Eestis juba 14. korda toimuvale Venemaa nr.1 teatrifestivali "Kuldne Mask" Eestis toimuvale "satelliit-festivalile" jõudsin alles nüüd esimest korda. Kuigi alati kui neid Venemaa teatritippe siin näidatakse, on ka minuni kostunud järelkaja, kuivõrd vingeid asju festival ka Eesti kultuurielu rikastamiseks meile siia näidata toob. Tihti on need auhindade laureaadid kui ka silmapaistvad nominendid, mis on Eesti korraldajatele eriliselt silma jäänud.
Tänavune esimene "linnuke" sellest "pesast", mis Tallinna vaatajate ette laotati (festival sai alguse juba paar päeva tagasi Narvas ühe teise etendusega), on ei kellegi vähemtuntud näitekirjaniku kui Anton Tšehhovi enda tippteos "Kolm õde".
Tuleb tunnistada, et esialgu kui kuulsin, et venelased mängivad Eestis Kolme õde, siis vaimustusin hetkega mõttest, ometi kord oma silmaga näha live's vene keeles, vene dušaaga mängitud selle materjali üht versiooni! See, et tegelikult on tegemist teistlaadi haruldusega, nimelt "viipekeeles" mängitava Kolme õega, sain teada alles natuke enne festivali algust. See isegi valmistas kerge pettumuse... mis siiski üpris kiiresti asendus uue põnevusena, et kuidas siis sellest ikkagi aru saab? Kuidas näitlejad suudavad selle siiski sügava ja ristirästi psühholoogilise teksti mängida ilma arusaadavate sõnadeta välja? Lisaks kostus infot, et see tükk on ka mujal poleemikat tõstatanud oma erilisusega...
Nüüd kui seda Kultuurikatla blackboxis vaatasin pettusin uuesti - ekraanile lasti subtiitritena tekst... Sama hästi oleks see võinud olla suahhiili või mõnes muus tundmatus keeles... aga tekst ju ikkagi paljastab terve loo ning ei ole vaja otseselt näitlejate "suuga rääkimiseta mängust" seda endale lahtimõtestada. Kahju...
Kogu etendus kestis 4 ja pool tundi ning see oli jagatud 4 vaatusesse. Pausid andsid võimaluse natuke mõtiskleda, kuid nii pika tüki kohta, oleks siiski võinud 3,5 tundi "teatrit" koos pooletunnise pausiga saada tervikuna poole tunni võrragi lühemaks... Me siin Eestis oleme ju näiteks Tõe ja õigusega juba harjunud-kogenud pikemate tükkidega.. .kui sisu on tugev ja huvitav, siis ei ole kahetunnised vaatusepikkused probleemiks... Igatahes vähenes iga vaheajaga vaatajaid üha rohkem ja rohkem ning tagaridades istujad nihkusid vaikselt muudkui eespoolsematesse ridadesse...
Ja sisu on ju "Kolmel õel" tugev! Lavastaja Timofei Kuljabin eriti midagi olulist tekstist või liinidest välja ka ei jäta. Küll on tema rõhuasetused ning lavastuskeel minu jaoks Kolme õe kontekstis esmakordsed (olen erinevaid Kolmesid õdesid näinud juba teise käe sõrmi üleslugemisel abiks vajava arvu kordi näinud). Iseenesest lavastuskeeles ei ole üldises plaanis midagi uut. Kurtide teatrid on ju täiesti olemas ning meil on ka näiteks VAT Teater teinud "Faust"-i tummfilmi-esteetikat kasutades (kuigi seal ikkagi "räägitakse" ka), samuti on "ilma seinteta" mängitud nii, et need "seinad" on maha joonistatud, võtame kasvõi kuulsaima sellise stiili kasutaja - Lars von Trieri filmis "Dogville". Küll pole ma kunagi varem täheldanud versiooni, kus ainult 1 kolmest õest Moskvasse minekut igatseb, ehk siis Kuljabini versioonis jääb tunne, et ainult Irina seda tegelikult soovib.
Kuljabin käib ka ajastutega väga vabalt oma versioonis ringi. Ka see pole midagi uut, ent antud juhul hakkas see mind näiteks häirima. Muusikavideod televiisorist ja nutitelefonid, selfie-pulgad ja kõlarid ning tänapäevane lapsevanker, samas kui riietusega viidati "õigesse" ajastusse, samuti olid parunid ja duellid... Kokku mõjus natuke nagu puder ja kapsad. Ne rõba ne mjasa...
Lavastuslik praak ilmnes ka 3ndas vaatuses, kui suurem osa vaatusest on "elekter ära" ning tegevust valgustatakse taskulampidega...Viimastesse ridadesse ei olnud seda tegevust suures osas näha. Muidugi teksti lugedes sai aru, millest jutt käis, aga ikkagi jäi häirima, sest midagi oleks nagu toimunud laua all, aga kuigi 3 õde olid koos, siis nagu ainult 2 oleks neist seal lauaall olnud... oleks tahtnud näha... samuti kamandati "vist" teenindaja magamast üles, aga kindel ei saa olla... nii jäi palju segaseks. Kuigi eks see oligi mõte, et kogu tulekahju tekitaski nö."segadust"... Ja eks nende erinevae aegade segamisele võib ju leida näiteks õigustuse, et tahetigi näidata, et tegemist on "ajatu" klassikaga, ent ometi häiris see (vähemalt mind).
Seevastu oli üllatav, kuidas mõned näitlejad suutsid end häälega "rääkimata" niimoodi laval kehtestada, et ka psühholoogiliselt sügavad rollid tulid emotsionaalselt valulikud ja võimsad välja! Eriti arvestades, et tegemist ei olnud ju vaegkuuljatest näitlejatega. Näitlejad oleks kui mänginud kurte, kes mängivad kurtidest 3 õde ja kogu nende kaaskondlaseid (peale 1 tegelase, kes räägib hääle, mitte žestidega). Olles elus kokku puutunud päris mitmete kurtidega, nii nendega, kes on sünnist peale kurdid kui ka nendega kes on kuulmise kaotanud, siis väga tabavad häälitsused käisid selle viipekeele juurde või oma emotsioonide väljendamisega koos.
Minu erilisteks lemmikuteks kujunesid Maša, Irina ja Soljonõi, seda just rolliloome tõttu. Nendes kolmes tegelases oli kui mingi sügavam tasand ja mitte ainult nähtavalolevad nivood. Eriti Mašat mänginud Darja Jemeljanova võitis mu südame. Kuigi tegelane ju petab oma meest... ent just siin on oluline ajastulikkus ning see võimatu armastus, mida ta Veršinini vastu tunneb... see mitte-minema-lasmise ja hullumise stseen... braavo! Samuti Linda Ahmetzjanova Irina, keda kõik mehed ihaldasid, kuid Irotška ei ole kunagi armastust tundnud ning lootiski saada Moskvasse vast eelkõige just nimelt sellepärast, et suures linnas on rohkem võimalusi "selle" ülesleidmiseks... Ja Linda mängib oma karakterile juurde mingi kurtidele omase meelemuutuste nõksu.. ühel hetkel lõbus ja vallatu, siis jälle üliemotsionaalne.. Mehed olid siin kuidagi taustatapeediks ning vaid 1 neist mängis minu jaoks enda karakteri tähelepanuväärse sügavusega... ja seda ühe kõrvalisematest tegelastest - Soljonõi... ehk Konstantin Telegin... Selle lühikese ajaga, mil ta Irinale armastust avaldab, teda lööb ja siis kappipugenud Irinale veelgi oma tundeid paljastab ning ühtlasi lubab talle, et kui tema Irinat ei saa, siis ei lase ta kellelgi teisel teda saada... võimas ja romantiline, aga samas ka õudne Irina jaoks. Alguses tekkis tunne kui vanast narrist, kes end noorele plikale ligi ajab (näitleja on sama vana kui mina - hämmastav, kas mina olen ka nii vana?!), kuid siis hetkega end naist lüües vastikuks muutes... väga võimekas näitleja, et end väikse stseeniga üheks olulisemaks trupi lüliks mängida. Lugesin, et lisaks seekordsele "trupi" võidule, on ta ise ka varem Kuldse Maski nominent olnud (aastal 2009 Macbeth'i rolliga). Samas muidugi müts maha tõesti kogu trupi ees, et nad kusagilt kuuldu põhjal üle aasta õppisid viipekeelt ning vaegkuuljate kultuuri ning neid laval vaadates tekkis tõesti tunne, et peaks lõpus aplodeerides mitte plaksutama, vaid "kurtide aplausina" käsi õhus heljutama.
Hinnang: 2+ (ei alanud just eriti paljulubavalt see "Kuldne Mask", kuigi siit muidugi oli ka palju noppida välja head. Kahtlemata oma pikkuse ja valguskujunduse või helikujunduse mõttes tekitas ikkagi sellise võimsa lavastuse -tunde, aga minu jaoks oli ka liialt palju häirivat. Viimaseks vaatuseks olin natuke liiga tüdinenud ja seda mitte niivõrd kestvuse pärast, vaid 3 vaheaega on minu jaoks lihtalt liiast... kuna kõik vaheajad kestsid ka igaüks 20 minutit! Oleg Golovki kunstnikutöö oli silmale ilus. Värvitoonid sobisid - pruunid, valged ja hallid ning koos valguskujundusega tekitas atmosfääritunnetuse, mis andis lavastustervikule väärtust juurde. Isegi Miley Cyrus'i punased huuled said tähenduse, sest see oli nii väljaspoolt selle etenduse värvigammat, et lõikas sisse oma huulte ja "muusikaga", mida kurdid saavad ju vaid läbi rütmivärinatunnetuse, ent huultelt lugemine on ka "teema"... Kõige väärtuslikum oli ikkagi Tšehhovi lugu ise... see mõjub alati... ning näitlejatööd! Kuid terviku mõttes päris rahule ei jäänud... Suur osa publikust tõusis lõpus seisma aplodeerides, aga no teater oli ju Novosibirskist ka kohale tulnud - see ju praktiliselt teispool maakera... ja nii pikk mäng ka...)
Endiselt on mu lemmik "Kolm õde" Sagadi mõisas nähtud Mikiveri lavastus, millel tihedalt kannul Šapiro lavastus - mõlemad Eesti Draamateatri kahurvägedega tehtud. "Kolm õde" tuleb nagunii veel kunagi elus vaatamisele, loodetavasti saab seda ühel hetkel ka vene keeles venemaa teatri esituses näha...
PS. Eraldi (negatiivse) elamuse pakkus kaaspublik. Millegipärast mu kõrval istunud vene prouad arvasid, et kui laval ei räägita, siis saavad nemad omavahel rahumeeli kommenteerida toimuvat. Üks ka kõkutas naerda kui oli täiega tõsine hetk. Telefonid helisesid, kuigi korrutati igalt vaheajalt tulles, et mobiilid oleks välja lülitatud. Teisel pool kõrval istunud paksem härra tahtis ka osalt minu toolist endale, seega tuli end eriti kokku tõmmata, et mitte päris nende prouade otsa nihkuda. Mingid purgid ja pudelid kukkusid publikul... Appiiiii...
---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevaolev foto):
Teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk
Anton Tšehhov
KOLM ÕDE
Lavastaja: Timofei Kuljabin
Kunstnik: Oleg Golovko
Valguskunstnik: Deniss Solntsev
Viipekeele õpetaja: Galina Ništšuk
Vaegkuuljate kultuuri konsultant: Veronika Koposova, Tamara Šatula
Näitlejad: Konstantin Telegin, Ilja Muzõko, Anton Boinalovitš, Klavdia Katšusova, Valeria Krutšinina, Irina Krivonos, Linda Ahmetzjanova, Darja Jemeljanova, Deniss Drank, Aleksei Mežov, Pavel Poljakov, Andrei Tšernõhh, Sergei Bogomolov, Sergei Novikov, Jelena Drinevskaja
Etenduse kestus 4 tundi 30 minutit (kolme vaheajaga) 16+
Preemia „Kuldne Mask“ 2017, kategoorias „Žürii eripreemia Draamateatrile ja Nukuteatrile“. Nominent preemiale kategooriates „Parim draamalavastuse väikevorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“, „Parim naisosatäitja“ (Linda Ahmetzjanova), „Parim mees kõrvalosatäitja“ (Konstantin Telegin).
Timofei Kuljabin on tervet Prozorovite pere, nende külalised ja leibkondlased muutnud kurtideks – näitlejad õppisid poolteist aastat viipekeelt. Kogu Tšehhovi tekst ilmub tõlkena tiitrite paneelile lava kohal, vahel ka koos täpsustusega: „Veršinin: „Tram-tam-tam (SMS)", kui polkovnik tahab Mašale teada anda, et ta tema kõrval on. Ja-jah, kangelastel on mobiiltelefonid ja tahvelarvutid, Andrei lülitab arvuti sisse valju Windows'i laadimise heliga, Irina vaatab televiisorist klippe, kuid mingit muud agressiivset kaasajastamist ei ole, paljud kangelased kannavad möödunud sajandi stiilis kostüüme ja kõik joovad teed samovarist. Tšehhovi kangelaste teadlik kuulmisest ilmajätmine tundub veidra paradoksina: näidend on ju sellest, mida nad kuulevad, aga ei suuda üksteist kuulata; kui aga kangelased on kurdid, peaks see mõtet kohutavalt vähendama. Hämmastaval kombel aga sellist vähenemist ei teki. See, et kangelased vestlevad omavahel žestide keeles täidab lavastuse energiaga, „närtsinud Tšehhovist" pole jälgegi. Suhtlemine on täis liikumist, vesteldes peavad näitlejad üksteist vaatama, endale tähelepanu tõmbama, soovides, et neid kuuldaks, peab igaüks teist puudutama, teiste tempot maha võtma. Tundub, et Tšehhovis pole kunagi varem olnud sellist taktiilsust, kui otsese kontakti puhul, mille eest pole kuhugi pääsu.
See on ühtaegu nii vaikne kui ka väga kärarikas lavastus – selles on palju liikumist, lõbu, siin isegi tantsitakse – ka kurdid kuulevad ju vibratsiooni ning tunnetavad rütmi. Naer, pisarad, skandaalid, karjed – kõik see on peaaegu hääletu, aga samas väga avatud, justkui teravdaks kurtus kõike, sealhulgas ka miimikat. Edasi on aga vaja lihtsalt jutustada „Kolmest õest" uue pilguga. ajaleht Ekran i stsena
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar