Rakvere Teatris tuli lavale üks väga suure publikumagneti potentsiaaliga - pesueht ja stiilipuhas briti krimifarss, kus amatöörteatri trupp toob lavale uue lavastuse, ent absoluutselt kõik, mis võib nässu minna - nässu ka läheb. Dekoratsioonid lendavad, näitlejatel on eluohtlik laval olla, lava taga töötavad inimesed haaratakse mängu ning kõikide nende lavaliste segaduste vahel toimub ka tolle trupi etendus, kus selgitatakse välja mõrvarit, kes mängitavas näitemängus süüdlane on?!
Esietenduse publik möirgas üha suurema hooga naerda ja eks minagi läksin sellega kaasa, kuigi otseselt "minu huumor" see võib-olla polnudki (seevastu minu teatrikaaslane oli ilmselt saali häälekaim naerja :)). Head näitlejad, hoogne lavastus, üllatused ja ootamatused ning kõike kroonimas (vara küll veel öelda, aga) ilmselt aasta üks naljakamaid stseene, millest vaheajal rääkisid nii inimesed ees, taga kui ka külgedel - järelikult läks see tõeliselt hästi korda!
Ei väsi kordamast, et nii tänuväärne on kui Eestis tuuakse lavale just praegusel hetkel maailma lavalaudasid vallutavaid näitemänge. Antud juhul on tegemist üsna üllatava hitiga Inglismaalt, mis on sealses teatriruumis korjanud kõikvõimalikke auhindu (muuhulgas ka Euroopa mandri kõige säravaima - Olivier'i... parima uue komöödia kategoorias). Lavastus oli Inglismaal nii popp, et kolis muudkui suuremasse ja suuremasse teatrisse ja sellele tehti ka nö. järg - "Peeter Paan läheb nässu". Praegu mängitakse seda West Endis ning on jõudnud ka laia maailma - eelmisel aastal lavastati tükk ka Broadwayl (seal lavastas selle muide J.J.Abrams, kes on ilmselt kõige tuntum "Star Wars" ja "Star Trek" filmide režissöörina). Ja nüüd juba ka Rakverre! Rakveres tõi selle eksimuste komöödia lavale "Rakvere oma tüdruk" Elina Purde. Kui mu mälu mind ei peta, siis praeguseks on see tema teine lavastus Rakvere Teatris. Eelmine oli H.Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka toona mängisid tema lavastuses peaaegu kõik samad näitlejad, ainult Helgi Annasti ja Liisa Aibeli asemel on seekord kaasatud Anneli Rahkema ja Tarmo Tagamets.
Tegelikult on selline "lavaliste segaduste" komöödia täiesti omaette žanr. Vahelduva eduga neid ikka tuleb ka meil Eestis lavale ja selliste sobivate mitmeaastaste pikkade vahedega ei tüüta need ka ära (otse vastupidi - on lausa oodatud!) ning ikka ja jälle naerutavad, kuigi otseseid nö. "uusi" nalju ju nendes eriti polegi ning naljad ei olegi mitte niivõrd tekstilised kuivõrd pigem puhas situatsiooni- ja karakterikoomika. Mitmed aastad tagasi näiteks meenub NO-teatri Ojasoo/Semperi lavastatud Frayn'i "Võtame uuesti!", mida olemuslikult võib sarnaseks liigitada. Toona mõjus see, et publiku vaadet keerati küll laval toimuvale küll lava taga toimuvale (ka 90ndatel Pedajas Draamateatris lavastas sama materjali pealkirja all "Lavalised segadused"), aga Rakvere Teatri Eesti pinnal täiesti uus materjal "Hullemast hullem" võlus sellega, et seda kõike mängib professionaalne teater, kes mängib "amatöörteatritruppi", kes on toomas lavale kriminulli "Mõrv Havershami Mõisas" (1920ndatel toimuva, Agatha Christie Hiirelõks'u taoline üllitis). Ehk ikka vindi otsa keeratakse veel vint, mille otsa veel vint ja siis alles vintide keeramine lahti lähebki... Selles "mitte-proffide" tegutsemises on midagi nii armast ja püüdlikku, kuigi neil kõik pidavalt nihu läheb, et tekib justkui omaette tasand kogu naljatamise ja äparduste jadale lisaks - nad tahavad ju anda endast parimat. Ja seda mõnusam kindlasti ka näitlejatele, ehk pole vaja lihtsalt nalja teha, vaid mängida kedagi, kes mängib kedagi, kes tegelikult tahab oma asja teha tõsiselt, aga lihtsalt justkui "kukub" naljakas välja. Ja publikuna oleme meie ju ka publik, kes on pealtvaatajad nii lavastusele kui lavastuse lavastusele... capisce?! :)
Ma küll ei tea, kuidas seda tükki tegelikult oli lavastada, aga vaadates tulemust, tekib tunne, nagu näeksid seda mõnu ja proovide lõbusust, mis sellise pöörase lavastuse valmimisprotsessi võis saata. "Paneme siia sellise asja", "lõhume selle siin ära", "kuku maha nii või kuku naa", "tõmba siis kardin eest", "võta vaas võtmete asemel", "hoia sina läbi seina küünlaid", "paneme su kappi sellises asendis" jne jne jne. Lavastus kubiseb pisikestest naljakatest detailidest - suurem osa sinna sisse kirjutatud, aga võib arvata, et just tegijate võimekusele ning eelkõige just selle trupi näitlejate tüpaažile omakorda loos veel mõned naljakad lisanaerud. Mul on kodus praegu väikestviisi nukufilmi töökoda - noorem tütar käib Nukufilmi lastestuudios ning toodab nüüd igal vabal hetkel oma vaimusünnitust. Ka selle nukufilmi tegemise juures on loomeprotsessi kõige lõbusamad küljed just nimelt avastuslike detailide lisamine - näiteks kui jänes tõmbab porgandi maast välja, võiks sinna jääda ju must auk ning keegi võib sinna sisse kukkuda või kui tegevuse taustal on tiik ja sellel on part, siis samal ajal kui toimub põhitegevus võib taustal pardiga midagi juhtuda või kuu naeratada/tähed vilkuda/porgandite pealsed liikuda jne jne jne.
Lisaks on kindlasti ka sellise "Hullemast hullem" materjali eduka lavastamise eelduseks otse vastupidine näitemängus toimetavale trupile - see peab olema ülimalt professionaalne ning hästi koostöötav trupp, vaid siis tulevad head ideed ja naljad päriselt ka välja ning jõuavad kohale. Lisaks peab olema palju usaldust nii lavastajal näitlejatele kui vastupidi. Ja täiesti teise tasandi, ehk kõrgema tähenduse ja tähtsuse saabki siin ansamblimäng, sest kõik peavad mängima täpselt (kuigi mõned konarused annaks vabalt ka lavastuses lavalmängiva ebaprofessionaalse trupi süüks ajada :)) ja lisaks teineteist toetavalt igal hetkel ning lisaks veel teisi mitte üle mängides ega ka alt vedades, sest muidu võib tõesti keegi päriselt ka haiget saada. Ja see Rakvere Teatri tõeliselt profil ja heal trupil õnnestub väga hästi!
