Preili Landskrone ja Härra Pilstickeri armastuslugu - Piip ja Tuut Teater

Käisin oma nunnudel jälle külas. Mängumajas, mis tegelikult on ikka päris maja, ainult, et seal mängitakse ja seal saab ise ka mängida. Ise saab mängida majas, mitte etenduses. Kuigi natuke saab ikka ise ka etenduses osaleda... kui tahad ja kui palutakse... ja ega ei pahandata kui tahad muidu midagi vaimukat öelda, ainult, et ega Piip ja Tuut pole suu peale kukkund - sealt võib siis midagi ootamatut vastu kõlada :) Eks nad ise küsivad ka, aga pigem ikka nii, et vastab see kes tahab... Üht "teist poissi" kutsuti isegi lavale! Piip ja Tuut rakendasin ta endale kaariku ette hobuseks - ja pisike eelkooliealine mürsik sai selle rolliga ideaalselt hakkama!
Muidugi saavad seal ju kõik soovijad pannkoogitorne ka endale suhu lammutada! Eriti veel "tornidest" jutustava lavaloo järel - milline täistabamus!

Piip ja Tuut ise olid sedapuhku imekaunis preili Landskrone ja hurmav härra Pilsticker. Muidugi olid nad samaga Piip ja Tuut ikka ka, sest sedasi on ju naljakam ning nõnda muutus legend ise ka pullimaks... Kuigi tegelikult on seal hoopis mitu lugu koos, aga jutustusena legend on üks, just nagu see olekski üks suur legend!

Lavastus nägi ilmavalgust juba aastal 2013, aga nüüd Teatri 20ndama sünnipäeva auks korraldatud "Piip ja Tuut minifestivali" raames sai sellest jälle osa. Eks seda ole mängitud esietendusest peale vahete vahel ka praegusel ajal... Muide tolle sama, esietenduse aasta lastelavastuste kategoorias võideti Teatriliidult Salme Reegi nimelise aasta parima lastelavastuse auhind. Ja igati õigustatult, sest seekord ei ole tegemist vaid lihtsa naljalooga, aga ka seiklusliku jutustusega, milles on armastust ning isegi mususid... kuigi minu nähtud etendusel päriselt musu ei olnudki! Peaaegu, aga napilt jäi puudu... Aga poiste meelest musud ongi öäkk! :) Siin siiski oli see küll rohkem Tuut, kes musi noris... Naljakalt jagunevad ka vaatajad natuke just nii, et poisid hoiavad Tuudule pöialt ja tüdrukud Piibile. Kuigi vahepeal läheb see kindlasti risti vastupidi ka! Nad on ikka täitsa ühtviisi lahedad, ainult, et eri viisi - mõlemad on ikka täitsa ummamuudu. Või noh, neil on ikka oma soorollislepp kaasas ja Piibist ning Tuudust teistesse karakteritesse ülekanduvad iseärasused. Seda siis kui Haide ja Toomas Piibil ja Tuudul lasevad neid üle kanda. Muidu võivad hetketi olla ka hoopis kolmandad minad. Segane? A seda peab ise oma silmaga nägema, et sellest päriselt aru saada! :)

Vaatasin ja mõtlesin, et mis see nende fenomen on (teen seda praktiliselt alati ühel hetkel kui suu on naerust juba kõveraks krampunud), et lavastusest lavastusse tundub see uuesti ja uuesti nii värske ja naljakas ja äge - näitlejad ju samad, lood kirjutavad nad tihti ise, lavastavad ise, ideed tulevad neilt endilt... selles puudub loogika, et ikka ja alati ja kasvõi mitu korda tahab nende tegemisi näha. Ja nende jutud jõuavad kohale ning mõjuvad täiesti sülelapsest kuni vanaemade-vanaisadeni välja. Arvan, et ühe väikse killu sellest imest suutsin veel juurde lahti muukida. Nad teevad küll eelkõige lastele oma pereetendusi ja on ju teada kui imeosavalt nad täiskasvanutele ridade vahele ohtralt avastamist/naermist poetavad, aga kui peenelt detailitäpsed nad seejuures on oma mängus. Mõtlen detailsuse juures nö. lõpuniminekut imepeenetes misanstseenides. Tulin sellele järeldusele seekord jälgides Haide Männamäe "sääske". Karu (Toomas Tross), puhub sääse oma seljalt maha. Ja justkui loomaetüüdina sibrutab too "läbi õhu" ukse külge... aga see pole lihtsalt tehtud, vaid see kuidas Piip tartub ukse külge, on sõrmedega, nagu sääskki oma peenikeste jalgadega maanduks... Kuid lisaks selle suure punase nina all moondub tal ka suu. Ja mis kõige ägedam, see mil viisil Haide pea küljele keerab sääseliku teravusega ja üle õla Toomast vaatab "vereimeja" pilgul - publikust vaadatuna ju silmad silmanurkades... Jällegi midagi, mis tuleb igal juhul endal näha ja kogeda, et sellest aru saada.

Seekord oli kaasatud muusikaga saatjaks tore noor neiu, viiulimängija nimega Karoliina Kreintaal. Kuigi ega ta seal ainult muusikaga ei saatnud, vaid oli sobivates kohtades "noortele armastajatele" lavastuse sisus ka jutuga hoogu andmas. Saateks mängis Karoliina, just sellesse lavastusse imehästi sobivat Eva ja Villu Talsi muusikat. Mõne (vähemalt ühe) pala neist tundis ära ka.

Ja siis see Piibi ja Tuudu või Preili Landskrone ja härra Pilstickeri musu-mäng... sellest peale kui jutuks tuleb... ja läbi etenduse kuni lõpuni välja Tuut muudkui proovib ja proovib ja peaaegu korra õnnestubki, aga ninad jäävad ette ning "hetk" on jälle möödas.. Küll ootad ja loodad ning hoiad Tuudule kõvasti pöialt, et kas nüüd või kas nüüd ometi... (kas tõesti kättemaksuks, et Tuut ühe pisikese tüdrukutirtsu publikust endale "preilit" mängima kutsus, kui ühes stseenis tuli preili Landskrone õhku tõsta, aga Piipi tõstmise eel vaadates ei hakanud seljamurdmisega riskima?:)) aga musu igatahes ei tule ega tule... kätest kinni hoitakse küll... ja kätest kinni hoiavad ka ju need 2 torni, mis asuvad kohe Piibi ja Tuudu Mängumaja kõrval. Selles mõttes saabus veel etenduse üks "hetkedest" alles pärast lavatoimuvat - siis kui oli kojuminek ning majast väljudes neid 2 "peategelast" saab seal linnamüüril näha elusast peast kõrgumas. Ja hoiavadki tõesti käest kinni ning kõlgutavad oma jalgu müüril või noh kui täpsem olla, siis pigem mitte "müüril" vaid "müürina" :)

Hinnang: 4
Naer tuli jälle kohe etenduse alguses peale kui Tuudu jalg uksevahelt nähtavale ilmub ja püsib seal seni kuni Piip lõpuni suudab musidest kõrvale põigelda... või kas ikka suudab?! :) Igatahes ei julge mina küll enam mitte kunagi etenduse ajal telefonist hakata midagi lugema... täpsemalt öelda, pole ka kunagi varem julgenud... aga seekord oli üks proua, kes sirvis oma Facebooki... me kõik hiirvaikselt samal ajal ootasime nii kaua kui ta oli ära sirvinud ja saime siis kõik koos jälle etendusega edasi minna. Ei mõista selliseid inimesi!!! kuhu nad oma arust tulevad? Mitte lihtsalt näitlejaid ei häiri, vaid teisi vaatajaid ju ka... Olen ise ka süüdi, et pintsaku hõlma all vahest telefoni hääletuna tööle jätan ja siis huupi mõne klõpsu hõlmavahelt teen (võimalusel küsin teatrilt enne luba ka), sest muidu lihtsalt ei saa etendusejärgset värsket kommentaari instasse kirjutada... aga isegi mu teatrikaaslanegi ei märka alati, et ma seda teen, vaevalt siis keegi teinegi... Sellest ka see kohutav fotode kvaliteet :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

PREILI LANDSKRONE JA HÄRRA PILSTICKERI ARMASTUSLUGU

Legend Toompea müüritornide saamisloost ehk ennemuistne lugu kahe noore leegitsevast armuloost, mis elab tänini vankumatult edasi kõrvuti seisvate lossitornide näol Toompeal. Harjumatu silm hoomab küll ainult kõrget müüri kahe ajahambast puretud torni vahel, aga kes hoolikalt vaatab, see näeb teineteisel käest kinni hoidvaid kivifiguure.

Lavastus pälvis Salme Reegi nimelise teatri aastaauhinna 2014

Esietendus aastal 2013 Piip ja Tuut Mängumaja õuel.

Lavastus koosneb paljudest vähekuuldud Eesti kohamuistenditest ja pärimuslugudest. Tragikoomilise legendi kirjutasid kokku ja seadsid lavale Haide Männamäe ja Toomas Tross, 
Kunstnik: Mae Kivilo 
Muusika autorid: Eeva ja Villu Talsi. 
Muusik: Karoliina Kreintaal

Sobilik vaatamiseks kogu perele, alates 3-eluaastast.
Etendus kestab 1 tund ja on ilma vaheajata. 

Caligula - Must Kast

Oleme teatrikaaslasega viimasel ajal mänginud sellist mängu peale etenduse lõppu, et arutame, milline muusikastiil vastaks sellele tunnetusele, mida just nägime. Ehk siis mitte tingitult otseselt sellest, millist muusikat lavastuses on kasutatud, vaid just tervikatmosfääri ja -tunnetuse mõttes. Seega kui Musta Kasti "Caligula" oleks "muusika", siis milline see oleks?
Tema arvates midagi elektroonilist. Nagu Jarre, mitte päris, aga sinna suunda... igatahes seega sõnadeta ja meloodiline, aga emotsioonidega, lainete ja võngetega. Minu arvates oli see midagi Gun'n'Roses'i suunda... kimehäälne Axel Rose "Welcome to the jungle", millele vahele pintslitõmbeid "November"ist... igatajes raju, kidradega ja energiline rock'n'roll, mis niidab kõik maha, mis teele ette jääb... Vaidlus lõppes sellega, et leppisime, et me ei lepi ühise muusika peale... mis omakorda on tõestus sellest, kui erinevalt inimesed ühte ja sama etendust võivad tajuda. See pole ju alati nii, mõnikord on kohe üheselt selge, millise "muusikaga" on tegemist. Kummalisel kombel just need erinevaid tundmuseid tekitavad tükid ongi need kõige huvitavamad ja erinevat mõtteainest pakkuvad...

Aga kui "Caligula" oleks hoopis geomeetriline kujund ja oleks näiteks hulktahukas, siis...

Ühe külje pealt - ma ei tea, kuidas teiste poistega lapsepõlves on lood, aga meile meeldis kuhjata teineteise otsa poroloonist madratseid, nendel siis mürada, kähmelda, hüpata või kasutada neid kõrgushüppel maandumiseks... Sellise nostalgialaksu saab tänu Maarja Pabuneni lavakunstile - lavaks on nimelt üpris eriline konstruktsioon poroloon-astmetest ja suurest ümarast ja paksust porolooni-kesklava (muidu ikka NO-teater on "lavaga" mänginud, näiteks muda "Kõntsas" või see kõikuv pinnas "Kihnu Jõnnis" jne... Mustal Kastil oli üsna eriline lava ka tänavu Mowgli's, seega siin osatakse ka neid huvitavaid lahendusi leida).

Teise külje pealt - lavastaja Lennart Peep on loonud oma režiiga aluse tõeliselt tugevale ansamblimängule. Vaid Caligula on nö. peategelane, aga see teeb teistest võrdsemast võrdsemad ja kaaluvad Caligulale koos võrdselt vastu nii, et seda võib kokkuvõttes pidada lausa ansamblimängu musternäidiseks. Lavastuslikust aspektist integreerida ja siduda kogu see teatristiilide ja filosoofiate, tunnete ning tegevuste paabel nii söödavaks tervikuks on lausa hämmastav - siin on nii füüsilist teatrit, visuaalteatrit, psühholoogilist draamat, poliitilist teatrit, ajaloolist teatrit, eluloo-teatrit, eksistentsialismi, nihilismi, idealismi, nartsissismi, sadismi, intsesti, müramist-kaklemist, armastust ja armastusetust, petmisi, pealekaebamisi, reetmisi, hullust, mõrvu, luulet ja isegi gay-seksi! Kõigele lisaks jättis see mingi kandi pealt ka show-liku mulje. Päris mitmete üllatavate lahendustega. Kui esimene vaatus on mingis mõttes tutvustav ja seab malendid lauale, siis küll juba esimese vaatuse lõpus, aga eriti teises vaatuses läheb tõeliseks andmiseks lahti. Midagi väga indielikku õhkub ka läbi ja see sobib selle saali ning koha atmosfääriga ideaalselt kokku (mängitakse Tartus Genialistide klubis).

Kolmanda külje pealt - loo on kirjutanud Albert Camus! Keskkoolis vähemalt enamasti on tema "Võõras" kohustuslik kirjandus (ja kellel pole, loeb selle varem või hiljem lihtsa harituse pärast läbi). Musta Kasti Camus'ga esmakohtumine teeb ta palju coolimaks ja vastuvõetavamaks (olgu öeldud, et see "Võõras" on üks siinkirjutaja lemmikraamatuid läbi kogu kirjandusajaloo), kuigi teema ja tunnetust on "Caligulas" ju ikka täitsa teine, siis usun, et etendus sobib ideaalselt juba keskkooliõpilaste vanusest peale. Samas noortest näitlejatest hoolimata ei ole tegemist nö.noortekaga. Camus on võtnud Rooma kolmanda imperaatori ja kasutanud ära selle, mida temast kui inimesest on teada. Caligulat, ehk Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus't teatakse kui õelat hullu, kes oli lisaks edev ja luksust armastav, vaimselt ebastabiilne valitseja. Samas, nagu ajalooga ikka - see kirjeldus pärineb tema alamatelt ja nende ellujäänud järglastelt, kes võib-olla ei tahtnudki keisrist midagi head kirjutada-kirjeldada-säilitada... Kuid kus suitsu seal tuld?! Camus kasutab ära mitmeid neid kõlakaid, et ehitada vundament sellele, millele oma loo ehitab. Näiteks Caligula lemmiku õe surm (Julia Drusilla suri palaviku kätte), mis siinses loos oleks kui tõukejõuks Caligula hullusele või tema vastikuks muutumisele (eelnevast ajast me selles näidendis eriti muud teada ei saa kui vast seda, et vend oma õega ka voodis magas ning see ehk viitab tema kiiksurikkusele ka juba varasemas elus).

Neljanda külje pealt - paneb mõtlema, et mis ikkagi Caligulal viga oli... Jah see õe surm... Aga mul jäi tunne, et kuna ta ise oli nii õnnetu ja alati rahulolematu (vaid siis kui kuu keegi taevast talle toob või ta ise kuu kätte saab, vaid siis saab ta täieliku vabaduse=õnne) ja sellepärast tahtis ta ka kõigi teiste inimeste elu õnnetuks teha. Hullu mehe õelus ja kadedus tuleb sellegi läbi esile. Ja seda õnnetust ja halba ei külvanud ta mitte ainult enda lähedalseisvatele, kes etenduses ka laval, vaid kogu oma rahvale - nälga ja sõda... Ta peab end jumalaks ning see annab talle veel eriti õiguseid mängida inimestega kui mängunuppudega - ühe naise paneb litsimajja ja magab selle mehega, ühelt võtab raha läbi valede, ühel tapab isa teisel poja jne jne jne... Vaid millegipärast lapsepõlvesõber Scipio, kelle isa ta on samuti lasknud surmata, omab mingit sooja kohta Caligula südames (kas kivis võivad ka olla mingid pehmed kohad?). Ka Scipio on üks kurb hing, kuid leiab lohutust loodusest ja luulest. Tema mahitusel proovib Caligula samuti just loodusest õnne leida, aga inimesed ei ole samasugused ning see pole temasuguse jaoks võimalik. Kui Scipio sureb, siis muutub Caligula eriti pohhuistlikuks ja see vast oligi tema lõpu tõeline algus?

Viienda külje pealt - Caligulat on lavastanud ka Vanemuises 1992.aastal Linnar Priimägi, kuid seda versiooni pole ma näinud (lõpetasin tollel ajal keskkooli välismaal ning ei saanud eriti tihti Eestis kaugemaid kohti kui Tallinnat külastada). Selle eest olen näinud Caligula USA ja Vene versioone. Ameeriklastel oli ka väga hea, aga seal oli tegelasi rohkem ja ka Drusilla oli "sees". Minu nähtud venelaste versioon oli täielik jama. Samas väidan, et Musta Kasti oma on mõlemast parem!

Kuuenda külje pealt - see poliitikale ja poliitikutele viitamine ja kohati isegi puust ja punaseks nende kahepalgelisuse esile toomine on eriti kõnekas päeval, mille hommikul toimus EKRE ja Tarandi kähmlus. Pole sellele varem mõelnud, aga kuna siin see nii tabavalt tekst on pandud, siis tõesti - "poliitikuks" võib saada ühe päevaga! Teiste "ametite" saamiseks tuleb natuke õppida või valmistuda ka... Tekstis on veel mitmeid ja mitmeid täppipanevaid, isegi plakatlikke fraase, mille noppimiseks võib seda tükki isegi mitu korda vaadata ning avastada sealt veel lisa.

Seitsmenda külje pealt - kuigi nii tänapäevaselt mõjuv, on see näidend kirjutatud enne teist maailmasõda ja räägib aastast 41. Ehk mitte 1941, vaid tõesti aastast 41 peale Kristust. Aastast, mil 28-aastane Caligula enda otsa leidis... Kaarel Targo nimiosas räägib küll (huvitav kas iseenda vanuse järgi) "29"-aastasest Caligulast... Samas pole mul ka näidendit käepärast ja seega ei tea, kuidas see originaalis on. Kuid üht asja mäletan küll originaalist, nimelt Caligula kinkis "uuele sajandile "mõttetuse" (meaninglessness)... siin Ott Ojamaa tõlgituna on selleks kingiks hoopis "võrdsus"... võimalik muidugi, et kingitusi oli kaks ja ma lihtsalt ei tabanud seda teist seekordsest tekstist? võib ka olla muidugi , et kuna minu loetud versioon oli ingliskeelne tõlge, siis hoopis briti tõlk oli teinud vea... Tegelikult see "mõttetus" viitaks veelgi paremini eksistentsialismile, nihilismile ja pohhuismile ning sobiks minu arvates paremini ka tervikusse... Ok, see on juba peensustesse minek... loomulikult see üks sõna ei võtnud tükki küljest, vaid lihtsalt üks tähelepanek...

Kaheksanda külje pealt - Wow, millised visuaalsed kujundid loodi. Eriti teises vaatuses... seoseid võib tekitada kõigele, kas sellele kuidas lavalt kaob kuldne kate, maakeraga "mängimine", see kuidas surma eel "maa avanes" ja kuidas tekkis kuu (videokujundus Kärt Petser)... kusjuures suurem osa tegelastest lähevad kas ära või "üles" (taevasse?), kuid Caligula lõpp on vastupidine... seda peab igaüks ise kogema! Ja kõiki neid mitmeid ja mitmeid nõkse enda jaoks lahti mõtestama. Ajalises mõttes on lavastaja ja kunstnik võtnud ka palju kunstilisi vabadusi... üldjuhul mulle sellised ei meeldi, aga just sellises lavastusversioonis annab need andeks, sest siin justkui pole vahet sellel, et paber, mille Caligula tükkideks rebib ja õhku viskab, leiutati Hiinas 64 aastat hiljem, rääkimata korsetist, mida ta kannab, mida polnud olemas veel üle terve aastatuhande :)

Üheksanda külje pealt - kogu see pugejalik lähenemine ja teineteise peale kaebamine - need juured on nii tugevad, et õitsevad ka tänasel päeval... võib-olla lopsakamaltki... Igaüks, kes on kunagi olnud alluvatega juht on seda ilmselt kogenud. Caligula käitus selles osas küll õigesti - seda ei sallitud järelikult juba siis... ometi inimesed teevad seda ikka ja jälle... "väikse inimese eneseupituse väheseid võimalusi"? Tihti öeldakse, et me väärime oma juhte - kas väike psühholoogiline õppetund Camus' poolt? No igatahes nii kaua kui on inimesi, siis ei kao selline kahjuks maamunalt, räägi või paiska seda näkku mistahes moel... Siin siiski mõjus veelgi ühe tabamusena.

Kümnenda külje pealt - Kaarel Targo & co - sellise tüki ja lavastuse üheks võluks on ka noorus ja see power, mida on võimalik füüsiliselt oma tegelastesse süstida. 50-60 aastased sellist tükki juba mängima ei pane... Võib ju vastu väita, et sellel ajal elatigi nii lühikest aega... aga ei... Näiteks Caligula onu, suur Claudius oli 77 aastane (teda küll etenduses ei ole). Aga sellest jõuame üldse Musta Kasti trupini... On ju teada, et nad on kõik sellised noored ja üsna üheealised. Löö või maha, aga siin tükis oli tunne, nagu nad oleksid kõik väga erinevates vanustes - nii vanu kui noori. Kogu tükis mängib vaid 1 naisnäitleja - Laura Niils - rolliks naine, kes armastab Caligulat, hoolimata sellest, kas too temast hoolib või mitte... ometi ei tundnud, et seal vaid 1 naine oli - Laurat jätkus siia ja sinna... Samas oli trupp võrdlemisi suur niigi ja kõik olid nad seal küll rahulolematud Caligulaga, kuid kõik olid nad ka väga erinevad tüübid... Ja ometi toimis see lausa külmavärinaid tekitavalt hästi ansamblina. Kõik need tegijad peavad olema head sõbrad, et midagi sellist risti-rästi ja koos luua. Bravo!

Üheteistkümnenda külje pealt - mehed olid seal ärritatud ja tundsid end alandatuna, kui Caligula neid "musirullideks" kutsus... Nii lahe ju.. suur imperaator kutsub sind musirulliks... las kutsub, ütleks tänapäeval... tollel ajal oli see mehisuse piiride tunnetamine ilmselt kusagil mujal. Kardeti postitsiooni pärast ja teiste inimeste ees narriks jääda... Kuigi sõjaväes või valitsuses oleks ilmselt ka tänapäeval päris naljakas kui kõrgemad ametikandjad alluvaid musirulliks hakkaks kutsuma :) Samas, mis maailm sellest kaotaks? Tõsiduse? Ametlikkuse žargoonid? Kes need üldse normideks lõi? Mingid antiiksed inimesed, kes elasid täiesti teistsuguses maailmas. See on muidugi lihtsalt üks mõttearendus, mida võin mistahes teemade kohta tõstatada. Samas ma ise eelistan ka ametnike jäämist nö. praeguses mõttes "ametlikuks". Tahan, et minusse suhtuks teatud võõrasuse astmest alates distantsiga... tahan seda nähtamatut seina meie vahele. Kui keegi musirulliks kutsuks, siis kaob temasse usaldus... tekiks tunne, et ta manipuleerib minuga. Ei teeks vihasaks, aga ajaks ilmselt naerma. Teisalt paljud noored inimesed ei mõista vanemate inimeste kommetest ja vanadest normidest kinnipidamist, sest peavad praegust maailma uueks maailmaks, kus kõik iganenud kombed ja arusaamad enam ei kehti. See teema areneb siit juba liiga kaugele... aga selliseid mõnusaid mõttemänge pakub tükk mitmeid veelgi, kellel viitsimist ja no tänapäeva maailma "aega" veel ka mõtlemisega tegeleda...

Kaheteistekümnenda külje pealt - päris huvitav kui palju siin on Jaanika Tammaru liikumist ja kui palju näitelejate enda pakutut. Kindlasti on ju ka kokkusidumine ning suhestamine teema. Lisaks need ansambliga koos kujundite loomised või muu ühisliikumine. Aga siin on saanud ilmselt iga näitleja saanud kõvasti ennast sellesse liikumisse panna. Grimmikunstnik Krista Kattel on eriti teistel peale peategelase tööd teha :)

Kolmeteistkümnenda külje pealt - Musta Kasti kodulehel on toodud ära, et tüki helikujundaja on Karl Petti, aga teistes kohtades nimetatakse teda ka heliloojaks. See helikujundus ja muusika ning helid, mida kasutatakse on üks aasta mõjuvamaid ja nauditavamaid. Koos valguskujundaja Karolin Tamm'e tööga aitavad nii palju atmosfääritunnetusele kaasa. Karolinist on saanud üks eesti teatrite esivalgustajaid ning siin on järjekordselt tõestus millepärast. Eriti meeldisid hämaramad kohtvalgustusega misanstseenid, aga ka värve ja paigutust... Oli hetki, kus oleks tahtnud ainult üht keskelt tulevat prožektorit, aga ilmselt ei olnud see piisav ja siis andis lisa valgust ka 1 küljepealt... ju see kõik tal läbi testitud... seda on vaatajal võimatu hinnata. Aga väga meeldis selline valguskaart.

Neljateistkümnenda külje pealt - kuigi näitlejate kohta olen siin ja seal küljepeal juba maininud ning kiitnud ansamblimängu, siis lisaks lavastajale ning kõigile kunstilistele külgedele ja nende mõtete äratamisele annavad süüte ja mootori ikkagi näitlejad. Kaarel on oma tüpaažilt esmaselt mõeldes kuidagi hoopis midagi muud kui õel, ilge, manipulaatorlik suur keiser... Seda huvitavam oli näha kuivõrd žanrivaba ja tüübivaba ta tegelikult on. Pidevalt pritsides oma tegelase nõmedust, kuid siis keset kõike korraks ka Scipio suhtes südamlikuks muutudes - kaval laiendada veelgi tegelase mitmepalgelisust ning muuta ta inimeseks, kellel küll nupp nokib ja arvab ise enda olevat jumalik, kuid siiski vaataja jaoks jääb inimeseks ja vigutegevaks inimeseks. Vingelt mitmetasandiline. Karl Edgar Tammi on teel üheks parimaks karakternäitlejaks. Temas on nii palju omapära ning teda on laval kuratlikult huvitav vaadata. Natuke etteaimamatu, samas on tal oma stiil ja omapära. Oleks teda veel rohkem tahtnud, aga lugu tegi oma saatusliku pöörde... Karl Robert Saaremäe rikkurist manipuleeritavana on üks mõistatus. Ei tea, kas ta on pärides oma raha saanud või ikkagi enda tarkusega rikkaks... Laskis end meelega õnge tõmmata või just vastupidi targalt teadlikult. Mul on tunne, et Karl Robert mängis oma tegelase pigem rumalaks, aga samas see, et küsimus õhku jääb on just tema mängitud versiooni võlu. Kristian Põldma ja Kristjan Lüüs olid vast minu seekordsed lemmikud kogu kirevast Caligula senaatorite/kaaskondsete/libasõprade plejaadist.. Kristian pani end maksma ning kui nad kaks kivi seal koos Caligula ja Chaera seda jahu üritasid jahvatada, siis jõudsin mõelda mitmeid mõtteid ning ühtlasi olla kogu pingpongitamises sees. Üks mu lemmikstseene kogu tükis. Kas Charea oli arg, et ta ei tapnud Caligulat, kui too selleks nii kerge võimaluse andis? Tahtis, et teised selle töö ära teeksid? Või oli ta ise vägivalla vastane ja aitas ainult teistel plaane teha? Kristiani mängust õhkus mõttemeistrit ja nutikamat tüüpi. Tema Chaerea oleks tänapäeval mõne ülikooli rektor või vandenõuteooria käimalükkaja, kes räägib sellise sirgeselgsusega, et kõik kuulajad usuvad. Poliitik? :) Kui, siis väga tark poliitik. Kristjan Lüüs'i puhul ei saa üle ega ümber tema häälest. Kuigi siin ei mängi tema hääl suurt rolli, vaid see kuidas ta oma Lepiduse alandlikuks Caligulale teeb. Ta võtabki sellise taustamängijapositsiooni, millega enda vastupidi oluliseks mängib. Sellist asja suutis näiteks kunagi Aarne Üksküla. Ei, ma ei too suurmeistriga võrdlust, et nendes muidu midagi olemuslikku, mängulises või muus mõttes sarnast on, aga nii temas kui ka näiteks Karl Edgaris on alati midagi nii huvitavat ja põnevat laval, et paratamatult jõllitad neid vaimustusega alati kui nad stseenis osalevad, isegi kui nad pole fookuses (just nagu Aarnegagi). Mu teatrikaaslane tõi ka just Kristjan Lüüsi välja oma seekordse lemmikuna... tema arvates on lisaks Kristjani häälele ka tema kehaproportsioonid nii huvitavalt erilised (ma päris sellest aru ei saa, aga no nii ta väidab) ning no juuksed on tal juba ilmselt kõigi arvates tema kaubamärgiks. Jah, olen täiesti endalegi märkamatult astunud Kristjani fänklubisse :) Martin Tikk on kõige vähem hääles ja esil, kuigi igati teistega võrdne ja võrdselt hea! Octaviusele lihtsalt pole antud seekord sellist pikemat "oma teemat" Caligulaga. Märt Koik ja Silver Kaljula hiilgavad oma diktsioonidega. Märt on juustega kui uus näitleja - küpsem, tõsisem, kaalukam (loomulikult mitte kehakaalu vaid lavalise kohalolu poolest). On hetki kus ta teeb ka etenduse tempot ja on kuidagi publikule kõige lähedasem... isegi vaataja sild sinna maailmasse... Silver tuleb ja läheb ja siis on kadunud... tema massistseenides eriti ei osale. Ta tegelasel on eristaatus ka Caligula jaoks. Üdini tõsine ja minu arvates kurb kuju. Temaski on kaks poolt, ta on nagu see viimane, kes veel Caligulast hooliks... samas too on tapnud ta isa ja see kurbus ongi tema terves kehas kogu etenduse vältel näha. Ja muidugi Laura Niils - assa, millise stseeni ta mängib naisena, kes tahab Caligulaga koos olla, isegi kui too teda ei armasta, isegi kui too on selline nagu ta on... ja siis seda kogu rolli kroonimas see "stseen"... Esimeses vaatuses ta alles tõmbas end käima ja ma mõtlesin, et ehk tal ongi lihtsalt selline hea ansamblimängija ning kõike kokkuhoidva mutri roll, aga jah, see "stseen"... see tegi tema Caesoniast CAESONIA!

Viieteistkümnenda külje pealt -
Hinnang 4+
Neid külgi võib siin jäädagi välja tooma, aga ikkagi ei jõua muud kui kraapida pinda. Näiteks meenus, et siit saavad ka naised teada, miks mehed nutavad kui nad nutavad... Selles tükis on palju tasandeid ja mitmeid seoseid meie tänapäeva. Mängulist ja psühholoogilist mängu sama palju kui füüsilist. Tõeliselt hoogsat powerit. Inimpsüühika hämarate alade ja mahhinatsioonimeistrite töö jälgimisvõimalust turvaliselt kõrvaltvaatajana. Head teksti ning isegi visuaalseid show-elemente, mis panevad selle kõik elama ja muudavad antiikse loo huvitavaks, aga väga lihtsalt jälgitavaks ning arusaadavaks. Tänu sellele saabki neid nõkse, tegijate otsuseid ja tegelaste mõtteid siit nii palju, mille üle ka pärast tükki mõelda või arutada. Ja kummardamine on ka "lavastatud" :)

Omamoodi ei tahaks seda öelda... nii nagu brittidel kombeks nii kähku, ehk kohe "pärast"..., aga ütlen seda siiski - "NO99 is dead. Long live Must Kast". Just NO-teatri hiilgeajad tulid selle tükiga meelde (Perikles jms)... siis kui seal tehti veel ägedaid ja kõnekaid tükke, mille sõnumid puudutasid.
Vau "musirullid"!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB lehelt):

CALIGULA
noortele (16+), täiskasvanuile
Autor: Albert Camus
Tõlkija: Ott Ojamaa
Lavastaja: Lennart Peep
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Videokunstnik: Kärt Petser
Grimmikunstnik: Krista Kattel
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Helikujundaja: Karl Petti
Liikumisjuht: Jaanika Tammaru
Projektijuht: Tiina Klooster
Turundus ja broneeringud: Merilyn Elge (merilyn@teatermustkast.ee)
Laval:
Kaarel Targo - Caligula
Karl Edgar Tammi - Mereia
Karl Robert Saaremäe - Mucius
Kristian Põldma - Chaerea
Kristjan Lüüs - Lepidus
Laura Niils - Caesonia
Martin Tikk - Octavius
Märt Koik - Helicon
Silver Kaljula - Scipio

Musta Kasti viienda hooaja esimene uuslavastus „Caligula“ põhineb kirjaniku ja filosoofi Albert Camus’ samanimelisel näidendil, mis valmis Teise maailmasõja eelõhtul. Näidendi peategelaseks on kurikuulus keiser Caligula, kes traagilise sündmuse järel konstrueerib armu- ja armastusvaba vägivallafilosoofia, mida ta hakkab rakendama nii oma rahva kui ka lähikondlaste suhtes. Caligula lähikondlased peavad valima, kas võtta vastutus ning risk takistada keisrit tema teel või jätta hullumeelsele valitsejale vabadus mässata elu vastu. Sellest maailmast kujuneb kõikide jaoks talumatu võimuöö, millele heidab lootusetuskiiri kättesaamatu kuu.

Esietendus 8.novembril 2018 Genialistide Klubis Tartus
Kestus 155 minutit, vaheajaga

Kuni ta suri - Rakvere Teater

Maria Klenskaja Rakvere Teatris! Just see oli mu esimene vaimustumine lugedes, et "Kuni ta suri" on võetud Rakvere Teatri mängukavva. Edasi tulid fotod Ülle Lichtfeldt'ist 60-aastase vanatüdrukuna, mis andsid aimu heast huumorimeelest. Ja info, et tegemist on vene huumoriga, a la "vene vanaaastalõpu filmid"... Kammerlik väikse saali tükk, järelikult poeb lihtsamalt hinge. jne jne jne Rohkem põhjuseid kui küll, et seda vaatama minna.

Eriti just viimasel ajal olen vene keele lainel.. näiteks sain nüüd "kõrges eas" teada, et vene keeles pole sõna "tutistama", sest venelased ei tutista! Samuti ei ole vene keeles sõna - käeselg.. ehk öeldes käeseljad vastakuti tuleb öelda hoopis peopesad väljapoole :) Müstiline, et me oleme nii erinevad kuigi pikalt sai ju ka ühes riigis elatud... Samas etenduse näitekirjanik väidab, et "Kuni ta suri" etenduse naljadele naeravad erinevates maailma otstes inimesed samades kohtades. Me inimesed oleme nii huvitavad ja keerulised.... no mõned on lihtsamad ka... näiteks nagu Maria Klenskaja karakter selles lavastuses. Kuulad ja vaatad teda ning tead täpselt seda "tüüpi". Seda naljakam kui ta suudab siis järsku ka üllatada!

Kui võtta paari lausega etenduse lähtekoht kokku, siis...
Elas kord üks ema, kellel oli täiskasvanud tütar. Oma suure ego pärast ja hirmust üksijäämise ees, püüdis ta hoida oma tütart kodus... Ema ei tahtnud, et too mehele läheb ja siis ju ka tema juurest minema... Nüüd on ema 90-aastane ning tunneb, et ega tal enam palju aega siin maailmas järel pole. Sellest on ka ligi siginud süümekad - nüüd tuleb tal ju tütar jätta maailma üksinda edasi... aga tollel "parim enne" möödas, seega kuidas seda küll lahendada? Ja kui olekski mees, siis pole tal ju last... Kuniks ühel hetkel koputab uksele üks meesterahvas. Ta on tulnud Tanjale külla - lilledega ja puha... kahjuks ainult mitte sellele Tanjale, kes siin korteris elab... Kuid siinse korteri Tanja saab sellest hea idee ja nõnda hakataksegi ema jaoks armunud paari mängima. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ja kergelt, sest sellest alles kogu seiklus algab!

Sisu mõttes tuli meelde kunagine Noorsooteatri "Härra Amilcar", kus osteti endale kedagi "esitama"... toona mängis Aarne... Ka nüüd on vaja enda ellu "tegelasi esitama", aga sedapuhku on selles mängus Maša... ja Just Maria Klenskaja tegelasele seda mängu siin ju esitataksegi... Jällegi üks juhus? Huvitav kokkusattumus...

Oh kui mõnusalt kammerlik see kõik on. Oleksin tahtnud isegi veel väiksemat saali, sest Peeter Raudsepp on selle loo lavastanud võrdlemisi hämarasse, päris suures osas etendust. Ja muidugi oleks tahtnud näha lähemalt tegelaste näoilmeid, sest siin on mida vaadata! Üks tähelepanuvääriv lavastuslik nõks on ka see, et mängukohti on sellel ühel väiksel laval mitmeid - elutuba, kus istub Sofja Ivanovna, esik - kus asub telefon ja helistab pidevalt "kiisuke/tibuke/siilike", köök, esik ning mingi konku, kuhu osa tegelasi maandub ühel hetkel aastavahetust pidutsema, kuniks nad tuppa tagasi lähevad - ja see kõik ilma pöördlava või eriliste soppideta, aga see töötab ka nii - kõik on ettekujutlusvõimest kinni.

Parim huumor oli minu arvates seotud helistajaga - nooruke Tanja, kes ikka ja jälle tahtis kas oma keskealise peikaga või siis uue-Tanjaga mõned sõnad vahetada... Pidevalt ootasin, et millal ükskord tema ka päriselt sinna korterisse kohale saabub :) Teine naljamootor oli Maria Klenskaja tegelane - Sofja Ivanovna. Küll ta on armas, aga Maša on sellises mänguhoos viimasel ajal, et temalt tulebki vaid pärleid üksteise reas. Selle aasta pisike sutsakas Kriidiaias, siis väga kobe koomiline ja hoogne ansamblimängu-peaosa Isamaa pääsukestest ja nüüd see vanamemm, kelles on olnud nii palju egoismi... no ega see pole ju ka praeguseks kuhugile kadunud, vaid istub temas ikka edasi, lihtsalt ta süümekad lõpuks ometi kaaluvad selle ego üle... Sellest hoolimata on tema korteri tugevatahtelisim matriarh ning maailm peab endiselt pöörlema tema käsu peale. Olgugi, et praktiliselt terve etenduse istub proua ühe kohapeal, oma toolis, on tal kaugele kandev hääl ja selle eest ei pagene ei omad ei võõrad :)

Ülle Lichtfeldt'i Tanja on oma ema viimaseid soove täitasooviv tütar. Natuke alandlik, aga kui oled terve elu sellise võimuka naise võimu all elanud, siis eks see on jätnud ka oma jälje. Selles hoolimata on siin ka ema ja tütre vahel palju armastust. Seda eelkõige vast sellepärast, et Tanja pole kibestunud. Ta on leppinud olukorraga ning pigem nagu tahakski vaikust ja rahu ja omaetteolemist. Omal ajal on ta saanud maitsta, mis on armastus, aga sellest ei tulnud midagi välja - ju siis see ongi tema saatus ja lihtsam ongi üksi olles - pole vaja ka pettuda, et meestes ei iseendas. Valed, millesse Tanjal õnnestub end mässida, muudavad ta elu keeruliseks... aga see pole mitte ameerika, vaid vene näidend ja siin ei saa valetaja "oma teenitud" palka või karistust, nagu oleme harjunud, vaid hoopis "auhinna" :)

Mängus on ka kolmas naine - Tanja "tütar"... Keda kehastab hämmastaval kombel kõige rohkem venelikku maneeringut sissetoov, mitte tehtud aktsendi, aga sõnade järjekorrast tingitud õrna žargooniga seda ilmestades. Ja minule see igatahes kohe väga meeldis... Selles suhtes isegi naljakas, arvestades Maša päritolu ja Ülle vene romansside laulmise ajalugu :) Aga Anneli Dina on ka muidu teisest puust inimene - ehtne "nurgapealse juurviljapoe müüja". Ka Annelil oli olnud hea aasta, sest tema "Puudutada kuud" käre vanaema on olnud üks aasta parimaid kõrvalosasid ja vaimustav nukkerkoomilise rolli tippsaavutus ning tema teistest jõulisem ja tugevama natuuriga õde "Lõikuspeo tantsudes" oli samuti vinge hooga mängitud. Kummalisel kombel "Hullemast hullem" lavatagune abitööline, kes lavale mängukeeristesse tõmmatakse on vast see kõige vaguram ja tasasem tänavuaastastest Anneli "naistest"... Dina tundub alguses olevat küll hoopis keegi teine, kes temast siiski lõpuks välja koorub. Sellist sõbrannat on ilmselt kõigile vaja.

Ja ainus mees, kes kogu lavaloos peab kolme naise vahel - kantseldama, kõrvale põiklema, kehtestama, armastama ja mehise sõna sekka ütlema - selleks meheks on Igor. Igor on harjunud nooremate naistega mehkledama ja see olukord, millesse ta kogemata satub, on tema jaoks midagi uut, aga samas ka midagi "õiget" ja muudabki ta tervet elu. Eduard Salmistu lahendab Igori hea koomilise närviga, aga mõneti väga tuttavlikult, nii nagu oleme vast Eduardi kõige rohkem harjunud nägema laval (kuigi purju ta selles rollis eriti ei jää), kuid seda tunneteskaalat tal seal ikka jagub ja piisavalt kõva pähkel on ka, et kogu selle naistekarja sees ellu jääda ning potentsiaalse väimehe, potentsiaalse abikaasa ja isegi potentsiaalse isana laineid lüüa.

Arne Maasi valguskujundus on mõnusalt hämar, aga siis ühel hetkel ka lahedalt "ehmatav". Ja kunstnik Lilja Blumenfeld on loonud ehtsa korteri väikse saali lavale. Kostüümikunstnik Yana Khanikova muudab Tanjast alguses päris inetu pardipoja... ja kui mees esimest korda saabub ning näeb teda sellisena, siis ei ole ju naises midagi kütkestavat... Ja kas see pole mitte üsna tavaline, et "hinnang" antakse esimeste hetkedega ning ei jõutagi vestlusteni, rääkimata inimeseni "selle välimuse" taga. Ja siis muudab kostüümikunstnik ta justkui teiseks naiseks etenduse teises pooles ja armastus peakski ju nii mõjuma, et inimene särama hakkab... kuigi tegelikult ju polnud üldsegi Tanja, see kes armus... Kas see on veel üks neid "juhuseid", mis juhtuvad kogemata õigel ajal õiges kohas? Või oli ikkagi magnetiks Sofja Ivanovna oma armsuse ja vanade kommetega? Või need head toidud, mida Tanja ikka ja jälle pakkus? Aga ega armastus ei olegi nii üheseletuslik. Aga mõnikord asjad lihtsalt lähevad nii, nagu nad peavad minema... 

Mõnus kavaleht ka - sealt saavad lisaks autori ja näidendi kohta muuhulgas vihjeid naised - kuidas üksindsest välja tulla, siis on juttu "juhuste" 2 liigi kohta, Charles Dickensi mõtteteri ning kombeid ja maagilisi rituaale aastavahetuseks (hmmm - uuel aastal suhtle esimesena meesterahvaga, ma ju alati naisega suhelnud, saab nüüd siis näha kui vingelt järgmisel aastal läheb kui seekord hoopis pojale esimesena õnne soovin uueks aastaks:) Ja muide - kui esimene külaline uuel aastal on mees, eriti hea olla kui see mees on pikk ja tumedate juustega - siis see tõotab eriti head aastat! Seega kes mind külla kutsuda tahab? Vastan "reeglitele"! :)) - kõik need teemad ka üsna otseselt seotud selle etendusega.

Hinnang: 4 (Klassikaliste vene aastavahetusefilmide ja Härra Amilcari sümbioos. Maria Klenskaja kohalolu on selles lavastuses nii oluline! Muhe, soe, naljakas ja südamlik teatriõhtu. Head näitlejad, mõnus lugu, hubane ja hämar ning kammerlik lavastus. Tragikoomikasse kalduv, kuigi lõppude lõppuks midagi väga traagilist siin ju polegi... ikka rohkem naljakas, kuigi kurb ja nukkerkoomiline ka... Kurb on ju see üksinduse mõttes... Kuid mingi helgus ja headus on pidevalt õhus. Ideaalselt sobilik just sügistalvisesse aega ja veel erakordselt hästi aastavahetuse ligidale. Armastusest lood on ikka universaalsed, ükskõik kus need ei juhtuks. Ikka on ilus ja hea ja tore kui armastust leitaks, armastust hoitakse, armastust otsitakse või armastus lihtsalt tuleb peale!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Alan Proosa tehtud fotod):

KUNI TA SURI

AVASTUSMEESKOND

Autor Nadežda Ptuškina "Poka ona umirala" 
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Kostüümikunstnik Yana Khanikova
Valgus Arne Maasi
Tõlkija Eduard Salmistu
Osades Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema

Koomiline lavalugu parimate vene komöödiate ("Armastus tööpostil", "Hüva leili") vaimus, milles inimlik narrus ja õrnus kohtuvad raamatuid täis äärelinna korteris, kus elavad ema ja tema kuuekümneaastane tütar. Kumbki neist ei aima, et nende vaikse ja üsna närbunud kooselu paiskab ümber ootamatu uksekell ja ukse taga seisev lilledega mees. Algab romantiline eksituste ja pettuste komöödia, mille lõpus pole keegi enam see, kes ta oli alguses. Muinasjutt armastuse kõikvõimsusest? Ka seda, kuid ka lootuste lugu, kus miski pole veel otsustatud. Vähemalt seni, kuni ta sureb.

Juveliiri juubel - Karlova Teater

Mis see muu kui ikka armastus on see meie elu mõte... üht või teistpidi... armastusega koos käib ka armumine. Mõnel ei lähegi see armumise faas üle. Ela või 90-aastaseks, aga kui keset seda armumist toimub inimsuhte katkemine, siis ei jõuagi see "armumine" korralikult "armastuseks" välja areneda ning nõnda jääbki midagi südamesse, mida sealt vabast tahtest, ega ka millegi muu poolt häirituna välja ei saa.

Just nõnda juhtus "Juveliiri juubel" peategelasega. Ainult, et juhtumisi polnud see armumise objekt ei keegi muu kui Kuninganna Elizabeth II ise! Kujuta siis ette, et Su elukaaslane on armunud Inglismaa kuningannasse ning väidab, et kohtus temaga kui toimetas talle kroonijuveelid. Nad tegid veel ühe meeldejääva tantsu sellel kohtumisel! Valus... esiteks ei tea ju kas uskuda seda üldse või on see mingi elukaaslase tobe fantaasiamäng ja teiseks - Su armastatu on armunud kellessegi teise ka - kellessegi, kes on nagunii kättesaamatu ja näib kõrvaltvaatajale kui lihtsalt üks tobe unelemine. Just sellises olukorras on oma 80ndaid eluaastaid elavad "Juveliiri juubeli" etenduse abielupaar (osades Hannes Kaljujärv ja Marje Metsur). On selge, et nad teineteist armastavad, kuigi viimasel ajal on elu muutunud põrguks. Nimelt kohe-kohe 90-aastaseks saav juveliir elab vähi-valude käes ning just saabunud uus hooldusõde (Ingrid Isotamm) teatab, et pole üldse kindel, et mees oma 2 kuu pärast saabuvat 90ndat sünnipäeva näebki... Konks on ainult selles, et just sellel 90ndamal sünnipäeval olla Elizabeth lubanud teda külastada! Algab teekond selle sünnipäevani, aga samal ajal on õhus mitu küsimust: Kas mees peab vastu? Kas Elizabeth tuleb? Mis saab siis kui nad kohtuvad? Kuidas naine selle üle elab? Kuidas naise närvid üldse sellele kõigele vastu peavad? Miks see kohtumine vanamehe jaoks üldse nii tähtis on kui nagunii on kohe minek? Kas hooldusõde ja naine mängivad vanamehele tema fantaasimängu, et too saaks rahus surra? jne jne jne

Laval kulgev lugu mängitaksegi ette kahes ajastus. Näeme ka seda kurikuulsat kohtumist Elisabeth'iga kuigi kuni lõpuni säilitatakse küsimus, kas see kõik on ikkagi vanamehe enda ettekujutluse vili või tõesti asetleidnud sündmus. Ja selles mõttes püsib teatav põnevus õhus. Muidugi on põnev ka jälgida kas vanamees üldse lõpuni vastu peab või sureb dramaatiliselt just "selleks õigeks hetkeks" ning lõppude lõpuks kui nad ka kohtuvad, siis mis ikkagi aset leiab... Kuid ka need lahtiharutatavad inimsuhted ja see mitmekordne frustratsioon, mida juveliiri abikaasa tundma peab oma olukorras, kandub lavalt publikusse ning vähemasti minul hakkas üdini Marje Metsuri tegelasest kahju. Samas, eks see mees oli ka paras "naistemees"... sellest annab aimu tema käitumine ka hooldusõega.

Üsna tragikoomiline lugu kõigi kolme tegelase jaoks. Sisaldades palju sooja huumorit, aga oma elutraagikat kannavad nad kõik pagasiga kaasas ning see laotatakse ka vaatajate ette laiali tervikloo kokkupanemiseks. Millegipärast just sügisesse ja talve sobitub selline lugu ideaalselt - elavad ju tüki abielupaargi oma elu hilissügist või tõesti pigem juba "talve".

Vaadates tundus, et kui ma oleksin natukenegi vanem... no ütleme 55+ siis saaksin ma sellest kõigest veelgi paremini aru. Jah, ka mina leidsin siit armastuse üles ning inimlikult tasandilt tundsin kaasa ja eriti huvitavad olid need eelmainitud küsimused, mis võib-olla on ehk siiski pinnapealsemad ja just sellele loole omased. Kuid need sügavamad teemad ja allhoovused, mis selle loo ridadevahel ning inimpsüühika sügavamatesse kihtidesse loost peaksid kaasa tulema, nende suhtes on mul mingi alatajuline või isegi üsna teadlik vastutöötamise mehhanism, mis ei lase sellistest asjadest ja teemadest mõelda, mis on seotud vanaduse ja haigustega. Kuigi siin tükis ei olegi see peamine, on see pidevalt siiski õhus ja kohal. Samas inimsuhte teemad on ju ajatud ning ehk ka sellepärast just see lõikaski kõige valusamalt, mida Marje pidi "igavese teise naisena" kuninganna kõrval üle elama... Iga naine tahab arvatavasti olla ise oma armastatu kuninganna... Ja kui sellel troonil on keegi teine...Isegi kui tegelikult ju on ka armastus ja hoolimine igati olemas jäävad mingid inimvaistuga tunnetatavad küsimärgid, mis on kui tõrvatilgad meepotis ning võivad ärritustena lüüa välja ka mingites teistes kohtades...

Hannes Kaljujärv märgib oma rolli mänguliselt ja hetkedel kui tema tegelast just "valud ei ründa", siis üpris lõbusalt, kelmikalt ja kergelt. Karakter on ikkagi oma 30 aastat näitlejast vanem. Samas vanaks tudikeseks ta seda juveliiri ka ei muuda (kuigi palju nii elujõulisi 90-aastaseid kohanud olete?) Selles suhtes isegi võimendub tabavalt see vähihaiguse valus iroonia, et inimesed tihti pole väljapoole üldsegi mitte suremise äärel, vaid vägagi elujõulised ning elujanulised ja igati terve ja terava mõistusega, aga see vastik elusöödik teeb seespool oma tööd. Marje Metsuri vanus oli oma tegelasele tunduvalt lähemal, jäädes sellele siiski pea 10 aastat alla, aga tema tegelase vanusevaletamine on veel ise eraldi teemaks selles tükis. Marje ja tegelikult kõige kolme selles tükis mängivate näitlejate hääled on nö. "erilised". Äratuntavad ning võimsad ja karakterit täis. Marje mängitud traagika tuleb temalt nii usutavalt, ent tema nagu Ingridki, saavad selles tükis mängida ka Elizabethe... ning mõlemad naised tõesti ongi kui 2 erinevat naist siin lavastuses. Marje Elizabeth on rahulik, malbe ning hoopis teistssuguse tausta ning taustsüsteemiga kui tema juveliiri abikaasa, kes oma kurbuse ja närvilise olukorraga on vaatajale lähedasem ja rohkem oma. Esietendusel läks Marje vahepeal nii hoogu ja karakterisse, et hetkel kui tegelane oli ähmi täis, tundus seda olevat ka näitleja ise. Ja see sügavus tema mängus kui ta mees teises toas hõigub, aga ise pole terve öö und silma saanud.. see esmane ärritumine ja siis tee keetmise pakkumine, et iseenda närve rahustada ja olukorra paratamatust tõdeda - sellise mängimiseks on vaja nii elu- kui lavakogemust.

Ingrid Isotammele on jäänud olla peamiselt toetav, kuigi ka tema tegelase "lugu" avatakse vaatajatele, siis mängulisema hetke saab ta oma Elizabeth'iga, kuid hooldusõena ongi pigem rolliks olla asjalik ja palju selles siis mänguvõlu saabki olla. Ingrid ise on praegu küll sellises mänguvormis... tahaks, et ta saaks tõeliselt endale väärilisi rolle palju rohkem. Kui võtta need selleski tükis mängivad 3 näitlejat võrdlusse, siis Ingridis on midagi traagilist, mida ta endaga juba tüpaažis kaasas kannab. Ja kui seda veel teksti ja mänguga rikastada, on tulemuseks midagi erilist (seda sai eredalt kogeda ka eelmise suve Tagahoovish -etenduses, PÖFFil on võimalus näha Tuliliilia filmi, mida ootangi just eelkõige Ingridi rolli pärast). Kui tema nimi on tüki näitlejate seas, annab see juba tugeva huvilaengu ning alati on need mängitud tundlikult ja kaasaelama panevalt. Seekordne hooldusõde niisamuti. Heaks partneriks on ta nii ühele kui teisele abikaasale - juveliirile nii meditsiinilises mõttes kui tema "juttude kuulajana" ja tema abikaasale samuti toeks ja kaasamängijaks.

Andres Dvinjaninov on lavastanud selle klassikalise psühholoogilise draama võtmes, kuigi eks siin ole ka hea annus sobivat huumorit, mis sellise tõsise teema juurde sobib... ja eks ju ka kogu see Elizabeth-i nõks asja juures on omamoodi mõnus. Kaks aega on lavastatud hästi, sest kõik vajalikud küsimused tõelisusest ja ettekujutuslikkusest jäävad õhku ning kasutades samasid näitlejaid võimenduvad veel eriti. Väga sujuvalt toimuvad ka stseenivahetused, kuigi tegelaste kooslus stseenist stseeni on risti-rästi varieeruv ja üleminekud ka ajalised, siis kogu loo voolavuse õnnestumine on vast olnud suurim väljakutse, kuid see toimis kui valatult. Mingeid erilisi trikke selline lugu ei vajagi ja nõnda säilib teatav kammerlikkus ja hubasus, mille osalisena saab iga vaataja kui üks neist tagaseinal rippuvates inimpeadest nimetu ju kindla identiteedita olla. Inimesed tulevad ja lähevad meie pikas elus, mõned peegeldavad meid, mõned on hallid, mõned mustad, mõnel on mitu nägu, mõnel on ühe näo taga teine, aga mõned neist jäävad meie ellu ka jäädavalt, nõnda mõtestasin mina selle enda jaoks lahti, mille kunstnik Triinu Pungits oli oma kujundusega loonud.

Loo lõpus arvasin, et mõlemad Elizabeth'id on laval ja see kõik kukub kuidagi halenaljakalt välja, aga võta näpust, hoopis teistsugune lõpp on. Minu jaoks ehk isegi üllatav, arvestades kõiki asjaolusid... aga lahendusena kahtlemata rahuldustpakkuv.

Hinnang: 3+ (ma arvan, et minu jaoks tuli selle nägemine nii 10 aastat liiga vara. Mitte, et kutsuda seda "vanainimeste" tükiks, usun, et sellest saavad keskea ülemise otsa ja sealt edasi vanemad inimesed siiski rohkem. Samas minust aasta nooremale teatrikaaslasele läks see ikkagi pisut rohkem korda. Tema on naine ja mingis mõttes lahkab ka tükk pigem naiste tundeid pisut enam... Samas haigust põeb ju ikkagi mees ning tema ümber kogu see lugu pöörlebki, seega naistekaks seda ka nimetada ei saa. Kuigi ka autor on naine... Viimati tundsin midagi sarnast Iris Murdoch'i "Meri, meri" lugedes, ehk et ma saaksin sellest kõigest palju paremini aru, omades veelgi rohkem elukogemust teatud asjadest ning olles ise juba teatud vanuses. Kokkuvõttes on see natuke britiliku kallakuga, kuigi täiesti mistahes rahvusest inimeste lugu ikkagi armastusest ja inimsuhetest, pühendumisest ja meie väikeste elude suurtest ja väikestest rõõmudest ja traagikatest, andes aimu, et tegelikult me kunagi ei tea, olles mistahes vanuses, mis meid järgmise nurga taga on ootamas - haigus või haigusest ülesaamine, armumine või armastus terveks eluks, mõni uus tuttav või hoopis kohtumine Inglismaa kuninganna endaga!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Karlova Teatri FB seinalt):

JUVELIIRI JUUBEL
Kammerlik suhtelugu

AUTOR NICHOLA MCAULIFFE

• LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
• TÕLKIJA SVEN KARJA
• KUNSTNIK TRIINU PUNGITS
• LAVAL MARJE METSUR, INGRID ISOTAMM, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE)
• ESIETENDUS 17. NOVEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS
• 
  

Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…

Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.

Võta või jäta / Take it or leave it (Eesti 2018) - Pöff 2018 1.vaadatud film

Pilt eemaldatud, sest Eesti autorikaitse esitas siinse postituse kohta kaebuse Google'le (ja ma ei suuda muud arvata, kui sellepärast, et kasutasin filmist tehtud avalikku pressifotot). Täiesti mõistetamatu kaebus. Ega ma selle fotoga ei näita ju filmi ära ja ise ka ei teeni sellega. Filmikriitika on kõigest mu hobi! Lisaks olin kutsutud sellele linastusele pressikaardiga. 

Edaspidi ilmselt tuleks vähem kirjutada eesti filmidest! 

Kaebuses on öeldud: 

SENDER

Estonian Organisation for Copyright Protection

on behalf of Estonian Film Industry Cluster

(ma leian, et selline käitumine on ebanormaalne!)

Siia kirjutatud tekst on MINU omand, olen selle ise välja mõelnud ja selle kohta ei saa keegi kaevata, et keegi teine oleks vähimalgi määral selle autor!

Meeldejäävaimad näitlejad: Reimo Sagor, Liis Lass, Eva Koldits, Egon Nuter, Epp Eespäev, Andres Mähar, Kristjan Lüüs, Indrek Ojari, Adeele Sepp, Viire Valdma, Helena Merzin-Tamm, Hilje Murel, Mait Malmsten, Priit Võigemast, Maret Mursa, Terje Pennie, Marika Vaarik.

Esilinastus: 14.09.2018

Sisu 3 lausega: Erik (Reimo Sagor) saab üleöö teada isakssaamisest. Endine pruut (Liis Lass), last ei taha ja mehel ei jää muud üle kui võtta lapsekasvatamise enda peale. Ema saab oma sünnitusdepressioonist üle alles 3 aasta pärast ja ilmub uuesti välja, soovides endale ema-õiguseid...

Kui Sa näed, et Su enda last hakatakse lastekodusse andma ja sa ei tea, mis temast saab... siis ei ole normaalsel inimesel enam valikukohta, et kas "võtad või jätad"... Ja Erik oli igati õige mees, kes vastutuse eest ei põgene. Oma laps ju ikkagi. Ta on muidugi ka juba üsna vana - 30-aastane, seega teab kuidas see elu käib. Kuigi lapse- ja eriti veel beebikasvatamisest midagi ei tea (ja see on raske, aga ülitähtis). Selline asi tuleb siiski loomulikkusest, küll inimene õpib ja muretseb ja hoiab last ikka nii hästi kui ta vähegi suudab..  ja "beebid" on vintsked ka.

Film tuletas meelde Ida-Euroopa sotsiaaldraamad (mida tundub, et näiteks Serbias, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja sealkandis tehakse tiheda(ma)lt), aga vastupidiselt nendele, oli see siin eesti oma lugu. Tegevus toimub Tallinnas ja seega tundis ära ümbruskonda ning seda põnevam oli kõike jälgida. Ise sain esimest korda isaks 22-aastaselt ja Eriku vanuses oli mul juba 2 last, seega tundsin neid isaduse frustratsioone, aga ka helluse ja "maailma kõige tähtsaima" ülesande rõõmud ja valud väga hästi ära, neid on kajastatud väga ehtsalt.

Reimo Sagor peaosas on väga ehe, niivõrd ehedalt oma algaja-isa rolli mängib välja. Tegelane siiski on kuidagi ebasümpaatne - pidevalt õllepurk näpuvahel ja suitsetab, endal väike beebi kodus... ja karjub lapse peale (kuigi, kes meist selles süüdi ei ole), aga vast filmi dramaatilisim hetk (lisaks lõpule, mida paljastada ei taha) oli lapse üksi koju jätmine... ka seda ju ikka juhtub või suisa tuleb üksi laste eest hooldades teha, aga vastutustundetult niimoodi terveks ööks... seda vast siiski mitte. Mina küll ei julgenud... Eks filmi üks võludest olegi see, et paneb mõtlema mida ise teeks või teinud oled.

Liis Lass on nii hea filmismängimise-geeniga! Tal on see miski, mis paneb ta karakterid filmides hoopis tugevamalt elama (kui tal tavaliselt teatrilaval). Lausa ootan, mida ta järgmiseks filmides ära teeb. Väiksematest kõrvalosadest läksid hinge Eva Kolditsa "märjad silmad". Andres Mähari soe, energiast pakatav, aga hooliv vanem vend. Isana armas, mehena tossike, aga sügava hingega Egon Nuter. Ja sõbrad Indrek Ojari ja Kristjan Lüüs, mõlemad erinevad, nagu inimesed ikka, aga mõlemast õhkumas seda "tõelist sõpra", kuigi tegemist kaas-kalevipoegadega. Mainimata ei saa jätta ka nunnusid lapsi...

Igatahes hoidis film algusest lõpuni põnevil, kuhu lugu välja jõuab ning kuidas mees oma lapsega hakkama saab. Lõpp jättis lahtiseks mitmedki küsimused... kas mehe vanemad teadsid? Ilmselt mitte... Ja mis ikkagi neist kõigist peale selle filmi sündmuseid veel edasi saab...

Film valiti Eestit esindama Oscarite võõrkeelse filmi kategoorias.

Hinnang: 7,75 (hakkan filmide puhul kasutama 10 pallisüsteemi, kus võtan ka veerandid, pooled ja kolmveerandid kasutusele). Mu filmivaatamiskaaslane andis 7 (ta oleks tahtnud rohkem hingepitsitust).

PÖFF 2018

PÖFF on linnas! Tänasest läheb lahti meie filmipidu!!! Aasta aega oodatud ja ometi on see kõikide filmigurmaanide püha päral :)

Kui varasematel aastatel olen jõudnud juba päris palju maailma erinevatelt festivalidelt ja muidu kinodest ette Pöffi-filme ära näha, siis tänavu olen praktiliselt puhas leht, vaid "Jälgi jätmata" nägin juba Oslot külastades sealses kinos septembris ära. See oli muidu väga hea... hoidis huvi üleval algusest lõpuni, mis toimub ja mis saab...

Juba enne festivali lootsin, et 2 filmi kindlasti tuleksid - Yorgos Lanthimos'e "Favorite", kus on palju häid näitlejaid ning põnev teema, aga Lanthimos on tuntud kui väga heade stsenaariumite ja lugude kirjutaja, mis alati üllatavad ning kuna ta ise oma lood ka ekraanile lavastab, siis ta teab kuidas ta neid oma vaimusilmas on näinud ja ütlasi võib tema filmides alati nö. "kindel" olla. Teiseks filmiks, minu jaapani lemmik-režissöör Hirokazu Koreeda "Poevargad"... Hirokazu filmid eranditult on minule meeldinud ja seda uut on eriti kiidetud! Valiti see ju ka Jaapani parimaks filmiks selles mõttes, et sealne akadeemia saatis selle Oscari-žürii ette... nagu meie omad "Võta või jäta", kus mul ka õnnestus kaasa lüüa, aga mul endal see film veel nägemata... Aga Pöff toob ju mitmed aasta eestikeelsed filmid ka kokku ja tegelikult mul need kõik veel nägemata, seega kavatsen rabada neist nii palju kui vähegi jõuab - Tuliliilia, Portugal, Eia jõulud Tondikakul, Hölma all(esilinastus), Ahto.Unistuste jaht, Seltsimees laps ja Vello Salo.Igapäevaelu müstika.

Kui rääkida veel neist erinevate riikida aasta parimateks peetavatest filmidest, siis Pöff annab võimaluse näha ära sellised aasta kinopärlid:
Armeenia - Spitak
Valgevene - Crystal swan
Kolumbia - Birds of passage
Tšehhi - Winter flies
Egiptuse - Yomeddine
Ungari - Päikeseloojang
Liibanon - Capernaum
Paraguai - Heiresses
Poola - Külm sõda
Rumeenia - I do not care if we go down in history as barbarians
Lõuna-Korea - Burning
Rootsi - Piir
Ukraina - Donbass

Pöffiga on muidugi see trikk, et kuna festival toimub nii aasta lõpus, et paljud filmid, mida meil näidatakse jõuavad oma koduriikide kinodes levisse alles järgmisel aastal, siis mitmed "aasta parimad" sai näha juba eelmisel aastal. Ühtlasi peab olema kaval ja noppima nendest eriti uutest ka need tõenäolised hitid juba selle aasta festivalist üles.
Ise usun, et suur tõenäosus näiteks on Põhivõistlusprogrammi "Libahundil" osutuda millekski eriliseks. Filmiga seoses mainitakse ka "koeri" ja pärast Ungari festivalifilmi kus peategelasteks olid koerad (mõned aastad tagasi), siis on ootused üles kruvitud. Vast võistlusprogrammi kõige oodatuim...
Kui rääkida erinevate programmide lõikes, mis huvitab, siis Põhivõistlusprogrammist valiksin välja veel lisaks Poola filmile:
Egiptuse "Külaline", kus lubatakse üllatavaid pöördeid,
Costa Rica/Mehhiko "Kaks Firdat", mis pole küll Frida Kahlo elulugu, ent on ometi film läbi temaga seonduva.
Soome "Inimese roll" - no Soome ja üldse põhjamaade filme tahan alati võtta ette nii palju kui võimalik, sest minu arvates on nad nö. meiega samas kultuuriruumis ja nõnda lähevad ka nende huumor ja traagika ning muu kuidagi paremini kohale. Tunneb ära paiku, mida filmides näidatakse ja nõnda on need peaaegu nagu meie oma filmid... Režissöör/stsenarist Juha Lehtola on kirjutanud ka mitu edukat näidendit.
Rumeenia "Suvearmukese lugu" lubab komöödiat ja seda on ikka festivali tihti raskemasisuliste filmide vahele vaja, kuigi ilmselt see eelmisena minitud Soome film on ka kergemat sorti. Kuid Suvearmukese lugu räägib meeste keskeakriisist, ehk leiab siit ka äratundmist? :)
Austraalia film "(I)slämm" viitab islamile ja kuna mind kõik Islamigi seotu hämmastab ja kummastab, siis tõotab see põnevat filmi.
Saksamaa "Kaks härrat ülikonnas" Baierimaa vaatevinklist Saksamaa ajalugu - režissöör on ise kirjutanud ja mängib ise peaosa ka... midagi väga isiklikku seega.
Debüütfilmide võistlusprogrammist ei oska ma esimese hooaga midagi, peale põhjamaa filmide tahta...
Seega Taan/Rootsi "Pääsemine", kus peaosas on väga hea rootslannast näitleja Sofia Helin ja Norra film "Kui ma ei jaksa"- uimastitesüstijast.
Balti filmide võistlusprogrammist tahaks peale Eesti filmide näha Leedu väga kiidetud ja hinnatud "Tuhk lumes". Usas sõndinud Leedu juurtega režissöör on kutsunud mängima ka maailmanimedega näitlejaid, mh. Mr. Robot'ist tuntud rootslase Martin Wallströmi ja eestlastelegi hästi tuttava Peter Franzeni. Üldiselt kaldun teiste balti riikide filmikunsti põhjal neid rohkem slaavi ja ida-euroopaga samasse tüpaaži liigitama, kui Eesti rohkem põhjamaade suunas liigub ja selle kunstimaailmatundmusega seguneb. Samas "Võta või jäta" pidavat ka olema rohkem slaavi poole kaldu...
Põhjusega mässaja ma ilmselt praegu ei ole, sest need filmid kuidagi mind ei kõneta... mässamine küll, aga ma ei oska selles blokis linastuvatest filmidest lihtsalt paigutada teiste, huvitavamate filmide sekka midagi seekord.
Avafilmi kui vaatan, siis pressilinastusel, aga 100-aastaste programm ei ole minu jaoks. Hullumeelsus on nähtud ka, samuti on Ingmar Bergmani filmid nähtud... mis ma siin rääkisin nendest eelnevalt nähtud filmide kohta :) Tuleb välja siiski, et festivalil on ka teisi "nähtud" filme, aga jah, need ju kõik juba tiba vanemad.
Seevastu on 2 programmi - "Signatuurid" ja "Screen International kriitikute valik", millest tahaks praktiliselt kõik filmid ära näha. Nopin siia neist need kõige kõigemad:
"Igaviku väravas" - Julian Schnabel'i film Van Gogh'ist! Mängimas sellised nimed nagu Willem Dafoe, Rupert Friend, Oscar Isaac, Mads Mikkelsen ja Mathieu Amalric!
Denys Arcand'i "Ameerika impeeriumi langus" - krimka.
Sergei Loznitsa "Donbass" - Venemaal keelatud Ukraina film, mis valiti ka Ukraina parima filmina Osxaritele saatmiseks.
Hiina "Tuhk on puhtaim valge", minu kolmandaks oodatuin film tänavu. Ma arvan, et kõik, kes juhtusid nägema režissöör Jia Zhang-ke eelmist filmi "Mäed võivad variseda", tormavad ka seda vaatama. Oi kui hea see eelmine oli, aga ka siin ta koostab oma tervikloo erinevatest aastastest ja see eannab lugudele võimsalt suurepinnalise diapasooni ehk ulatuse... Väga ootan!!!
Godard'i "Pildiraamat" ei ole ilmselt minu maitsele, aga tuleks ära vaadata üldharival eesmärgil.
Audiard'i "Sistersi vennad" - see raamat oli väga hea, eeldatavasti ka film.  Mängimas on ju John C. Reilly, Joaquin Phoenix, Jake Gyllenhaal ja vanameister Rutger Hauer. Üks hea kelmi-western kulub alati marjaks ära.
Amos Gitai "Trammisõit Jeruusalemmas", nagu Godard'igagi... tuleb lihtsalt ära näha, mida ta jälle teinud on.
"Transiit" - Jällegi ühe hea romaani ekraniseering. Lavastajaks Christian Petzold, kelle filmid on alati kõneainet pakkunud.
Soomlaste "Oma maa" - Markku Pölöneni tehtud, seega üsna kindlapeale minek. Sõjajärgsest ajast ja film ongi "austusavaldus naistele, kes pidid pärast sõda kodud ja pered looma".
Lõuna-Korea "Põlemine", mida paljud kriitikud pidasid Berliini filmifestivali parimaks. Mõnevõtta küll kahtlen, sest samal festivalil linastus ka norrakate Utoya film 22.juulist... aga eks näis.
Poola "Külm sõda", tänavu Euroopa filmiakadeemialt enim nominatsioone saanud ja Poolat Oscaritele esindama saadetud Pawel Pawlikowski Cannes' auhinnatud armastusfilm.
Rootsi aasta parimaks filmiks peetav "Piir", mis samuti Cannes' festivalil tänavu ühe alamprogrammi võitis kui parim film. Tehtud John Ajvide Lindqvist novelli alustel... ja tema raamatud on mul suuremas osas loetud ning need on Euroopa Stephen King'i tasemel :) Paljud mäletavad ehk sama mehe sulest "Lase see õige sisse", kus noor vampiiritüdruk möllas Stockholmi eeslinnas ja sõbrunes ühe apust poisiga...
"Fookuses" on tänavu näiteks "Manta Rey", mis pani Veneetsia filmifestivalil kinni Horisondi programmi parima filmina.
Portugali kiidetud "Diamantino" pidavat üks veidramaid filme olema.
"Pärl"is mängib Peter Mullan ja räägib see naiskulturismist.
Aga rohkem ma sellest programmist enda jaoks ei leidnud ka... võib-olla hiinlaste "Jinpa", aga vaevalt, et aega jagub...
Panoraamist haaraks mitmeid, aga kindlasti juba mainitud "Soosik", millest lisaks lavastaja/stsenarist Yorgos Lanthimosele ennustatakse parima filmi Oscarinominatsiooni ning näitlejannade kahurväele ka - Olivia Coleman Briti kuninganna Anne'na (olengi mõelnud, et miks sellest kuningannast, kes sünnitas üle 10 lapse, aga kelle kõik lapsed surid enne teda ennast nii vähe filme on tehtud ja üldse vähe temast räägitud... nüüd siis hakkavad Rachel Weisz ja Emma Stone tema soosiku-tiitli eest võistlema - lahe!
Rumeenia ägeda pealkirjaga aasta Rumeenia-filmiks peetav "Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena" film viib TEATRIMAAILMA!
Saksa "Valss vahekäikudes" - siin mängib Toni Erdmanni peaosalisena tuttav Sandra Hüller! Samuti sakslaste "Styx" põgenikest. Peaosas Susanne Wolff! Tundub, et ehe ja oluline film on.
Paraguai festivalipublikute lemmik "Heiresses", valiti ka Paraguaid esindama Oscaritel. Ladina-Ameerika inimeste temperament ja inimsuhted.
Paljukiidetud Liibanoni "Capernaum", lapsest, kes oma vanemad kohtusse kaebab!
Ilmselt aasta parima filmi üks oscari-nominente (need teatatakse alles jaanuaris) - "Roheline raamat". Viggo Mortenson peaosas. Tekitas hiljuti ka suure skandaali kui kogemata kasutas "n-sõna". Režissööriks Peter Farrelly. Pidavat olema tänavune vitamiinilaks - kus nii südamlikkust kui huumorit.
Johnny Depp'i saab ka Pöffil näha - filmis "Richard jätab jumalaga".
Armeenia saatis Oscaritele esindama maavärinafilmi, ehk katastroofiga seonduva "Spitak".
Islandist tuleb "Ära unusta hingata, mille reˇissöör võitis parima tiitli tänavusel Sundance festivalil. Pidi olema liigutav film - Islandi elu kahe naise silmade läbi. Üks narkosõltlane, teine asüülitaotleja.
Belgia "Ingel" profijalgratturi ja prostituudi suhtest, mis kahtlaselt viitab ühele päriselu-suhtele.
Türgi "Liblikad", mis võitis Sundance-i festivali maailmakino parima filmi tiitli.
Eriti põnev saab olema USA "Surmamõrsjad", kus 9 surmamõistetud naise lugu jutustatakse lahti. Teine USA film "Lesed" võidab siin juba vaikselt auhindu üle maakera. Vinge näitlejatetiim ka - Viola Davis, Michelle Rodriquez (Kiired ja vihased -saagast), Daniel Kaluuya (Get out!) ning Colin Farrell jpt.
Hinna "Kolmas naine" 19.sajandi Vietnam... laps pannakse abiellu... ja loomulikult tekib seal kõrvale salajane armulugu ning noor tüdruk jääb ka rasedaks... seegi film on maailma festivalidel au ja kuulsust ning kiidulaulu niitnud.
Tšehhi esindaja Oscaritele - Talvised kärbsed - road-movie... aga Tšehhi on tugev filmimaa, kui sealt miski esile pürgib, siis võib arvata, et tegemist on hea asjaga.
Laszlo Nemes võitis oma eelmise filmiga "Sauli poeg" parima võõrkeelse filmi oscari. Ka seekord on just tema "Loojang" saadetud Ungarit esindama. 20.sajandi alguses toimuv kostüümidraama.
Valgevene "Kristall-luik"... 1996.aastal lahtihargnev ameerika-unistuse lugu. Film esindab Valgevenet oscaritel.
Dokumenetaalidest nopiks hea meelega -
Dopinguga vahele jäänud ratturi David Millar'ist tehtud "Ajasõit".
2307 meetrise El Capitani otsa roninud Alex Honnoldsist "Eirates gravitatsiooni" - sama režissöör tegi ka ühe minu lemmiku mägironimisfilmi "Meru"!
"Üle piiri" - 5 sportase teekonnast olümpiamängudele.
"John McEnroe: täiuslikkuse kuningriik" - kommentaar on ilmselt üleliigne :)
"United skates" - USA rulluisudiskode fenomenist.
"Kunsti hind" - just nimelt sellest, millele pealkiri viitab. kunsti kogujatest, oksjonitest ja hinnast.
"Matangi/Maya MIA" - ühest muusikadiivast ja tema teekonnast.
"Silvana" Rootsi lesbist popartisti elust ja mõtetest.
"Greenaway tähestik" - kuulsa režissööri tegelik pale ja tema mõttemaailm.
"Õiste värinate" programm on küll viimane, millest arvaks leidvat praegusel ajal Nicole Kidmani... kuigi tema "Others" on üks õudusfilmide tugevamaid läbi filmiajaloo...Sedapuhku siis film "Hävitaja". Teine maailmakuulus (Johnny Depp-i ex ja Joe le taxi laulja) Vanessa Paraadis toimetab filmis "Nuga südamesse".
Luca Guadagnno tegi eelmise filmi, ehk "Call me by your name"-iga selle, et nüüd jälgitakse väga täpselt, mida ta järgmiseks teeb... ja see järgmine on sedapuhku "Suspiria". Vana tõeliselt õudsa õuduka uusversioon on juba saanud kiita. Mängimas on Dakota (Donny tütar) Jonson, Tilda Swinton!!!! ja Chloe Grace Moretz. Seda filmi lihtsalt peav nägema, kuigi tuleb vast varsti tavalevisse ka ja seega kui mingi teine film, mida Eestis ilmselt muidu pole võimalik vaadata on samal ajal, siis haaran Pöffilt selle ja jätan Suspiria tuleviku-vaatamiseks.
"Silver Lake: Los Angelese müsteerium" - tugeva armosfääritunnetusega õuduka It follows teinud David Robert Mitchell'i uusim. Mängimas Andrew Garfield, Tophen Grace ja Riley Keough! Riley!!!
Päris huvitav tundub ka film "Täiuslik" - mingist taastusravihaiglast, kus on võimalik saada "täiuslikuks"... kõlab huvitav :)
Ja Nicholas Cage osaleb järjekordselt õudukas - seekordse nimeks "Mandy"... eelmine, kus vanemad oma lapsi taga ajasid, oli päris naljakas ja ehmatav :)
Lõpetuseks laste- ja moefilmid, mille hulgast tooks välja:
"Meie, loomad", mida kõvasti kiidetakse, üks aasta tippdokumentaalfilme "Kõigest hoolimata", "Vangis Michael", veel üks tugev mägironimise dokk "Dawn wall", Norra "Fööniks", Islandi "Lase mul kukkuda", gay-teemat riivamisi puudutav Kanada film "Väikesed hiiglased" - Maria Bello mängib ema!
Lisaks on veel rida lühimultikaid ja lühimängufilme, mida tahaks minna vaatama, aga nendes orienteerumiseks tuleb eraldi korra kõik veel läbi uurida :)
Kui "puuduolevatest" filmidest rääkida, siis neid ju muidugi ühte festivali rohkem ei mahugi... aga oleks "lootnud" näha ka veel:
Mehhiko "Roma"
Saksamaa (Florian Henckel von Donnersmarck'i) "Never look away"
Prantsusmaa (Emmanuel Finkiel'i) "Memories of war"
Jeemeni "10 päeva enne pulmi"
Türgi (Nuri Bilge Ceylan'i) "Metsik pirnipuu" - aga see tuleb vist kohe ka tavakinno, seega ok :)
Austria dokumentaalfilm "Waldheim Waltz", Argentiina "El Angel", Felix Van Gröningeni "Beautiful boy" sõltuvusest, Xavier Dolan'i uusim "John F. Donovani surm ja elu", Thomas Vinterberg'i "Kursk" Lea Seydoux'ga, Colin Firth'i ja Michael Nyqvistiga, Mike Leigh "Peterloo", "Vita and Virginia" - Virginia Woolfi ja Vita Sackville-West'i vahelisest armuloost, Neil Jordani uusim üle pika aja - "Greta", Paolo Sorrentino tehtud Berlusconi elulugu "Loro 1&2", Saksa "Werk ohne autor" Tom Schilling'iga peaosas ja Ida-Lääne Saksa teema, Zhang Yimou "Vari" - üks enim oodatuid ja kiidetuid!
Samas mõttetu nuriseda kui niigi on niiiiii palju nänni meie ette toodud, et kõike äramugida nagunii ei jõuaks ega jaksaks :)

HEAD PÖFFI KÕIGILE!

Voomavoos - Tallinna Tantsuteater

Võimsa väega
vooljat voomavoosi viljelemas -
Sopilise saatusega 

siugjad siresääred,

metsiku minevikuga

mesimagusad mülkamoorid...

Kirjutasin need read instagrammi värskelt kohe peale etendust. Tegelikkuses parafraseerides auteur Raho Aadla loodud/lavastatud loitsu- ja tantsuteatri sümbioosis kõlanud sõnu (vast ainult "siugjad siresääred" lisasin ise juurde, kuigi kindel ma selles ei ole, sest võib-olla kõlasid ka need seal kusagil vahel). 

Minu jaoks oli see esimene külaskäik Tallinna Tantsuteatrisse... häbi tunnistada... Tegemist ju tantsuga ja tegemist juba teatri 10(!!!!) hooajaga! Tegelikult neelud nende ettevõtmisi vaatama minna on käinud juba aastaid... Justkui mingi väline jõud on hoidnud sellest, sest tihti nad oma etendusi väga pikalt ja korduvalt ei esita ning siis tekibki olukord, et kui nüüd just need mõned päevad sobivad, siis saad ja muidu lihtsalt pühi suu puhtaks (erandeid on muidugi ka - näiteks "Tantsud Eesti filmidest" jahtisin ma pikalt - isegi kui nad Stockholmis sellega omal ajal käisid, olin mina just ära... ning lõpuks kui sobiva kuupäeva mängukavast leidsin - selgus, et nad esitavad seda USAs! Nagu saatus!)

Võib-olla oli see ka "saatus", et oma esimese kohtumise Tallinna Tantsuteatriga tegin just nimelt Voomavoosiga... Olen natuke Raho Aadla tegemisi jälginud viimasel ajal ning tema käekiri tema enda tantsudes kõnetab mind ja samamoodi sain nüüd teada, et ka tema lavastaja-koreograafi käekiri on huvitav. Huvitav selles mõttes, et moderntantsus harva meeldivad mulle monoesitused (kahjuks pole ma näinud Raho "Mina olen Ra"-d ega ka mitte "Di"-d, seega puudub mul võrdlus tema pikemate teostega, tean teda vaid lühivormidest ning teatrikooli füüsilistest töödest... Kuid mis ma öelda tahan ja minu minu arvates on suur no-no, need on need ängile keskendunud teosed/tantsud, mida tihti tahetakse luua, et oma sisemust välja elada. Minule meeldib kehade suhtlus ning dialoog või veelgi parem see kui kehasid on mitmeid. Ja kõikvõimalikud tehnilised tantsu võimalused - sünkroonsus ja võimsad füüsilised trikid - pöörded, hüpped ja uudsed liikumisvormid ja/või kombinatsioonid muidugi ka... Sest ängile ja negatiivsele storyline'i on vaja ka tasakaaluks helgemaid hetki või ilu või teekonda läbi erinevate emotsioonide... pikemad seisundipõhised lõigud on lihtsalt igavad ning sadu kordi tehtud (tegelikult etenduse tutvustus tekitas hirmu, et ongi millegi sellisega tegemist, õnneks siiski mitte - ka tantsust otsin ma "lugu"). Ja just lugu või pigem lugusid sisaldava, teatava teekonna mulje jätab ka Voomavoos... Ei saagi aru, kas tegemist on ringiga?

Igatahes ringis liikumisest saab etendus alguse... 3 õde, kes nagu 3 nõida heidavad loitse vasakule ja paremale teineteise ja publiku suunas - võluvad, lummavad, inspireerivad, ärgitavad mõttes endaga kaasa liikuma, ärgitavad "mõtlema"... Äratasid minus uinunud koreograafi. Mitmed korrad ja ühes kohas lausa kolm korda järjest mõtlesin, et kui äge kui see võtaks nüüd sellise või teistsuguse pöörde võtta - Raho andis idee kätte, aga ta ise viis asja hoopis teistmoodi edasi. Seda huvitavam ja põnevam muidugi vaatajale...

Liikumisega vähemalt sama oluliseks tõusevad helid (ka helikujundid või helitus). Üks lemmikuid oligi alguse ringiliikumisega tekitatud kontsade klobina -muusika... sisse tuues ka plaksud... oi ma võiksin seda lõpmatuseni kuulata... lisades juurde ka liikumisest tekkivad pildid ning oleme ausad - need nõiad - "had me at hello" :) 

No eriti 1 neist... mul oli täiesti "celebrity crush'i" laadne ilming, sest üks neist oli veel eriti huvitav... Ei tahagi paljastada, kes kolmest, jäägu see, kuigi kõik 3 - Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine olid minu jaoks uued tutvused (muidu olen Eesti tantsumaastiku mõttes rohkem balletitantsijateteadlik, aga küll ma siin vaikselt õpin...) Tegelikult on tihti tantsuteatrite etenduste vaatamine ka nagu kohtumine iseendaga. Õpib mõtlema, õpib sisse vaatama, aga õpib ka jälgima milliseid mõtteid suudab ja oskab endas leida ning millised tekivad täiesti iseenesest. Eredaks näiteks see olukordki... Kui ma kunagi (8 aastat) Soomes elasin (ka Rootsis elasin 8 aastat) siis käisid mu klassis kaksikud. Mõlemad äravahetamiseni sarnased võõraste jaoks... aga mina tegin neis selget vahet... ja muidugi olin ma armunud just ühte neist...  

Voomavoosi "3 õde" on siiski vägagi erinevad. Nendes on kõigis isemoodi lumm. Kuigi liigutakse ka sünkroonis ja väiksed tantsulõigud muu liikumise sisse tehakse koos, küll ka need erinevalt liikudes, ent siiski koos ja ansamblis... Mõnedes stseenides tehakse koostööd, et tekitada "liikuv pilt" (küünalde üleandmine)... Kuid tõesti - riietus on kõigil sarnane, alguses on neil juuksepikkused ja seongud erinevad, ent need etenduse käigus pannakse ühtviisi kinni ning muututakse teineteisega väliselt veelgi sarnasemaks... laval on ju ka üpris hämar... aga nad kolm on kõik kuidagi isemoodi isiksused ja isemoodi tunnetust õhkuvad (mõnus kontrast balletilikele- või ka muude tantsustiilide truppide ansamblitantsudele). Ja kõik nad kolmekesi on ka isemoodi huvitavad...

Lisaks sellele, et laval on 3 tantsijat-loitsijat-näitlejat, võib ka selle teekonna jagada tinglikult just 3 ossa. Ringis ja koos mõnevõrra valgustatumal laval liikumine kõigepealt... siis minu "lemmik", ehk punane-lõik - mul tekkis teooria, et nad põlesid seal kui põrgutules, karjed juba näkku krampunud, sest hetkel kui muusika kaob taustalt on naistel karjed endiselt näol ja põleminegi toimub edasi... Muide muusika on väga stiilne. Helilooja Tanel Kulla pakub nii meloodiaid kui ka kunstilisi helindusi. Lisaks juba mainitud esinejate liikumisega tekitatud helid... siin on lisaks silmadele ka palju kõrvadele... Ja kolmandaks osaks on kollane - küünlavalguse lõik. Tõlgendusi võib igaüks teha siit kamaluga... Üks teooria, mis mul mõttes veel tekkis, et see kõik on tagurpidi tulles tagant ettepoole etendust, siis - tuledega mängimine, siis punane põleng kuniks keerutatakse ennast koost lahti laiali... Sest tegelikult on etenduse kulgemine ju nii, et tullakse alguses ringeldes kokku, liigutakse ka grupina, siis punane põleng ja siis küünaldega "mäng"... 

Selliste lavastustega on ka see kriitika praktiliselt tehtav ainult isiklikult (maitse) tasandilt. Minu jaoks näiteks olid need tekkinud mõtted kohati pisut hakitud ja hüplikud. Voomavoos juba sõnana on kui miski väga vooljas ja voolav oma olemuselt, kuid siin ei ole otsustatud seda liini jälgida. Siin on "lõigud" ja need lõigud on üleminekutega - näiteks ühel hetkel seotakse juuksed kinni... tekib mõtteline paus ja väga konkreetne nö. "üleminek". Minu peas tekkinud erinevad storyline'id ja mõttevoolud katkestati pidevalt ühest teemast teise astudes... aga see on vägagi iga vaataja sisemine tundmus, tõlgendamise vool ja arvamus. Tõlgenduste tekkele oleks võinud poetada veelgi mingeid võtmeid ja leivapuru erinevate teooriate juurde jõudmiseks. Kuigi selles suhtes ei saa neid märkusi otseselt just "kriitikana" võtta. Kuid mis ehk kõige rohkem vaevama jäi, oli selle etenduse lühidus (ilmselt pole ma ka harjunud selliste sisukate tantsuetendustega, mis pole balletid ning ootus oli millekski pikemaks ja seega sisu mõttes loo-rikkamaks)... olin üha rohkem ja rohkem sissevajumas sellesse voomavoosi-maailma kui järsku, minu jaoks üllatades kõik katkes... Jah, ma sain aru küll, et kui nad lavalt lähevad, see tähendab, et nüüd juba lõpebki, aga ma oleks tahtnud veel! Ühest küljest ju hea märk, et ei tahtnud selle lõppu... aga niimoodi jäi seda kõike ikkagi natuke väheks...  Mina näiteks oleksin vaadanud kasvõi teist korda terve (45 min kestva) etenduse kohe sinna otsa uuesti! Päriselt!

Hinnang: 3 (Voomavoos on seksikas, aga maitsekas, müstiline, aga mõtestatav, rütmiline, aga ehk grammivõrra rohkem loitsu- kui tantsuteater. Siin on palju väga meeldivat, aga seda "paljut" kokku on väga lühikest aega ning mina jõudsin vaevu sisse elada kui juba oligi etendus läbi... Tegemist pole sedalaadi etendusega, kus füüsilisi võimeid esiletõstetakse või mis sisaldaksid pikemaid tantse, aga selle eest on sisukaid ja mõtteid äratavaid lõike, mille järgi saab kätteantud niidiotstest oma lugusid luua. Kuigi ei jäeta vaatajat ka päris kuivale ning vaid enda fantaasiate meelevalda - 3 õde või siis 3 nõida hoiavad vaatajaid enda teekonnal kaasas ning eks need lood keerlevad ikka just nende tegevustiku ümber. Kombinatsioone ja silmakomme puistatakse huvitavate liikumiste läbi, mida toestab muusika- ja valgusrežii ideaalselt ja atmosfääriloovalt. Mina oleksin ainult tahtnud veelgi rohkem, veelgi pikemalt!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tallinna Tantsuteateri FB-seinalt):

VOOMAVOOS

Lavastaja: Raho Aadla
Tantsijad: Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Liisa Laine
Helilooja: Tanel Kulla
Valguskunstnik: Karolin Tamm

Produtsent: Heili Lindepuu

Raho Aadla: “Voomavoos kannab eneses meie seesmist hoogu, millesse iseend tema ilmumisel täielikult joobumusega heidame. Voomavoos haarab meid iseenda viljakast kaduvikust kerkinu hoovas. See saab alguse märkamatust rahust ja kasvab tormiks me eneste sees. Me naudime Voomavoosi väekust, kuid kui tema sööst ei valda me meeli, kipume unustama tema kutsumise endasse. Kuid kui hetke hinguse hoovus on hoolas me ihus, siis aetame temani ja vooluna voorele voodama voogabki vooljas ja vooruslik Voomavoos.”
“Voomavoos” on tantsulavastus, kus liikumine on jagatud kolmikvägisuse hulljulguses. Ollakse kulgemises, kuid siis pingestub kõik, nii et üle ei jää muud, kui lubada lasta enestel…