Saaremaal, August 2018

Esialgselt mõtlesin kirjutada Saaremaa-reisist "Meretagune paradiis" etenduse külastamisega ühenduses, sest eelkõige sellepärast ju saarele saigi seekord mindud... Kuid viimasel hetkel otsustasin need lood siiski lahku lüüa. Olgu see siin siis kerge sissejuhatus või soojendus järgmisele jutule, kus peegeldan omakorda kontsentreeritumalt vaid seda tolleõhtust teatrielamust.

Sellel suvel juhtuski nii, et puhkuse ajal rohkem reisima ei jõudnudki kui mööda erinevates Eesti otsades toimunud teatrietendusi. Kõige erilisem neist just "reisina" oli kahtlemata sõit Saaremaale. Juba sellepärast, et sinnasaamiseks on vaja teha ka väike laevasõit, kuid saarele minek, ehk mandrilt lahkumine on muidu ka natuke nagu "välismaale" minek - sellelt "maismaalt" ju "välja"...

Tegemist tegelikult elu teise Saaremaa-külastusega. Esimesel korral külastasin vaid Kuressaaret. Nii, et läksime sinna koos ühe Rootsi ettevõtte juhtidega, kes soovisid sinna tehasesse investeerida. Toona oli päris kehva majanduslik madalseis ning töötute protsent (Eesti iseseisvumisaja) tipus. Kohtusime toonase linnapea Urve Tiidusega ja hiljem mandrile naastes koos toonase majandusminister Juhan Partsiga leiutasimegi rootslaseid rahuldanud variandi nende soovide täitmiseks. Nõnda sai ühe investeeringuga peaaegu kolmandik toonaseid Kuressaare töötuid tööd. Minule anti tollel aastal (seoses ka veel ühe teise suurinvesteeringu Eestisse aitamisega) ettevõtte parima töötaja aastaauhind. Kõik õnnelikud ja rahul... kuigi tollel Saaremaa-reisil just saart ennast väga palju näha ei saanudki. Käisime küll tehases ja linnavalitsuses ning restoranis söömas ka, kuid kuna oli selline kevadine või sügisene aeg, ehk seljas olid paksemad riided, siis ei kiskunudki eriti kuhugile väga ringi sõitma. Tööasjadega ju alati on ka nii, et mõtted on ainult töö sees. Kuigi teadvustasin endale muidugi ja isegi linnapeale ütlesin, et olen Saaremaal elus esimest korda. Saarlased olid kõik väga toredad ja eks see asi, millepärast ma seal olin, oli ka head suhtumist väärt. Kuid jah, Saaremaasse ma tollel korral ära küll ei armunud ning muidu ka jäi Kuressaarest selline üsna tavaline "väikelinna" tunne - ilus, puhas ja korras, aga ei midagi erilist. Kuklas kummitas ikka, et saaks juba kiiremini koju...

Aga Saaremaasse ära armusin alles "teisest silmapilgust"...

Mingit erilist tungi ju Saaremaale sõiduks polnud... käidud korra ja ikka korralikult sebimist selle kohaleminekuga. Paar ebaõnnestunud teatrisse-minekut teistele saartele viisid mu isegi otsuseni, et enam saartele teatrisse ei roni. Mandril tehakse ju piisavalt teatrit, milleks mulle seda vaja... liiatigi veel augustikuu jooksul olid teada sõidud teatrisse nii Narva kui ka Võrumaale... täitsa piisavalt ju selliseid "pikemaid sõite"... Aga vahepeal tuli perre uus auto - Mary... no sellega on nii mõnus sõita, et võiks joonelt põrutada maailma otsa. Temaga sõit on selline nauding... Ja seega ju hea võimalus Mary sisse sõita sõiduga Saarmaale, seegi ju praktiliselt "maailma lõpus"...

Etenduse-päeva hommikul oli selline laiskus kondiides ning kuidagi ei saanud normaalsel ajal üles. Kuid kuna praamipilet oli lõunaks juba ette ostetud, siis see utsitas tagant... mis siis sellest, et Saaremaale-sõidul kehtivad need piletid kauem. Pakkisin kõik oma 3 titte pardale ja umbes 3 tunni pärast sõitsime praamilt maha Saaremaa pinnale. Ilm soe (+26/+27), kuigi mitte hiigelpalav, nagu oli pikalt olnud vahetult enne seda. Taevas vatitupsupilved ja päike - avastus-reisiks igati ideaalne.

Ja just nimelt "avastus-reis" sellest Saaremaa-külastusest pidigi seekord saama. Tobedas olukorras olen end tundnud alati kui keegi on küsinud, et kas olen Saaremaal käinud - "jah, olen küll"... aga tegelikult ju Saaremaad otseselt näinud polegi. Umbes nagu jah, olen Austrias käinud, tegelikult ainult Viini lennujaamas ümberistumisel...

Siinkohal suur tänu sellisele interneri-leheküljele: http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=387&Itemid=238&lang=et

Selle alusel tegin oma saarega-tutvumise kava.

Kuigi Saaremaale saabudes maabub ju esiteks Muhu-saarel, mis on tegelikult pärast Saare- ja Hiiumaad Eesti kolmandaks suurim saar ning seal asub ka näiteks Pädaste, siis meie põrutasime kohe Muhult edasi Saaremaale. Muhu koos oma Pädastega jäävad tuleviku-avastusrõõmuks...

Ei tea kui loogiline see ring sai nüüd valitud, et võimalikult palju võimalikult väikse ajaga hõlmata (praktiliselt oli aega kella 13st kella 19ni, mil algas teater), aga endale tundus küll väga hea plaan ning tagantjärele soovitaksin julgelt ka teistele, kellel väga palju aega pole, aga tahavad haarata, mis haarata jõuavad.

1. peatus - Karja kirik. 

1300ndatest pärit kirik on Saaremaa väikseim keskaegne kirik. Kirikus on osaliselt säilinud dekoratiivsed seinamaalingud ning kooriruumi võlvidel on maagilised laemaalingud. 

Kantsel on pärit 1600ndatest, aga fotol olev neogooti stiilis altar 1800ndatest. Kiriku kujunduses on valdavalt vara- ja kõrggooti stiili elemendid, mis üllataval kombel on ühendatud mõnede romaanipäraste joontega. Küljeukse kohal oli ilus kiviornamentika, mis meenutas fragmenti Pariisi Jumalaemakiriku pisikestest kivikujukestest nö. reljeefsel pinnal (mu kunstiterminite teadmine on kahjuks väga algeline).

Naljakas, et kirikul polnud torni... Selle eest selle ees oli õunapuu... ja no muidugi pidin ma sealt ühe hapu ubina maast noppima. Lapsed pahandasid, et kas tõesti kirikuaias raksus-käimise peale pigistab jumal silma kinni? Kas mul häbi pole... hmmm. Võib-olla oli ka natuke... kuigi ju maast noppisin, ussitanud ja kibehapu...  Aga no igatahes polnud nii häbi kui hiljem pojal, kes tahtis kirikust MÄNGUKAARDID osta... küsis, et kas mul on lahtist raha... "oh poja, see on IKOON, mitte kaardipakk" :)

Naersime pool teed Anglani (sinna on 3km), kus pidid asuma tuulikud... ja tuulikud on juba lapsest saadik minu jaoks Saaremaa sümbolid. Mis sellest, et neid mandril ka on. Minu "lapsepõlve-tuulik", ehk Adavere oma, millest vanaema juurde Elvasse sai tihti mööda sõidetud - sellel polnud ju tiivikuid - seega polnud see mingi päris ÕIGE tuulik. Õiged tuulikud asuvad ikka Saaremaal :) 

Anglas tegelikult on ainsana oma ilme säilitanud tuulikumägi - tuultele avatud kõrgem koht, kuhu ehitati kogu küla veskid. 1925. aastal seisis siin suisa 9 tuulepüüdjat, millest tänaseni on säilinud 5. Aga ka need 5 lõid pahviks juba Anglasse sisse sõites.

Tuulikumäe kompleksi üheks oluliseks osaks on ka Angla Pärandikultuurikeskus. Keskuse ehitamisel kasutati ühe materjalina 425 miljonit aastat tagasi tekkinud Jaagurahnu lademe kivimit, milles on koralle, stromatopoore ja käsijalgseid. Seal korraldatakse igasuguseid käsitöökursuseid ja -näituseid ja saab maitsta Angla rukkileiba.

Meie tegime kõigepealt tiiru tuulikupargi ümber. Ronisime kõikvõimalike vanade põllutöömasinate ja -riistade otsa... tuli meelde lapsepõlv kui sai vanaisa traktori taga kaarutajal istutud ning heina kaarutatud. Rääkimata traktori küljelõikurist ja muudestki täiesti tuttavatest vidinatest... Appi, kas ma olen tõesti nii vana, et need minu kasutatud asjad nüüd juba "muuseumis" väljas on!!!

Lisaks olid seal linnud ja loomad. Vahetult enne angooraküüliku kojutoomist, olid jänesed muidugi erilise huvi objekt... Muidugi tibupojad ja lambad ka, sest järgmisel kevadel tahaks nii kanad kui lambad maamajja tuua (tegelikult oli see plaan juba sellel aastal - kanamajagi on valmis ja ootel, aga munevaid kanu müüakse aprillis ja kui ma mais hakkasin neid otsima, siis öeldi, et alles augustis saaks jälle... tuli välja, et kanu müüaksegi Eestis vaid 2 korda aastas).

Muidugi sai nendesse veskitesse sisse ka ronida ja näha kuidas viljajahvatamise süsteem seal seespool on ehitatud.

Kuid kõige lummavam on ikka vaadata kuidas veski tiivik pöörleb... seda võibki passima jääda...
Lisaks olid seal veel puust hobused, mille otsa sai ratsutama ronida ning muidugi tegin telefoni mälukaardi praktiliselt pilte täis lastest (igas asendis) nende seljas. Kahjuks lööks nad mu maha kui mõne siia üles paneksin :)

Anglaga tutvumise lõpetuseks tegime ka Pärimuskeskuse maja sees olevale muuseumile tiiur peale. Sain näiteks teada, et teiste hulgas Henrik Krumm on sealt kandist (Leisist) pärit. Kuna minu lapsepõlve ajaks oli Georg Ots juba lahkunud (ta suri kui ma olin alles titt), siis just nimelt Henrik Krumm oli toona nö. Estonia kõige suurem meesstaar.

Edasi viiski meid tee läbi Leisi. Tegime seal Coop'is peatuse ning ostsime Kadaka-siirupit koju kaasa... seda pidavat kõik korralikud turistid tegema Saaremaal (aga ju seda müüakse ikka mandril ka) :) Ei oska  veel öelda, kuidas see maitseb, sest pole pudelit lahti jõudnud teha... nii äge pudel on, et lihtsalt  ei raatsi... aga no uudishimu on suurem, seega varsti mekin ära.

Läbi Leisi sõitsime Panga pangale

Seal oli suur tahvel, kus kirjas, et kui Saaremaalt noppida need 3 kõige magusamat maasikat, siis nendeks on Angla Tuulikud, Panga pank ja Kaali kraater... Ehee ja meil juba teine tihane pihus ning kolmas ka kindlalt plaanis. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3m ja see ongi kõrgeim Saaremaa ja Muhu pankranniku pankadest. Ulatus on umbes 2,5km.

Pangal oli ilus küll, ronisime kaljutpidi alla ka ning nautisime teineteise seltskonda, ilma ja loodust... aga no midagi väga erilist see ka polnud. Eks neid pangapealseid juba nähtud ka. Mereavarustest rääkimata. Seal oli ka mingi vaatetorn, aga see oli suletud (ilmselt pikemaks ajaks). Kiikusime siis vanaaegse kiigega kõik korraga - kes julges, oli püstijalu, kes mitte, see sai istuda kaksiraksi ümber mõne puittala... Kuni süda läks kõigil pahaks ja ma sain teistest pisut julgema poisina (no ja pikamana ju ka) kiigepeatamisõigused endale... Mõned fotod huvitavatel männijändrikel ning hiigelsuure sipelgapesaga ja tegimegi sealt sääred.

Edasi tundus kõige lähedasem koht avastamiseks mingi turismikeskus, kus olla Suure Tõllu ja Pireti hiigelsuured kujud ning mida kõik Saaremaad külastavad inimesed "kindlasti külastavad". Suund Mustjala suunas, mis pidavat olema kaunis ja turismisõbralik koht... Mustjala leidsime küll üles, aga Tõllu ja Piretit njetu. "Turismikeskusest" rääkimata... Kus häda kõige suurem, seal Google kõige parem sõber... Selgus, et Tõllu ja Piretiga kohtumiseks on tegelikult vaja sõita hoopis Ninase külla. No sõidame... ilusad männid kummalgi pool... sõidame ja sõidame... Natuke hakkas juba pilk ka kellale liikuma, sest tahaks ju veel nii mõndagi teha...

Ifööni kaardil olid kõik külade nimed sassis ja üldsegi mitte õiges kohas, ega vist isegi mitte õiges järjekorras... Samas oli tunne, et kohe-kohe oleme kohal... Kohe-kohe järgmise nurga tagant avaneb vaade "turismikeskusele"... Sõitsime Tõllust mööda ja keegi peale minu ei pannud tähele midagi imelikku... Minulegi jäi vaid korraks silmanurgast midagi vilksamisi silma... Aeglustasin kohe ja sinna otsa vilksas kohe mööda ka Piret... 

Peatasin auto kinni ja tagurdasin natuke. Kobisime autost välja... No polnud sealt mingit "turismikeskust"... lihtsalt 2 hiiglast puude vahel... Pukktuulikutest ümberehitatud "hiigelnukud" - Tõll ja Piret. No ikka TÕELISED hiiglased. Legend õpetab, et Pireti seeliku alla asetavad neiud enne meheleminekut kivi oma neiupõlvenimega. See toob hiljem abielus õnne... Me läksime pojaga ja panime oma kivid Tõllu ürbi alla ka... me ju mõlemad tegelikult alles poissmehed :) 

Vahva oli vaadata kuidas mantlipärija läks ähmi täis ja nõudis Tõllult, et olgu aga mõistlik pruut peatselt tal ukselävel :) Plikad läksid panid kive Pireti undruku alla. Seal oli neid kive hulgi... kuigi neiupõlvenimesid eriti näha polnud... võib-olla mõned on pannud lihtsalt, et tuleks naissoole üldisemas plaanis abieluõnne... kena žest... mitte omakasupüüdlik :)

Kui nüüd päris täpne olla, siis vanem tütar ei olnud hästi nõus seda kivi panema, sest ta ei plaani kunagi mehele minna. Me kõik ülejäänud nägime tükk aega vaeva talle selgeks tegemisega, et tühja sellest, mis tema ise tahab... pangu kivi ära, sellest pole ju midagi katki kui ta mehele ei lähe, aga kui järsku mõni tuleb ja ta jalust niidab ning ta ise ei märkagi kui järsku mehel on... mis siis? Siis jääb ju vaevama, et ähhh... kui ta kunagi Saaremaal Piretit külastas... oleks ikka pidanud selle kivi ka ära panema...

Lõpuks olid meie kõigi kivid Tõllu ja Pireti hea hoole all ning sõit võis jätkuda...

Kell oli juba sealmaal, et kas ikka jõuab teha haake Kaali järve äärde? Teater algab ju kell 19 ning me ei tea täpselt kus see Sadamaait seal asub. Tahaks ju Kuressaare linnusele ka pilgu peale visata... ja ehk on Saaremaa pealinnas veel midagi vaatamisväärset... kõht ka täitsa tühi, kuigi Leisi Coop'ist sai küll paari piruka võrra kehakinnitust.... ehk jõuab ka pärast teatrit Kaali äärde...

Ei, seda riski ei saanud võtta... Kõigepealt Kaali järv, siis Kuressaare.

Kohale jõudsime kerge vaevaga, kuigi sõit oli võrdlemisi pikk. Parkisime Mary teispool järve ning läksime seda "lompi" uudistama. Mõned vesiroosilehepuhmad olid seal sees, aga kuivus oli teinud järvega oma töö. Fotol tundub see tegelikult veel lombimana kui see tegelikult oli... See vee osa seal oli ikka oma 15-20 meetrise diameetriga. Tegime tiiru ümber kraatri... guugel andis infot, et seal on tegelikult "Kaali meteoriidikraatride RÜHM". Seega on ehk seal neid teisi kraatreid kusagil veel... aga meie nägime vaid seda Kaali järve. Rahvasuu olla rääkinud, et see suisa põhjatu järv pidavat olema... No nagu näha, siis seda see nüüd küll ei ole... Üsna kivikõva põhi oli tegelikult... Ümber seda Kaali järve oli kõrge vall. Ja kõik oli küll geomeetriliselt imeliselt ümmargune. Valli harjalt olla sõõri diameeter 110m.

30 raudmeteoriidi leidmine 1937.aastal kinnitas päritolu oletusi, et tegemist on meteoriidi maalelangemisest tekkinud järvega. Teadlaste arvamust mööda on meteoriidi langemise ja järve sünni aastaks umbes 700.aasta enne Kristust.

Tiirutasin seal ümber selle valli ja tegin pilte, astusin käsitööpoodi sisse ning kaotasin teised ära... Nemad olid tegelikult juba Mary juures ning kui ma nad sealt leidsin, ei olnud muud kui tšaupakaa Kaali kraatrile ning sihiks Kuressaare.

Kuressaares oli kõigil hull nälg... Ja kuna laste lemmiktoit on pizza, siis selline asutus, nagu Classic Pizza sai välja valitud... Esimene inimene, kes meid vastu võttis, oli väga tore ja abivalmis... kuniks saabus teine, kes jättis küll Kuressaare (Saaremaa? - eriti ju kogemusi pole) teeninduskvaliteedist kohtlase mulje :) Aga no ega ma ei tea ka, võib-olla saarlastest restoraniteenindajad tegelikult ongi sellised närvilised ja üleolevad ning ei salli külalisi... järsku jäävad veel päriseks :) Vast sellel neiul oli lihtsalt halb päev, teine tüdruk (kes meid vaid põgusalt vastu võttis) oli ju väga tore...

Igatahes kõik me pizzat nautima ei saanudki jääda (2 meist mugisid pärast külmalt), sest teater pressis juba peale... Nõnda sai sellest Kuressaare linnusest küll vaid mööda joostud ja 1 fotogi napsatud (jooksu pealt), teel Sadamaaita teatrisse... Seega Kuressaare vallutus jääb kusagile hämarasse tulevikku...

Viimasele praamile ööpimeduses kihutades mõtlesime, et kui hea ikka, et Kaali kraatrit ei jätnud pärast teatrit... geograafiliselt oleks ehk olnud loogilisem, aga tegelikult poleks jäänud aega ja no nii pime oli juba siis, et poleks seda seal näinudki.

Praami oodates olid kõik nii väsinud ning uurisime laevaliini netilehelt, et kas tohib ülesõidu ajaks jääda ka autosse, kuid seda infot ei olnud seal mitte kusagil mainitud. Siis guugeldasin... kah tulutult. Olgu see siis öeldud kõigile neile, kes ka kahtlevad - Saaremaale või Saaremaalt praamiga sõites pole vaja autost väljuda... võib vabalt terve ülesõidu autos istuda või kasvõi magada.

Tagasi Raplaamaal (maamajas) olime kusagil kella 1 ajal.

Järgmiseks siis juba sellest "Meretagusest paradiisist" Tiit Palu nägemuses...