Kuigi sellise komejandi naljad on kohati lihtsakesed ja kohati ka jämedakoelised (sobib muide ideaalselt ka lastele, sest midagi roppu selles pole! Saadan enda 11, 17 ja 22 aastased järelkasvud ka kõik seda vaatama), on palju ikkagi kinni selles kuidas neid nalju ja kogu koomikat ja sekeldusi serveeritakse. Antud juhul on see lausa kogu nalja võti. Kuigi mõned sõnalised ja peenemad huvitavad viited on ka, näiteks on kasutatud muusikalise kujundusena tuttavate krimisarjade - Sherlock Holmes, Poirot, Pink Panther ning isegi Titanic-u "My heart will go on", ent enne etenduse tegelikku algust teeb tükis mängitava tüki lavastaja (Eduard Salmistu) sissejuhatuse, kus ta muuhulgas mainib, et tema ise on ka lavastuse muusika autor - väike vaene harrastusteater - ikka tuleb lavastajal kõik tööd ise ära teha... kõige lisaks ka peaosalist, ehk mõrvauurijat mängida... :)
Ja kuigi lavastajana oli see, viimastel aastatel justkui laval mingi värske hingamise leidnud Salmistule tüüproll, siis selline lisatasand, et ta mängib lavastajat, kes mängib lavastuses mängitavas, oma lavastatud lavastuses veel omakorda uurijat, see andis talle kätte partii, millesse panna ka uudseid mitte-Salmistulikke noote. Tema kõrval tõuseb teiseks peategelaseks trupi "naisnäitleja", kes lavastuse lavastuses hoopis meest mängib. Täiesti võrratu koomilise pärli pakub Silja Miks selle silutud mustade juuste, vuntside ja rinnakarvadega mehena, kelle õde (alguses Ülle Lichtfeldt, siis Anneli Rahkema ja siis kordamööda ja korraga nad mõlemad) on seotud nii ühe kui teise mõrvatud tegelasega. Silja teeb rolli nii stiilipuhtalt, et isegi kui "justkui kogemata" naiselikult kiljatabki - näiteks liftipõrandast läbi kukkudes, siis just nimelt see, et ta neid eksimusi lavastuse lavastuses "naiselikkuse reetmiseks" nii vähe teeb, tekitab omakorda tunde, kui tõsiselt ikkagi need amatöörid seal oma asja teha tahtsid... mis on juba iseenesest koomiline, aga on ühtlasi oluline, et kogu see jämedam koomika tööle hakkaks ja mõjule pääseks. Kolmanda eriliselt tugeva koomilise pärli pakkus minu jaoks Tarvo Sõmer. Midagi uut nägi ka tema mängus seekord ja see on alati väga positiivne nähtus. Tegelikult on tal siin suisa 2 kõrvalrolli (selles lavastuse lavastuses), aga mõlemas neis on tal isemoodi särts sees. Ja kui näitlejal õnnestub mängida näitlejat, kes peab mängima näitemängus lavastatud näitemängu kahte erinevat tegelast, see on juba midagi! :)
Terve ansambel kõndis kui ühte jalga. Ülle ja Anneli oma tuntud headuses, Peeter Rästas rollile sobivalt amatöörlikult justkui deklameerides teksti edastamas ja Tarmo Tagamets ning Indrek Apisin omalt poolt kogu koomikale hoogu lisades teistest erinevate inimtüüpidena, kes mängib ja kes on sunnitud mängima lavastuse lavastuses mingit "karakterit"...
Vaid heas ansamblis saavad õnnestuda ka sellised naljad, millele sissejuhatuses viitasin - see millest publik kihas vaheajal ning mis suurte kuldsete tähtedega Eesti komöödiataevasse on nüüd kirjutatud :) Nimelt see kuidas "lahkub" Ülle Lichtfeldt lavalt pärast esimest korda teadvust kaotanuna... Terve saal rõkkas naerust! Ja kui siis veel ka kardin eest võeti ja kogu truppi seal taga aktsioonis nägi, ning kõige ees veel teadvusetu ja aluspesus näitlejanna, jalad harki, külili maa ja taeva vahel! Seda lihtsalt peab ise nägema-kogema! :)
Lisapunktid tulevad veel koju mitmetasandilise ja mitmeti laguneva lavakujunduse eest Marion Undusk'ilt ning lavavõitluse ja pantomiimi tandemile Rein Oja-Aleksander Eelmaa! Mis mõrvamüsteerium see on ühes briti mõisas, kus mõõgad on seinal ning ühtki mõõgavõitlust ei toimu, onju! :) Sellel ajal ju telekat polnud meelelahutuseks... ikka natuke vaja ju ka vehelda... ja kui madalaeelarvelise lavastuse butafooriaks olnud mõõkadel terad ära kukuvad, siis ei saa ju lavastus seisma jääda... vehklemine läheb täies hoos ka mõõkade käepidemetega edasi! Samuti ei katkesta seda näitemängu kulgemist, ei põranda allakukkumine, näitlejannade teadvusekaotused, sest kui vaja võib peategelaseks olla ka "naiselik" kellakapp, mis voodinaljal siruli.. mis siis sellest, et peategelast mängiv lavastaja juba ammu nutab või suurem osa trupist lavastuse lavastuses viski asemel kasutatavast "lastele kättesaamatus kohas hoitava" kemikaali joomisest juba päris selget mõistust enam ei oma :)
Hinnang: 4 (Mul polegi midagi kritiseerida. Kõik toimis. Naljad ise polnud sellised targad ja teravad, ega nutti või mõtlemist vajavad. Tegelikult ei ole sellised farsilikud komöödiad üldse minu rida, aga näidendi ideederikkus, lavastaja tempo valdamine, täpsus ja detailide tervikuks koondamine ja näitlejate ennastunustav hoogne mäng tõstis seekordset elamuslikku väärtust tunduvalt! Lisaks on nii tore, kui tükk juba enne selle tegelikku käivitust pihta hakkab, ehk teatri algust hoiatavate kelladena kasutati tuttavat krimi-sarja muusikat ning lavastuse lavastuse lavastaja tänas minu peakohale prožektori põlema pannes "lavastuse metseeni", et kogu see etendus üldse toimuda sai :) "Metseen" on oma rahapaigutusega igati rahul! :) Mis siis sellest, et "paar" "väikest" viperust sisse tuli ;) Eks see prožektor seal põles korraga 4 inimese peade kohal, seega lisaks minule ilmselt tundsid veel 3 või rohkemgi, et nad on tähtsad ninad saalis... ja seda juba enne tüki tegelikku algust... Mõnus oli ka teatrist lahkudes tunda, et Su meel on argipäevast täiesti ära lahutatud ning tuju hea ja mõnus neid nalju ja lahedaid lavalisi segadusi ning jamasid veelkord meenutada ja üle naerda... nagu tõelisel rock-kontserdil kus kitarr pekstakse ribadeks ja trumm lüüakse sodiks ning klaver süüdatakse põlema - seda tasub juba igaühel endal vaatama minna kui palju sellest lavast seal üldse alles jääb sellise teatriturpi "kätes" :) Aga hoidke piip ja prillid! Ja soovitatav on ka kiiver pähe panna, sest "kilde" lendab ja mitte vähe!)
PS. Kõik kes lavastuses mängitava lavastuse tegelasi mängivate harrastusnäitlejatega soovib täpsemalt tutvuda, saavad seda teha Rakvere Teatri FB-lehel!
-------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
H. Lewis, J. Sayer, H. Shields "The Play That Goes Wrong"
HULLEMAST HULLEM
Eksimuste komöödia
Lavastaja Elina Purde
Kunstnik Marion Undusk
Lavavõitlus Rein Oja (Eesti Draamateater)
Pantomiim Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater)
Tõlkija Silja Ild
Osades Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Proovid on lõppenud, kostüümid on valmis, lavakujundus paigas, tekst peas. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult sisse harrastajate uuslavastuse „Mõrv Havershami mõisas”. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks.
Kuid kuidas etendada 1920ndate mõrvamüsteeriumi, kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile.
Lavastus toob vaatajani kõik peened nüansid, millest sõltub teatriime võimalikkus. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.
Esietendub 19. jaanuaril 2018 Rakvere Teatris.
Lavastuses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar