Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen

Eelmisel suvel kui "Õhtu on salameri" esietendus, olin isegi pisut nördinud, et seda mängitakse täiesti Eesti teises otsas (olen juba lapsest saadik suur Edgar Valteri austaja)... Nüüd kus see tee Lõuna-Eesti imelistele maastikele ette sai võetud, sain aru, miks seda seal mängitakse! Ja seda üldsegi mitte ainult sellepärast, et Ets, kellest tükk peaasjalikult räägib, elas oma elu viimased 15 aastat Urvastes, Võrumaal... vaid kõik see, mis selles ümbruskonnas kaasa hakkab mängima, annab lavastusele erilise ja muinasjutulise hõngu. On ju Edgarki tuntud tänu oma lasteraamatute fantaasiarikastele illustratsioonidele ning tema maalideski on just seda nö. muinasjutulisust.

Ehk siis tegemist on äärmiselt kohatundliku lavastusega, sest vaid Villike teatritalus saab õhtust salameri ja Edgar Valter, taas noorena paralleeluniversumis oma deliiriumis ringi rändab ning ei leia oma rahutuses rahu... või leiab ehk siiski...

Lavalugu ise saab alguse katuse all, küünis. Seal nimelt asub noorpaar Valtrite "Tallinna-korter". Ets tuleb just koju suure uudisega, et ta on auhinna võitnud Venemaal. Naine ootab külalisi, kes peaksid kohe saabuma Edgari kojutulekut ning nüüd ka juba kunstniku esimest suurt "võitu" tähistama. 1 külaline saabubki. Ainult, et see kahtlane mees saabub hoopis ilma kutseta ning tal on endal Edgarile kutse kaasas - Ets peab minema ülekuulamisele... midagi nõukavastast olla ta kusagil maininud ning nüüd on ta neil peos...

Kontvõõras visatakse välja ning Edgari ja Maimu vahele tõuseb sõnasõda. Maimu on tugev ja võimukas naine ning see "sõda" päädib sellega, et Ets pussitab end... Esimeses vaatuses justkui loo mõttes rohkem ei juhtugi ja teine vaatus, mis toimub õues paneb Edgari rändama oma deliiriumimaastikel... kõik, mis näha ja kuulda, oleks justkui Etsi pea sees - haigevoodis lamades tema unenägudemaal - maa ja taeva vahel...

Visuaalteater ei ole "minu" žanr. Ei tea, kas olen liialt mõttelaisk või on teater lihtsalt minu jaoks rohkem "lugude jutustamise" koht ning visuaalteater jällegi oma olemuselt pigem installatiivne, kujutav kunst või midagi muud kui traditsioonilises mõttes psühholoogiline teater. Kuigi psühholoogiline see ju igati on, sest visuaalteatri ehk üks tähtsamaidki ülesandeid on pakkuda silmailu. Ja ilu on ju vaataja silmades, seega iga inimese enda psüühikaga seotud. Kuid kui see silmakomm tõeliselt üllatab ning on just enda ilumeele mõistes suisa vapustav, siis kahtlemata tekitab ka võimsa elamuse. Just sellise pakubki "Õhtu on salameri". 

Kuid isegi kogu sellest silmailust hoolimata oli minu jaoks kõige tugevamaks osaks esimene vaatus. Kes mida teatrist kõige rohkem tahab leida, eks. Minu jaoks, nagu mainisin, on kõige olulisem "lugu" ning kuidas lavastaja ning näitlejad selle loo jutustamise on lahendanud. Esimene vaatus on suisa hõrk oma ajastulikkuse tabamise ning heade näitlejatöödega. Lisaks see žanripalett, mis kõik vaatajate ette laotatakse - alates romantikast ja armastusest, isegi väikseks hetkeks külastatakse soft pornot, kuigi kõik on vägagi sündsuse piires. Siis põigatakse huumorisse ning põnevikku. Melodraamast rääkimata. Sisse on segatud spioonidraamat, kuigi otseselt selleni ei jõutagi. Muidugi on see ju ka elulugu, ajalugu ning psühholoogiline kammerdraama. Teises vaatuses on helinduse mõttes tegemist suuremas osas audioteatriga. Klapid peas jõutakse ka nuku- ja maskiteatrisse, kus ootamas ka psühhedeelia ning unenäolisus, mis ilmestab Etsi deliiriumi. Valguse- ja varjuteater läbi põimituna füüsilise teatriga. Lisaks professionaalsetele näitlejatele sisenevad mängu ka amatöörid ja lapsed ning isegi linnud ja loomad. Kuni jõutakse välja rahvusromantikasse ja Etsi loomingu, ehk kunsti presentatsioonini välja. On ju küllaga näiteid nii teatrist kui filmidest, kus on proovitud toppida erinevaid žanreid ühte patta, kuid kahjuks need on väga harva edukalt toiminud. Kui, siis vaid ehk absurdiks keeratuna. Lavastaja Helen Rekkoril on see siiski õnnestunud ja väga loomulikult. Ei jää muljet, et sinna oleks neid eri stiile vägisi kokku topitud, vaid just nii ongi see kõik loomulik ning annabki selle väga erilise tunde ja imetabase teatrielamuse.  

