Minu eesti vanaema - Vaba Lava/R.A.A.A.M.

Vaba Lava ja R.A.A.A.M.i ühistööna jõudis lavale auteur Julia Aug'i autobiograafiline, dokumentaalse taustaga lavastus "Minu eesti vanaema". Ja veel MILLINE lavastus! Oma olemuselt on see lugudejutustamise-teater, aga dramatiseering ja sellele ülesehitatud lavastus on väga ilus ja väikestest lugudest, ehk stseenidest kokku kootud elukangas on voolavalt sujuv, sisaldades mitmeid ja mitmeid huvitavaid lavastuslikke ideesid.

Julia Aug'i nimi ei ole kaua mu teadvuses olnud. Vene teatri jälgimisega olen alles hiljuti hakanud rohkem tegelema, sest tundub, et näiteks Tallinna Vene Teatris tehakse väga põnevaid asju ridamisi ning möödunud aastal jõudsin esimest korda ka Kuldse Maski festivalile, mille viiest tööst neli olid vägagi kõnekad ja erilised lavalood. Tegelikult oli see seoses Mikomägi raamatuga, kus ta (vist läbi intervjuude) portreeris eri vanuses Eesti naisnäitlejaid. Siis jäi kõrvu, et ka Julia on üks nendest ning imestasin veel, et miks ma temast varem midagi pole kuulnud... nii piiratud võib olla peamiselt eesti ja inglikeelset teatrit jälgiva inimese maailmapilt... Nüüd seoses just selle lavastusega avardus see "maailmapilt" sellevõrra, et sain ühendada, et Julia oli see venekeelt rääkiv uus kultuurimaja töötaja filmis "Seltsimees laps"... ning IMDB vahendusel avastasin, et ta mängis ka mõni aasta tagasi (m)uchenik -filmis (praegu mängitakse seda Endla teatris "Märter" nime all ja soovitan VÄGA vaadata!)... ehk siis vähemalt 2 rolli olen temalt ekraani vahendusel näinud. Venemaal tuntakse-teatakse teda ka lavastajana. Ja nüüd ka Eestis! Juba etteruttavalt mainin ära, et südamest loodan, et see "Minu eesti vanaema" ei jää tal nüüd ainukeseks lavastuseks siinmail, sest ainuüksi selle põhjal võib uskuda, et tema loojapagasis on palju trikke varuks ning tema teatrikeel on vägagi eriline ja huvitav.

Nagu mainitud sai, siis Julia on ise ju ka filminäitleja ning väga sobivalt on ta oma eluloolises lavastuses integreeritud videopilti. Seda nii live-ülekandena kõrvallavalt kui ka taustapildina, kus on kasutatud ka palju fotosid. Fotod annavad juba oma olemuselt dokumentaalse lavastuse hõngu ning loovad elava paralleeli päris elu ja ajalooga. "Minu eest vanaema" ühel suurel laval oli tegelikult keskne pealava ja selle kõrval kaks kõrval- või satelliitlava. Keskel, ehk pealaval toimus suurem osa tegevusest ja mängust, aga publiku poolt vaadates vasakul oli üles seatud väike telestuudio, kus peategelane käis kaamera ees pihil. Paremal poolel pealavast jällegi said teised tegelased oma sisemisi mõtteid avaldada eraldi prožektorivalguses.

Tegemist on kakskkeelse lavastusega, kus vene keelt on küll vähem ja nagunii kogu tekst on risti teise keelde tõlgitud ning pidevalt jooksevad vastavalt kas eesti- või venekeelsed subtiitrid tõlkides kogu näitlejate poolt räägitava teksti. Kuigi tegelikkuses vähemalt eestikeelsete jaoks on see vähene venekeelne tekst ka muidu üsna lihtsalt mõistetav. Dokumentaalsusele annab omakorda duaalsuse ka tuntav mustvalge esteetika. Palju on kasutatud kujunduses ka paberit nii siin kui seal otsas laval taustadeks, mis jällegi sobib ideaalselt sisu, ehk nii "dokumentide" kui ka "kirjapoognaga" paari. Väga küps ja läbikomponeeritud stsenograafia igas mõttes (kunstnikuks on Venemaalt külalisena noor ja ilmselgelt väga andekas Polina Grechko)!

Lisaks eluloole on lavalugu ka justkui "aruanne" - miks Julia end eestlasena tunneb. Mis siis sellest, et ta Leningadis sündis ja eesti keelt ise ei oska. Tema elu on lihtsalt kulgenud nii ja teatud põhjustel, mis ka etenduses jutuks tulid, selgitavad seda kõike. Tähtis on ikkagi lõppude lõpuks see, kellena inimene ennast ise identifitseerib. Üles kasvas ta Narvas ja lõpetas siin ka keskkooli. Tal on ju eestlastest vanavanemad ning seega päritolujärgne õigus ka end eestlasena tunda. Kummaline, kuidas meil meedias tembeldatakse Hollywoodi staare "eestlasteks", isegi kui neil on vaid keegi lehma lellepoeg meie maalt pärit, aga kui inimesel on Venemaaga seotus, siis on kohe probleem. Kuid see siin pole Julial mingi hala, vaid soe, meenutusterohke ja armas, kohati ka dramaatiliselt šokeerivate lugude põimik. Lisaks kutsutakse üles enda vanavanematele mõtlema... ju sellepärast, et laval ka kootakse, tuli minul näiteks kohe meelde, et minugi vanaemad õpetasid mind kuduma ja heegeldama. Vanaisad õpetasid traktorit juhtima ja linnupesi kokku klopsima ka. Lisaks olid maal ju ikka koerad... nagu ei jää ka Julia loos ja laval (Jaak Printsi kehastuses) koer olemata :) Ja minu puhul eks seegi ole ilmselt just tänu vanaemadele, et küpsetamispisik kuhugile sügavale sisse on jäänud... Mõnus oli neid Julia mälestusi enda omadega kõrvutada ning hetketi lasta mõtted vaadates ka oma vanavanematele "külla".

Julia eesti vanaema õpetas talle eesti keelt ja tänu temale näiteks õppis armastama mannavahtu piimaga ja kindlasti palju muudki. Kummaline, aga pole seda mannavahu-söömist kunagi eriti eestlaslikuks pidanudki... aga see on ka üks iseenesest mõistetavusi, mida oligi niimoodi kellegi teise näpuga näitamise peale mõnus tähele panna. Kindlasti on veel mitmeid asju, mida ei oska otseselt eesti lapsepõlvega siduda vaid tunduvad justkui universaalsed. Mina kolisin lapsena Soome elama ning seal näiteks ei mängitud kunagi lurtsu, ega 7 pulka, uka-ukast, ega heeringa-heeringast rääkimata... Samas nendel asjadel võivad ka vene juured olla. Kama ilmselt on väga eestilik, aga kohukesed on vist hoopis Lätist... kuigi tunduvad ka väga eestiga seonduvad... vähemalt Soomes ja Rootsis elades vaadatuna. Põltsamaa tuubimarmelaad ja ilmselt samuti kusagilt idapiiri tagant pärit Kosmos-e tuub, mis arvatavasti tuligi üldkasutusse tänu kosmonautidele toodetud toitudest. Kuid nagu näha, siis nostalgitsema kisub sellistele asjadel mõtlemine paratamatult. Ja eks vanavanemad mängivadki ju suurt rolli just nimelt lapsepõlves, mil meie juured juurduvad. Minul Soomes elades, elasid kõik vanavanemad Eestis ning nõnda jäid ka minu juured siia. Sestap leidsin ka tee siia tagasi. Kuid minul, eesti keelt rääkiva ja siin sündinud inimesena oli see tunduvalt lihtsam. Julia peab võitlema - tõestama dokumentidega, et tema vanavanemad olid eestlased ja nõnda peaks ka temal õigus olema eestlaseks olemiseks. Pean siinkohal eraldi selle välja kirjutama, et mina olen ülimalt uhke, et Julia ON eestlane ja tunneb end eestlasena.

