Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2016/17

Kultuuriajakiri "Teater. Muusika. Kino"-l on vahva traditsioon igal aastal jaanuarikuu numbris avaldada teatrikriitikute kokkuvõtvad arvamused möödunud tervikhooajast (teatrihooaega loetakse peaaegu terves maailmas natuke teisiti kui "kalendriaastat" - sügisesed esietendused seega lähevad arvesse järgmise aasta ankeedis). Selleks saadetakse ajakirjast ankeet küsimustega ning spikriks nimekiri sellel teatud hooajal esietendunud lavastustega. Olen igal aastal TMK numbritest juba 90ndate keskelt peale just selle teatriankeedi numbri alles hoidnud. Mõnikord on olnud huvitav järgi vaadata sealt asju.

Ka minul oli au seekord selles küsitluses osaleda. Kokku 25 inimest on ankeedile vastanud (teiste seas Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Madli Pesti, Ivika Sillar, Lea Tormis, Keiu Virro jne) ning ajakirjas on need kõik ära trükitud. Hea võimalus näiteks saada vihjeid just neilt, kelle arvamused juba nähtud lavastuste osas natuke kattuvad ja alati tuleb välja ka selliseid asju, mis on kuidagi kahe silma vahele jäänud või jäänud ootama seda lüket, et kellegi hea soovituse jõul seda vaatama minna... Kuna mul on kombeks pikalt kirjutada, siis saatsin igaks juhuks TMK-le 2 versioon - 1 lühema (2 A4 lehte) ja teise pikema (3xA4). Ajakirjas trükiti ära see lühem versioon, aga tahaksin ikkagi vähemalt teatrihooaja mõjuvaimate rollide kohta ära tuua ka pikema versiooni, seega panen selle siia blogisse, segatuna ajakirjas avaldatud versiooniga.

Lisaks (edetabelite koostamise fanaatikuna) lugesin kõigi vastustest kokku erinevate lavastuste mainimiste korrad kahele esimesele küsimusele vastatud vastustest (1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias ja 2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.) Kui sama inimene mainis üht ja sama lavastust mõlemale vastuseks (sest need on ju ikkagi eri nurga alt küsitud), siis arvestasin siiski seda ühe korrana. Lisaks lugesin kokku ka kolmandale küsimusele vastatud nimede mainimiskorrad (seal küsiti - Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17). Kuna 25 inimest on näiteks märgatavalt suurem arv inimesi kui Teatriliidu aastanominentide ja võitjate otsustajate kamp, siis näitavad ehk selle TMK teatriankeedi tulemused rohkem ja pareminigi, mis tegelikult teatrit palju ja laiahaardeliselt vaatavatele inimestele korda läks. Toon siin nende edetabelite tipud ära.

Parimad/olulisemad lavastused ja lavastatud dramaturgia:

1.-2. Murru 422/2 - Kinoteater
1.-2. Nodvenatsat - Lavakool/NO99
3.-4. Peks mõisatallis - Must Kast
3.-4. Somnambuul - Rakvere Teater
5.-11. Ei tao - Kinoteater
5.-11. Kolm talve - Eesti Draamateater
5.-11. Ma pigem tantsiksin Sinuga - RAAAM/Vaba Lava
5.-11. Physics and Phantasma - Kanuti Gildi Saal, Teaterhuset Avant Garden, Inkonst, MIMstuudio
5.-11. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater
5.-11. Päev pärast vaikust - NO99
5.-11. Väljast väiksem kui seest - Endla
12.-15. Emadepäev - Ugala
12.-15. Midagi on viltu - Kammerteater
12.-15. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM
12.-15. Revolutsioon - NO99

Mõjusaim lavaline kohalolu:

1. Lembit Peterson - Isa
2.-3. Iggy Lond Malmborg - Physics and Phantasma
2.-3. Martin Veinmann - Saraband
4.-6. Anneli Rahkema - Somnambuul
4.-6. Ester Pajusoo - Mäed
4.-6. Jaan Rekkor - Saraband
7.-17. Aarne Soro - Furby tagasitulek
7.-17. Aleksander Eelmaa - Sümfoonia ühele. Allegro con moto
7.-17. Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad
7.-17. Harriet Toompere - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Kristo Viiding - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Peeter Tammearu - Köster
7.-17. Piret Laurimaa - Hedda Gabler
7.-17. Raho Aadla - Di
7.-17. Raho Aadla - Mina olen Ra
7.-17. Rain Simmul - Jäneseurg
7.-17. Taavi Teplenkov - Vaimude tund Koidula tänavas


Minu enda ankeet tervikuna nägi välja selline (teiste omi saab lugeda ajakirjast):

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Käima lükati Eesti 100 teatrisari. Esimene mari sellelt põõsalt oli veel natuke hapu, aga ootused ja lootused on suured järgnevatele. Hea on tõdeda, et uusi huvitavaid Eesti näitekirjanikke on viimastel aastatel tulnud (Jaaks, Rekkor, Põld, Piik, Põldma, Lill, Liivak, Aedmaa, Koppelmaa, Maaten/Roover, Leesalu ja M.Pihla) ja tuleb sobiva kiirusega juurde nii lavakoolist kui Drakadeemiast. Ei saa just öelda, et autoriteatril oleks päris põuahooaeg, ent ometi tahaks veelgi rohkem omaloomingulavastusi. Eriliselt hea meel on, et noored naised lavastavad teatrites üha rohkem. Üldine tase mõjuvate teatrielamuste pakkumises on viimasel paaril aastal kvantitatiivselt minu jaoks hüppeliselt kasvanud. Kindlasti on ka enda valikud osutunud paremaks, aga kahtlemata on ka üldine tase kõrgemale tõusnud (päris pettumusi on vähe ja üha harvemini).

Koreograafilist teksti nägin kahjuks sellel hooajal vähe ja selle kohta ei oska palju sõna võtta. Minu jaoks on uus huvitav nähtus Raho Aadla ja kavatsen tema tegemistega end rohkem kurssi viia. Tallinna Tantsuteatrisse tõmbab ka kui magnetiga. Ainult ängi ja eneseavastuslikke asju eriti ei taha vaadata. Ilusat ja huvitavat „koreograafiat“ tahaks rohkem ka nüüdistantsu.

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Mul on lihtne välja tuua 4 lavastust, mis minu jaoks nähtud hooaja 88st erinevast uuslavastusest kõige suurema tervikelamuse andsid – kui nimetada vaid 1, siis nii parim ja põnevaim kui ka üks olulisimaid oli Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“ (lavastaja Ivar Põllu). Ent tahaksin välja tuua veel 3 - Lavakooli „Ja peaksin sada surma ma“ (lavastajad Kolditsad ja Türnpu); RAAAM-i „Praegu pole aeg armastamiseks“ (lavastaja Salimsjanov); ja Tallinna Linnateater „Inimesed, kohad, asjad“ (lavastaja Leesalu). Eraldi just puht lavastusliku külje pealt olid ka väga erilised ja põnevad tööd Andres Noormetsa „Suluseis“, Ott Aardami „Gogoli disko“ ning Saša Pepeljajevi „Nodvenatsat“. Nodvenatsat muudkui kasvab ja evolveerub mu sees edasi ning ilmselt ei aita muu kui minna vaadata seda veelkord! Sulev Keeduse Somnambuuli ei saa ka mainimata jätta. Kusjuures teatris meeldis palju rohkem kui kinos.

3. Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17.

(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus).

Lembit Peterson ja Liina Olmaru lavastuses „Isa“. Kogu trupp, aga eriti Kristo Viiding ja Harriet Toompere lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, Taavi Teplenkov (ja Tõnu Oja ikka ka) „Vaimude tund Koidula tänavas“ ja milline vaimustav võlu on Ester Kuntul „Saraband“is, kus ta paneb vanad profid - Martin Veinmanni ja Jaan Rekkori tegema oma üle mitme viimase aasta parimad rollid. Meeldis Helen Rekkori lavastus ja eriti Tiina Mälbergi roll selles, kuigi lugu ise mitte - „See kõik on tema“. „Eluhinguse“ naistandem. Arvi Mägi, eriti Paljasjalgses Deboras ja Gravitatsioonis. Anneli Rahkema „Somnambuul“is kingib tõelise WOW-elamuse! Olen juba kaua oodanud, et Evelin Võigemast saaks teha ühe sellise peaosa, kus ta saab näidata milliseks sügavalt psühholoogiliseks rolliks ta võimeline on. Kõrval- ja vähemolulistes rollide on saanud juba korduvalt sellest aimu, nüüd ometi ka (mitte-muusikaline) peaosa, mis on ta vääriline - „Inimesed, kohad, asjad“. Riina Maidre ja Guido Kangur „Pärast proovi“. Gogoli disko gäng. Tõeliselt eriline lavastus ja kõik need suuremad ja väiksemad rollid, kahju, et materjal ise polnud päris lavastuse ja näitlejate vääriline. Eraldi tahaks välja tuua Anu Lamp’i asendusrolli lavastuses „See hetk“ (kuigi lavastus ise sai esietenduse juba fookuse all olevast hooajast varem, esietendus Anu minu teada selle rolliga praegu ning see jõud, millega ta oma surevat daami mängib – tekitas külmavärinad ning kustumatu mälestuse!). Andres Raag (ja kogu ülejäänud trupp) Paljasjalgses Deboras. Argo Aadli ja Jan Uuspõllu duett Linnukauplejas pani terve Estonia saalitäie publikut naeru rõkkama, minu sealhulgas. Velvo Väli ja terve Viimase võllamehe trupp. Liisa Saaremäel monoloog Kolmes talves – see tüdruk teeb veel suuri tegusid teatris! Ja laast, aga mitte liist – Tambet Seling „Praktiline Eesti ajalugu“s (kuigi terve trupp, sisu ja lavastus on väga tugev - selle hooaja teatrielamus nr.1).

4. Mille üle eesti teatris uhke olla ja mis võiks olla meie panus kogu maailma teatripilti?

Uhke võiks olla meie teatri elujõulisuse üle. Tehakse ja tehakse kirega. Ka 150 korda aastas teatrit külastav inimene ei tüdine ära, vaid tahab veel ja veel (on olnud aastaid kui 50 lavastust on nii ära väsitanud, et on vaja olnud võtta pikemaid pause)! Uhke võiks olla väga heade lavastajate, näitlejate, heliloojate, kunstnike, valguskunstnike, disainerite, rekvisiitorite ja kõigi endast parimat andvate teatritöötajate üle. Teatrielamusele publiku jaoks annavad oma panuse isegi lavaga otseselt mitteseotud tegurid. Näiteks Tõstamaa Suveteatri kohviku pakkumised on nähtus omaette. Tallinna Linnateatri kassasse keset kuud minnes ja tundes end küll täiesti lootusetuna, on mitu korda õnnestunud saada sealt pilet ikkagi ja lisaks veel väga meeldiva teeninduse saatel. Hea meel on (eriti NO-teatri ning RAAAM-i) saavutuste üle maailma teatripildis. Oleme kaardil! 

5. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Eesti 100 projekt on toonud välja mingid imelikud konarused ja jätnud mulje, et teatritel on koostööd teiste teatritega raske teha. Samuti võiks mõned teatrite sisejutud jääda teatrite tagatubadesse. Poliitilised madalalaubalised krooksatused häirivad, nagu kellelgi oleks õigus otsustada mis on kunst ja mis mitte, mida rahvale võiks ja peaks pakkuma ja mida mitte - see on alarmeeriv. Teatrit õnneks meie maal on ja peakski olema võimalikult eriilmelist ja erinevatele maitsetele. Lasteteatri tase rõõmustab! Seda lipulaevana Nukuteatrilt, aga ka kõigilt teistelt, kes lastele midagi pakuvad – lisaks suurtele teatritele ka pisikesed, näiteks Piip ja Tuut ning Teatribuss! Suveteater üldises plaanis pakub üha kunstiliselt kõrgema tasemega ning sisukamaid elamusi.  Järgmine Lavakooli lend on vinge! Koldits ja Türnpu on andnud neil noortel teha selliseid asju, millega nad on saanud publikule iseennast ning oma nägemusi-tahtmisi tutvustada. Tuua end vaatajatele seeläbi lähedasemaks – „omaks“. Ühtlasi andnud võimaluse noortel näitlejatel end tõeliselt avada. Ainult tõeliselt ennast tundes ja olles niimodi avatud ja lahti, võib leida sealt lõpmatult palju erinevaid külgi, mille abil eriilmelisi rolle luua. Kaval ja tark lähenemine õppejõududelt! Sellepärast ootan ka pikisilmi uut Paide Teatrit!