Pilt eemaldatud, sest Eesti autorikaitse esitas siinse postituse kohta kaebuse Google'le (ja ma ei suuda muud arvata, kui sellepärast, et kasutasin filmist tehtud avalikku pressifotot). Täiesti mõistetamatu kaebus. Ega ma selle fotoga ei näita ju filmi ära ja ise ka ei teeni sellega. Filmikriitika on kõigest mu hobi! Lisaks olin kutsutud sellele linastusele pressikaardiga.
Edaspidi ilmselt tuleks vähem kirjutada eesti filmidest!
Kaebuses on öeldud:
SENDER
Estonian Organisation for Copyright Protection
on behalf of Estonian Film Industry Cluster
(ma leian, et selline käitumine on ebanormaalne!)
Siia kirjutatud tekst on MINU omand, olen selle ise välja mõelnud ja selle kohta ei saa keegi kaevata, et keegi teine oleks vähimalgi määral selle autor!
Meeldejäävaimad näitlejad: Reimo Sagor, Liis Lass, Eva Koldits, Egon Nuter, Epp Eespäev, Andres Mähar, Kristjan Lüüs, Indrek Ojari, Adeele Sepp, Viire Valdma, Helena Merzin-Tamm, Hilje Murel, Mait Malmsten, Priit Võigemast, Maret Mursa, Terje Pennie, Marika Vaarik.
Esilinastus: 14.09.2018
Sisu 3 lausega: Erik (Reimo Sagor) saab üleöö teada isakssaamisest. Endine pruut (Liis Lass), last ei taha ja mehel ei jää muud üle kui võtta lapsekasvatamise enda peale. Ema saab oma sünnitusdepressioonist üle alles 3 aasta pärast ja ilmub uuesti välja, soovides endale ema-õiguseid...
Kui Sa näed, et Su enda last hakatakse lastekodusse andma ja sa ei tea, mis temast saab... siis ei ole normaalsel inimesel enam valikukohta, et kas "võtad või jätad"... Ja Erik oli igati õige mees, kes vastutuse eest ei põgene. Oma laps ju ikkagi. Ta on muidugi ka juba üsna vana - 30-aastane, seega teab kuidas see elu käib. Kuigi lapse- ja eriti veel beebikasvatamisest midagi ei tea (ja see on raske, aga ülitähtis). Selline asi tuleb siiski loomulikkusest, küll inimene õpib ja muretseb ja hoiab last ikka nii hästi kui ta vähegi suudab.. ja "beebid" on vintsked ka.
Film tuletas meelde Ida-Euroopa sotsiaaldraamad (mida tundub, et näiteks Serbias, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja sealkandis tehakse tiheda(ma)lt), aga vastupidiselt nendele, oli see siin eesti oma lugu. Tegevus toimub Tallinnas ja seega tundis ära ümbruskonda ning seda põnevam oli kõike jälgida. Ise sain esimest korda isaks 22-aastaselt ja Eriku vanuses oli mul juba 2 last, seega tundsin neid isaduse frustratsioone, aga ka helluse ja "maailma kõige tähtsaima" ülesande rõõmud ja valud väga hästi ära, neid on kajastatud väga ehtsalt.
Reimo Sagor peaosas on väga ehe, niivõrd ehedalt oma algaja-isa rolli mängib välja. Tegelane siiski on kuidagi ebasümpaatne - pidevalt õllepurk näpuvahel ja suitsetab, endal väike beebi kodus... ja karjub lapse peale (kuigi, kes meist selles süüdi ei ole), aga vast filmi dramaatilisim hetk (lisaks lõpule, mida paljastada ei taha) oli lapse üksi koju jätmine... ka seda ju ikka juhtub või suisa tuleb üksi laste eest hooldades teha, aga vastutustundetult niimoodi terveks ööks... seda vast siiski mitte. Mina küll ei julgenud... Eks filmi üks võludest olegi see, et paneb mõtlema mida ise teeks või teinud oled.
Liis Lass on nii hea filmismängimise-geeniga! Tal on see miski, mis paneb ta karakterid filmides hoopis tugevamalt elama (kui tal tavaliselt teatrilaval). Lausa ootan, mida ta järgmiseks filmides ära teeb. Väiksematest kõrvalosadest läksid hinge Eva Kolditsa "märjad silmad". Andres Mähari soe, energiast pakatav, aga hooliv vanem vend. Isana armas, mehena tossike, aga sügava hingega Egon Nuter. Ja sõbrad Indrek Ojari ja Kristjan Lüüs, mõlemad erinevad, nagu inimesed ikka, aga mõlemast õhkumas seda "tõelist sõpra", kuigi tegemist kaas-kalevipoegadega. Mainimata ei saa jätta ka nunnusid lapsi...
Igatahes hoidis film algusest lõpuni põnevil, kuhu lugu välja jõuab ning kuidas mees oma lapsega hakkama saab. Lõpp jättis lahtiseks mitmedki küsimused... kas mehe vanemad teadsid? Ilmselt mitte... Ja mis ikkagi neist kõigist peale selle filmi sündmuseid veel edasi saab...
Film valiti Eestit esindama Oscarite võõrkeelse filmi kategoorias.
Hinnang: 7,75 (hakkan filmide puhul kasutama 10 pallisüsteemi, kus võtan ka veerandid, pooled ja kolmveerandid kasutusele). Mu filmivaatamiskaaslane andis 7 (ta oleks tahtnud rohkem hingepitsitust).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar