Enne meid oli veeuputus - NUKU/Vaba Lava

Eesti teatri "Sajandi lugu" sari on jõudnud 80ndatesse, ehk aega, mida vanuses 40+ inimesed teavad ja mäletavad päris hästi. Eriti keskendub lavastus aastatele 1986-1987, kuid alguse saab lugu sellest kui rahvast massiliselt Õismäe paneelmajade korteritesse hakkas kolima ning lõpeb Dr.Albani lauluga "It's my life"...kuna see lindistati aastal 1992, siis jõutakse ilusti Eesti iseseisvumisaega välja, mis siis sellest, et näpistatakse natuke järgmisest kümnendist juurde...

Minu enda 80ndad said alguse Mustamäelt. Sõpruse pst.190, korter 35 (selles mõttes oli paralleelide tõmbamine näidendi teksti ning selles toimuvaga väga lihtne). 1980ndal läksin 7.keskkooli esimesse klassi. Peatselt kolisime ka kesklinna, eestiaegsesse majja Lomonossovi tänaval (sama maja teiselt korruselt ühielamu-toast me mustamäele kolisimegi, tagasi sellesse majja vahetasime näitleja Rudolf Nuude surma järel tema korterisse, mis tema lesele ja pojale jäi suureks. Meie majas elasid ka Lepo Sumera ja mitmeid teisi kultuuriinimesi), te.e- ja raadiomaja vahele. Ühtlasi sai hakatud kooli kooris (Liivi Urbeli ja Tiia Loitme juhendamisel) ja ansamblis Kurekell (juhenda Ülle Raud) laulma. Esimese 7 kooliaasta jooksul sai lauldud ka 7 laulupeol nii kammer-, sega- kui poistekooriga (ehtne sidusus selle lavastusega!) Ja Kadriorus Reet Kaasiku (hiljem Krieger) tantsutrennis käima (ka tantsimine on lavastuses esindatud... kas tõesti kõigil meil oli 80ndatel nii sarnane elu, nii sarnased nostalgiaäratajad?! :)). Trenne sai tehtud tegelikult veel igasuguseid - sulgpall, korvpall, ujumine... aga tants sõi need teised kõik ära. Isa töötas Viru-hotellis, seega oli meil palju välismaalastest tuttavaid ning muidu ka elu-olu ilmselt lahedam kui paljudel teistel. Uhkeks ma küll omaarust sellepärast ei läinud, ikka jagasin kõike sõpradega, aga ema-isa tuttavate toodud Suosikki-plakatitega sai juba varajasest poisikesest peale äritsetud, rääkimata kõikvõimalikud välismaa nätsud ja kommid, mida ise ei jõudnudki alati ära mugida. Elektroonikamängud jm.. see tolleaegne oli nagu mingi paralleeluniversumi elu kui praegu sellele tagasi mõelda. Vanemad läksid lahku üsna varsti pärast kesklinna kolimist (isa leidis teise naise), aga mõni aasta hiljem leidis ema uue mehe, kes juhtumisi oli soomlane. Nad abiellusid ning kesklinna korteri vahetasime kooperatiivkorteri vastu lasnamäel - Fedjuninski tänaval (hiljem Paekaare), sest selle saime jätta omale (riigikorterist oleksime tolleaegsete seaduste järgi pidanud loobuma) kui 1987ndal aastal (muide samal aastal, kui etenduses toimub suur veeuputus ühes Õismäe majas) kolisime ära Soome... Ega ma kogu seda mahhinatsioon-poliitikat ei tea, mida ema nende venelastega ajas, kes meie korterisse kolisid. Tollel ajal ei huvitanud ka eriti. See oli toona pigem reegel kui erand (vähemalt Tallinnas), et kõik ajasid mingeid ärisid ja nahistasid ma-ei-tea-mille-kallal... nagu ka ehtsalt piltlikustatult selles Jaak Kilmi ja Kiur Aarma lavastuses (dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks). 

Vaba Lava saali laval on tegelikult mitu lava - paneelmajamotiividel on karp-korterid siin ja seal, üleval ja all. Kõigis neis toimus ka sõnatut tegevust ning taustaseinadel näidati video-filme (ka Õismäe üldplaani, mõne korteri sisu, jutustustes olevaid tegelasi, ehk majaelanikke või ajastukohaseid dokk-kaadreid ning ka selle tüki jaoks filmitud klippe... uputuse ajal muidugi ka vett). Lisaks veel üks suur televiisorimoodi "karp". Lava keskel lift koos selle juurde käiva šahtiga ning läbi, üle ja igalt poolt käänduvad torud (väga hea, olustikuline ning sisuga seotud kujundus Liina Keevallikult). Tegelaste kostüümid olid küll lihtsad, ent koolivormid olid ju toona sellised ja pioneeri-kaltsud muidugi kaelas... Hiljem aeroobika-säärised jm nipet-näpet ajastule kohast (soeng, meik)... Üks peategelastest, kes kandis seljas heavy-bändi t-särki, siis see särk oleks ainult võinud olla kas Iron Maiden või Accept või Scorpions või Judas Priest vms logoga - neid ju kõik mäletavad-teavad eredalt sellest ajast...

Naljakas, aga lavastuse kunstniku - Liinaga, olime me koos Samblapõllu spordilaagris lastena (käisime ka mõlemad 7.keskkoolis, tema oli minust klass vanemate seas... see "plikade kamp" kuhu ta kuulus, olid minu arvates ühed lahedamad tüübid terves koolis). Seal laagris sai nii George Michael'it kui Madonnat lauldud kui ka kõikvõimalikke 80ndatel poppe asju kuulatud, mängitud ja tehtud. Sellepärast ongi minu jaoks kõige suurem kriitikanool selle lavastuse muusikavaliku pihta. Kamoooon - see oli ju 80ndad - praeguse pop-muusika häll!!! :) Eelkõige esimeses vaatuses oli muusikavalik viltune... Ei teagi, kes selle laulude valiku on teinud, aga kuni selleni kui teises vaatuses lauldakse "Kolumbus, Gagarin, hoirassaa. Kord jooksid ringi poistena.." olid lauluvalikud kergeltöeldes imelikud. Eriti tobedana mõjus kuulus (ja imeilus) Georg Friedrich Händel'i soprani aaria "Lascia chi'o pianga" kohas kui üks peategelastest heavy-lõustu maalis (ja sellega hakkas raha teenima)... seal oleks pidanud kõlama Iron Maiden vms... okei, Lascia chi'o pianga sõnad on vabadusest, ent hoopis teises kontekstis ning suuremale osale publikust ju nagunii arusaamatud. Samas kui muusikalise kujunduse pärliks kujunes stseen milles üks peategelastest oma suurest Seiklusjutte maalt ja merelt sarja "15-aastase kapteni" fänlusest jutustas ning ta jutustas ka natuke seda raamatuseiklust ümber. Aafrikasse jõudes tehti kummulikeeratud malm-pesukaussidel just õiget "aafrika-muusikat"!

Tegemist oli eelkõige "jutustava" teatriga, ehk 3 last, kes selles Õismäe tee 10 aadressil asuvas majas toona elasid, räägivad vaatajatele oma loo tollest ajast... nüüdseks muidugi täiskasvanuna ja ajaliselt distantsilt. Niimoodi saavad vaatajad teada nende tegelaste rõõmud, juhtumised ja traagikad ning imed - nii nagu meie kõigi eludes neid on läbisegi. Kuid pealtvaataja-kuulajana saab teha ka naljakaid ja põnevaid sõlmesid erinevate tegelaste lugudes, nende enda teadmata kokkupuudetes teiste lavastuse tegelastega. See tõstab selle "jutustamise" kõrgemale tasemele kui lihtsalt "õismäelaste juhtumised 80ndatel". 

Neid kolme peategelast, kes oma lugusid vaatajatele vestavad kordamööda vaheldumisi, mängivad Anti Kobin, Liivika Hanstin ja Mihkel Tikerpalu. Kõik lahendavad oma tegelased natuke isemoodi, seega loovad ka lisaks jutuvestajale karakteri. Anti karakter on selline innukas, silmad säravad, muhe, kelmikas ja igas olukorras positiivne ning alati väljapääsu leidev nutikas poiss ja mees, kes nagu kass, kes alati käppadele kukub, jookseb ikka elus edasi. Uudishimulik ja igale poole oma nina toppiv, enda meelest asjalik ja varajasest east peale ärimees ja asjaajaja.

Liivika karakteriks on tüdruk, kes on klassikaline "hea laps". Malbe, heatahtlik ja südamlik. Lapsena baleriiniks saamisest unistav ning igal pool ja alati tantsiv, vanaema armastav ja austav, majavalitsuse esimehe tütar. Hiljem - noor, iseseisvust tagaotsiv, iseteadlik, samas ka pisut seiklusjanuline (eks need, kes suhteliselt rangete ja ontlike vanemate võimu alt vabanedes järsku "vabadust ja iseseisvust" tunnetavad, nendel tekibki selline vajadus midagi ise otsustada, ise teha, ise luua oma tulevikku). Selles karakteris oli ka omajagu traagikat ning Liivika, rõhutatud kulmude ja kaastundlike, pisut ehk isegi kurbade silmadega andis sellele tüdrukule täiesti tugevalt oma näo ning karakteri. Suurepärane kui jutustajana on näitleja võimeline midagi niisugust tegema!

Kolmandaks Mihkel, kes muide ongi päriselt sündinud asetleidnud "veeuputuse" aastal, aga tema karakter on tõsine, kohati isegi natuke kurja olemisega poiss. Nagu tiinerid ikka - ei saa neist alati sotti, mida nad tahavad, mida elust arvavad või mis neid järjekordselt ärritab. Ja eks neid kõige rohkem ärritabki see, et neist keegi aru ei saa : ) Hiljem saab temast kukeharjaga punkar Junno, kamba juht ning bändi-tegija.

Anti Kobin'i tegelasega tundsin kõige rohkem sarnasust, kuigi ka teistes tegelastes oli kilde, millega samastuda (ka Liivika Kristiinaga ja seda mitte ainult tantsimisega seotult, aga näiteks tema uni, mida minagi (nagu paljud mu sõbrad-tuttavad) lapsena tihti nägin, selle vahega, et mina enda lendamist unes ühel hetkel enam kontrollida ei suutnud ja no mingit kaevu uppunud tüdrukut ma ka ei mäleta, et oleks näinud). Samas Liivika mäng ja lugu kooskõlas pakkus mulle paaril korral isegi külmavärinateni hingepuudutust. Kõige kaugemaks jäi Mihkli Janno, kuigi tunnen ja tundsin ka mitmeid temasuguseid. Ja triitoneid sai mustamäel elades pidevalt sõpradega püüdmas käidud, hiljem neid koju tassitud ja vanni "elama" pandud :)

Torud on selles loos tähtsal kohal, seda nii katkiste veetorude näol kui ka vahvlitorud, mida esimesed kooperatiivfirmad tollel ajal tänavatel müüsid. Nn. "Retrovahvleid" sai ka vaheajal puhvetist - mõnus nostlagialaks (kuigi ka kodus saab vanad head nõuka-aegsed vahvlirauad paar kolm korda aastas ikka sahvrist välja tiritud. Teises vaatuses täidab tervet saali ühel hetkel mõnus vahvliküpsetuslõhn (muide mingi huvitav sissejuhatav "lõhn" on ka Vaba Lava saalis enne etenduse algust). Ja lavale ilmuvad ka vahvlid. Ühe neist saab Anti Kobin enda kätte ning kohe kui seda nägin, tundsin, et see vahvel rändab veel minu kätte... Anti tegelane muudkui jutustab ja jutustab oma lugu... ja siis ta läheneb esimesele reale... mõtlesin, et ta liigub minu paremal käel oleva mehe suunas, aga siis keeras enne temani jõudmist järsku minu suunda... ma hoidsin oma käsi kramplikult rinnal risti ja ei teinud nägugi, et hakkaksin seda vahvlit vastu võtma, samas kui mu vasakul istuv teatrikaaslane võttis käed just vabaks ning Anti enne minuni jõudmist pööraski hoopis tema ette ning vahvel maandus mu teatrikaaslasele :) Pärast koduteel arutasime, et ka tema tundis, et nii kui Anti selle vahvliga seal laval oli, et see tema käes ühel hetkel maandub... Sensitiiviks oli aga hoopis tükis Liivika/Kristiina vanaema :) 

Nagu näha, siis nostalgitsema ja kaasamõtlema võtab see lugu kerge vaevaga. Lavastuslikus mõttes tundub kohati, et natuke isegi liiga kerge vastupanu teed oleks mindud, kuigi tegelikkuses lihtsalt kõik on nii hästi komponeeritud ja paigas, et asi laabub perfektselt ning jätab sellepärast "lihtsa" mulje. Vaevalt, et lastega koostöö tegemine lavastaja seisukohalt kergemate killast on. Lisaks veel - lapsed laval ja väga lihtsalt muutubki kogu tervik nö. "lastelavastuseks". Siin on laste lavaletoomine siiski tabavalt nostalgiamõttes ühenduste tegemiseks väga osav, nutikas ja sobiv lahendus. 

Dramaturgiliselt meeldis kõige rohkem, et kolm peategelast oli pandud teineteise teadmata omavahel "ristuma" - lisaks "aafrika pesukausitrummidele" olid minu jaoks lavastusterviku kõige suuremat elamust pakkuvamad just nimelt need dramaturgilised nõksud - üks tegelane on just jutustanud kuidas ta ufoga liftis kohtus kui teine seletab lahti, miks ta end hõbepaberi sisse mähkis - nimelt läks osmiumile järele, et sellega äri teha ning imestas omakorda teise tegelase tegutsemist :) või siis see kuidas ühe jaoks oli radiaatorile koputamine morsetamine, teisele jällegi "Luikede järve" muusika või ka näiteks sammude kokkuviimine loos, mida noor tantsija Õismäe tiigi ümber ja peale jättis, aga teine neist hoopis midagi muud välja luges. Selliseid pisikesi kavalaid kokkuviidud ühendusi oli mitmeid ja see näitab dramaturgide (Andris Feldmanis ja Piret Jaaks) taset! Lisaks ka muidu mitmeid tekstilisi humoorikaid kilde - tabavad nimed tantsudele, mida noor baleriin elutoas oma vanematele esitas, varaküps noor, kes oma isa paneb paika lausega - "ära sina ole nagu Nõukogude Liit", kui paps oma tütrel tahab tantsimist keelata või miks ka mitte tubades olevate videolõikude ja lavaltoimuva koostoime - näiteks kui laval punkar teeb oma korteris bändi, siis alumisel korrusel proua videos kepiga vastu lage toksib - tulid küll omaaegsed korteripeod meelde ja alumise korruse toksimised ei olnud sugugi harvad :)

Hinnang: 4 (Usun, et sellest etendusest leiab igaüks midagi. Kes nostalgiat või mälestusi, kes nõukaaja absurdi, kes kõrgetasemelist poistekoori laulu, kes väikest tantsupalavikku, kes hästimängitud jutustamist ja/või head dramaturgiat, kes huvitavalt omapäraselt ja selles mõttes isegi värskelt video- ja filmikunsti teatrilaval näitlejate mänguga segamist. Pretensioonitu, natuke naeru, natuke hingekriipimist, natuke kõike. Samas olid ka tegijad kuidagi kindlapeale läinud. Niimoodi ühte ajastut "jutustades" vaatajate ette lahti laotades ei eksitud ei ajastuga, ega ka ärritata kedagi arusaamatult kõrge kunstilise lähenemisega, millest lõpuks ei saagi päris täpselt aru, millest räägiti, kas piibellikust üleuputusest või vabaduse tuulte puhumapääsemisest. Siin on see selge. Eks umbes 1986-87nda kandis see vabanemine ju lahti läks - Hirvepark ja muu... mis päädis taasiseseisvumisega 3 aastat hiljem. Samas on ka kunstilisust. Allegooriad on olemas, irvitamine stereotüüpide üle, filmi ja elu segamine, laulu-tantsu ja draama segamine ja palju muudki. Kilmi ja Aarma on rohkem siiani olnud filmimehed ja selles mõttes tark tegu segada seda kindlat jalgealust uuega! Tulemus mõjus vaataja jaoks natuke uudne, aga samas kindel. Puhas ja toimiv lavastustervik.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit NUKU FB seinalt):

Enne meid oli veeuputus

2 H 30 MIN|TÄISKASVANU|VABA LAVA SAAL

Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.

Läbi ühe maja loo räägime kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. 1980ndate alguses kehastas moodne nõukogude korterelamu eestlastele võimalust kõigi mugavustega eluks, kümnendi lõpuks sai sellest trööstitult hall monument ebaõnnestunud utoopiale. 

Jälgime seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma. Uurime tagasivaateliste monoloogide, arhiivikaadrite ning lavastusliku videomaterjali abil, kuidas põimuvad isiklikud lood ja suur ajalugu, asetades maailma keskpunkti ühe paneelmaja Õismäe teel.

„Enne meid oli veeuputus” on NUKU teatri ja Vaba Lava ühislavastus 1980. aastatest EV100 teatrisarjas „Sajandi lugu”. Lavastus sobib täiskasvanutele ja gümnaasiumiealistele.

Tähelepanu! Etendus ei toimu NUKU teatris, vaid Vaba Laval. Vaba Lava asub Telliskivi Loomelinnakus (Telliskivi 60a). 

Mängivad

NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin. Noored näitlejad Amanda-Hermiine Künnapas, Villem Roosa (NUKU noortestuudio), Keijo Norden (NUKU noortestuudio), Samuel Mooses Kaljuste või Robin Roosna, Eric Tohver või Villem Turk, Marleen Sandberg (Tallinna Balletikool) või Karoline Bart (Tallinna Balletikool) ning Angeline Ala või Amia Victoria Vohli (Kaie Kõrbi Balletistuudio õpilased). Kaasategev Tallinna Poistekoor.

Autorid ja lavastajad: Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Kunstnik: Liina Keevallik
Muusikajuht: Lydia Rahula
Dramaturgid: Andris Feldmanis, Piret Jaaks
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Olga Privis
Filmikunstnik: Katrin Sipelgas
Operaator: Mait Mäekivi

Esietendub 22. märtsil 2018 Vaba Lava saalis