Olen juba ammu kahtlustanud, et Helen Rekkor on võlur. Ainult tema mängud visuaalsete trikkide kokkusidumisega kannavad terve etenduse välja ning on üldse visuaalteatri minu jaoks "söödavaks" teinud. Umbes sama fenomen, mis Haide Männamäe ja Toomas Trossi ning klounaadiga - ainult Piip ja Tuut suudavad seda minu jaoks sellisel tasemel teha, et ma lausa ootan nende uusi töid. Sama lugu ka Heleniga - öelge "visuaalteater" ja ma hoidun sellest, öelge "Helen Rekkori visuaalteater" ja tunnen, et pean seda ilmtingimata nägema.

Teglikult on kaks õuelava, kus neid visuaalteatrilikumaid osasid mängitakse. Kõigepealt ühes kohas, keset aasa, kus on seatud 3 erinevat (kunstimaalidele viidates?) "raamistatud" lava, millest Ets läbi rändab, peatudes igas neist "piltidest" umbes 10 minutit. Kuni nii publik kui Edgar Valter liiguvad kolmandasse mängukohta. See on teatritalu õuel, väikse veekogu kaldal, kus tegelased sõidavad paadiga, kõnnivad sillal ning udust ilmub rääkiv hobune, kes Edgarit "õiges suunas juhatab". Samal ajal kui videokunstnikud Alyona Movko ja Sander Tuvikene pakuvad omalt poolt võimast vaatemängu, mis koos Priidu Adlase valgusmänguga tõstab selle finaalpildi oma rahvusromantiliste kaskede peegeldusega tollest veekogust üheks Eesti Teatri suurhetkeks. Palkmaja, mille palgid hakkavad lainetama... puuriidad, mis unenäoliselt moonduvad... seda tunnet, mida sellised visuaalmängud pakuvad, polegi võimalik sõnadega kirjeldada... liiatigi selline "ime" võtab lihtsalt sõnatuks. Seda lihtsalt peab igaüks ise oma silmade-kõrvadega kogema. 

Õhtu on salameres annavad palju tooni ka kunstnik Maarja Pabuneni töö ning Villem Rootalu helimaastikud. Maarja teise kunstniku töödest johtuv oma kunstiline nägemus ning kõik need pisikesed või ka suured (maja) detailid on väga sobilikud ning armsad. Kuid ka esimese vaatuse ajastule kohane atmosfääritekitamine ning ühe korteri loomine kusagile Võrumaa küüni... täiesti imeline! Villemi muusika on samuti lavastuse üldatmosfääri sobituv ning seda omalt poolt emotsionaalselt võimendav.

Esimeses vaatuses sain majas sees mängitud osast tugeva nostalgialaksu. Olid ajad kui peeti selliseid "kodupidusid"... näiteks sünnipäevadel kaeti laud kristallkausikestega, milles olid kartulisalat, rosolje, marineeritud- ja hapukurgid, lisaks ka sült ja marineeritud seente kauss, lisaks ka keedetud või naerusuisteks ahjus grillitud viinerid koos mõne suurema lihapraega... muidugi ka viilutatud vorstid, juustud, singid ja leivad-saiad ka. Unustamata viinapudeleid ja -pitse. Selles korteris on veel mitmeid ajastuhõngulisi äratundmist pakkuvaid detaile. Visuaalteater ka selles mõttes, et nende detailide ükshaaval ülesnoppimine "visuaalist" on kui boonus sisule, mida esimene vaatus pakub.

Külma dušina paiskab see mälestused isiklikust nõuka-aja lapsepõlvest. Meenus näiteks üks stseen, kui ema käskis kõik tuled kustutada, sest mingi "kontroll" oli saabumas. Akende juurest pidime eemale hoidma... Isa töötas Viru-hotellis ja muidugi oli meil korter täis kõikvõimalikku "nõukogude kodanikele sobimatut kraami"... Ja siis me ootasime... ootasime.. ning järsku kõlas uksekell - prrrr, sellele järgnes mitu nõudlikku koputust... ema oli minu ja mu noorema vennaga lastetoas ning me kõik kolmekesi olime teki all peidus... eks ema üritas seda mängulisemaks teha, aga reaalsus oli ju päris jube... ema tegelikult hoiatas ka ette, et kui midagi peaks juhtuma ja ta ära viiakse, siis kus kohast me abi saame... see polnud ka ainuke kord. Erinevas vormis kordus selliseid hetki läbi lapsepõlve. Virus töötavate meeste naistel oli ka ringkaitse ning helistati ja hoiatati telefoni teel kohe teisi kui midagi kahtlast oli toimumas... Nõnda sattus ka Edgar vales kohas ja kergelt purjakil valesid sõnu kasutama... Seintel on ju kõrvad.

Ja siin avaldubki eriti hästi Liisu Krass'i rolli sügav läbitunnetus ja seeläbi ka mõjuvus. Muidugi väärib kiitust ka tema ennastsalgav mäng, kus on vaja lasta kaasnäitlejal end käperdada, aga kuna ta ise on nii noor, et ei tohiks nõuka-aja olemust isegi mäletada, siis tema Eesti nõukogude naise ja veel umbes 50ndate aastate jõulise naise kuju on igati täistabamus. Ja sellele ajastu-naisele, mille ju suurte prillide ja teatava riietusega annab ka visuaalselt usutavalt luua, aga mingit olemuslikkust, kasvõi näiteks jalaga maad trampides, et plaadimängija nõel kordavast kohast edasi liiguks või see teatav tolleaegne haritud karjäärinaise teravus. Ta mängib (Etsi teise abikaasa) Maimu just sellist hädapätakat meest ohjavaks, aitavaks, juhendavaks, võimukaks kuid samas targaks naiseks. Vaatasin Liisut seal askeldamas ja tulid külmavärinad selle segu peale - kuidas Liisu mängib, milline tegelane tal on mängida ning kogu olukord - on ju teada, et leidub mehi, kes lausa vajavad, et neid keegi kõva naine kantseldaks. Julge valik muidugi ka lavastaja ning dramaturgi poolt. samas Edgar mõjus ka läbi oma intervjuude inimesena just sellisena, nagu nad on pannud Rauno Kaibiainen'il mängida. Ja Rauno võtab selle materjali ning olustiku ning transformeerub nooreks Edgar Valteriks. Kunstnikuks, kes on kergelt eluvõõras, ent ometi andekas. Sotsiaalselt pisut kohmakas, kuigi vägagi seltskondlik. Oma naist armastav, samas teda kuulav ja tema sõna kuulav. Ehk isegi tallaalune. Muidu ta ei saaks vist ka eriti hästi oma eluga hakkama...

Ja siis see lapse-teema. Ei tunne Edgari elu ja unistusi nii hästi, et vastu vaielda või kinnitada, kas see ka päriselt nii oli, aga dramaatilisust andis kogu vaatusele kõvasti juurde (minu jaoks oli vaatet kogu lavastuse nael). Suruda endas alla soovi saada last naise ambitsioonidele ning otsustele enda sisemisi soove allutades... Olen seda paari sõbra pealt ka elus näinud ja sellepärast hammustas see stseen mind eriti valustalt. Kui mees armastab naist nii väga... nii mõlema minu sõbra juhul kui ka ilmselt Edgaril tuli oma suurim soov alla suruda vaid sellepärast, et saaks olla koos naisega, keda armastas, aga kes ei taha last... Kas see on õige või vale, selles suhtes ei saa kunagi ükski kõrvalseisja teha otsust. Seda tunnetab iga inimene ise. Mõnikord on vaja ohverdada... kuigi on lihtne hukkamõista toda nõudvat-otsustavat inimest, sest see mõjuks justkui psühhoterrorina partneri suhtes... Tegelikkuses võib näiteks inimesel olla kabuhirm lapsesaamise/sünnitamise ees. Või ka väga sügav põhimõte - lapsi siia maailma mitte juurde tuua... Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid taustu, arusaamasid maailmast ja ennastõigustavaid otsuseid. Mõnda on võinud mõjutada lapsepõlv, mõnda enda pereliikmed, mõnda täiesti võõrad. Keegi ei saa üht või teistpidi selliseid inimesi hukka mõista - ei neid, kes ei taha lapsi, ega ka neid, kes on endas selle suure lastesaamissoovi teise inimese pärast alla surunud. Ütlen vaid nii palju, et mõlemad minu sõbrad ühel hetkel läksid lahku ning nüüdseks on nad ka mõlemad isad... üks sai oma esimese lapse alles 50-aastaselt... parem hilja kui mitte kunagi... Edgarki ei jäänud Maimuga (kes oli tema teine naine), vaid leidis kolmanda armastuse, tänu kellele sai endale ka kasutütre...

Uskusin igati kogu loodud Edgari olemuslikkust. Allaheitlik mees... teda ju kiusati lapsena (kutsuti kääbuseks) ja paljulapselise pere neljanda lapsena ei saanud ka vanematelt piisavalt tähelepanu ega armastust. Ka Edgar Valterist kirjutatud raamatus (pikas intervjuus) pihib ta ise, et oli oma naissuhetes allajääja... Sellest kõigest on dramaturg Liis Väljaots kujundanud ka loo selgroo.

Kolmanda tegelasena siseneb mängu üks kummaline mehike... Erki Aule eluliselt koomiliselt (need tema tantsuliigutused!) lahendatud veidrik-mees... ka sotsiaalselt kohmakas, nagu Edgar, ent ometi hoopis teise nurga alt... Kuid ta on võtnud nõuks mitte lihtsalt postitada Edgarile, mis tal vaja oli kohale toimetada, vaid ise isiklikult see kohale tuua... suure Edgari ande austajana (sellest saab ka teadmata järeldada, et Edgar oli juba varakult nö. avaliku elu tegelane Eesti kultuurimaastikul). Peenelt antakse aimu, et ka too külaline ise on kunagi "vahele jäänud" ja töötab nüüd seetõttu võimude heaks... sellepärast ta end ka Edgar Valteri korterist leidis... toomas Etsile seda kutset komissariaati... kagebešnikute ülekuulamisele... või mis iganes selle asutuse nimi toona siis veel oli... KGB on teine teema, millest võiks edasi pikemalt arutleda ja kogemusi jutustada, aga jätame selle ning liigume edasi õue, teise vaatusesse, Edgari deliiriumisse...

Näitlejatöödest teises vaatuses, ehk õues mängitud osas väga palju rääkida ei saa. Näitlejad on lihtsalt nii kaugel ning kogu heli lastakse publikule läbi kõrvaklappide. Rohkem loevad lavastatud "pildid" tervikuna ning tegelaste tegutsemine nendes piltides. Minu, kui "teksti ja loo" fänni jaoks on nendeski siiski sisulised sõnumid olemas... eriti meeldis mulle selle kolmik-raamistatud-lava esimene pilt, kui oli veel natuke segane, et mis värk ikkagi toimumas on... Ja see idee, et mingi rebane müüb Etsi maale... ainult, et need maalid on Edgari "maalimata jäänud maalid", sest ta tegi ju palju tööd ning joonistas praktiliselt pidevalt - juba esimeses vaatuses anti aimu, et temalt tuleb karikatuure söögi alla ja söögi peale... Järelikult ükskõik kui kaua ta ka pärast oma enesetapukatset seal "teises" või "kolmandas" ilmas ka ei viibinud, siis päris palju kunstitööd jäi seetõttu tegemata. Ka selles triptühhonis võib aimata teatud Edgari elu refrääne - 1. kunst, 2. lapsetus, 3. üksindus. Ja mis enda jaoks kõige huvitavam - ma ei tea, kas see oli juhus või lavastaja taotlus või hoopis minu enda fantaasia, et selline oli tegijate taotlus.

Kõike seda unenäolisust kroonimas 17.augusti noorkuusirp, mis siras taevas üle Võrumaa koplite, metsade ja aasade ning oli kõigi nende kolme pildiga silmanurgast pidevalt "kaadris" kõike justkui pealt valvates - tollel hetkel viibisime ju tema haldusalas...

Kuniks liikusime kolmandasse mängukohta... sealset visuaalset vaatemängu ma juba jõudsingi kiita. Kuid siin saabus ka lavastuse esimene kriitikat esilekutsuv detail - lõpu maalide projitseerimine maja seinale... ma ei tea, kas minu silmades oli midagi valesti, aga nendest maalidest ei saanud küll üldse sotti (ja need vahetusid minu jaoks liiga kiiresti). Ei tea, kas oligi taotlus jätta need maalid nii segaseks ja moonutatuks, et inimestel tekiks huvi ise uurida täpsemalt, millised Edgari maalid on, aga jah, see jättis muidu nii täpsele režiile ning sisukale lavastusele kummalise sigri-migri finaali. Kuigi mõttena ju igati õigustatud ning hea, et päriselt ka tema tööd kuidagi muidu kui Maimu ja Valteri korteri seintel olevate reprodena läbi vilksatavad. Aitas nö. luua teatavat tervikut ja hommage'ile veel üks väärt lisa. Ent jah, maja, millele neid kuvati, oli sellise ehitusega, mis just maalide-ekraaniks ei sobinud (võib-olla vaid nö."küljelt" vaates?) ning see tekitas vähemasti minus pigem isu vaadata seda ilu, mida pakkus seisva vee kaudu tekkinud peegeldus veeääres olevast loodusest, ehitistest ja tegelastest ning mõelda kogu äsjakogetud elamuse suurusele ning mõjuvusele.

Hinnang: 4+ (Osalt inimesi tõusid ka aplausi ajaks seisma. Olin väga valmis ka tõusma, kuid jäin siiski napilt istuma... Kuigi see ei vähenda kogu selle elamuse väärtust. Olin vaimustuses. Mingis mõttes ka veel etenduse lõppedes pigem selle esimese vaatuse lummas. Vähendamata teise vaatuse visuaalsetest kommidest (mida jagati ohtralt) saadud elamuse suurust. Palju magusat on ju kõhule ja hammastele halb, aga need siin oli "tervislikud" kommid... orgaanilised ning ökoloogilised... segatuna kohaliku võlujõuga ja vaimu ning ilumeelt toitvad. Olen tahtnud juba pikemat aega Rauno Kaibiainen'it näha mõnes kandvamas draamarollis. Ma ei tea, kas sain seda ka veel päriselt siitki... ikka on ta kas improteatris tegemas sada erinevat rolli ühes tükis. Siin küll esimeses vaatuses natuke saab seda, mida otsin, aga teises on ta tegutsemas juba rännakuteatris erinevatel maastikel, kaugustes. Mõnus oli tõdeda, et see, mida nägin Liisut tegemas TÜ VKA lavakooli ajal Thijl'is, sellele on tulemas kindlalt veelgi tugevamaid jätkutöid. Minu jaoks oli ta oma kursalt üks lemmikuid, ehk ka teatavas mõttes küpsem ja rohkem valmis näitleja kui mitmed teised ning nüüd hüppab ta omakorda suure hüppe kusagile kaugemale edasi. Temas on Eesti teatrite naisnäitlejatele mõeldes midagi iseäralikku ning vaid temale omast ja see teebki Liisust väga huvitava näitleja. Ka vahepeal nähtud Musta Kasti Prohvetis sai teda näha, ent seal see roll ei andnud eriti mänguruumi ja ta tundus olevat isegi natuke krambis... ja no "Litsid" sarjas ta ainult raiskab oma annet... sellises võltsnaerus, mida koos amatöörnäitlejannadega võõristavalt tekitatakse, ei ole ikka päris "see" kus Liisut näha tahaks. Erki Aule on küll vaid tooni andmas, kuid annab seda tähelepanuväärselt magus-hapus vormis - ühest küljest koomiline, kuid teisalt põlastusväärne, kolmandast kaastunnetki tekitav äpu... Kuigi ma jahun siin juba pikalt ja laialt ning kõigest kolmest näitlejatööst, siis eelkõige oli see ikkagi "lavastajateater". Helen Rekkor on loonud küll vaid väga lühikesest Edgar Valteri eluperioodist oma lavastuse, kuid see lavastus on väga laialt kandev ning sisuliselt ja visuaalselt võimas. Ärgitab kaasaelama, kaasa mõtlema ning kõditab nii nägemis- kui kuulmisaistinguid, pakkudes väga ilusat ja maagilist vaatemängu. Siin-seal on seda tembeldatud ka maagiliseks realismiks, siis kuigi sellega kurameeritakse, siis minu jaoks viide unenäolisusele ning mõned muud ehk esmapilgul maagilisele realismile viitavad hoovused, ei ole see seda siiski tervikuna. Kõigel oli nö. seletuslik tagapõhi. Maagiline realism on minu jaoks Marquez'i "Sada aastat üksildust", Rulfo "Pedro Paramo", Morrison'i "Armas" ja Kafka... Edgar Valteri rahutu rahu on siiski palju, palju parem... teisalt peetakse ka Süskind'i "Parfüüm"i maagiliseks realismiks ning see on üks kirjandusajaloo parimaid teoseid... Ei, ma siiski ei paneks seda Edgar Valteri eluloopilti maagilise realismi kasti... vähemalt tervikuna küll mitte... kui, siis paar neist teise vaatuse triptühhoni piltidest...Kuid igatahes soovitan kõiki neid vaatuseid ja "pilte" kahel käel! Ka pikem sõit sinna kaugele Eesti otsa tasub saadava elamuse näol igati ära. Saab nii mõtlemapanevat sisu kui ka visuaalset lavastustehnilist kõrgklassi pakkuvat naudingut. Elu on ilus, kuigi võib vahepeal tunduda kole. Mõnikord võib ka unenäos peituda filosoofia. Ja see võib-olla esitatakse Sulle hobuse suu läbi. Tähtis on edasi minna, kuid kõik olnu rändab tahes või tahtmata Sinuga pagasis kaasa... 

Nõnda ka elamus sellest harukordsest teatrietendusest.)

 Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Misanzen FB seinalt):

Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu

Kriitikute poolt tunnustatud ja publiku poolt palavalt armastatud lavastus etendub ka sel suvel Villike Teatritalus Võrumaal!

Edgar Valter on end Eesti rahva südamesse jäädvustanud võrratu karikaturisti, illustraatori ja lastekirjanikuna. Maalikunstnikuna on Valter aga oluliselt vähem tähelepanu pälvinud, ehkki tal kujunes aastate jooksul välja erakordselt huvitav laad ja stiil – tema maalidest õhkub rahu ning samblasse kätketud salapära.

Visuaalteatriühendus Misanzen („Üle vee“ - Eesti teatriaastaauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominent 2015, „Laineid lausudes“, „Süüria rahvalood“ – Eesti teatriaastaauhindade etenduskunstide ühisauhinna nominent 2017) eesotsas lavastaja Helen Rekkoriga (Ants Lauteri nimelise lavastajapreemia laureaat 2018) siseneb Edgar Valteri loomingu vähemtuntud meediumi – maagilisest realismist kantud maalide – kaudu tema loitsulaadsesse unenäomaailma, et luua täiesti erakordse Eesti kunstniku taiestest inspireeritud kohaspetsiifiline visuaalsusest ja installatiivsusest pakatav lavastus „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu".

Lavastaja Helen Rekkor ja kunstnik Maarja Pabunen loovad koostöös videokunstnike Alyona Movko ja Sander Tuvikese, valguskunstnik Priidu Adlase, helilooja Villem Rootalu, dramaturg Liis Väljaotsa ja trupiga maagilis-nostalgilise maailma, mida on oodatud avastama ja kogema kõik Edgar Valteri ande austajad.

Lavastaja Helen Rekkor: “Valteri arhailise ja nostalgilise õhustikuga, reaalse ja ebareaalse piiril balansseerivais maalides joonistuvad välja mitmed läbivad motiivid – looduskeskkond mitmekihilise väljendusvahendina, arhetüüpsed Poiss ja Tüdruk või Mees ja Naine; inimesest väiksemad samblased ja lääbakil talumajad tähistamaks looduse ülimuslikkust tsivilisatsiooni ees; lisaks kõikvõimalikud liminaalsed olevused, kelles inimese ja looduse piir hägustub. Iga maal on nagu jutustus, millele saab ümber punuda lõputult narratiive, loomaks meditatiivset ja fantaasiarohket rännakut. Valteri maalidest kumab eestlasele arhetüüpselt omane harmoonia loodusega, oskus olla tasa, et kuulda ja tajuda rohkem.Edgar Valteri loo teekond rasketel aegadel ellujäämisest viimaks oma loomingu läbi tõeliselt suureks saamiseni peegeldab paljuski meie kõigi teekonda ning omandab EV100 kontekstis veelgi suurema tähenduse”

Lavastuses mängivad Rauno Kaibiainen ja Erki Aule (improteater IMPEERIUM), Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti 11. lennu diplomand Liisu Krass, Marianne-Helena Rammo ning Antsla kooli õpilased Aron Aidla ja Getter Kõiv või Kristel Taal.

Etendused toimuvad Võrumaal Urvastes vallas Villikese tearitalus
NB! Lavastus toimub välitingimustes ning liigutakse esinemispaikade vahel.