Gulliveri reisid - NUKU

Kohe kui kevadel kuulsin, et NUKUteater plaanib hakata suveks Gulliveri reise lavastama, olin sellest vaimustuses. Nukkude abil loodav lilliputtidemaa ja hiiglased... ning siis inimsuuruses tegelased seal vahel - kõlas nagu võidukombinatsioon. Kui veel teatati, et lavastama hakkab Taavi Tõnisson, olin kindel, et sellest tuleb midagi erilist. Taavi juba niisama lihtsalt midagi lavale ei pane - tema lavastustes peab olema korralikult fantaasiarohkust ning kunstilises tervikus - ilu. Võrdlemisi hiljuti nähtud "Väike Gavroche" ja "Timm Thaler" kinnitavad seda.

Ja fantaasiarikkust selles valmis lavateoses ka oli. Isegi tunduvalt rohkem kui seda üldse loota oskasin. Taavi on "Gulliveri" truppi kaasanud ka mitmeid teisi oma varasemate lavastuste kaasloojaid ja veel eriti mitmeid "Timm Thaleri" taustajõude. Nagu nendest varasematest teostest on saanud näha, on sellel koostööl olnud igati jumet ning nõnda on ka seekordse loo dramatiseerijaks Urmas Lennuk, kunstnikuks Marion Undusk, koreograafiks Olga Privis ja valguskunstnikuks Priidu Adlas. Vaid heliloojaks on sedapuhku kaasatud Liina Sumera.

Kuid kõigest järgemööda.

Gulliveri lavalugu elustab Jonathan Swifti tänaseks päevaks juba maailmaklassikaks liigitatava muinasjutu, kus peategelaseks on pereisa, kes tahab kuulsaks saada - oma jälge ajalukku jätta. Selleks jätab ta oma perega olemise kõrvale, sest kui mees on midagi endale pähe võtnud, siis sellega ta tegeleb jäägitult. Ainult ju fanaatilise pühendumusega on maailmas midagi suurt võimalik korda saata. Perele see muidugi ei meeldi. Gulliver satub oma maadeavastamisseiklustel nii pisikeste lilliputtide riiki kui ka hiigelsuure hiiglaste maale. Tegelikult, aga ei sobitu ta mitte kusagile nii hästi, nagu koju - endasuguste juurde. Selleks tuleb tal siiski kauged rännakud ette võtta, et sellest aru saada. Jõuda ka arusaamisele, et kõige rohkem vajatakse teda omas kodus. Igal pool mujal leiab ta kohtumõistmist, süüdistusi ja pilget või isegi alandust. Kodus armastatakse teda sellisena nagu ta on... Nagu ikka muinasjuttudes - lõpp hea, kõik hea.

Lennuki dramatiseering kasutab Gulliveri neljast reisist kahte - Lilliputimaad ja Brobdingnagi, ehk hiiglastemaad. Lendav saar Laputa ja tarkade hobuste - hiihnhmide maa on heaga välja jäetud, sest niigi tuli sellest dramatiseeringust kokku üle 3 tunni kestev kogupere-lavastus... Nii pikka aega on täiskasvanutel raske ühe kohapeal istuda, mis siis veel lastest rääkida... Muide selle pikk kestvus oli ka lavastuse üks suurimaid nõrkuseid minu arvates. Lihtsalt ei jaksa nii palju ja kaua vastu võtta ühte lugu korraga, kui seal pole just peent psühholoogilist põnevust või midagi muud väga kõnetavat, mis ajaks aja liikumiskiiruse märkamise kõrvale. Lennuki dramatiseeritud Gulliveri reisid rõhutab moraali puust ja punaseks - mees - ole oma perega koos ja ära pane naist ja lapsi teisele kohale pärast enda ego ja seiklushimu... Seda rõhutatakse korduvalt ning tegelikult hakkab üsna pea suisa häirima. Eks lapsevanematel on kõigil alati kahju, et nad ei saa piisavalt oma lastega olla - vaja tööl käia, leib lauale tuua ning selle kõrval ka mingite ennast lõõgastavate hobidega tegeleda jne jne jne... peret ohvriks tuues... jah, saime sellest aru ka juba kätluses ehk esimestes stseenides, ent see motiiv on korduvalt uuesti vahepeal sees. Gulliver tegelikult läbi etenduse on niiöelda kodus voodis ja sonib kõike neid läbielamisi oma perele, mis elustatuna publike ette mängitakse... Kuni lõpus toimub suur arusaamisvalgustus ka Gulliveri jaoks - pere on kõige tähtsam! Moraliseerivaid allhoovuseid on veel sellele ühele suurele lisaks teisigi - väiksed inimesed võivad olla suured ja suured inimesed väiksed... inimese füüsiline suurus ei ole tähtis, tähtis on tema südamesuurus jne jne jne.

Aeg teadupärast teeb omad korrektuurid ning kuigi vaadates tundus etenduse kestvusaeg liialt pikk, siis pärast etendust selline asi ununeb ning meelde jääb ikkagi sisu ja lavastuslik visuaal. Ja just see visuaal on seekord eriti tugev! Kostüümid, maskid, suured ja väiksed nukud - WOW! Kui esimest korda suur Gulliver Lilliputtidemaal end ilmutab - see lööb see publiku sõna otseses mõttes pahviks! Suur pea ilmub lavasügavusest ja kere muudkui kerkib ja kerkib Viinistu katlamajas täiesti lae alla - VÕIMAS! Isegi hirmuäratav! Muide saalis oli palju üsna pisikesi lapsi... ka selliseid 4-5 aastaseid... aga ei ühtki nutujoru! Ei ainsatki vinguviiulit! Ja mitte ainult pimedate ja liiga põnevate hetkede peale, vaid ka kõik see 3+ tundi pidasid kõik ilusti ja põnevil vastu! Võib-olla ainult minu jaoks oli see kõik kokku "liiga pikk"?

Tulles korraks tagasi suure Gulliveri juurde, siis ainuke etteheide või küsimärk selle hiigeltegelase juures oli see, et miks teda küll Anti Kobini mängitud Gulliveriga pisutki sarnaseks ei tehtud? Sidusus näitleja- ja nuku-karakteri vahel jäi puuduma. Need oleks nagu kaks ise tegelast olnud. Ometi oleks piisanud vaid natuke juukseid suurele nukule pähe joonistamisest või midagigi... Anti Kobinil oli ju maailmarändurile sobilik korralik parukas peas! Liiatigi, see oleks ju veel eriti ägedat vaatepilti pakkunud kui need suured lokid oleks veel koos peaga lehvinud ruumikas katlamaja lavaavaruses. Või siis vastupidi - ka Anti oleks võinud ju kiilakat Gulliveri mängida...

Näitlejate-karakterite parukad seevastu olid vägagi huvitavad! Samuti kostüümid olid põnevalt muinasjutulised ning ilusate, kunstiliste disainerlõigetega. Ja kõik need hiiglaste maskid veel lisaks - nii fantaasiarikas kunstnikutöö Marion Unduskilt! Priidu Adlase valguskaart toetab lavastust nii misanstseenides kui ka suuremate emotsioonide tekitajana ning ka lavastustehnilisest küljest, näiteks tormina või lainetele ehtsusefekti juurde andes.

Lavastustehniline suurim kriitikanool läheb mul väikeste nukkude pihta. Nukud ise olid väga ilusad, aga teine vaatus tundus esimesest tunduvalt nõrgem eelkõige just nende kasutamise pärast. Teises vaatuses ei olnud enam sellist mängulist koomikat, mida pakkus Andres Roosilehe Lilliputimaa majesteet esimeses. Esimeses vaatuses anti näiteks Hitlerlikku austusavaldust kolmekordse häälitsuse ning käteliigutusega kui keegi suure juhi nime suhu võttis ning jälle kui Blefuscude juhti mainiti, siis selle juurde käis kerge sülituslaadne häälitsus. Pisike detail, aga andis palju juurde. Teises vaatuses oli "mõnus" ainult Silva Pijoni mängitud karakteri omapärane liikumine, kogu kere katvas hiiglasekostüümis - eriti pea liigutamine ning tema oskus ka lisaks käte ning ülejäänud kehaga emotsioone rõhutada ning karakteri-visuaalile kaasa mängida. Esimeses vaatuses suur Gulliver andis nii palju kogu lavastustervikule juurde ning teda oli põnev jälgida... selles "hiiglases" oli teatavat pahaaimamislikkust tekitavat. Teises vaatuses olid kostüümides hiiglased väga lahedad ja suured pead samuti, kuid väga pikad stseenid mängiti väikeste nukkudega, mida sellises lavaavaruses oli raske jälgida... silmad ei tahtnud nii väiksele fokusseerida ning see muutis teise vaatuse tunduvalt igavamaks... Nukumängul tahaks ju nuku tegutsemist vaadata, aga paratamatult vaatasin nukkudega tegutsevaid näitlejaid - nad olid lihtsalt lavamõõtme jaoks sobivama suurusega objektid. Eks lavastaja oli selleks ajaks ka publiku ära hellitanud oma põnevate lahendustega, mida ta kui seeriana paiskas lavastusse sisse kuni väikeste nukkudeni välja ja nõnda hajus ka sellepärast tähelepanu ning pigem tekkis ootus, et mida nüüd järgmiseks veel tuleb... aga kui seda "järgmist" enam ei tulnud, siis mõjus kuidagi üleliigsena see lõpule liikumine pärast hiiglaseid.

Lavastuslike trikkide keerukus ja kõik need tehnilised lahendused tõid meelde mõned Broadway ja West End'i tipplavastused, nagu näiteks War Horse... Gulliver ainult jäi emotsionaalses mõttes sisuga oma maailmalava-sugulastele alla... Vaimustust, külmavärinaid ja üllatuslikke ohhooo-momente pakkusid värvikad karakterid, kunstilised ja lavastustehnilised lahendused, aga mitte lugu ise.

Liina Sumera muusika on imeilus ja oleks seda kohati tahtnud isegi pikemalt kuulata ning Olga Privis on järjekordselt teinud vinge koreograafia. Lavastaja on ka tegelasterohketes stseenides asetanud karakterid justkui sümmeetrilistesse tervikpiltidesse ja see on üks ilusamaid efekte Taavi režiis. Kuid Olga poptantsu liigutustega moderntants selles ajastus ei tekita mitte võõrastust, vaid hoopis toimib väga maitseka ning huvitava lisandina.

Nukuteatri lavastused on meeldivalt tihti tugeva ansamblimängu-tunnetusega. Eks see tuleneb ka paljuski juba olemuslikult sellest, et näiteks ühe nukuga mängivad tihti mitu näitlejat korraga. Kuid siin Gulliveris oli seda ansamblimängu veel eriti hästi tunda ja märgata. Vanemad, kogenenumad näitlejad mängisid koos TÜVKA 12nda, ehk järgmise aasta lennu näitlejaõpilastega. Keegi ei kukkunud soleerima, kõik käisid kui ühte jalga ning hingasid samas rütmis. Sellest hoolimata tõusid esile mõned neist rohkem kui teised. Mõned liigutused, mõned vormid, kuidas oma karaktereid loodi olid nii omapärased ja mõjuvad, et paratamatult noppisid need enda jaoks sealt tugevast ansamblimängust ka välja. 

Esimeseks ja eelkõige, juba mainitud Andres Roosileht ja Silva Pijon. Andrese mängulises mõttes isegi ülemeelikult lahendatud Lilliputtidemaa juht on üks tema kahest karakterist, teine on hiiglastemaa juht. Kuid hiiglane on maski taga varjul ning peamiselt ka publikust kaugemal ning temaga ei teki pooltki nii head kontakti kui Lilliputikunniga. Lilliputimaa valitseja on oma eriskummalisuses koomiline ning käib läbi suure karakterimaastiku - olles nii ülev boss, hea, halb kui kõike sealt vahelt. Lisaks ka kaval ning ahne ja ülbe. Kuid Gulliveri lepituse läbi tolle õega ka mõistlik ning kõiki neid halbu loomuomadusi vastutahtsi allaneelav. Ja seda just eriti Andrese mängitult, mitte lihtsalt ainult tänu tekstile. Ka laste- ja peretükkidest võib tulla nii kõrgetasemeline karakteriloome! Fantastiline! Heaks kontrastiks tema tagasihoidlikumad, inimese- ja reaalsuselähedasemad karakterid, mida Andres oskab ka väga hästi luua. Võib-olla just sellepärast, et temast tulevad ka sellised sähvatused välja, nagu see Lilliputimaa liider, ongi just põhjuseks, miks tema seekordset karakterit eriliselt tugevaks pean - see on eriline!

Ning Silva hiiglasetüdruk. Tal oli mängida ka Gulliveri tütre roll ning ka mõned väiksemad taustategelased, aga just eriti see maskiga tüdruk, mida Silva nii ägedalt ekspressiivseks mängis. Tema maskikasutus oli täiesti omaette klass! Andes veel käte ja ka muidu kehahoiakuga koomilisust sellele juurde. Tütrena oli ta oma madala, II aldiga natuke tüpaaži mõttes võib-olla mitte esimene, kes selleks sobiks, aga jällegi mõnedes taustaosa mistseenides andis silmad ette ka kogenenumatele kolleegidele... näiteks kuidas ta suure Gulliveri käega toimetas... ei teagi kas tal on loomulik talent, lavastaja tugevalt suunatud või on neil TÜVKAs nii tugevad õppejõud sellisteks rollideks. Kahtlustan, et kõigi kolme koosmõju. Igatahes on ta olnud algusest peale üks minu lemmikuid oma kursuselt (koos Stefani, Elari ja Hans Kristianiga... teisi lemmikuid on tekinud hiljem riburada juurde).  Kuid just Silva on tähelepanuväärselt eriline ning kujutan ette kui vinge karakternäitleja temast kunagi saab. Temas kohe on seda miskit, mille kohta Aarne Üksküla ütles, et näitleja juures on kõige tähtsam, et teda oleks huvitav laval jälgida.

Lisaks tahaks veel esile tõsta Karl Sakritsa "preestri", mis oma fanaatilisusega tekitas omakorda mingi omalaadse täienduse Lilliputtide ansamblisse. Vaatasin tema mängu ka hetkedel, kui ta otseselt polnud fookuses ning närvekõditav oli tõdeda tema rollisolekut ka nendel hetkedel - hoides teatavat irvitust näol või vaadates andunud oma juhi või reliikvia suunas. Hans Kristian Õun sai juba lavalesaabumisega korralikult tähelepanu - ka see oli üks lavastajatrikk tervikusse juurde... Tema mõnusalt ülienergiline mäng tõi nii palju elektrit ja hoogu kogu etendusse. Ja seda tegelikult mõlema tema karakteriga. Kindlasti ei tohi jätta väljatoomata ka Lee Treid, kelle armas ja malbe ema, ehk proua Gulliver mattub küll just selle va moraalitsemiskihi alla, ent pääseb särama Lilliputimaa esimese leedina, lisades omalt poolt natuke teistsuguse tunnetusega koomilist tooni, kuid olles ka tasakaalukam kui tema abikaasa. Meesriigijuhtide naised ongi ju tihti seda, või mitte? :)

Mõned säravad hetked ka Loviise Kapperilt, aga nimitegelane Anti Kobin laskis justkui kõigil teistel särada. Tihti tuli tal olla ka vaid suure Gulliveri hääleks või hoopis teha nukumängu, kuid samas ei või alahinnata tema kogu selle kummaliste karakterite virrvarri kooshoidjaks ning tempomeistriks olemist.

Hinnang: 4 (See hinnang on sümbioos erinevatest tunnetest. Lavastaja leidlikus, ansamblimäng, kunstnikutöö ja eriti suured nukud ja "pead", kostüümid ja maskid, muusika, liikumine ning mitmed väga säravad rollid, kuid eelkõige ikka kogu lavastusterviku võimsus ja tehnilisus annaks hinnanguks kindlasti 5... kui isegi mitte 5+, aga moraali sisse uppuv lugu, väikeste nukkude nii suurel laval "ärauppumine" ja üle 3 tunnine kestvus, sest teises vaatuses oli ka hetki kus hakkas sõna otseses mõttes natuke igav - see kiskus jälle hinnangut allapoole. Nõnda tekkis ka teiste teatrielamustega võrreldes kokku just selline numbriline arvamus. Kuid kahtlemata oli see võimas teatrielamus!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri fotod):

Gulliveri reisid

3 H 10 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VIINISTU KATLAMAJA

Seiklusrikas suvelavastus kõigile alates 7. eluaastast

Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega.

Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!

Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.

Autor Jonathan Swift
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Marion Undusk
Helilooja Liina Sumera
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Tõlkija Leo Anvelt

Esietendus: 1. juuli 2018 Viinistu Katlamajas (vt etenduspaiga plaani)

Pilet: 20 €. Tegemist on eriprojektiga, millele ei kehti tavapärased soodustused.

Kestus: 3 h 10 min, sh vaheaeg

Vanusele:  kõigile alates 7. eluaastast

Mängivad

Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee Trei, Laura Nõlvak, Tiina Tõnis, Andres Roosileht, Karl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis