La h us - Rakvere Teater

Olen oma elust elanud 16 aastat välismaal. Kolisime juba 80ndate keskel ära, sest ema abiellus välismaalasega ning ega me vennaga - paar parajat nagamanni - saanud ju siia ulapeale jääda... 90ndate keskel kolisin tagasi Eestisse, siis kui sündis esimene laps. Pärast kolmanda sündi kolisin kogu kommando Stockholmi ning 8 aastat oli minu töökoha kontor Stockholmi Eesti Majas. Kuigi mina olin seal natuke ülejäänud nö. Eesti Majast eraldi, siis majapeal liikudes sai kuulda kõikvõimalike teemade kohta, millega väliseestlased maadlesid nii töö- kui eraelus. Kui ma ise Rootsi kolisin tegin seda ka mõttega, et jään sinna alatiseks ning seega proovisin heaga sealsesse ühiskonda igas mõttes ja sügavuti sisse elada. Keele arenguks oli see väga hea otsus ja lapsedki hakkasid keelt kiiresti omaks võtma. Vanim laps saigi rootsi keele nii selgeks, et luges edukat isegi rootsikeelseid juturaamatuid. Kahel nooremal nii hästi ei läinud, sest Eesti Kooli nooremates klassides sai ikkagi päris hästi ka eesti keelega hakkama ja noorim käis üldsegi Eesti lasteaias ning tema õppis vaid mõned sõnad rootsi keelt, mida talle õpetasime.

"La h us" -tükk leiab aset Kanadas ja ka sealsega olen mõnevõrra kursis. Nimelt II maailmasõja ajal põgenesid 2 mu vanaema vendadest üle lombi. Üks neist rajas oma pere USAsse, sai seal isegi Washingtoni Ülikooli auprofessoriks, teine jällegi Kanadasse - Torontosse. Praeguseks on mõlemad vanahärrad lahkunud. Torontos elab küll mul mitmeid teisi sõpru ja tuttavaid eestlaseid. Ka lapsepõlvesõber Killi, kellega tutvumisele Üllar Saaremäe viitab ka kavalehes. Minu jaoks oli Killi 7.Keskkoolis vanemas klassis õppiv "cool sõber" (paljudel olid vanemad vennad-õed või muidu vanemates klassides tuttavad-sõbrad... minul oli ainult Killi), kes näiteks lubas tuupi teha kõigile kes mind kiusata peaks julgema :) Meie vanemad olid omavahel sõbrad ja lisaks elasime mustamäel kõrvuti majades ning käisime neil tihti külas... Nüüd on temagi juba aastaid Kanadas...

See sissejuhatus on sellepärast, et selgitada, miks ma arvasin, et "La h us" peaks just eriti olema midagi minule. Kahtlemata kõigele sellele eelnevale viidates oleksin ma pidanud kergelt selle loo lainele sobituma... 

Kahjuks nii see siiski ei läinud. Ütlen kohe ära, et mul ei ole väikseimadki etteheiteid ei lavastajale ega ka näitlejatele, kunstnikest rääkimata. Üllar Saaremäe on sellest tekstist võtnud, mis võtta annab ja vahelepikitud luuletuste ja põhiloost ajalooliste, väliseestiga seotud teemade või muude seletuslike kõrvalepõigetega laval osavalt elama pannud ning tervikuks sidunud. Tegelas-paaride fookuse vaheldused ja mõnikord ka kõigi nelja koosmäng, oli laval tehnilises mõttes sujuv. Valguse ja muusikaga koosmäng igati hea. Kuigi mõned asjad jäid minu jaoks ka arusaamatuks... näiteks millele sellega taheti vihjata, et "Meil aiaäärne tänavas" teise viisiga lauldi... Eriti arusaamatu oli see selles mõttes, et originaal on tunduvalt ilusam ja seega mängiks ka publiku emotsioonidel palju tugevamalt... eriti kui seda plaanitakse mängida ka väliseestlastele...

Tegemist siis ühe Kanada-eestlaste arhiiviga mingis sealses seltsimajas. Olude sunnil jäävad kaks (omavahel sugulast) elektrikatkestuse tõttu sinna kinni ning kuna nad on sunnitud olukorras, on ka mõned sügavamad omavahelised arveteklaarimised võimalik seal korda ajada - teine pool ei pääse ka eest pakku... Vestluse katkestavad justkui nendes arhiivikaustades peidus olevad teiste inimeste lood, mida esitavad 2 teist tegelast.

Mul läks natuke aega enne kui aru sain, kes need kõik tegelased omavahel on. Alguses mõtlesin, et vahepeal mängu sisenevad tüdruk ja poiss on teised kaks tegelast noortena, kuid siis läks see jutt neil ikkagi laiemaks. Ei saanud ka tükk aega aru, kes need kaks peategelast omavahel on. Lause, mida üks tegelastest ütleb on nii segase konstruktsiooniga, et sealt võis mitut moodi seda välja lugeda. Ja kui karakterite sidusused on segased, suureneb kohe ka šanss muidu huvi kaotada. 

Toomas Suuman teeb tegelikult kõike arvesse võttes päris hea rolli, pookides oma karakterile juurde omapärase mooduse mitmed korrad natuke kõrgema noodiga ehmuda või häält tõsta, mis andis jällegi sellele inimesele oma näo. Tiina Mälberg alustab ka natuke omapäraselt, kuid kukub siiski üsna peatselt oma tavapärasesse ja varasematest rollidest tuttavasse mängumaneeri (ja see sobib täiesti okeilt). Grete Jürgenson ja Imre Õunapuu lähenemised oma rollidele on mõnevõrra erinevad teineteisest - Grete "mängib" rohkem ja Imre võtab rohkem jutustaja poosi. Minu jaoks mõjus Imre lähenemine südamlikum ja kuna see erineb tema teistest rollidest, siis ka huvitavam. "Seda" Gretet ma olen juba näinud (näiteks Kellavärgiga apelsinis, Käopesas, Lembitus ja Thijlis) ja seega ei oska muud öelda kui et ta teeb rolli ära, aga mingit konksu ta välja ei viska, mis just seda rolli meenutama jätaks. Kuid tegelikult need kõik on pisiasjad. Nagu öeldud - näitejatele mul etteheiteid ei ole. See polnudki selline tekst, milles oleks mingid erilised nö. rolliloome-tekstid karakteritele. 

Ainus ja kõige suurem viga oligi minu jaoks selles tekstis endas. Esiteks oli intriig mitte eriti huvitav. Toomas Suumani mängitud poliitik oli justkui EKRElane - pagulaste vastu, samas kui tema sugulasel, ehk siis Tiina Mälbergil on lapsendatud mustanahaline poeg. Kahepalgelised poliitikud pole enam ammu erilist pinget pakkuvad teatrilaval. Või kui, siis peaks selles olema mingi selline tasand, mis vapustaks või hämmastaks või oleks uudne. Ja siis see, et ei teata, kes ikkagi täpselt see isa oli... selleks ajaks kui nii kaugele jõutakse, eriti kuna inimene ise on ka surnud, siis mis sellel enam vahet on. Mustata poliitiku seljatagust veelgi? Jah, meil kõigil on omad head ja vead, ajalood ja lolluseid oleme ka teinud. Mõned kes ei peaks, on pürginud poliitikuks. Nii see on olnud, nii see on praegu ja nii see on paraku ka tulevikus.

Ka muidu oli see lugu selline veniv (venitatud ümber selle hõreda intriigi) ja kogu olukord ise (kusagil ruumis sunnitud kinniolemine) juba ebameeldiv. Inimesed, ehk tegelased sellised, kes minule huvi ei paku. Vähemalt nendest põhiteema vahelõikudest leidis midagigi.

Kui poleks neid luuletusi seal vahel või mõnda tabavat mõtet, nagu näiteks see, et väliseestlaste koosviibimisel on ikka ja alati ka "einelaud", olgu siis see kasvõi mingi koosviibimine Eesti Majas või kus iganes, siis oleks kogu lavastuse tekst ja sisu olnud kohe päris kahvatu.

Kui ma nüüd pärast etenduse nägemist lavastuse kodulehe teksti lugesin, siis selgus, et näidendi tekst valmis "tellimustööna"... Võib-olla selles asi ongi, et see kõik nii pastakast imetuna tundus. Tellimuse peale kirjutatud tekstidel/lugudel ongi tavaliselt "selline" maik küljes.

Hinnang: 2 (Mul polegi siia midagi lisada. Alguses kui lava tagaseinas avanes uks ja paistis kusagilt valgust ning oli kuulda, et kohe siseneb inimene, siis oli veel päris hea tunne, et kohe läheb lahti... aga kui ta tuli ja otsis seal midagi ning siis tuli teine tegelane ja nad sinna kinni jäid ning erilist sisulist lugu ei käivitunud, siis oli tegelikult juba selge, et eriliseks asjaks siin ei lähegi. Valguskujundusele lisapunktid, et hästi korraks lõpus vilksatab ka sini-must-valge lae all. Ja sellel on alati mingisugunegi efekt tunnetele. Kui tekst jättis külmaks, siis just selliste asjadega on ikkagi võimalik mingigi emotsioon esile kutsuda. Ma ei tea, kellele see tükk võiks korda minna... praegu ja väga pikalt välismaal elavatele? Poliitikutele? Ei tea.)

--------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Liisi Rohumäe

LA H US

Eestlastest võõrsil ja kodus

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Marion Undusk
Valguskujundaja Märt Sell
Osades Grete Jürgenson, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu

Toronto. Tänapäev. Arhiivi jäävad kinni ajakirjanik ja poliitik. Neil mõlemil on teineteise eest midagi varjata.

Kuid nad ei ole päris üksi. Nende ümber on kastide viisi lugusid. Terve väliseesti lugu. Kirjad, intervjuud, helilõigud ja palju muud. Need mineviku katked on olevikuga seotud ja kui arhiiviuks peagi ei avane, siis ähvardab üks kaua vaka all hoitud saladus ilmsiks tulla.

Esietendus 9. märtsil 2018 Rakvere Teatri väikses saalis.
Näidend valmis Estonian Studies Centre / VEMU (Toronto) tellimusena. Täname: Kaja Telmet (idee), Piret Noorhani (projektijuht), Marika Mayfield (arhiiviabi), Tiina Kaia Ets (tõlge inglise keelde).

Lavastus on kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ning seda rahastavad Riigikantselei (EV100) ja Integratsiooni Sihtasutus. Projekt toimub vastavalt valdkondlikule arengukavale „Rahvuskaaslaste programm 2014-2020“.