Oh küll ma mõtlesin, kuidas oleks võimalik näha peatselt esietenduvat Musta Kasti ja Kaija M Kalveti lavastatud "Ernesto küülikuid"? Muidugi "ostad pileti ja lähed" on lühike vastus... Aga Tallinnast alla tunni kestvale lasteetendusele kulutada mitu korda pikemat sõiduaega ja liitritekaupa kütust ei tahaks... Lapse pärast ju veel, nagu "Mowglit"ki sai teise Eesti otsa vaatama mindud (kusjuures pärast selgus, et paps oli vähemalt sama kui mitte rohkem vaimustuses kui laps), aga "Ernesto küülikute" peale tegi noorim käbi, ehk tänaseks 12-aastane kännule nipitiri ja nõnda olin oma murega üksi.
Siis, justkui saatuse tahtel, otsustas üks teine Tartu teater sobivasti samal õhtul etendada täiskasvanute tükki ja "Ernesto küülikuid" mängiti päevasel ajal! Kaks kärbest ühe hoobiga! Kahekordne võit ühe Tartusse-sõiduga - ideaalne! Tollele teisele etendusele oli nõus ka täiskasvanud kaaslane ühinema ja laste-etenduse ajal autos oma eksami jaoks vene keelt tudeerima... Mõeldud-tehtud!
Hüpates siinkohal korraks ajas edasi hilisõhtusse, kui sai Tartust tagasi koju sõidetud, tuli tõdeda, et tegelikult tasus kogu sõit ära just nimelt tänu "Ernesto küülikutele" (õhtune, ehk täiskasvanute tükk oli uinutavalt igav ja vähese sisuga kuigi ajaliselt kaks korda pikem, aga selle kohta kirjutan ka varsti siin blogis). Tegelikult tasub "Ernesto küülikuid" sõita vaatama kasvõi veelgi kaugemalt! Mul on südamest kahju, et mu teatrikaaslane - ja ma mõtlen siinkohal seda täiskasvanut, kes kaasas oli - jäi autosse etenduse ajaks... ja loomulikult on sama kahju ka kojujäänud lastest... neile kõigile oleks see hullult meeldinud!!! Kõige paremas mõttes ei ole tegemist ainult "laste"teatriga, vaid terve "pere"teatriga. Ka seekord kui mina teatris olin, siis terve tagumine rida, ei olnud seal mitte lastega, vaid ise enda pärast uudistamas, millega Kaija ja mustakastikad seekord hakkama on saanud! :) Nüüd hüppame, aga tagasi etenduseelsesse aega...
Põnev uus mängukoht Tartus - Saksa Kultuuri Instituut - tekitas elevust. Kuidas küülikute-lugu sellesse majja on lavastatud? Ehhee ja piraki - majas sees on ühte ruumi püstitatud kõige ehtsam helesinine tsirkusetelk! Nii tabav! Vaatajad olid poolkaares pinkidel, nagu siis kui sai viimane kord (ammu-ammu) päris tsirkuses (mis toimus ka telgis) käidud :) Lugu nimelt saab alguse ühe tsirkuse sulgemisega. Teate ju küll seda tsirkust, kus töötas ka mustkunstnik Ernesto.... lisaks veel imekaunis slaavlannast köieltantsija, prantslaslik mõõganeelaja, üks õhinat täis loomadetaltsutaja ja muidugi ka tsirkuse direktor. jäänud töötuks, on tsirkuseartistid sunnitud minema laiali neljas ilmakaares ning oma elu otsast peale alustama. Kõik saavad nüüd suunduda tööle, mida nad tsirkuses töötades ehk on vahepeal mõelnud, mida nad veel elus teha sooviksid. Nõnda satubki mustkunstnik Ernesto küülikute farmi ja seeläbi ka nende omanikuks, sest tal tuleb nad päästa! Elu viib teda kokku veel vanade sõpradega, aga teekonnale satub ka hulk uusi huvitavaid tegelasi.
Üks suur teekond-teater see oligi. Ja oi kui mõnusalt, taskulambiga ja omapäraselt liikudes oli lavastatud see hiilimine ja rändamine! Taustaks Ardo Ran Varrese helilooming, mis sobis ideaalselt. Natuke nagu tsirkusemuusika, natuke seiklusmuusika ja igatahes lõbus! Stiililt sinna suunda, mida Kaspar Jancis on viljelenud. Pärast etendust kummitas veel pikalt peas. Olen veel võrdlemisi vähe näinud Kaija lavastusi, aga üks selge ühine joon on neis küll olemas ja see muudab ta inimesena meile kõigile väärtuslikuks - nimelt on ta maailma paremaks muutmise missioonil. Teadlikult või alateadlikult - vahet pole. Tema sõnumid on ikka olulised, mõnikord peidetumad, mõnikord rohkem läbipaistvamad. Lasteetendus annab muidugi vabamad käed olla otsekohene, aga siin lavastaja enda dramatiseeringus, Piret Raua auhindu võitnud lasteraamatust, on kõik kuidagi ideaalsesse tasakaalu pannud. Õpetused ei mõju pealesurutuna, vaid ahhaa-vormis avastuslikena.
Vast ehk peamisteks olulisteks sõnumiteks see kui nõme on loomade tapmine inimeste mõttetute edevuste ja tühisuste rahuldamiseks. Teisalt jällegi hasart ja selle ohtlikkus. Hasardiga kaasnevad kinnisideed kaovad inimese kontrolli alt väga kergesti ja nõnda näiteks selles lasteloos juhtub halbu asju, sest tsirkusedirektor kogub nätsupakkidesse peidetud loomapilte... See ohutunnetus ei ole lastel sündides kaasas ning seda tuleb vanematel nagunii lastele õpetada. Minuga näiteks juhtus nii, et lapsena välismaale kolides, võttis ema tihti meid vennaga toidupoodidesse mänguautomaatidega mängima kaasa. Nimelt need rahamasinad olid kõikjal, praktiliselt iga toidupoe sissepääsu ligidal. Selle mängumaaniaga, mida ema aitas minusse süstida, raiskasin ma kõik oma vähesed rahad alati lihtsalt tobedatesse mänguautomaatidesse ära. Peaaegu oleks see võtnud ka kriminaalsed mõõtmed, aga õnneks täisealiseks saades ja kõiksuguste muude teiste pahedega tutvust tehes, sain sellest suisa niimoodi lahti, et mul läheb süda pahaks lihtsalt mõttest, et peaksin raha raiskama mingitele nõmedatele hasartmängudele. Lapsega koos Ernesto küülikuid vaadates saab sellised teemad jutuks tuua ja varakult, õrnas eas need teemad lihtsam läbi arutada. Ja selles mõttes isegi laste silmi avada, et nad oleksid juba varakult teadlikud sellistest ohtudes, et midagi jääks alatajju.
Kuid need tõsised teemad on vaid kavalalt muude seikluste vahele ära peidetud. Ernesto kohtab oma teekonnal ka näiteks Marjut. Vaese poisi silmad lähevad sellest päris krõlli - Agur Seim teeb lausa superrolli selle Ernestona. Ta paneks nagu kogu oma hinge lavale! Tal on ka kuidagi täiesti isemoodi lahendused nendele emotsioonidele, aga seda huvitavamad. Ägedad ilmed ja kohmetunud armumine on kõrvaltvaatajale nii naljakas, aga armas ka. Lastetükile sobivalt tsipa ekspressiivsem mäng, aga seda lõbusam.
Nagu öeldud, siis 4 näitlejat mängivad ligikaudu 4 korda nii palju karaktereid. Agur, kes Ernestot mängib saabki vaid seda peategelast kehastada. Jaanika Tammaru kanda on kõik erinevad naistegelased, kuigi jääb mulje, et talle endale pakuvad erilist naudingut ja lõbu tuua sisse poisilikumaid ja seikluslikumaid jooni nendesse plikadesse. Seega on teised, peale Marju, krutskilikud ja ehk pisut ka vahvalt ülemeelikud. Karl Edgar rrr-i põristava prantsuse päritolu mõõganeelajana on läbinisti üks koomiline pärl. See üks stseen kus ta nende mõõkadega seal pisut rohkem vehib ja siis jällegi täiesti kontrastina loomakaitsjana - igakord lavale ilmudes nii üllatav ja kunagi ei tea, kuhu ta oma tegelasega välja jõuab... ühel hetkel see ontlik loodusesõber tal istub koos Ernestoga isegi arestimajas! See vanglastseen on ka üks lemmikuid, lahedalt lahendatud vangikong ning politsei oma vilkurmütsiga :) Selline lust on nii mitmekülgselt läbikomponeeritud ja nii väheste vahenditega, aga samas nii fantaasiarikkalt lahendatud lasteetendust vaadata. See on loorbereid väärt! Siim Angerpikk ongi see politsei, aga lisaks ka loomataltsutaja ja tsirkuse hädapätakast direktor. Nii hoogne, käbe ja teistest natuke teistsuguse tunnetusega laval, mis omakorda laiendab seda pakutud vahvust, mida kogu tervik endast hiilgab.
