mängis ise ka suurt rolli. Just tollel päeval kui mina käisin seda vaatamas oli tormieelne +30 kraadine leitsak ja tegelikult hakkaski suve suurim torm pihta just nimel hetkel kui pärast etendust autosse istudes ukse kinni tõmbasin. Ideaalne. Ja lavastus ise oli ka ideaalne. Laheda algusega - etenduse asukohaks oli Tartu seikluspark ja sealne ilmselt inspireeris ka Peep Maasikut, kes selle lavastas. Kuntsel oli äge Indiaani Joe. Ja Tom ning Huck - Silver Kaljula ja Kaarel Targo ilmselt ideaalseimad näitlejad praegusel hetkel Eesti teatrimaastikult just neid rolle mängima. Lisaks kõik tantsud ja laulud ja noored, alles õppivad näitlejad ja kogenud kolleegid - Anne Veesaar, Karol Kuntsel jne... Täiuslik suvelavastus. Kui poleks varem Tomi seiklustega kursis olnud, oleks hinnang olnud ilmselt 5 :)
52. Hamlet - Piip ja Tuut
Kuivõrd lahe võib üks kahe klouni mängitud Shakespeare'i Hamet olla - poleks kunagi uskunud! Läksin oma Shakespearoloogiga tema huvides seda vaatama ja olime mõlemad pahviks löödud! Piip ja Tuut ise on nii stiilipuhtad. Juba enne etendust Haide Männamäe on rollis ja askeldab seal Piibu ja Tuudu majas ringi ning suhtleb kõigi saabujatega. Mõnus, mõnus, mõnus teatrielamus - feelgood-teater ja selliseid elamusi tahaks palju tihedamalt saada. Lisaks veel Siim Aimla muusika ning tema enda musitseerimine seal. Ta esitab ka Shakespeare'i sõnadele ühe laulu, mis läks niimoodi hinge, et tahaks hullult seda veelkord kuulata. Ja mis laul see üldse on - müsteerium... aga see on ilmselt mu aasta lemmiklaul. (Kusjuures praegu kui lugesin selle aasta-edetabeli oma Shakespearoloogile ette, tahtis ta mu maha lüüa, sest see oli sellel üpris Shakespeare'i-rikkal aastal tema number 1. teatrielamus!)
51. Väljast väiksem kui seest - Endla
Ma loodan, et see oli lavastatud irooniaga... nimelt selline EKRElik madalalaubalisus, mis nende tegelaste suudest eetrisse voolas, häiris nii hullult. Kahjuks ongi see praeguse Eesti reaalsus, et sellised harimata ja kitsarinnalised inimesed meie seas toimetavad ringi... ja isegi on lastud riigijuhtimisele nii lähedale. Aga kahtlemata on see mingi rahva osa ja üldsegi vist siis mitte nii väga väike. Kuna seda kõike esitati nii tõsiselt, tekkis isegi kahtlus, et kas tõesti pole selles irooniat... see jäigi mind häirima ja isegi häirib natuke kuni siiani. Õudne. Valus oli vaadata neid rumalaid inimesi. Ja no tegelikult eks seal toodi ka välja, et raamatuid nad ei loe, haridus on olematu... Kogu trupp mängib lausa haiglaselt hästi. Eriti lõikas hinge seekord Karin Tammaru mäng. See mitte väga markeerivate vahenditega, ent ometi sügavalt ja pisidetailidega karakteri loomine, mis on tema rollideprismas täiesti erisugune tema teistest rollidest, ent samas väga psühholoogiliselt sügav ja täpsne algusest lõpuni.
----------------------------------------
50. Eine murul - VAT Teater
Tanel on jälle pisut eksperimenteerinud :) Vaimustavalt leidlik. Koomiline ja kurb. Trupimäng.
49. Don Quijote - VAT Teater
Toikka on laskunud oma fantaasial jälle lennata ning pannud selle kõik ühte lavastusse. Ja seda kõike on päris palju. Eriliselt heaks teeb kogu lavastuse Ago Sootsi ja Meelis Põdersoo karakterid. Soots teeb sellist akrobaatikat seal, mida ilmselt tavaliselt saab ainult tsirkuses näha. Kogu trupp on väga hea ja lustib materjaliga täiega.
48. Impeerum - Lavakooli 28.lend/Von Krahli Teater
Esimene kohtumine 28.lennuga andis koha ohjad kätte, milliste tulevaste näitlejatega tegemist on, sest nad rääkisid enda sünniloo ning ka selle, millist teatrit nad tahaksid hakata tegema. Tegemist oli pikematele erinevate suunitlusega stseen-lugudele ülesehitatud lavalooga. Mõned toimisid paremini kui teised, aga kõik oli huvitav.
47. Kangelased - Must Kast
Üks isemoodi üleehitusega lavastus. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis trupi juhendajaks selle looga oli Peeter Volkonski, kes andis 6-le näitlejale igale ühele 1 kuulsa kommunisti, keda siis uuriti ning kelle kohta koguti materjali. Lavastuslik ülesehitus oli selline, kus publik istutati kuute laudkonda. Kõigi lood olid enamvähem sama pikad ja seega jutustati ühe kaupa neid lugusid ja kui lugu räägiti, tuli muusikaline paus, mis muide oli veel üks selle aasta parimaid muusikalisi leide ning seejärel tuli uus näitleja oma looga. Kuni kõik kuus lugu sai kõigile laudkondadele jutustatud. Lisaks pakuti süüa-juua loo saateks. Lõpuks mõjusid kui peatükid Eesti ajaloost ning oli aru saada, et kogu loo tagamõtteks oli natuke ka panna vaatajat mõtlema kui mugavaks me oleme tänapäeval muutunud ja ideaalid ning nende eest võitlemine on uppunud selle mugavuse alla. Isegi kui see oligi kommunism ja need tegelased surid noorelt, siis nad elasid selle lühikese ajaga mingis mõttes täisväärtuslikumat elu. Koputas küll kuigi esmane reaktsioon oli kaitse - et mina küll selline ei ole, mina küll nii ei mõtle... tegelikult oleme ikka küll... ja kui ei ole, siis meie võitlus ongi selle mugavuse saavutamise suunas, mitte millegi suure suunas... pahatihti. Samas kas rahuajal ongi vaja teisiti... muidugi rahu on ka nähtus, mis ühel hetkel võib lõppeda ja mis siis... siis me pole valmis oma mugavustsoonist enam väljuma ja ongi kõik. Tegelikult võib seda teemat edasi arendada sellele, kuidas me oma lastele õpetame abitust... kõik teevad emmed issid ette taha ära ja asi mandub üha enam ja enam... sellest ka see -põlvkonna probleem, kes tahavad ainult põnevat tööd teha ja mängides ja saada selle eest palju raha või siis üldse mitte midagi teha.. ainult oma lõbuks elada... kõik see on omavahel seotud... ja selle juured võivad vanalt olla selles, mida Must Kast meile selgeks tahtis teha.
46. Bon Voyage ja teised valed - NUKU
Vapustav, vaimustav, üllatav, fantaasiarikas, hoogne, lühike ja terav. Tõeline meelelahutuspomm. Ärge kartke nukuteatri täiskasvanute lavastusi. See tund aega on väga hästi sisustatud tund aega. Te veel tänate mind hiljem, et seda soovitasin!
45. Eluhingus - Eesti Draamateater
Kammerlik kahe naise kassi-hiire mäng ühe mehe ümber, kelles nad mõlemad on ilma jäänud/jäämas. Tegemist siis mehe armukese ja naisega. Alguses tuleb üks teisele külla, ent olude sunnil jääb ööseks. Ja öösel on tunded erksamad ja jutud sügavamad... Kaie Mihkelson ja Laine Mägi teevad ühed oma parimatest rollidest. Millegipärast kohe pärast etendust olin sellest suuremaski vaimustuses kui praguseks, mil värske emotsioon on mõnevõrra tuhmunud.
44. Murru 422/2 - Kinoteater
Ekskursioon- ja osalusteater, mille käigus õpib natuke ka iseennast tundma - kuidas see ikkagi mõjub kui sind vanglasse kinni pannakse. Mis tunne on olla 6 sammu pikas väiksest õukuubikus. Kuidas Rummu vanglas kongis istumine võis tunduda... ja kogu aeg endiste vangide lood ja tunded kõrvaklappidest kõrvadesse voolamas. Pani mõtlema ja isiklikul pinnal paralleele looma.
43. Jäneseurg - Tallinna Linnateater
Lein on üks raske teema ja seda teatris vaadata ju ka väga ei taha. Antud juhul olin ka filmi näinud, kus peaosas oli Nicole Kidman. Aga Linnateatri lavastus läks ka hinge. Realism ja see olukord andis võimaluse kaasa elada. Lisaks veel palju kõrvalküsimusi, näiteks kuidas suhtuda inimesse, kes selles tahtmatult on süüdi. Ja kui palju sellel on vahet kui midagi nagunii enam muuta ei saa... kas ja kes sellest hiljem oma olemise paremaks saab kui sellest rääkida, vabandada, vabadust anda - saada.... Linnateatri tugev trupp ja mõtlemapanev lugu.
42. Minu India - Teater Kelm
Oi see oli lahe! Tõestisündinud lugu ja seda ehedam. Päris loos osalenud ka laval esitamas seda lugu. Lisaks Kelmikad ka. Üllatavalt küps ja terviklik lavastus. Natuke ka tantsu ja rohkem joogat, inimestevahelisi suhteid ja eriti õpilase ja õpetaja vahelisi suhteid, aga ka paarisuhe kui tegelikult on ju mõlemad paari liikmed ise isiksused ning elavad ühtlasi nii paari kui indiviidina. Ja lõppkokkuvõttes veel kogu see maailma mandumine ja prügi alla mattumine. Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Põnev lugu ja hästi tehtud!
41. Sinised kilesussid jalas - Tallinna Kammerteater
Indrek Taalmaa on tõeline koomiline talent! Monotükk, kus ta mängib mitut erinevat rolli ja see huumor tõesti töötab. Kartsin labasust, aga kuigi kohati ta seal riivab hea maitse piiri, siis otseselt seda ta ei ületa ning pakub ühe korraliku teatrielamuse! Kivirähk ju autoriks ja Kivirähk on nö. kindlapealeminek - selliste tekstidega.
---------------------------------------
40. Macbeth - Tallinna Linnateater
Henrik Kalmeti parim roll jäi ühtlasi ta luigelauluks Linnateatris. Kas tal oli nüüd vaja oma õpetaja kallal hambaid teritada ja seda oksa saagida millel istus - ma ei tea. Pole ka minu asi otseselt. Aga Macbethis oli ta tõeline keeristorm, mis hävitas kõik, mis ta teele jäi. Huvitavad videolahendused ja dünaamiline ning üle saali (ka publiku hulgas) toimuv etendus. Lavastuslikult väga huvitav. Tekst on tänapäevastatud ning osaliselt põnev ja isegi naljakas, aga on kohti kus see pole ka nii sobiv ja hea. Üsna mitte-Linnateaterlik lavastus. Rohkem Von Krahl. Trupp on tugev ja eriti jäid lisaks Macbethile meelde 3 nõida ja 2 kõnnikeppidega prouat.
39. Kuidas ma koera sõin - VAT Teater
Vene modernne klassika. Lauri Saatpalu särab oma monotükis. Palju mõtlemapanevaid detaile. Mõnevõrra elulist huumorit. Saatpalu paneb küll kogu oma hinge karakterisse, nagu see, kellega kogu lugu juhtub, olekski Saatpalu enda lugu.
38. Väga haige - VHK/Theatrum
Noored, keda juhendas Kristjan Üksküla teevad lausa imet, arvestades nende lavalisi kogemusi - päris hästi mängisid. Lisaks ajastule sobilikku laulu ja muusikat ka. Ning Moliere-i huumorit, mis kõik toimivalt esitatakse. Klassika ei pea olema kuiv, vaid võib ka selline - täis armastust, krutskeid ja lõbu.
37. Klarissa kirjad - Pärnu Suveteater
Kahe näitlejaga, teater kirjades. Mõelda vaid kui tugev võib olla armastus... mõned siin abielluvad ja juba väiksest tülist lahutavad. Tõeline armastus ei lähe katki ja seda ei raputa ei vahemaad ei miski.
36. Õpetatud naised - Lavakooli 28.lend/Eesti Draamateater
Lavakate võidukäik muudkui jätkub. Aasta viimasel kuul õnnestus näha ka Lembit Petersoni nendega lavastatud Moliere'i klassika. Töötas ja toimis ka tänapäeva kontekstis, kuigi peamiselt käisin noorte näitlejate pärast, et nende arengut otse oma silmade all nautida.
35. Krdi loll lind - Ugala
Ugala mängitud Tšehhovi töötlus rokib täiega. Kaasatud on ka Merle Palmiste, mis värskendab oma osalusega kooslust, aga annab ka väärtust omaette juurde. Kajakat uue nurga alt vaadata oli praeguses hetkes igatahes lahedam kui klassikalist ja kuna eelmistes, just nimelt klassikaistest versioonidest pole ka eriti kaua aega möödas, siis paralleelide tõmbamine andis sellele ümbertöötlusel veelgi ühe omapärase vaatenurga juurde.
34. Maailma ilusaim tüdruk - On Teater
Mõjuv lugu, mis on jutustatud omapäraselt. Kire, hoole ja armastusega tehtud. Päris lugu ühe tüdruku eluteekonnast läbi 7 mehe jutustuse, kes temaga elus kokku puutusid. Kurb ja valus, aga põnev ka.
33. Grace ja Glorie - Sundown Entertainment
Vapustavalt hea roll Ülle Kaljustelt! Ja Hilje Murel on samuti hea. Minu jaoks suurimaks (loe: ainukeseks) miinuseks oli see, et lugu oli mulle juba tuttav Ugala versioonist, kus kahte naist mängisid samuti mu suured lemmikud - Leila Säälik ja Kadri Lepp. Ent eriline mängukoht ja teatud lihvitus ning Ülle ja Hilje topprollid tõstsid Sundown Entertainment'i versioon isegi paremaks kui Ugala oma. Ugala versioon oli ka tunduvalt tõsisem, Ülle ja Hilje pakkusid tasakaaluks ka pilvede vahel päiksekiiri.
32. Othello - Vanemuine
Shakespeare. Andres Noormetsa lavastus. Väga tugevad rollid Sten Karpovilt ja Jim Ashievilt. Jim pole kunagi minu meelest olnud parem kui selles lavastuses, aga võib vabalt olla, et Sten ka mitte. Igatahes väga sügavalt läbitunnetatud rollid. Lahe võitlusstseen, huvitavad kostüümid. Lavastuslik tervik oli meeldejääv ja mõjus.
31. Suluseis - Vanemuine
Põnevalt omapärane lavastus Andres Noormetsalt. Hea trupp, kuhu oli kaasatud ka Leila Säälik. Kärt Tammjärv teeb huvitava ning omapärase, ent siiski tabava väikse tüdruku rolli. Tema senise lavatee parim roll minu arust. Lugu ise kõnetab just praeguses ajahetkes (rassism).
---------------------------------------
30. Kunst - Lavakooli 28.lend/Von Krahli Teater
Kolm lavakooli kutti mängivad selle modernse maailmaklassika nii ehedalt, nagu tõesti nemad oleksidki 200tuhhi maksnud valge maali ostnud mees ja tema 2 sõpra. Sander Roosimägi rollis on nii palju küpsust ja läbitunnetatust, nagu vanadel proffidel. Markus Truup pakub ühe monoloog-stseeni kus ta läheb nii ägedalt endast välja ja Joosep Uus on mõnusalt teistsuguna oma kahest lavapartnerist. Kõik kolm on täpselt õiged. Kunagine Draamateatri 3 mehega ja Ugala 3 naisega versioonid olid ka head, aga siin on mingit teistsugust ehedust.
29. Emadepäev - Ugala
Sketšidele ja stseenidele ülesehitatud lavastus on hoogne, humoorikas ning mitmeid tabavaid ja huvitavaid leide pakkuv 4 naisnäitlejaga emaduse eri tahke avav teatrielamus. Eks ju paljud kui mitte kõik tuleb ka elust tuttav ette, aga see on auteur Liis Aedmaal lahedalt ja märkitabavalt kokku kirjutatud ja lavastatud. Kõik neli laval lapsi, emasid ja vanaemasid mängivad naist teavad selgelt, mida nad teevad ja naudivad justkui kerge irooniaga seda :)
28. Kaks vaest rumeenlast - Tallinna Linnateater
Noorem Toompere külas Tallinna Linnateatris, lavastamas üht huvitavat ja ägedat road-lugu. Kohati sürr, kohati koomiline, kohati isegi hirmus :) Aga kõrgete kunstiliste ambitsioonidega. Natuke nagu Emir Kusturica, aga teatris. Ja teatris on see palju parem kui filmis. Argo Aadli energia on justkui mootoriks ja pagasnikust kiikab välja Hele Kõrve ning kõik need kreisid kõrvaltegelinskid veel kauba peale. Ainuke normaalne näis olevat Kalju Orro tegelane ja talle tehakse ka peaaegu ots peale. Äge on sellist asja teatris vaadata.
27. Primavera Paunveres - TÜVKA 12.lend/Ugala
Pepeljajev ühe aasta jooksul suisa teist korda Eesti teatris... milline hellitamine! Aga väga teretulnud - mõni teater võiks ta päris ära kodustada meile, et saaksime rohkem veel :) Samas need tema tööd lavakoolidega on nüüdseks juba eraldi ootamist väärt. Ja siis nad tulevad ja siis saab jälle vaimustuda - selles on praeguseks juba omamoodi armsat kindlustunnet. Ja Primavera Paunveres oli jällegi selline liikumise ja draama sümbioos, kuhu segatud seekord suisa Eesti klassikat, ehk Lutsu Kevadet ning maalikunsti ja isegi videokunsti ka. Elav, aga muutuv ja sisukas installatsioon. Justkui performanss, aga veel nii palju rohkem, et sellest saab emotsionaalse elamuse. Muusika oli ka nii äge, et jälle tekkis tunne, et oleks ise ka noortega tahtnud lavale jämmima minna... nagunii oli neid Tootse ja Arnosid seal mitu :)
26. Kaarnakivi perenaine - Endla/Kuressaare Linnateater
Kivirähk oma laheda ja temaliku huumoriga. Kuna minu keemiaga sellel tekib reaktsioon, siis tavaliselt tema näidendid ja raamatud mulle ka meeldivad. Ja see Endla ning Kuressaare Linnateatri ühiselt lavaletoodud EV100 sarja 50ndate Eesti lugu polnud erand. Loo nael oli Vanapagan ise! Ja teada sai ka midagi... nimelt, et vanapaganate naised on Stalini nägu ja tema vuntsidega. Lauli Otsar ja Markus Habakukk on kinnistumas minu lemmiknäitlejate sekka ja Avandi on viimastel aastatel täiesti uue hingamise leidnud laval - imetlusväärne! Nagu kambäkk... ja siin ta on jälle hea. Hoiatus - lisaks draamale nõiutakse ka! Kaarnakivil on erilised powerid.. kui keegi leiab ma ostaks ära :)
25. Aju jaht - Tallinna Linnateater
Diana Leesalu lavastused on tänaseks päevaks juba teinud talle nii palju reklaami, et kavatsen kõik tema lavastused ära vaadata. Aju jaht on samuti oma huvitavate kiiksudega, aga kõige ägedam selle lavastuse juures on ikkagi tõeliselt vinge kassi-hiire mäng Allan Noormetsa ja Indrek Ojari vahel. Ja nende ümber ja vahel tiirlev Piret Kalda! Usun, et selle elamuse hinnang oleks veel tunduvalt kõrgem kui ma poleks näinud juba Vanemuise versiooni sellest lavastusest ning kõik need sisulised üllatused ja pöörded poleks juba ette olnud teada. Aga väiksed üllatavad nõksud oli ikkagi veel juurde leitud. Eriti vinge oli veel see lõpp! Ja täpset enne tulede kustutamist vaid sekundiks Indrek Ojari kaval naeratus pani kui täpi i peale ning jääb kauaks meelde.
24. Teineteiseta - Vanemuine
Kammelik inimsuhtedraama, mida mängitakse praegusel hetkel ka maailma suurlinnade lavadel. Igas "lahkuminekus" on alati kaks poolt, kaks versiooni ja kui neid arutada distantsilt ei tea kuhu sellega välja jõuab - oht on isegi asjad selgeks rääkida ning uuest kokku liikuda või vastupidi - saada kinnitust, et see mis katki läks ei saanudki toimida. Tõnu Oja Vanemuises külas ja ex-armukest mängib Maria Annus ning poega Karl Laumets.
23. Gravitatsioon - Rakvere Teater
Soe, armas ja koomiline lugu vanadekodus elavatest inimestest. Kuigi nad teevad näo, et neile seal meeldib, aga neil kõigil on hinges igatsus oma koju, oma laste, lapselaste ja pere järel. Ent tuleb ka selle olukorraga hakkama saada ning olla nii õnnelik kui olukord võimaldab. Lisaks tuleb mängu meteoriit, mis alla kukub ja vanadekodust saab suure huvi fookus.
22. Kui seda metsa ees ei oleks - Kukruse Polaarmõisa Teater
Urmas Lennuki kirjutatud lugu sõgedast armastusest. Ülle Lichtfeldt mängib rikast parunessi, kes majanduslikult toetab Tšaikovskit, lootes tolle armastusele. Ent Tšaikovski ju oli homo ning pigem viskas silma hoopis parunessi pojale. Etendus kulgeb Tšaikovskilt kirja oodates. Kas ja kes kirja saab ja kui pime see armastus võib olla, sellest ka kogu lugu. Ja lugu on mõjuv ning üks stseen kus Ülle seisab laual, jääb kauaks kummitama. Vastuarmastuseta armastuses on nii palju traagikat, eriti kui keegi on Su tunnetega omakasupüüdlikult mänginud.
21. Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola - Endla
Olen kuulnud, et mõnede inimeste arvates oli see labane. Minu meelest küll mitte. Rahvalik ja jantlik, seadand küll. Aga lisaks hoogne, lahe, lõbus, täis värvikaid karaktereid ja mõnusat naermist meie esivanemate ja seega ka meie endi üle. Ago Anderson ja Indrek Taalma tütre ja emana, oma suurte tisside ja maanaistele sobilike tugevate kehaehitustega, rahaahnus ja harimatus, Tõnu Oja Endla trupis külas, mõnus muusikaline kujundus ning humoorikad laulud, vette kukkumine, kapsad ja Koidula ja nii-nii palju veel jäi sellest ideaalsest suveteatrist meelde. Mõnus lavastus, kus kõikides roliides ainult mehed.
--------------------------------------------
20. Gogoli disko - Ugala
Eriline lavastus, kus Ott Aardam on istutanud publiku Ugala keerdlavale ning näitlejad pannud mängima ümber selle. Teatrielamus, nagu karussellisõit. Küll üht küll teistpidi ringi ja ringi. Süda pahaks ei läinud :) Oleks vaid sisu ka sama hea olnud kui vorm. Mõned stseenid oli head ka, aga karakterid olid kirjanduslikus mõttes lõpuni välja arendamata (kõik peale Andres Noormetsa mängitud inimese) ning see hakkas tervikuna häirima. Hea, et head näitlejad neile tegelasetele siiski hinge sisse puhusid. Gogol Janek Vadi kehastuses, Murka -laul Rait Õunapuu esituses, kilekottidega Aastne Soro oma manageeritavale kaasa elamas, eestlased, kes on põranda alla pidanud minema, kurb Kadri Lepp, Manseti Mansetovitš, kurb Vilma Luik, Ugala bänd, palju põnevaid karaktereid ja milline oleks Eesti tänapäeval kui me oleks suure Vene tsaaririigi osa... need on Gogoli diskost esimesena meenuvad osised. Ott Kangurilt hea kunstnikutöö ka ja Ivari Põllult muusikaline kujundus (tema on ka dramatiseeringu autor). Ja kõik need erinevad sopid ja mängukohad, mis akside vahelt ja lava tagaseinast on kasutusele võetud - vau!
HINNANG 4+
19. Saraband - Eesti Draamateater
Olen seda juba ka varem öelnud, et Ester Kuntu on pannud Sarabandis vanad profid - Martin Veinmanni ja Jaan Rekkori tegema Sarabandis oma parimad rollid üle mitme aasta! Temas on mingi eriline x-faktor - Esteris siis. Lummav. Päris suur doos kurbust käib tema olemuslikkusega kaasas. Kuigi vajadusel raputab ta selle ka maha. Kuid Saraband ongi üks kurb näidend. Minu jaoks eelkõige isa ja tütre lugu (kuigi põhiliin on ilmselt Stseenid ühest abielust tegelaste Marianne ja Johani suhtest või õigemini kuhu nad enda eludega on jõudnud 30 aastat pärast "stseene" kui Marianne Johanile külla tuleb... Aga see isa ja tütre liin (Rekkor ja Kuntu), kus isa on isekalt tütart ajanud küll täitma unistusi, mida ta ise omal ajal realiseerida ei suutnud, ent samas ei taha ka temast loobuda, hoides teda enda juures justkui kinni... Aga lõppude lõpuks iga inimene elab ju iseenda elu ning kellegi pole õigust teistelt seda ära võtta. Laste puhul on see manipulatsiooniga võimalik... aga oi kui vaus võib olla selle kõige vastu vahtimist plahvatamine. Armastus võib mõnikord olla ka üks vastik karvane elukas. Saraband jäigi viimaseks Bergmani filmiks (15 aastat tagasi).
18. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater
Urmas Lennuki kirjutatud lugu kolmest eesti kirjanduse naiskangelasest, kes on oma mees-kaastegelaste varju jäänud ning nüüd elavad Peeter Rästase kehastatud Helduri vanaema sektsioonkappides ning tulevad sealt sobival hetkel välja omavahel vestlema. Muidugi jäävad nad Heldurile vahele ja siis alles hakkab nalja saama. Lisaks on kõval ka kurva alatooniga noodid. Muide siiamaani on nüüd kõnes kasutusel Maxima asemel Mahhima :)
17. Kolm talve - Eesti Draamateater
Pedajase ambitsioonikas lavastus, mis samaaegselt toimumas kolmel eri ajastul - pärast teist maailmasõda, kui Tito kommunistid tulevad võimule (1945), Jugoslaavia lagunemine ja Horvaatia iseseisvumine (1990) ja Horvaatia euroliitu astumine (2013). Ka Eesti kontekstis olid need ajastud pöördelised, väikeste nihetega etenduses toimuvate aegadega võrreldes varasemaks (teise maailmasõja lõpp, iseseisvumine ja euro kasutuselevõtt). Inimlikud tunded ja inimsuhted üldse on ju universaalsed ja globaalsed ja seega võis Eestiga paralleele ohtralt tõmmata. Seda nii sõjajärgsete teemade kui erastamisteemadega, armastuse ja vanemate-laste suhetega ning muidugi õnnetunde otsimise ja äratundmisega. Väga tugev trupp ja kuigi tiba võõrastav oli näiteks Ita Everit ja Guido Kangurit vaadata noorukitena, aga terviku nimel polnud sellel lõppude lõpuks eriti vahet. Niimoodi oli võimalik neid tegelasi viia läbi kõigi nende aastate. Meeldejäävaimad stseenid oli Liisa Saaremäel võimas ja emotsionaalne monoloog pruutkleidis ja Tõnu Oja ning Ülle Kaljuste vestlus õnnelikkusest.
16. Somnambuul - Rakvere Teater
Sulev Keeduse teatrilava versioon tema enda filmist kestis küll 4 tundi, aga oli emotsionaalselt nii tugeva psühholoogilise laenguga, et mina seda pikka kestvusaega ei pannudki tähele. Kusjuures minule meeldis just see lavaversioon tunduvalt rohkem kui film. Ju oli vaja seal majakas päriselt ka "kohal olla", et see nii tugevalt mõjuks. Kõik need Anneli Rahkema - Eetla jutustused ja Toomas Suuman'i majakavaht Gottfrid'i askeldamised. Väljaspool majakat on käimas veel teine maaimasõda ning justkui vägisi tungib see ka majakasse sisse. Imre Õunapuu sõduri falsetis laululõigud loovad atmosfääritunnetust omakorda juurde. Margus Grosnõi tegelase justkui võõrkeha - kammerliku psühholoogilise teatri musternäide, mis tegelikult on täiesti omapärane. Ja oh see viimane "uni", mille Eetla jutustab... Muinasjutuliselt lummav tervik, kus pahaendelisus on pidevalt õhus, aga ka armastus luurab ja luusib ringi. Vinge kunstnikutöö Vadim Fomitševilt!
15. Siuru õhtu 100 - Eesti Kirjanike Liidu teatriprojekt
Kabareeliku tunnetusega heategevuslik teatriõhtu, laulude, tantsude, naljade, loterii ja tõestisnidinud ajaloo elustamisega. Stiilne, südamlik, naljakas, muuhe, muusikaline etendus, mis tegi tuju heaks ning andis veel mitu kildu ajalooteadmisi juurde. Üks aasta parimaid ja vaimustavamaid truppe (nii palju lemmikuid koos)!
14. Paljasjalgne Debora - Kuressaare Linnateater
Eesti kirjandusajalootund. Urmas Lennuki huumori ja südamesoojusega kirjutatud (praegu seda tabelit kirjutades tekib tunne, et U.Lennuk on küll kõige töökam inimene eesti teatris :)). Lugu vanast (puna)luuletajast Debora Vaarandist, kes jõudis abielluda nii Aadu Hindi, Anton Vaarandi kui ka Juhan Smuuliga. Kusjuures Valgre kasutas oma "Saaremaa valsi" sõnadena Vaarandi luuletust "Talgud Lööne soos", mille too kirjutas Nõmme tuberkuloosihaiglas. Piret Rauk ja Merilin Kirbits elustavad südame ja hingega Debora vanema ja nooremana, ent aasta parimad meeskõrvalosad sünnivad just Andres Raagilt Juhan Smuulina ja Arvi Mägilt Aadu Hint'i kehastades. Vaimustavad karakterid ja hämmastavalt hea mäng! Raivo Trass on selle kõik nii osavalt ja ILUSALT lavale seadnud. Tema koostöö Jaak Vausiga tundub alati olevat täiesti tase omaette (alles hiljuti Rakvere "Maailma otsas" oli samuti ülivõrdeid vääriv... muide ka seal oli dramaturgiks Urmas Lennuk - järelikult kolme mehe ühistel töödel on suure tõenäosusega ka tulevikus jumet). Kogu lava on tabavalt justkui üks suur paat.
13. Üritus - Vanemuine
Üks aasta esimesi teatrikülastusi pani nii kõva jälje maha, et olin selle tüki lummuses terve aasta. Uusbergi mahlaselt fantaasiarikas lavastus. Eriline, sest publikult oli laenatud 3 esimest rida mängumaaks, tavalavale lisaks. Teater teatris on ikka võluv kontseptsioon ja Uku on kutsunud mängima ka need kõige tipumad - Aivar Tommingas ja Külliki Saldre. Lisaks ka mitmed muud suured lemmikud. Eraldi väärib veel äramärkimist Ott Sepp, kes teeb ühe aasta lahedamates kõrvalosadest (ja tal saetakse jalad seal maha!!! :)). Aga Aivar Tommingase "juubilar" on küll sellel aastal minu jaoks ületamatu meespeaosa! Selles oli kõike - koomikat, hoogsust, kurbust, partneritega mängu ja soolot. Võrratu!
12. Hüljatud - Vanemuine
Imeline lavastus. Uhke produktsioon. Kaunis muusika. Suurepärased lauljad. Dramaatiline, võimas ja poeb hinge. Ega eriti palju maad pole üht muusikali paremaks teha. Väga-väga rahul! Kaarel Targole veel eraldi aplaus!
11. NOДвенадцать - Lavakooli 28.lend/NO99
See Pepeljajevi lavastus on mu sees pidevalt muuskui kasvanud ja kasvanud. Ma ei saanud esialgu arugi kui head asja ma nägin. Vajas natuke seedimist ning vähehaaval hakkasin asju taipama, mida selles ideederohkuses kohe tähele ei pannudki või enda jaoks lahtimõtestada. Niivõrd mitmeplaaniline. Poeem ise, tantsud ja liikumine, karakterid ja kostüümid, muusika ja tempo - fantastiline ja fantaasiarikas. Tõeliselt eriline ning soovitaksin seda kahe käega. Ise kavatsen seda ka veelkord vaatama minna. Sellel lavakooli kursusel on nii palju head materjali ja saab olema hea täiendus eesti teatrile. Lisaks on nii tore, et nende baasilt Paide Teater käivitatakse. Seega on lootust, et nad kõik saavad ka tööd kohe pärast lavakooli lõpetamist (mul juba pilet taskus nende järgmisele tööle - Richard3).
--------------------------------------------
10. Beatrice - Vanemuine
Eesti oma scifi ja veel teatrilaval! Ja väga hea ning isegi usutav scifi! Filosoofilisi küsimusi tõstatav, mille keskele saab ka iseennast projetseerida ning esitada tegelaste valikud iseendale ning võrrelda neid tegelaste omadega. Ning see kõik on Vanemuise suurele lavale lavastatud loole vääriliselt justkui futuristlikult. Komponentidega, mida varem pole näinud ning suure lava võimalusi ning atmosfääriehitamise võimalusi ära kasutades. Nagu Londoni West End'i suurte eelarvetega tehniliste lahendustega suurlavastused. Selliseid meil siin Eestis tihti ei näe! Aga kõige olulisem ikkagi oli see sisu ning kuigi otsisin ja katsusin toppida oma küüsi siia ja sinna ääretaha, siis midagi ebaloogilist ja ebausutavat selles tulevikunägemuses mul lahtirebida ei õnnestunud. Braavo!
HINNANG 5-
9. Vaimude tund Koidula tänaval - Eesti Draamateater
Jällegi üks tükk, mille väärtus on mu sees vaikselt muudkui kasvanud. Minu jaoks toetub see lavastus kolmele tugevale sambale - esiteks mõnus lugu Kivirähkilt, kes on Undi ja Tammsaare tagasi toonud ning nende tuntud teostest ning isiksustest loonud täiesti uue teose. Teiseks mängukoht - kammerlikult pisike tuba Tammsaare majamuuseumis, kus näitlejad ja publik on teineteisele hästi lähedal ja need vaimud nagu liugleks meie peakohal ja meist läbi, jättes sinna elamuse ja vaimustuse. Ning kolmandaks just nimelt need näitlejad - Taavi Teplenkov ja Tõnu Oja. Taavi isegi aimab Unti järele päris tabavalt, seevastu Tõnu teeb Tammsaare tõsisemaks ja kurvemaks kui too on minu kujutluspildis. Taavi teeb ühe oma karjääri ja terve aasta parimatest meespeaosarollidest Matit mängides. Aga just Tõnu pani mind järeleuurima, et milline ikkagi Tammsaare päriselt oli... seda saab igaüks ise ammutada nii raamatutest kui ka väga mitmekülgsetest mälestussaadetest ERRi arhiivis, et luua oma pilt. Kahjuks siiski ei suutnud ma tuvastada kusagilt Tammsaare enda hääle salvestust. Kuid lavastus läheb teatrilukku minu jaoks kui üks 2017.aasta parimaid.
8. Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika - Eesti Draamateater
Nii mitmekülgne lavastus nooremalt Toomperelt, täis ideid ja mängulisust. Pikk (3 vaatust), aga põnev! Kristo Viiding teeb minu meelest oma senise lavaelu parima rolli, mis on üldse üks aasta parimaid meespeaosasid! Justkui road-teater teekonnast siit samas Londonisse ja mis seal suures linnas kõik juhtub ning millesse kõigesse üks inimene võib end mässida. Loost ei puudu ka Freddy Mercury ega loomulikult ka Suurbritannia kuninganna! Lisaks Viidingule teevad meeldejäävad rollid ka Inga Salurand ja Liisa Saaremäel. Tõeliselt positiivselt üllatab külalisena mängima kutsutud Nikolai Bentsler!
7. Uhkus ja eelarve - Lavakooli 27.lend/Endla
Eesti elust ja vene absurdist inspireeritud kreisi lugu, mis oli lausa hüsteeriliselt naljakas! Head komöödiat on väga raske kirjutada, mis ka päriselt naerma ajab ning see on küll aasta (ja võib-olla isegi üle mitme aasta) naljakaim komöödia! Kõik need väiksed lood, mis selles Mehis Pihla lavastuses peitusid ning mis veel kõigele lisaks on trupi enda kirjutatud - uskumatult lahe! Ja milline vaimustav trupimäng! Kõik nad olid ühtviisi head ja vaimukad. Lisaks said mängida mitmeid karaktereid ning eriilmelisi. Kilde lendas nii palju, et oleks vaja olnud kiivrit! :)
--------------------------------------
HINNANG 5
6. Viimane võllamees - Rakvere Teater
Nii tänuväärne kui teatrid võtavad oma mängukavva just praeguses hetkes maailma suurtel teatrilavadel lavastatavat dramaturgiat. Eks McDonagh ole eestlaste mõttes kindlapeale minek ka, sest tema tükid on meil armastatud ja oodatud. Ja ma ütleks, et olen vaatet suurim McDonaghi fänn siinpool Uuraleid, ent selle tüki lavaletoomise kontekstis selgus, et mul on konkurent sellele tiitlile - nimelt Võllamehe lavastaja ise - Üllar Saaremäe! :) Ja millise hoole ja läbimõeldud kontseptsiooniga ta selle seal Tapa-Loobu maantee ääres Loodi viljakuivatis lavale tõi! Ja lugu ise on täis üllatusi ning musta huumorit. Häid rolle - mängima oli kutsutud külalisena ka Raivo E.Tamm. Ja see kutsumine õigustab end igati, sest Raivo teeb ühe aasta parimatest peaosadest, ent minu jaoks veelgi mahlakamad rollid teevad kõrvalosades Velvo Väli ja Madis Mäeorg. Milline kameeleon on saanud Madisest! Ja no Velvo koomikusoon pumpab juba mitmendat aastat sellise hooga, et ainult vaata ja imesta ning imetle. See nende stseen Raivo ja surnuga oli küll nõksa perversne, ent ühtlasi ka kogu aasta koomilisi tippe.
5. Ja peaksin sada surma ma - Lavakooli 28.lend
LUMMAV! Regilaulud, vanad uskumused, unenäod ja jumalikkus ning ideaalne mängukoht augusti hilisõhtul, mis meeled on erksad just sellist asja vastu võtma! LUMMAV! Noorte näitlejate trupitunnetus ja endast kõik ja rohkem veel andmine! Olin vist natuke võrdlevas analüüsis kriitline kellegi suunal neist noortest, kuid tegelikult on nad kõik vajalikud, head ja tugevad mutrid selles tervikus. Eriti suur avastus oli Ursel Tilk ja üks teatriaasta lemmikstseene oli Ingmar Jõela ja Steffi Pähni tants. Ilo-Ann Saarepära regilaul ja Markus Truupi uni ning Teele Pärna ime... ja see kuidas mehed jooksid akendeta akendest paistvast rohelusest maja suunas ning naised olid uhketes õhtukleitides tõmmates joont alla pidulikkusele ja pühalikkusele. Ning kõige selle lavaletoomiseks kolme, ilmselgelt sama keemiaga Eesti tipplavastjaajude koostöö - Vapustav! Vaimustav! Vau!
4. See hetk - Tallinna Linnateater
Üks lavastus, mille vaatamaminemist ma jahtisin juba pikalt, ent siis võeti see mängukavast maha. Aga mu ootuseid muudkui kruvisid üles ja üles teiste, minu jaoks arvestatava arvamusega inimesed. Lõpuks toodi see hetkeks mängukavva tagasi ning ma sain selle ära näha... Olin juba üsna kindel, et eks sellise ootuse peale ole lavastusele kehv hinnang garanteeritud.... aga tuli välja, et see hoopis ületas kõik mu ootused! Alo Kõrve ruumi hästi ärakasutav lavastus ja veel nii rasket ruumi, nagu seda on Hobuveski. Kolme surema tulnud inimese lood, läbisegi ja asukohast (sanatoorium) tingitud ühiste punktidega. Tippnäitlejad tegemas oma viimaste aastate parimaid rolle ja üldse terve Eesti teatriaasta parimaid rolle - täiesti uskumatu, millega saavad hakkama Anu Lamp ja Margus Tabor! Eks neilt mõlemalt ole ka alati head rolli oodata, aga nii psühholoogiliselt läbitunnetatud karaktereid ei näegi igal aastal teatris. Anu oli küll vaid asendusnäitleja, ent tema tugevus ja see loost tulenev taust - täiesti müstiline, kuidas üks näitleja oskab ja suudab sellise rolli teha. Lisaks väga tugevad rollid ka Andrus Vaarikult, Piret Kaldalt, Maiken Schmidtilt, Epp Eespäevalt ja Kaspar Velbergilt. Mõnusalt ja eesti teatris üsna harvanähtavalt stambi ja stereotüübivabalt tehtud gay-paar Andruselt ja Kasparilt, See kurbus, millega Piret oma "SISEMISELT" maadleb mehe peatse surmaga - mängitud välja nii väheste vahenditega, ent ometi ilmselgelt. Tõeline psühholoogilise näitlemise ilutulestik! Ja see lugu ise - sügavalt kurb... kui me teatrikaaslasega lahkusime pärast etendust teatrist, ei saanud me kumbki sõnagi huulile tükk aega. Tüki mõju oli nii lihtsalt nii tugev.
3. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM
2017. aasta parim suveteater! Koomiline pärl! Fantastiliselt hea lavastus, kus tempo varieerub ideaalselt. Armastus ja jumalad, armukadeduse narrus, mäng ja tõde on vaid mõned märksõnad, mis esimesena meenuvad. Eks seegi ole omamoodi teater teatris, sest mida muud need kaks armukadedusest pimestatud meest seal oma naistele korraldavad. Mõis sobis ideaalselt selle tüki etendamiseks ja terve trupp oli imeliselt hea. Isiklikult meeldisid eriti Harriet Toompere ja Kristo Viiding, aga tõesti - nad kõik olid täiesti võrratud oma rollides. Ja lugu ise oli hoogne ja naljakas kui mõelda tervikule. Ardo Ran Varreselt järjekordselt märkitabav muusikaline kujundus veel kõigele lisaks. See on nii tänuväärne, et RAAAM neid huvitavate ideedega külalislavastajaid Eestisse toob - inspireerib kindlasti näitlejaid, aga ühtlasi annab ka publikule midagi "uut ja teistmoodi".
HINNANG 5+
2. Ivanov - Eesti Draamateater
Selline trupp on ilmselt võimalik kokku ajada vaid väga väga harva. Ja selline klassikalise näidendi värske, ent igati ajastulik lavastus õnnestub veelgi harvemini. Läbimõeldud igas mõttes ning täis huvitavaid ideid. Ilus ja väärikas. Kõik tükid loksusid ideaalselt kohale, et võiks sündida selline LAVASTUS! Võtab sõnatuks. Mitte midagi pole kritiseerida, ainult imestada ja imetleda, kuidas see on võimalik. 4 tunnine etendus on nii suure psühholoogilise pingega ja otsast otsani pungil häid misanstseene. Vapustavad rollid nii mitmetelt näitlejatelt ühest lavastusest, et kahe käe sõrmed ei piisa kokkulugemiseks! Ometi on tuttav materjal ja seda on enne tehtud samal laval ülimalt hästi. Kuid eelmise versiooniga ei teki võrdlustki, sest see on uus Ivanov. Ja see lõpp! Kroonib veel omakorda muidu niiiiiii-niiiiiiii head lavastust! Siiras ja kustumatu vaimustus! Eesti teatri TASE!
1. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater
Mõtlesin pikalt kumba kahest tippelamusest esimeseks tõsta. Praktilise Eesti ajaloo kasuks osutus see tunne, mida üliharva pärast elamuse saamist tunda võib ning mida tundsin just nimelt kui Tartu Uue Teatri saalist väljusin - seljataha jäi üsna pika kestvusajaga tükk, aga mul oli väga kahju, et see saigi nüüd läbi! Valdas selline rõõmujoovastus, et oleksin tahtnud karjuda kogu maailmale, millist etendust olin just näinud (tegingi seda FB vahendusel) ja mida kõigil teistel oleks ka võimalik näha! Oleksin tahtnud seda etendust veel vaadata edasi! Saada rohkem neid Kukerpillide lugudest inspireeritud stseene ja stseenikesi! Veel seda head ja huvitavalt seatud muusikat! Veel toidutegemisõpetusi! Veel lahedat huumorit! Veel ägedaid lugusid! Veel neid võrratuid ja hooga mängitud rolle ja rollikesi. Veel lavastajafantaasia kõrget lendu. Veel, veel, veel!
---------------------------------------
Huvitav on see, et 5 kõige kehvemat tükki vaatasin üksi ehk ilma teatrikaaslaseta. Ja 19st kehvemast 14 vaatasin üksi. Kokku 141st 43 vaatasin ilma kaaslaseta (kõrgeima hinnanguga neist "Hüljatud" ja "Saraband"), aga nagu näha, siis mind ümbritsevad inimesed tunnetavad paremini ära need madalama hinnanguga tükid. Minu 11-aastane laps käis minuga 10 korda koos teatris, 17-aastane käis 8 korda ning 22-aastane käis 13 korda. Lisaks sai kaht vanemat last saadetud koos pärast enda elamust neid parimaid tükke vaatama.
-----------------------------------------
40 lavastust, mis jäid ühel või teisel põhjusel nägemata, ent mida pean oluliseks välja tuua ning mille nägematajäämisest on kõige rohkem kahju (katsun uuel aastal selle vea parandada, juhul kui veel mängitakse ja mänguaeg sobib):
-----------------------------------------
Lõpetuseks ka edetabel siinses tabelis mainitud teatritest. Arvutusloogikaga, et 141.koht saab 1 punkti ja 1.koht 141 punkti. Liites numbrid kokku tekib järgmine tabel (seda on vaja selgitamaks aasta parimat teatrit 2017 Teatriaasta autahvli 3.osas.) Muidugi mõista pole otseselt võrdelised näiteks teater, millelt sai nähtud vaid 1 lavastus ning teater, millelt 10, ent elamusterohkust väljendab see aasta lõikes siiski. Kõikide teatrite ja teatrirühmituste eesmärk ei olegi mitmete lavastustega välja tulla. Riiklikel repertuaariteatritel on selles mõttes muidugi eelis ja seda näitab ju ka see alljärgnev tabel. Kuid panen selle siiski aasta parima teatri väljaselgitamisel võrdsemasse vormi. Selgitan seda autahvli järgmises, ehk viimases osas.
1. Vanemuine (1133)
2. Eesti Draamateater (1018)
3. Rakvere Teater (795)
4. Endla (660)
5. Ugala (657)
6. Lavakooli 28.lend (652)
7. Tallinna Linnateater (650)
8. Von Krahli Teater (496)
9. NUKU (467)
10. VAT Teater (419)
11. Kuressaare Linnateater (244)
12. NO99 (241)
13. Tartu Uus Teater (224)
14. RAAAM (211)
15. Must Kast (207)
16. TÜVKA 11.lend (175)
17. TeMuFi (170)
18. Theatrum (162)
19. Teater Kelm (153)
20. Kukruse Polaarmõitsa Teater (151)
21. Tallinna Kammerteater (146)
22. Emajõe Suveteater (137)
23. Lavakooli 27.lend (135)
24.-25. Eesti Kirjanike Liidu teatriprojekt (127)
24.-25. Kell Kümme (127)
26. Vaba Lava (122)
27. Varius (117)
28. TÜVKA 12.lend (115)
29. Sundown Entertainment (109)
30. On Teater (108)
31. Pärnu Suveteater (105)
32. VHK (104)
33. Kinoteater (98)
34. Piip ja Tuut (90)
35. Estonia (87)
36. Pikk Mari (86)
37. PolygonTeater (84)
38. Eesti Teatri Festival/Saueaugu Teatritalu (76)
39. Apollo Kino (68)
40. Teatribuss (60)
41. Ajaloomuuseumi teatriprojekt (52)
42. Eesti Kontsert (45)
43. LendTeater (40)
44. Komöödiateater (38)
45. Tõstamaa Mõisateater (30)
46. Lavakooli magistrandid (21)
47. Point (15)
(Ülalkasutatud foto on Tartu Uue Teatri oma)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar