Mulla all - Apollo Film Productions

Kui Apollo kinodes teatritegemised on siiani olnud 1, 2 või 3 mehe "showd", mis on rohkem sketšiliku ülesehitusega ning pigem annavad edasi mitmeid lugusid, omamata selget ning tugevat narratiivi, siis "Mulla all" etendusega on astutud suur samm lähemale nö. klassikalisele teatrile. Esmakordselt on kinosaali teatri-materjaliks ostetud välismaa näitekirjanikult õigused, esmakordselt on kandvates rollides ka naised ja esmakordselt on kinosaalis lavastamas Ain Mäeots. Ain teadupärast lavastab alati väga fantaasiarikkalt ning minu jaoks just lavastuslikus mõttes oli see ka senistest kinos nähtud teatritest tugevaim. Kui poleks "Once upon a time in Estoniat", siis ütleks, et ka kõiges muus osas oli tegemist parima asjaga, mida meie kinosaalides on siiani mängitud, aga Aadli ja Ojari ning "Once upon..." vaimukas tekst oli ka ikka väga-väga andekas ja hea - naersin end toona peaaegu ribadeks.

Seekord sai ka naerda, aga see pole otseselt selline "pööraselt naljakas komöödia" - siin on ka sisuliselt päris sügavaid mõtteid ja psühholoogist poolt, rääkimata inimeste keerulistest elusaatustest, mis avanevad nii nende mineviku kohta kui ka tegelaste omavahelistes suhetes. Kõik kokku moodustades tervikliku loo. Juhtumisi oli see kolme päeva sees minu jaoks teine Aini esietendus (esimene oli "Persona" Vanemuises) ning minu jaoks neist kahest kohe tunduvalt meeldivam teatrielamus (kuigi lavastuslikus mõttes "Persona" on vast mitmetahulisem, siis just sisu osas jäi see Apollo Film Productions'i Solarise kinos etendunud lavastusele alla). Eks muidugi kinosaalis on lavastajal päris karmid piirangud - seal pole sellist akustikat... seega on vaja kasutada mikrofone, pole nii mitmekülgset valgustusmehhaanikat, seega valgusrežii vajab teistmoodi lähenemist. Ka "lava" kui selline, on teistsuguse olemusega - laiuti pikk, aga sügavuse mõttes kõvasti piiratum. Ühtlasi on atmosfäär teistsugune ning seega kõikvõimalikud propid võivad väga kergelt mõjuda ebausutavamad kui näiteks võrrelda tavalise teatrilava dekoratsioonidega. Teatrilaval toimuvat vaadetes on vaataja psüühika valmis uskuma kõike mõnevõrra lihtsamalt - see ongi teater, see ongi läbi teatraalse prisma. Kuid kinos on selle eest võimalus kasutada hiigelsuurt taust-kinoekraani ja luua täiesti erakordne kunstiline taust - segada "filmi" ja "reaalselt laval, publiku silme all, hetkes kordumatut näitlemist", luues seeläbi ühtlasi täiesti omaette kunstiliigi.

Ainil õnnestus seekord kõikidele nendele piirangu-nüanssidele lavastades tähelepanu pöörates, muuta see lavastus siiski lähedasemaks "teatrile" kui siiani see teistel õnnestunud on (siinkirjutaja muidugi ei tea, kas see on varem üldse otseselt olnud tegijatel eesmärgiks). Eks tal oli ka abiks superhea tiim - meister-valgus(tus)kunstnik Priidu Adlas, kellel tuli lahendada taustekraanil jooksvat filmi mittesegav, kuid samas näitlejad väljavalgustav valgusrežii. Kuna Ain on tegelased vahepeal toonud ka täiesti lava ette äärde ning muidugi ka taha - vahetult ekraani ees olevale äärele, kus asus mõnevõrra lavapinnast madalam "kaevatav haud", seega vaja oli ka kohtvalgustust erinevates lava osades... Ja kuigi tavalisele teatrivaatajale ilmselt on see rohkem meeltmööda kui valgus lihtsalt mängib kaasa ja etendust vaadates sellele tähelepanu ei torkagi, siis minule meeldib just nimme jälgida ka valgusrežiid ning avastada kuidas mingid asjad on lahendatud... eriti veel siis kui plindrilikust olukorrast on suudetud välja tulla... ja seda Priidu kahtlemata on suutnud. Kõrvalseintel olevad lisaprožed mängisid veel oma mängu. Sama oluline atmosfääri looja kui valgus, on muidugi kinoekraanil jooksev taust. Antud juhul vast peale näitlejate mängu isegi teiseks olulisem. Emer Värki jooksvad pildid toetavad igati nii Franka Vakkumi lavale loodud surnuaia-miljööd kui ka aidates kaasa emotsioonide-tekkele. Vahepeal taust kinolinal muutub, sest tegevuse asukoht on teine, aga hetketi on Emer kasutanud ka mingit hoopis teistsugust värvilahendust (justnagu negatiiv), mis pisut tekitab õõvalikumat tunnetust või ehk pigem annab hoopis juurde just surnuaiamiljööga tihti seonduva paha-aimduse. Ja kui juba emotsioonide-tekitamise-tausta peale jutt liikus, siis Markus Robami heli-riba on samuti oluline osa sellest. Ainus, mis natuke kõrva häiris oli mikrofonide ragin stseenides, kus tegelastel oli rohkem rahmeldamist (ja seda selles lavaloos mõned korrad juhtub), kuigi teisalt jällegi muidu mikrofonide kaudu edastatud tekst tekitas teatavat surnuaeda sobilikku kaja-efekti.

Ameerika näitekirjaniku, James McLindon'i auhinnatud ja u.10 aastat tagasi kirjutatud loos on tegutsemas 3 inimest. Ütleks isegi, et 3 üksikut inimest. Kõik nad otsivad midagi... Ja kõik on nad kokku saanud töötades ühes ja samas surnuaias. 18-aastane tüdruk (Saara Nüganen) otsib oma ema, kes kunagi oli tütre lastekodusse jätnud. Tüdruku hing on katki, kuid Saara on selle tegelase üles ehitanud üsna jõuliseks (sellised, need lastekodulapsed päriselt tihti oma olemuselt ongi), elus ise läbilöövaks, hakkajaks tüdrukuks, kes ei karda isegi sellist makaabrit ametit, nagu seda kaugeltvaataja jaoks "surnuaiatööline" ju on. Surnuaial, nagu mistahes "ettevõttel" on olemas ka boss (Carmen Mikiver), kes oma olemuselt on mõnevõrra mehisema olekuga kui tavaliselt naised, seega kerge on ka vaatajatel, nagu teistel tüki tegelastel liigitada ta lesbiks. Oleme ju juba sellised "liigitajad", kuigi tegelikult ju vahet pole... tema on lihtsalt selline... iseasi, mis selles inimeses kõik peidus veel ei ole (ja muidugi loo edenedes avaneb meile ka see info)... Carmeni mängu nautisin ma kohe erakordselt, sest psüüholoogilises teatris on võib-olla üks raskemaid ülesandeid näitlejal luua oma rollile karakter, mis on küll nö. "mängitud"aga, et see sellest hoolimata, oleks usutav inimesena ja mitte mõjuda "tehtud" tüübina. Ja Carmeni olemus on hoopis teistsugune tema teistes rollides ning millisena on saanud teda näha intervjuudes ning mujal. Samas on see ka teatav, tuntav inimtüüp, milliseid oleme oma eludes kohanud ilmselt mitmeid. Tegelikult on selle rolli karakteris peidus palju tasandeid- üks tasand on olla boss, teine tasand on inimlik tasand ning kaasaelamine noorele uuele töötajale, samas teda aidata soovides-proovides. Ühtlasi tunneb ta oma olukorra ära tüdruku olukorras, mis omakorda tekitab tegelasele süümekaid. Tema kapp on luukeresid täis, mis seal kõva kolinat teevad ning "väljasaamist nõuavad". See tegelane otsib õigustust, andestust ja lunastust oma mineviku-tegudele... Ja kolmandaks on üks 19-aastane poiss (Ott Raidmets), kellele tema uus, noor kolleeg väga meeldib. Raidmetsa Robis on samuti palju "päris elust" tuttavat. Noor naga, kelles on teatavat ambitsiooni, täiskasvanuks saamise rõõme ja valusid... tema otsib nii iseennast kui ka, nagu ikka tolles eas vallalisena - pruuti! Kuna tegelased on eri vanuses 2 x u.20 ja 1 x u.50 ning toovad sisusse enda mõttemaailmad, olemused ja tegutsemise, siis on ka selle tüki sihtrühm üpris lai (pakuks 15+ kuni vanadeni välja) - siit peaks leidma endale igaüks midagi samastumiseks, kuigi otseselt selliste muredega, nagu tüki kaks naist maadlevad, pole paljud inimestest lähedalt kokku puutunud.

Lisaks näitlejate väga heale mängule (Saara ja Oti särisev keemia selles tükis laval on üle mõistuse hea ja vaatajale puhas nauding! ja Carmeni mängu võlu küll juba kiitsin, kuid ka temal kujuneb mõlema noorema tegelasega omalaadne suhe, mida on laval vaadates lihtne uskuda ning põnev jälgida), on mõnusalt loo tõlkides eestipärasemaks dramatiseerinud Timo Diener. Tegelikult nii hästi, et kui ei teaks, kes on autor, siis peakski seda meie oma näitekirjaniku looks. Tegevus toimub peamiselt ühes Eesti surnuaias, tegelased on eestlased, naljad on seotud eestlastega - väga täpselt ja teravalt igas detailis saaks nii eesti kui eestlaslikkusega isegi paralleele tõmmata. Tuues sisse nii meile tuttavad asukohad (Filtri tee surnuaed) kui ka avaliku elu tuntud nimed (president Kersti Kaljulaidist Vaiko Eplikuni). Nõnda on jällegi omakorda lihtsam uskuda ja samastuda nende teemadega. Ja see "eestindus" tasus kuhjaga end ära, sest publikus istudes oli lihtne märgata, et just need tuttavad nimed ja naljakad ütlused (mida ju igapäevaelus ikka õhku visatakse või seostatakse), tekitasidki kõige rohkem naeru. Eriti näiteks Jesper Parve üle irvitamine... See lahendus on tegijatel veel eriti osav, sest jääb kaksipidi tunne - tegijad otseselt ei mõnita Parvet, aga just see kontekst, milles nimi tekstis esineb, pani saalitäie rahvast rõkkama naerust :). Eestindusele lisaks on tekst ja lugu ka muidu hea. Tegelased mängivad tükis üht vahvat kirjanduslikku "surnuluulemängu", mida ka vaataja saab kaasa mängida ja arvata - see on nii lahe, lõbus ja mõnusalt meelelahutuslik. Seda saab igaüks mistahes muul teemal ka kodus ise mängida ja mitte ainult kirjanduse, vaid ka teatri või filmidega. Pisut oli küll lõppkulminatsioonis järsk üleminek sellisesse "kopaga" stseeni... aga ilmselt soovitigi natuke "ehmatada".

Lõppkokkuvõttes tekis tunne, et kui ühest küljest oleks ehk natuke kõhedust saanud lihtsamalt tekitada väiksemas, intiimsemas saalis ja tegemist ju ka vaid 3 tegelasega, olemuslikult kammerliku tükiga, siis kogu lugu oleks võib-olla väiksemas saalis paremini mõjule pääsenud? Oleks tugevamalt tekkinud tunne seal nende tegelastega koos surnuaial olemisest... Samas üsna lava mõttes kaugel istudes ning ka sellises suures saalis, oli see surnuaial olemise tunne kohati täiesti tunnetatav. Väikses saalis poleks selline võimas ekraan nii hästi pääsenud mõjule - need võimsad kõrged puud ning ristid haudadel...

Hinnang: 4- (Kinosaalist lahkudes, kogemata kohatud töökaaslase kommentaar oli: "Hea, süsimust eestlaslik komöödia". Mina vastu, et see on ju ameerika kirjaniku kirjutatud, aga päris hästi pettis ära küll - tõesti "eestlaslik". Rohkem on küsitav, et kas "komöödiaks" seda saab ikka päriselt liigitada, kuigi tõesti - naerda saab siin rohkem kui mõnes otseselt "komöödiaks" peetavas tükis... aga seda tõsist poolt on ka piisavalt palju, niiet pigem peaks seda vast "põnevussugemetega dramöödiaks"? Kohati naljakas ja kohati ju isegi sünge... lõpp-plahvatusest rääkimata, mil puzzle viimasedki suurimad tükid kohtadele loksuvad. Carmen Mikiver teeb siin senise teatriaasta parima naispeaosa, aga kõiki kolme peategelast mänginud näitlejad olid head! Muidu ju meelelahutusliku teatri tükid on tihti kergema kaaluga ning nö. lihtsakesed, aga siin olid "meelelahutus" ja "psühholoogiline sügavus" heas balansis. Kes tahab, võibki võtta seda ka tervikuna nii ühe kui teisena. Millegipärast olen kuulnud mitmetelt inimestelt kogemata, kuidas nad seda tükki soovitavad kolmandatele inimestele... ju siis tasub vaadata-kogeda!)

Tekst Apollo Film Productions'i FB lehelet (sealt on pärit ka siinsed fotod):

"MULLA ALL“

Must komöödia kahes vaatuses

Ühe Eesti linna kalmistule tuleb ennast tööle pakkuma noor tütarlaps Meri (Saara Nüganen), kelle soov ja motiivid sinna tööle asuda tekitavad surnuaia ülemuses Tertsis (Carmen Mikiver) tõsiseid kahtlusi. Koos abilise Robiga (Ott Raidmets) asuvad nad tüdrukut kumbki omal moel „lahti muukima”, ent aduvad õige pea, et „muugitakse” ka neid endid. Ja see kõik sünnib hilissügisesel kalmistul hingedeajal.

Lugusid stiilis „miski pole nii, nagu algul näib” on oi kui palju, aga auhinnatud näidendi „Mulla all” teeb eriliseks selle inimlik usutavus ning eluline huumor – kõik, mis on valus, on ka väga naljakas, ja vastupidi.

Ehkki loos ei liigu zombid ega tõuse haudadest koolnud, on sissevaade kalmistu argipäeva ning ka öösse sellevõrra põnevam ja verdtarretavam, et lisaks haudadele kaevatakse lahti üksteise sügavaid saladusi…

James McLindoni menutüki „Mulla all” (“Dead and Buried”) on eestistanud Timo Diener ja lavastanud Ain Mäeots.

Osades: Saara Nüganen, Ott Raidmets, Carmen Mikiver

Videokunstnik: Emer Värk
Kunstnik: Franka Vakkum
Helilooja: Markus Robam
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Etenduse juht: Kelly Väli
Produtsendid: Apollo Film Productions - Tanel Tatter ja Veiko Esken