Kunstilise poole pealt on Inga Vares loonud värviderikka lavaelu, kus on ebatavaliselt palju kostüüme, parukaid ja näitlejad saavad nende vahetamisega edasi-tagasi vist lavataga parajalt veel seda hoogu juurde, mis siis laval vaatajatele paisatakse :) Karl Markeni valguskujundus on ilmekas. Eriti olulised ju lavastuslikus mõttes need taskulambi-stseenid. Need on põnevad, aga siin on igasuguseid huvitavaid valgus-detaile veel lisaks, ikka selleks, et kogu seiklus oleks veelgi seikluslikum ja lõbusam ja ägedam. Õige pisut on integreeritud ka nukuteatrit ja mustkunsti (kuidas siis muidu... oleks isegi veelgi julgemalt ja rohkem seda võinud olla!)
Kogu saal tõmmatakse niimoodi teekonnale kaasa, et lahe on nii lastel kui "igavestel lastel". Natuke küsitakse ka publikult ja see loomulikult annab lastele veel omakorda jälgimismõnu. Minu nähtud etendusel polnud lapsed suupeale kukkunud, seega sai neid nalju veel laste reaktsioonidest kogu teatrielamusele juurde :)
Kui see napp tund aega läbi sai, oli selline tunne, et viskaks sinna põrandale pikali ja trambiks jalgu ning nõuaks veeeeel! Pärast etendust siiski autosse istudes ja oma jonnijoru talitsedes õhkasin seal ootavale õhtusele teatrikaaslasele: "ähhhh, see oli niiiii lahe - Sa oleksid ka pidanud sellest teekonnast osa saama!" :)
Hinnang: 4 (Täiskasvanute tükkidega võrdsele pulgale pannes väga tugev 4, aga lastelavastuste arvestuses 5+! Lahe nii lastele kui vanematele. Sobib juba päris varajasest east... mõni 55 mintsa paigalpüsiv 4-aastane võib vabalt saada siit oma lapsepõlve lahedaima teatrielamuse ja ühtlasi ka teatripisiku pikemaks. Aga 5-6 aastasest alates kuni 110ni välja on kõik sihtgrupis! Lahe-lahe lavastus ja nii palju särtsu ja hoogu ja rõõmu ja lusti. Aga lisaks on kogu ettevõtmisel suur süda ka! Kõik see kokku on nii armas ja lõbus. Mul on ainult suuri ja veelgi suuremaid kiidusõnu öelda. Kui viriseda, siis ainult selle kallal, et tahaks seda uuesti näha! :) Mustkunstnik Ernesto oli küll Musta Kasti seekord 8-nurkseks helesiniseks tsirkusetelgiks võlunud, aga Musta Kasti hing oli selles alles. Oh kui hea see oli!)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):
„Ernesto küülikud“ on Piret Raua samanimelisel jutustusel põhinev koolilaste- ja koguperelavastus. Tiheda sündmustiku ja värvikate tegelaste abil jutustatakse lugu mustkunstnikust, kes peab saatuse tahtel endale uue töö leidma. Aastaid turvalises tsirkuseperekonnas veetnud mees leiab end korraga silmitsi maailmaga, mis on täis eravaldusi, naljakaid pankureid ja jaburaid karusnahafarmereid. Siira ja vahetu elutunnetusega Ernesto ei lepi ebaõiglusega, astub nõrgemate kaitseks välja ning leiab lõpuks teenitult ka enda hingerahu.
Ernesto on kangelane, kes kriitilise lapsepilguga julgeb esitada küsimusi ühiskonnas normaalseks peetava kohta. Samuti on ta keegi, kelle jäägitu pühendumus oma hoolealustele – karusnahafarmist näpatud jänestele – võiks olla eeskujuks kõigile, kes loodusest ja sõpradest lugu peavad. Ning lõpetuseks näitab Ernesto, kui oluline on julgus otsida ja leida oma isiklikku õnne, isegi kui tee selleni on teistest erinev. Kus ja kelles siis on peidus kõik see maagia ja võlukunst, kui värvilist ja salapärast tsirkust enam pole?
AUTOR Piret Raud / LAVASTAJA-DRAMATURG Kaija M Kalvet / KUNSTNIK Inga Vares / NUKUMEISTER An-Liis Amur / VALGUSKUJUNDAJA Karl Marken / HELILOOJA Ardo Ran Varres / LAVAL Agur Seim - Ernesto, Jaanika Tammaru - erinevad rollid, Karl Edgar Tammi - erinevad rollid, Siim Angerpikk - erinevad rollid
KESTUS 50 min / VANUSELE 5+
ESIETENDUS 3. märtsil Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar