Kaitseala - Paide Teater

Paide Teatril on olnud harukordne võimalus mitu korda tulla! Kõigepealt oli see "Richard3", mis tegelikult päriselt ainult Paide Teater ei olnud, vaid pigem üks suur koostöö erinevat koolide ja teatrite vahel. Siis tuli eksperimentaalne monolavastust "Koletis", mis nö. soojenduseks tutvustas üht tegijat Paide boybandist - Kirill Havanskit ja nüüd siis lõpuks esimene päris Paide Teatri enda tükk, kus osalemas terve trupp ning Rakvere Teatrist laenati veel külaliseks naispowwerit ka.

Minu suhe Paide Teatriga tegelikult algas juba Paide Teatrisse maandunud lavakooli lennu esindajate  ühe kooliaegse tükiga - "Kunst", mida toona just siin korra külalisena mängiti. Joosep Uus oli praegusest boybandist ka tolles lavastuses üks kolmest kandvast jõust. Lavakooli ajal meeldis minule see lähenemine, mida 28nda lennu näitlejaõpilastega läbi nende bakalaureuse-lavastuste rakendati, ehk nö. tutvustati neid inimestele läbi üsna isiklike mõtete (näiteks "Impeerium"-kes millist teatrit tahab hakata tegema, "Kogudus"-kõikvõimalikud isiklikud mõtted, hirmud ja unistused) ja nüüd Paide Teatris on meestel nutikas plaan ka tulla nii, et antakse tõeliselt publikule võimalus nendega ja selle teatriga tutvuda. Kui mina saali astusin võttis kohe uksel vastu Johannes Richard Sepping ja juhatas otse Paide Teatri suure saali lavale (publik ja näitlejad on selles tükis kõik "laval"). Hiljem tulid riburada teised näitlejad ka ja kõigiga sai teineteisele üks õnne-tonks tagumikule põlvega antud (meil oli kunagi kodus lapsepõlves emaga ka sama komme) ja nõnda olidki kohe kõik igatpidi kogu tegevustikus sees. Laval on ju nüüd juba "omad poisid + tüdruk". Kõik me oleme koos laval. Kõik me oleme kokku üks kogukond. Laval. Kaitsealal... sest lavalt väljaspool luuravad ohud... Ita Ever, kes on ka muide Paidest pärit, näiteks kunagi kukkus orkestriauku... läks kaitseala piirile mängima ja vat, mis juhtus! :)

Tegemist seega mingis mõttes "osalusteatriga", kuigi teatrit teevad siin ikka näitlejad (ja lavastaja). Publikul on võimalus küll siin-seal sekkuda, aga kelleltki seda otseselt ei nõuta (mõnelt palutakse küll, aga ei pea, kui ise nõus ei ole). Kuigi ma siin mingeid paralleele juba jõudsin vedada, siis tegelikult sellist teatrit pole ma kunagi "kogenud". Tegemist on millegi täiesti orginaalsega. Osalt nagu mingi reality-tv-show, sest näitlejad mängiks nagu "mänge" laval. Õigemini stseene, mille teemad on neil "seinale kirjutatud" (pole päris kindel, kas seal oli ka midagi või oli seegi üks mängitud mäng, aga näitlejad igatahes igal vahehetkel käisid sealt lugemas, mis järgmiseks teha tuleb), lavastaja Jan Teevet istus küljel ning võttis aega - stseen tuli piiratud ajaga ära mängida või vastupidi - aeg täis mängida, kui plaanitud jutt või tegevus juba enne kellahelinat tehtud sai. Ja teadagi kuidas nende "stseen stseeni järel ilma ühise narratiivi pistmata" tükkidega on, mõni stseen/lugu toimib paremini mõni mitte nii hästi, kuigi selles tükis on neil kõigil üht või teistpidi väärtus ja kõik kokku, kuigi väga eklektiselt neid mõtteid lendab siit ja sealt poolt kokku, moodustavad siiski hämmastavalt päris kokkukõlava terviku. Läbivaks teemaks teater. Kõik vaatama tulnud inimesed ju teatrist huvitatud, seega kindel teema, mis kõiki puudutab ja kõiki huvitab - nii tegijaid kui vaatajaid. Eks teater on ju seotud ka suurema pildiga ja sedasi puudutatakse riivamisi ka muud, mis teatriga kokku kõlab, aga selgrooks on teater. Teatriajalugu tuuakse sisse ja minusugused vanurid saavad meenutada Jüri Järvetit, aga ka Paide-poistega koos mänginud Ene Järvis võetakse jutuks... Üllataval kombel on Ene ise publikus ja võtab ka vastuseks sõna... seda üllatust vist iga selle lavastuse etenduste publik kogeda ei saagi :) Selle eest olen veendunud, et nendel poistel on kindlasti teisi "üllatusi" varuks, mis omakorda igast etendusest erilise teevad.

Aga võtame mõned sammud tagasi... Tüki alguses... kui pimedusest saab valgus ja kõik on lavalolemisega harjunud, antakse teada, et laval on näitlejad - kõik mida esitatakse, see on harjutatud - kuude pikkuse prooviperioodi tulemus - lavastus. Esitatakse midagi kindlat. "Mängitakse". Ja see ongi üks kogu etenduse konkse. Kui palju ikkagi tegelikult selles kõiges täpselt paigas oli ja kui palju ehtsalt sündis just tollel õhtul, just selles hetkes, just selliselt, see jääb vaataja jaoks pisut müsteeriumiks ning hea ongi! Minu jaoks terve etenduse kõrghetk, ehk kõige hingeminevam stseen esitati nii, nagu see tõesti oleks jutustatud vaid seekord, vaid eraldi kokkuleppe kohaselt Grete Jürgensoni ja lavastaja vahel, et ta jutustab ühe isikliku loo ("Minu elu kunstis" - hmmm kas mitte sellenimeline kirjatöö ei tule ka TÜ VKAs kirjutada kokkuvõtva lõputööna? Kuid siin on sellel Grete jutul hoopis teine tähendus ja lähenemine). See lugu ja just eriti see kuidas Grete seda jutustas... selles oli midagi nii üdini ilusat ja ma mõtlesin, et kas see ongi see, mida Ita Ever ja Aarne Üksküla on rääkinud, et neile meeldib, kui näitleja on laval "aus". Mida tähendab "laval aus olema"? Ilmselt erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, aga minu jaoks oli Grete sellel hetkel aus (olen alati teadnud, et midagi sellist on temas peidus, mis nüüd keset Kaitseala temast välja plahvatas! WOW!). Ükskõik kas see lugu oli väljamõeldud või päris, oli see harjutatud või just tollel õhtul publikule südant puistates jutustatud, sellel pole vahet. Aga see KUIDAS Grete seda jutustas, KUIDAS ta mängis... ma tundsin seda mida ta seal laval tundis... temal tulid pisarad ja keegi poistest läks teda kallistama... Isegi kui poleks olnud ühtki teist stseeni, oli tänu sellele hetkele minu jaoks see teatrikülastus muutunud elamuseks! Ma oleksin tahtnud stseeni lõpus püsti karata ja Gretele aplodeerida (aga lõin põnnama, sest kartsin, et ülejäänud publik oleks võinud arvata, et keegi hull on sattunud publiku sekka). Kuigi elamuslikke lõike oli veel teisigi mitmeid!

Samas kõik ei olnud ka "minu jaoks", näiteks kui hakati monumente tegema ja eriti siis kui mängiti sisse kellegi eelmist etendust külastanud nõmeda külastaja rahulolematus (justkui keegi oleks kirjutanud tegijatele, et see mida tehakse on jama), nendes mõnedes stseenides vajus minu jaoks asi kuidagi ära. See polnud enam "kaitseala", vaid pigem "ründeala". Võib-olla selle monumentide stseeniga tundsin ennast puudutatuna... ning kui tuli see ilkumine mingi nõmediku üle veel hiljem otsa, siis ei leitud enam seda tüki alguse maagiat päriselt üles.

Monumentide tegemisel tehti 1 monument ka "teatrikriitikule, kes annab näitlejatele hindeid". Ma ise pole kunagi andnud. Kooliõpilastele küll, aga näitlejatele mitte. Ei meenu igatahes. Samas, kas mõni kriitik siis on? Millegipärast tundsin end sellest hoolimata puudutatuna, kuigi võib-olla teen ennast liiga tähtsaks? Väike mina, kellel tõesti teatrikooli õpilastele komme mõnikord enda hindeid panna, selle mõttega, et kunagi hiljem minna tagasi ning naerda iseenda üle kui need samad õpilased on saanud päris näitlejateks ja hakanud väga hästi mängima (või ka vastupidi)... Ja muidu ju võtaks seda austusavaldusena, aga enne tehti just monument Savisaarele... nii jäi mulje, et pandi Savipätsiga ühte patta :) Ah, mis sellest siis ikka. Kui see oligi minule, siis ju see on välja teenitud (kuigi natuke hilja on vana koera ümber kasvatada), aga vaatjana mõjus siiski häirivalt (kuigi mitmed neist korrutasid, just selle lõigu otsa, et pole vaja kõike siin esitatavat liialt analüüsida - ka sellest lugesin "sõnumit"... appi kui suure egoga võib üks inimene olla... aga võib-olla leiab sealt iga vaataja oma kodeeritud sõnumid üles?! :)) ning läks natuke aega, enne kui sai tükki tagasi sisse... või kas saigi enam...

No ilmselt siiski, sest kui teise vaatuse lõpus kutsuti kõik lava ette äärde ja hakkas tekkima tunne, et tükk hakkab kohe läbi saama, siis järsku oli väga kahju... oleks veel tahtnud turvaliselt oma kohale tagasi istuda ning veel neid stseene saada vaadata, mis lõpmatutel teatri-teemadel oleksid võinud veel ja veel tulla... Samas 2,5h juba teatrit ja selle noori näitlejaid avastanud, Grete lahti"mängimist tunnistanud, avastanud nii teatri kui enda kohta selles teatris üht koma teist... Seda oli tunduvalt rohkem kui tavaliselt teatrikülastustest saab. Stiilipuhast "kaitseala", mis oleks kaitsev ja pakataks headusest ja turvatundest, see oleks saanud olla ka veel parem, aga ma ei nurise. Kahtlemata oli see elamus ja ERILINE elamus. Paide boyband on tasahilju muutumas "omaks" ja armsaks - ühtviisi nunnud ja missioonitundega on nad kõik ja igatahes tahaks nendega veel taas ja taas kohtuda. Järgmine kord võiks juba kobedama tonksu põlvega neile tagumikku ka äsada! :)

Väga huvitav algus on olnud Eesti noorimal teatril! Nüüd on seal saanud näha teatrit väikses saalis ("Kunst"), suures saalis ("Richard3"), lava peal ("Kaitseala") ja lava all ("Koletis")... mida järgmiseks? Quo vadis, Paide Teater? Põnev!

Hinnang: 4- (Ülikoolis õppejõud Kristjan Port rääkis sellel sügisel pikalt ja laialt kuidas inimese loomulik olemine on mäng. Inimesed tahavad mängida. Nüüd kus tehnoloogiad üha enam meie eest tööd ära teevad, jääb meil aega üle ja tuleb välja, et me tahame mängimisega seda sisustada. See on meelelahutus. Mäng tihti ka arendab. Selle saatel aeg kulub kiiresti. Mäng on siiras, mäng on rõõmuvalmistav. Ja just seda suures osas oli ka Paide poiste + Grete "Kaitseala". Mäng teatriga ja teatriteemadel. Mäng, milles reeglid olid ette määratud, aga selle sisu hüppas siia ja sinna ning ei osanud oodatagi, mis järgmiseks juhtub... kuigi näitlejad väitsid, et tegelikult neil on kõik täpselt paigas... Aga ikkagi oli see mäng. Mäng, milles tähtis ei ole võit, vaid "osavõtt". Võidu peale mängitakse teisi mänge. Kaitsealal võiks ja peaks kõik olema kaitstud. Aga mis siis kui seal on hunt lambanahas? Seekord hunti polnud. Lambaid ka mitte, Aga selle eest oli Ene Järvis. Ja fantastilelt kelmikad Freda Purik'u tordivahulikud barokk-parukad, mis näitlejatele mingi isemoodi särtsu üheks lõiguks andsid :))

PS. Omamoodi sümboolseks kujunes see teatrikülastus ka isiklikus plaanis. Pole kunagi ühes aastas näinud nii palju erinevaid lavastusi. Kokku 181. 180 enne Kaitseala ning just Kaitseala oligi see 181. Vahetult enne jõule. Nüüd on uus aasta, uued tuuled. Aga kaitset vajame ju endiselt kõik edasi. Seega soe soovitus on sammud Paidesse seada ja seal tutvuda nii teatri kui teatritegijatega ning võtta sellest erilisest "alast" osa.

Ise käisin koos tütrega, kes ei saanud paljustki aru ja temale ei meeldinud. Ta tahab ka ainult sellist "klassikalist" teatrit, kus näitlejad laval mängivad ja tema vaatab.  Igasugune võõraste inimeste puudutamine tekitab temas kabuhirmu. Sellise hirmuga pole tõesti vaja "Katsealale" ronida. Seal tahad või ei taha saad nende näitlejatega kokku. Saad nendega tuttavaks. Nii tuttavaks kui ise tahad. Võid ka ainult tagasihoidlikult, viisakusest minimaalse teha, nagu mina. Ega ka minule tavaliselt "osalema sattumine" ei meeldi, kuid siin oli kõik väga okei. Tegelikult tegi ka mu tütar kõik kaasa ja mul on tegelikult hea meel, et keegi tema turvaalasse niimoodi sisse murdis. Selline ei tee kellegi psüühikale halba... pigem vastupidi. Elus tuleb igasugusteks olukordadeks valmis olla. Ka selliseks, et näitleja tuleb, annab kätt ja sõbralikult Su kohale juhatab...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER "KAITSEALA"

"Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnilise meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlikkust. Me tuleme kokku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad." Brett Bailey teatripäeva läkitus 2014 

Tänasel etendusel on kohti 125 inimesele. Saalis on viis näitlejat. Valguskunstnik. Lavastaja. Kunstnik. Dramaturg. Äkki keegi veel. Meid ühendab ainult see, et me täna õhtul siia jõudsime. Siia, teatrisse. Me ei lahku teatrisaalist järgneva kahe ja poole tunni jooksul. Me oleme koos.

Teatrisaal on korraga kaitseala ja ohutsoon. Kõik võib juhtuda.

Kõige olulisem küsimus: „Kas etendusel on vaheaeg?“ Jah, etendusel on vaheaeg, pakutakse kohvi, konjakit ja pirukat. Kõike, mida teater peab pakkuma. Aga tasuda saab seekord ainult sularahas.

KAITSEALA on Paide Teatri avalavastus.

"Inimesed publikus on sama olulised kui näitlejad, lavastaja, kunstnik, valgustaja, produtsent, Olku. Me ei ole cult, me ei ole poliitikud, me oleme need, kes me oleme. Live in the moment, mothafucka."
Johannes Richard Sepping

"See on teater. Ma ei saa võtta vastutust kogu riigi ja maailma inimeste eest. Läbi oma kõhkluste ja küsimuste üritame jõuda ka väljapoole endid."
Ursel Tilk 

“See on okei, kui sulle miski ei meeldi. Mulle näiteks ei meeldi kala. Mis siis. Uksed on kinni. Mitte lukus. Sa võid ära minna, tavaliselt inimesed ikka lähevad. Me lihtsalt ei soovita. Lõpus on üks väga lahe koht. Kui sa selle ära tabad, võid naabrile öelda. Siis saate võrrelda, kas mõtlete samamoodi.”Johannes Richard Sepping

“Me üritame pakkuda midagi tõelist, kuid karm tegelikkus on see, et meie istutame ainult seemned, mõtted tõelisuseks muudate ainult teie.”Joosep Uus

“Ma olen näitleja, kõik mida ma räägin, ei pruugi olla tõde. Kui ma ütlen, et ma armastan sind, siis ma ei pruugi seda tõsiselt mõelda. Või siis võin ka. Hehe. Mulle meeldib see töö.”Johannes Richard Sepping 

PAIDE TEATRI avalavastuse esietendus 21.november Paide muusika- ja teatrimaja suures saalis

laval ursel tilk // johannes richard sepping // joosep uus // kirill havanski // grete jürgenson (rakvere teater)

lavastaja jan teevet

dramaturg oliver issak

kunstnik freda purik

helimaastikud kirill havanski

produtsendid harri ausmaa // birgit sitska

etendus kestab 2,5h