Käesoleva aasta Teatriliidu Eesti teatri aastaauhindade Salme Reegi nimelise parima lastelavastuste kategooria nominatsiooni kaaskiri kõlas nii:
Toomas Tross ja Haide Männamäe
"Näitleja- ja lavastajatööd Eesti lasteteatri tipptaset hoidva klounipaarina lavastustes „Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass“ ning „Piip ja Tuut. Pimedas ja teki all“, mida naudivad publikuga samavõrd ka näitlejad ise (Piip ja Tuut Teater)."
TänaSEKS päevaks muidugi vähegi teatriteadlikumad inimesed teavad, et Toomas ja Haide - Tuut ja Piip - ei hoia mitte ainult lasteateatri tipptaset, vaid teevad tipptegusid ka täiskasvanutele mõeldud teatrimaastikul. Vähemalt need inimesed, kes on näinud Piip ja Tuut Teatri "Hamlet"it või "Cabaret Siberia"t.
Olen siin juba mitut etendust kiitnud ja soovitanud, aga tean kui raske on üle saada eelarvamusest klounide ja klounaadi suhtes... Piip ja Tuut Teater peab tänavu juba oma 20ndat sünnipäeva ja häbi tunnistada, aga oma eelarvamuse tõttu ma ise käisin ka kaarega sellest "mängumajast" mööda esimesed 18 nendest aastatest. Korra isegi äärepealt oleksin andnud võimaluse (jällegi ühe täiskasvanute tükiga seonduvalt), aga teatrit on ju palju ning seega aastad muudkui veeresid ja mina totu sulgesin justkui silmad, et selline teater ka midagi Eestis teeb. Praegu on mul nii hullult kahju sellepärast. Mõelda vaid, et mu lapsedki, kes nüüd juba üsna suured, tahavad võidu minuga kaasa minna kui kuulevad, et mul on teatrikülastuskavas "Piip ja Tuut". Ja seda olenemata täiesti sellest, mis vanusele parajasti kavas olev tükk mängimisel on! Tihti ongi nii, et ma käin ise vaatan ära (ühega lastest) ja pärast tuleb mul suure vaimustuse tõttu ka kogu ülejäänud (kojujäetud) kommando seda vaatama saata :) No parem hilja avastada kui mitte kunagi, eks! Nüüd ma ei lase ühtki nende lavastust enam mööda!
Sedapuhku oleks pidanud etenduse pealkiri andma aimu, et tegemist on tükiga, kus räägitakse sellest va "vanainimeste asjast" lastele - ehk etendus saabki olema ühtviisi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Muide ma arvan, et sellepärast nende huumor nii fenomenaalselt vanusepiirideta toimibki, et ühest küljest nad ei alahinda laste arusaamisvõimet ja huumorimeelt, aga teisalt on kõikide ridade vahele peidetud ka omad metsmaasikad täiskasvanutele noppimiseks. Piibu ja Tuudu huumor on ühekorraga nii mitmel tasandil toimiv - saavad naerda need, kes otsivad peenemat, saavad ka need, kes laiemat rahvalikku naljajoont, saavad terava ja kuiva huumori austajad, aga ka jämedamat koomikat otsivad, nii füüsilist kui verbaalset, nii meeste ja naiste -vahelist, töökaaslaste vahelist, bossi ja alluva vahelist, vanema ja lapse vahelist huumorit. Äratundmist pakkuvad nii allegooriad kui olukorrad ja inimesed meie kõikide elust, sest erinevates misanstseenides on Piibu ja Tuudu vaheline suhestatus omavahel erineva loomuga ja see annab omakorda huumorile eriilmelisust juurde. Ehk siis kaugeltki pole Piibu ja Tuudu puhul tegemist ainult klounaadiga. Ja selle piibujatuuduliku klounaadi nad on teinud söödavaks ka nendele, kes muidu ennast väga klouninaljade sõbraks ei peagi (nagu näiteks minule). Tegelikult oleks see päris vahva eksperiment nüüd, pärast Piipu ja Tuutu vaadata mõnda "tavalist" klouni-showd... kaldun arvama, et ma enam ei vaatakski kloune "sama silmaga" kui enne Piipu ja Tuutu. Kuigi nagu öeldud - Piip ja Tuut ajavad ikka täiesti oma asja - nad on lihtsalt nii omanäolised ja originaalsed. Ja armsad!
Kuid tulles tagasi selle "Pimedas ja teki all" lavastuse juurde, millest juba hakkasin kirjutama, ent eksisin jälle rajalt kõrvale (nagu ikka), siis mul oli millegipärast enne seda vaatama minemist aimdus, et sellest va seksiasjast neil juttu ei tule. Reklaamis anti nagu vihje, et NENDEST asjadest ei räägita... ja nõnda rumal ja piiratud mõtlemisvõimega, nagu ma mõnikord olen, arvasingi, et juttu saab olema hoopis pimedas magamisest ja nondest hirmudest ülesaamisest...
Kuid ei... kui on veel keegi, kes kahtleb, millest see lavalugu räägib, siis just "sellest"! Kuigi tõesti - võimalikult delikaatselt ja loomulikult üldsegi mitte sellest "tegevusest" otseselt... antakse lihtsalt aimu, et midagi on, mis on ema ja isa vahel ja no siis tulevad lapsed... ja lapsed saavad ise oma peas selle kõik kokku liita või mixida... Kuigi piisavalt tegelastele endale piinlikkusttekitavalt, sest laste kuuldes või "veel hullem" lastele ju sellistest asjadest rääkimine on ikka veel üüratult suur tabu. Samas just see piinlikkus ja tabudeületamine ongi naljakas ja paneb kõiki kavalalt pihku itsitama. Vähemalt Piip ja Tuut oskavad selle kõik lahedaks huumoriks keerata... ja selliseks, mille üle naervad nii lapsed kui täiskasvanud. Lapsed on tihti teadlikumad nendest asjadest kui meie, ehk lapsevanemad arvame. Ei tea kuidas täiskasvanud nii kiiresti unustavad, millal ja kuidas nad ise nendest asjadest teada said... Minul endal oli üks üsna piinlik juhtum sellega seoses... ja arvatavasti teistega võrreldes sellises eas, kus oleks pidanud olema teadlikum... aga meil kooli algklassides polnud inimeseõpetust ning vanemad ka sellest asjast kõige vähematki ei rääkinud. Teadsin ju ikkagi lasteaia ja esimeste klasside ajal juba nii mõndagi sõpradelt ja eriti natuke vanematelt lastelt nii linnas kui maal kampades arutelude põhjal, mis värk on... Samas need "sõnad" pole meil kodus ei lapsepõlves, ega ka nüüd oma lastega olnud vabas kasutuses ning seetõttu kõditavad nad kõrva ning ärritavad midagi sügaval sisimas ja mõni rämedam sõna (mida küll selles etenduses loomulikul ei kasutatud ühtki) isegi ehmatab.
Tegelikult ühe nalja sellega seonduvalt pakkuski üks 7-8 aastane poisiklutt publiku seast. Nimelt näitasid Piip ja Tuut suurel kinoekraanil joonistatud alasti poissi ja tüdrukut. Poisi kohta oli Tuudul lihtne öelda, et "seal all" on noku (või ütles ta noks?). Igatahes, kui Piip küsis, et mis tüdrukutel "seal all" on... ja mina jõudsin mõttes arvata... ja no joonise põhjal ka, et Tuut vastab: "ei midagi". Nii lihtsalt Tuut siiski ei pääsenud. Ta hakkas keerutama ja üritas seda sõna suust välja saada... edutult... kuniks see pisike poiss publiku seast aitas Tuudu hädast välja ja hõikas: "Seal on ju tu**u!" saalitäis lapsi ja lapsevanemad pahvatasid naerma ja Piip ütles ka, et seal on ju tu**u, kas siis Tuut ei tea seda... Tuut vastu, et teab küll, et seal on "dusšcsh"... Tean täpselt, mida Tuut tundis... no hirmus raske on täiskasvanud (kasvatusega) mehe jaoks seda sõna öelda. See olekski nagu ajus lukutaga olevate sõnade seas, mida lihtsalt ei öelda välja. See on sisemiselt endal "keelatud". Päev hiljem autos ülejäänud perele seda nalja edasi rääkides, sain siiski selle sõna korduvalt üle huulte, järelikult pole siiski nii võimatu midagi :)
Nagu öeldud, toimus etendus kinosaalis. Antud juhul Pärnu Apollos. Ainsad kaks suvist etendust toimusidki seal ja ma võtsin spetsiaalselt tee auto rataste alla just nimelt Piibu ja Tuudu pärast. Arutasime lapsega sõites, et oleme ikka tõeliselt fännid kui lihtsalt sõidame edasi-tagasi 3 tundi, et näha tund aega kestvat etendust. Kuid see sõit oli seda elamust igati väärt!
Üldiselt olen kaldunud tugevalt selle arvamuse poolele, et kinosaal ei sobi teatritegemiseks (olen varem näinud 5 erinevat live-teatrietendust kinos ning ainsana on meeldinud "Once upon a time in Estonia", aga seda ka peamiselt ülinaljaka teksti ning väga heade näitlejatööde tõttu - kuigi mõtlesin ka siis, et ka tollele lavastusele ei tulnud selle kinosaali lavastamine kasuks). Üldjuhul kasutatakse ka nendes lavastustes seda liiga vähe ära, et teater on "kinoekraani" ette lavastatud. Piip ja Tuut võtavad siiski ekraani oma etenduses korralikult kasutusse (Haide ja Toomas on ise nii lavastajad, autorid/dramaturgid kui ka näitlejad), näidates etenduse käigus mõned vahvad filmilõigud (või ka fotod), kõik eranditult sisuga seonduvad. Kui hakata mõtlema täpsemalt, siis lisaks kino näitamisele ja teatritegemisele Piip ka laulab paar laulu ning mängib pilli, tehakse akrobaatikat ja sees on isegi mõned tantsulised liigutused - no mitte miski ei jää puudu.. isegi hirmutatakse korra või paar tulede kustutamisega :) Täis komplekt! Samas midagi pole ka otseselt üle või liiga palju...
Haide Männamäe ja Toomas Tross on Piibu ja Tuuduna väga stiilipuhtad ja algusest kuni etenduse lõpuni 101% rollis. Oleme Haidega paar e-maili vahetanud ja pean tunnistama, et justkui pisut ehmun temalt saadud kirja lugedes iga kord, et sinna alla on kirjutatud - Haide... Oleksin nagu oma peas nad nii tugevalt Piibuks ja Tuuduks mõelnud, et mul on alati ka pärast etendust tunne, et sealt lavalt lähevad nad oma "klouni-koju" (mis ongi Piibu ja Tuudu mängumaja), oma punaste ninade, trakside, lotumütside ja tiba suurte jalatsitega ja suhtlevad ning askeldavad ka kodus omavahel nii nagu laval :) See omavaheline suhtlus neil on see, mis on kuidagi nende kahele karakterile veel eriti omane. Ja kui mõelda, siis eks nad ju suuremas osas mängivadki Piipu ja Tuutu igas erinevas lavastuses, ent ometi mõjuvad nende erinevate lavastuste mängud ka erinevalt, sest läbi Piibu ja Tuudu kanaliseerivad nad veel mitmeid teisi tegelasi. Ja seetõttu või just selle abil on alati neil oma tuttavale ja turvalisele Piibule ja Tuudule lisaks pakkuda midagi uut ja värsket ka karakteriloomes.
Meeldejäävaimad ning eriti hästi toimivad naljad olid minu jaoks näiteks see kui Tuut näitas kuidas tüdrukud kummardavad ja teevad kniksu ning kui Piip tahtis siis poiste kraapsu demonstreerida, ei olnud Tuut sellega rahul ja tal tuli ka kraaps ja poiste kummardus Piibule ette näidata. Samuti ka kohe alguses "elektrooniliste seadmete väljalülitamise" sketš tegi kohe soojenduseks kõigil suunurgad soojaks. Huvitav oli ka teada saada, et mistahes kultuuris on tissidega mehed naljakad ja seda said Piip ja Tuut näidata ka kinoekraanil, kus kuvati lõike nende külalisesinemistest ümber maakera, näiteks nii Hiinas kui Soomes ja publikut tõesti naerutab see ühtviisi igal pool. Rääkimata Apollo kino lavast :) Ja no poisina oli minu jaoks ka saiakannikate jutt uus... ehk tüdrukutele räägitakse, et kui neid süüa, siis kasvavad ka suuremad tissid... Minu üks vanaisa armastas ikka öelda: "söö punu täis, siis munu kasvab" :) Ja teine vanaisa, kes elas maal, seletas, et kui tahan, et vuntsid hakkaks kasvama, siis tuleb vurrukohti määrida kanakakaga... muidu vuntsid kasvama ei hakka :) Aga seda plikade asja ma varem kuulnud polnudki... :)
Hinnang: 3+ (seega lisaks naermaajamisele oli sellel ka harimislik efekt... sai teada nii mõndagi veel, nii inimeste kui ka loomade kohta! Eks inimesed on ju ka loomariigi osa... ühel hetkel käis peast läbi, et kas tuuakse ka sisse tarantlid, kelle emane pärast paaritumist isase ära sööb või siis need ämblikud, kes paaritumisel oma sugujätke murravad ja emase sisse jätavad, kus see jätkab seemnerakkude pumpamist emasesse ka siis kui isane on juba kaugele jooksnud... aga õnneks siiski mitte. Pole ju vaja varases eas lastele selliseid alataju infokilde, mis võiksid neid pikemas perspektiivis kuidagi negatiivselt mõjutada :) Piip ja Tuut jäävad sündsuse piiridesse ja räägivad küll piiripealsetest asjadest ning teevad nalja, et jooksevad minema ja jätavad lapsevanemad asju selgitama, kuid kõik on tõesti väga naljakas kastmes ning nunnumeeter on pidevalt põhjas nii nende lugudes kui ka Piibu ja Tuudu suhtumises nii teemasse, publikusse kui ka teineteisesse. Tükk oli küll lühike, ent samas ei olekski see tohtinud olla pikem. Just niimoodi säilitas see oma läbiva energia ja teravuse. Eks ta ju olnud pisut rohkem lastele kui täiskasvanutele, kuid seda pigem seetõttu, et lapsed said naerda nii nendele asjadele millest nad aru said kui ka nendele, millest nad aru ei saanud... täiskasvanutel on see asi natuke piiratum - nemad naeravad ju ainult asjadele, millest aru saavad... või arvavad, et saavad aru...)
PS. Etenduse lõppedes saabus ka minu "teatrikriitikukarjääri" tipphetk - Pärnu Apollo kinoteatrisaali uksest väljudes, askeldasid Piip ja Tuut seal laste ja nende vanematega. Tuut jagas lastele flaiereid ja kes tahtis plaati, kes muud Piibult osta... või lihtsalt törtsu juttu nendega puhuda, sest iga sõna mis Piibu ja Tuudu suust poetub, on kui koomiline pärl... on see siis laval või kino trepil. Ma mõtlesin vaikselt ja kiirelt sealt teistel jalust kasida, aga võta näpust... Keset kõike seda rõõmukära ja saginat hõikas Piip mind üle laste peade nimepidi ja tuli mind kallistama! Sosistas midagi väga armsat mulle kõrva ja ma täiesti kohmetusin... :) Küll nad on ikka armsad kahekesi!
Näiteks on raamatu sissejuhatuse algus järgmine:
"Uskumatu, aga tõsi - saimegi valmis väga hea raamatu! Sellega saab kärbseid taga ajada, raamatulehtede vahel puulehti kuivatada, kuumal suvepäeval endale tuult lehvitada või panna raamat talvel linnumaja katuseks. Mõte oli teha ümmargune raamat, et seda saaks kasutada ka tagavararattana, aga välja kukkus tavalisem. Tagavaraks tasub raamatut sellegipoolest hoida, sest iial ei või teada, millal on vaja üks näitemäng ette kanda, viguriga jutt sõbrale rääkida või koos perega köögis kokata."
----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Piip ja Tuut on pimedas ja teki all ning toovad päevavalguse kätte kõik, mida seni on laste eest kiivalt varjul hoitud, kuid ainult nii palju kui maitsemeel lubab ja nii vähe kui meelas maitse nõuab. Lapsed naeravad selle üle, millest nad aru saavad ja lapsevanemad selle üle, millest lapsed aru ei saa. Piip ja Tuut ajavad delikaatset juttu omal muhedal moel ja nii, et keegi ei pea piinlikust tundma, vaid ikka rõõmu ja lusti. Ja kino saab ka!
Lavastus sobib imehästi vaatamiseks perega koos. Soovitatav lastele alates 5-eluaastast.
Esietendus: 20.10.2017
Kestvus: 60 minutit
Lavastajad: Toomas Tross, Haide Männamäe
Kunstnikud: Toomas Tross, Haide Männamäe
Autorid: Toomas Tross, Haide Männamäe
Osatäitjad: Toomas Tross, Haide Männamäe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar