Morten Mortensoni aed - Teater Kelm

Teater Kelm logol on küll kõik kolm hobust kummuli, aga minu kolmas elamus Teater Kelm laval toetub kindlalt neljale jalale.

Esiteks LUGU/TEKST - kuigi autoriteks on märgitud suisa 4, siis eeldan, et suuremas osas on see siiski autor-lavastaja Karl Koppelmaa kirjutatud (ülejäänud klassikud teenivad rohkem inspiraatorite ja laenatud lausete kinkijatena). Juba pealkiri on väga tabav, mida võib võtta (vähemalt) kahtpidi - aed kui elu metafoor või siis on Morten Mortenson, viidates nimele - surma kehastus ise... Igatahes laval avaneb vaatajatele Morten Mortensoni elu. Õigemini üks lõik sellest elust. Tekst on üles ehitatud tema elulistele (ja surmaga seotud) mõtetele ja tegutsemistele. Ja sellest elulõigust ning nendest tema filosoofiatest on võimalik teha üsna pikaleulatuvad järeldused ka Morten Mortensoni lavale mittemahtuva (ehk ülejäänud) elu kohta. Autor on seganud (kindlasti ka vaatajate) elust äratuntavaid tegemisi/mõtteid üllatavate teravate ja tabavate ütluste, isegi ülevindipööramiste ja tegutsemistega, mis annavad loole hoo, tegelasele karakteri ja tugeva põhja kogu lavastusele. Meeldejäävaimad, ehk ühtlasi mõjuvaimad on telefoniga helistamine ja valetamine eri inimestele oma asukoha (ja ka muu) kohta, ise pidevalt valedega vahele jäädes ja nendest välja keerutades. Samuti vanurite vabasurma lõik. Ja võib-olla terve etenduse nael - kuidas Morten teatab isa surmast läbi telefoni - "delikaatselt".

Teiseks LAVASTUS - väikeste, lihtsate, aga kavalate vahenditega on Koppelmaa suutnud luua sellise toimiva terviku, mis vaimustab oma koomiliste pärlitega ja muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab. Mäng publikuga toimub alguses justkui nimitegelase käimatõmbamiseks ja hoogsa avapaugu andmiseks. Ja see töötab, kuigi osaleb vaid käputäis publikust, saab terve vaatajaskond hetkega kaasa haaratud. Edasi ilmuvad lavale auto, iseliikuv kalmuküngas, vaimud! (ma pidin šoki saama kui üks pikk valge kleit mu seljatagant mind riivates lavapoole läbi õhu hõljus) ja kõik mis on seotud muusikaga. Ei, see pole õudukas, žanri mõttes vast liigitaks selle live-muusikaliste visanditega tragidramöödiaks... kus räägitakse ka surmast, aga koomilises võtmes. Ehk siis sellist žanri ilmselt polegi olemas enne Koppelmaa'd või no ju ikka on, sest midagi pole ju uut siin päikse all, aga igatahes pole midagi sellist tükk aega kohanud teatris  :)

Kolmandaks MUUSIKA - Kristen Kütner'i muusikaline taustakujundus on vägagi suur osa kogu tervikust. Tundus, et see sisaldas nii tuttavaid meloodialõike kui ka tema enda loomingut, improst rääkimata ning kohati vestles see muusika Morten Mortensoniga, kohati oli talle saatjaks ja kohati andis omalt poolt särtsu talle sisse ning muidugi dramatiseeris omalt poolt kogu atmosfääri.

Neljandaks NÄITLEJA - Karmo Nigula on mistahes rollis olnud sümpaatne, mida teda siiani mängimas olen näinud. Siin tuleb tal olla ülejäänud kolme eelmainitud osa siduspunktiks, elustajaks ja tempo ning energia valitsejaks. Ja seda teeb ta tõeliselt hea hooga. Pikemates monoloogides pääseb tema oskus publikut-oma-peos-hoida eriti särama, aga mis on selle rolli võlu minu meelest, on see, et see erineb tema eelmistest tuntavalt. Siiani need esimesed armastajad ja päikselised poisid on Mortenis kusagil peidus, aga justkui kõverpeeglis. Võib-olla Karmo Revolvri-rollile on Morten kõige lähemal, aga seal ei olnud tal nii palju kandimist ega ka veel sellist vanale profile omast tugevat enesekindlust ega ka "kogu saali valitsemist" mängus, nagu tal praegu on. Tundus isegi justkui tüpaaži vastane roll, aga võib-olla pettis ka osavalt ära. Ja seda parem!

Hinnang: 4 (Oleks tahtnud, et see kõik pikem oleks olnud ja see on ju hea märk. Karmo Nigula kandis sõnalise poolega üksi terve nö. mittemono monoetenduse välja. Hea energiaga, tükk ei hakanud hetkekski venima, pidevalt üks üllatus ajast teist taga ja kokkuvõttes oli see morbiidsemate ja kurvemate teemade puudutamistest hoolimata üks lahe, äge ja meelelahutuslik elamus. Kelmikas. Sobis sinna Kelmi saali valatult. Üleminekud stseenist stseeni või siis anekdootlikust eluolukorrast teise andsid aimu mingist hakitusest, umbes nagu ideed oleks üheks jadaks kokku kirjutatud-mängitud, aga tegelikult ei saa ka sõrmega näidata, et kuhugile oleks komistatud - kõik muutus sujuvaks ja põhjendatuks kohe pärast üleminekuhetke esimest hetke.)

PS: Kui pidada väikest Kelmikat edetabelit, siis siiani on minu arvates selle verinoore teatri lavastuste TOP3:
1. Minu India ****
2. Morten Mortensoni aed ****
3. Riverside Drive ***
Kõik kolm on olnud väärt vaatamised. Lisaks on kahasse Kuressaare Linnateatriga tulnud lavale ka auteur Koppelmaa "Savann".

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, autor Ken Mürk):

“Morten Mortensoni aed”
Lavstaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Muusika: Kristen Kütner
Valgus: Martin Koldits
Laval: Karmo Nigula (Eesti Draamateater)
Esietendus: 16. novembril, Vene 33, kell 19:00

Üks vestlus proovist:
KARL: Elu on ju ikka komöödia?
KARMO: Jah. Elu on lill. Perses on siis, kui ära nopitakse.
KARL: Mis Morteniga juhtub siis selles loos? Ma mõtlen nooremaga. Vanem nopiti ju ära.
KARMO: Tundub praegu, et ta on kuskil teelahkmel ja otsib võimalust, kuidas edasi. Pole rahul oma valikutega.
KARL: Aga mis teda selleni viis? Et lilli on ära nopitud nii palju? Noh, kui nii läbi lillede öelda.
KARMO: Nojah. Ta tahaks teada, mis on elus oluline. Et enne, kui tema lill ära nopitakse, enne kui aed jääb tühjaks, et mille pärast muretseda ja mille pärast mitte.
KARL: Et kuidas edasi elada, kui oled olnud sunnitud tunnistama nii tihti seda, et ring tõmbub koomale.
KARMO: See on üldse huvitav asi, et kust me inimestena võtame selle jõu, et edasi minna, kui midagi läheb halvasti. Seda kurbust on ju elus palju, ka sellist väikest kurbust, mitte ainult suurt. Kust see jõud tuleb, suund tundub mulle kogu aeg edasi, edasi, edasi… aga mis on see, mis tagant kannustab. Seda ma ei tea.
KARL: Oleks ju tore, kui saaks enne oma eluloo valmis kirjutada ja siis elada seda. Et tead, et ainus eesmärk on jõuda stsenaariumi lõpuni.
KARMO: Nii oleks palju lihtsam ju, aga palju igavam ka.
KARL: Tead, et kõik need koomilised stseenid, mis su ellu on kirjutatud, pead ära mängima. Täie tõsidusega. Aga kas suudaks ka kirglikult nii elada…
KARMO: Kirge ei olegi iga päev vaja, pikas perspektiivis küll. Kihvt on ju elada. Aga iga päev ei jaksa selle peale mõtelda.
KARL: Aga mis kogu selle asja mõte on sinu jaoks?
KARMO: Et elu, et olemine on helge ja hea. Et olla või mitte olla valikut ei ole. Keegi pole mulle seda valikut andnud. Ju siis tuleb olla ja maksimaalselt olla.
KARL: Mina arvan, et sellele mitte olemisele ei tasuks üldse nii väga keskenduda, sellele hirmule ja sellele tõsiasjale, kui keegi lähedane ära nopitakse, vaid just vastupidi enda ja oma lähedaste olemisele. Ja kui jõuab kätte minu see hetk, see ära noppimise hetk, siis mina küll tahan, et ei tegeletaks selle äranopitusega, vaid olemise, elu pühitsemisega. Anekdoodid. Laulud. Tantsud. Mängud.
KARMO: Need on ju need asjad, mis meist alles jäävad.