Kõige selle huvitava lavastuse ja eluloo juures ei saa unustada näitlejaid, kes selle kogu teekonna elustavad. Eriti just selle trupi puhul! Mängima on otsustatud valida eranditult eesti keelt emakeelena rääkivad näitlejad, aga nad on võimekad ka venekeelses mängus. Mirtel Pohla kehastab Juliat sellise sügavusega, et saab sellest hingevalust väga hästi aru, mida antud olukord on Juliale tekitanud ning mida ta endaga kaasas kannab ja tunneb. Kuigi see ilmselt pole pidevalt tal meelel ning ega see ju ka elamist ei sega, aga nii palju on see siiski teda inimese ja loojana mõjutanud, et loominguna laval on kogu lugu vaatajate ette jõudnud. Mingis mõttes ju ka rusikaga näkku meile - kitsarinnalistele ja võõraid pelgavatele eestlastele, kellel kedagi võõrkeelset, rääkimata erineva nahavärvi või mõnes muus mõttes harjumuspärasest "tavalisest" erineva omaks võtmisega raskusi on. Ja õigusega paneb ta meid sellele teemale oma mätta otsast mõtlema! Meie ühiskonnale on seda kahtlemata vaja. Vaja oleks seda ka kindlasti paljudele teistele ühiskondadele. Kuid sinisilmselt elab lootus õhus, et kui rääkida, rääkida ja veelkord rääkida, siis ehk muutub kõik normaalne normaalseks ja üha rohkem saadaks aru, et me kõik oleme samasugused inimesed. Samasuguste vajadustega tunda armastust ning kuuluvustunne on kahtlemata ka üks olulisi selle teema tegureid inimese iseenese identifitseerimiseks. Mingil kummalisel kombel tunnetasin ma kuidas Mirtel kanaliseerib Juliat. Juuksevärvi sarnasus on muidugi väline, aga tema mäng annab aimu, et ka seesmiselt tunnetab ta oma prototüüpi ning just nimelt läbi tema Juliat me laval saamegi jälgida. Tuntavalt ehedalt tabatud just see olemus, mis minul on Juliast tekkinud (lavastaja oli ka ise Tallinna esietendusel kohal ja tuli aplausi ajal lavale). Kiitust väärib ka Mirteli oskus silmadega mängida. Seda juhtub harva, kui suurel laval keegi julgeb ja eelkõige suudab seda teha. Antud juhul muidugi aitas kaasa kohati ka ekraanile suurel kuvamine, aga esimeses reas istudes märkas seda ka mitmetes misanstseenides, mida suures plaanis näha ei olnud.

Lisaks Mirteli suurepärasele peaosale, oli terve trupp vägagi tippvormis - lausa suurepärased rollid ka Ülle Kaljustelt, Jaak Printsilt, Gert Raudsepalt ja Laura Kukk'elt. Isikliku mängumaitse eelistuse kohaselt tõusis eriti Jaak Prints esile oma pisikeste - tõsiste ja koomiliste karakterisutsakatega. Gert ja Ülle olid siin pigem "head, nagu alati" ja nad tõesti on HEAD! Küll jättes uued tahud endast kui näitlejatest seekord paljastamata, aga see pole sugugi etteheide - ega alati ju ei peagi kui sobiv arsenal on ka muidu käepärast võtta ning võimalik utiliseerida just selle lavastuse rolli tarbeks. Kuid Laura jaoks oli see vähemalt minu siiani nähtud rollidest üks tema kaalukamaid ning noorimana trupis ka kohati väga vajalikku "plika" tasandit sisse tuues. Juba NUKUs eelmisel aastal esietendunud "Noored hinged" andis aimu, et temas on palju rohkem peidus kui kooliaegsetes lavastustes ta välja lasi paista. Hea kui näitleja areneb, ehk pigem suudab ja saab areneda mängides edasi ja see protsess on Laural käimas.

Kõige meeldejäävaimad ja ühtlasi ka ilmselt lavastuse kaks särtsakaimat lõiku olid minu jaoks "ühiselamu"-stseen ja "komnoorte-trio". Ühiskorteris, kuidas Mirtel pesu nöörile riputas - midagi uut ja ennenägematut ja sellepärast kogu selles teatavas tohuvapohus, riputades pesu küll üle nööri, kuid lastes sellel lihtsalt pohhuistlikult maha kukkuda ja seda terve pika pesunööri jooksul muudkui uuesti ja uuesti, see visuaal on ehe ja lahe vaadata ning jälgida. Ja siis see kummaliselt naljakas kolmik - kes keda tahab ja kes kellega mängib. Lasteaed ja kool tulid meelde, vahet pole kas komnoored või muidu noored. Armastus ei vaata, kas Sul on pioneerikaelarätt kaelas või komsomolimärk rinnas, aga idealistlikud eesrindlikud komnoored ju ometi teevad seda :) "Sarvedega Lenin" tõi taaskord meelde selle, kuidas meid lapsena hirmutati, et kui Lenini joonistamine on keelatud, sest kui Sa just kunstnik pole, siis ei suuda Sa teda piisavalt aupaklikult hästi joonistada ning miilits viib selle eest kindlasti vangi. Meelde tuli ka see kui klassijuhataja mu direktori kabinetti saatis, sest olin 25.12 kohale oma õpilaspäevikusse küünla joonistanud ning selle alla "JÕULUD" kirjutanud... aga see on sellise tähtsa asja, nagu PÄEVIK rüvetamine. Lisaks ei tohtinud lasta enda lollitada Kristusest ja selle uskujatest. Nõukogude lastel olid näärid ja seda pühitseti aastavahetusel.

Omamoodi armsaks kujunes ka vanaema (Ülle Kaljuste) ja Aadu (Gert Raudsep) kohtumine. Juba mainutud Jaak Printsi koer ei lähe vist kunagi meelest ja sama meeldejääv oli klaasiga pähe löömine ning vastava heli tekitamine. Nööpide kasutamine loomade toiduna, paberlennukid jne jne jne... väga palju mõjuvaid stseene ja nendesse pikitud toimivaid lavastuslikke detaile, mida on vaja hea lavastajatöö kaudu saavutatud teatriimede austajatel endal oma silmaga näha, et seda "imet" ise tabada.

Kiidusõnu tahaks jagada veel videokunstnik Laura Romanova'le, kes kogu selle filmilise tausta on kokku mixinud, Ardo Ran Varrese originaalmuusika ei nõrgu emotsionaalsusest, kuid just piisavalt aitab nostalgitsemisele kaasa, Priidu Adlase valguskunstis on märgata Priidulikke tugevusi, eriti mis puudutav kohtvalgustuse kasutamist. Ent ka maheduse toonid ja üldse nende "mälestuselike" valge-musta-pruuni toonide võidulepääsemisel aitab ta oma valguskujundusega kaasa. Nagu öeldud, siis lisaks tugevale stsenograafiale, on Polina Grechko kostüümid ajastusse ja karakteritele igati sobivad ja annavad detaile juurde, mis terviku väärtust ja ilu tõstavad.

Hinnang: 4+ (Senise teatriaasta kõige tugevaim autoriteater! Väga meeldis nii sisuline pool kui ka teostus! Mõtlesin, et kui lõpuaplausi ajal seisma tõustakse, siis seisaksin kohe hea meelega. Nokamütsiga nooruslik lavastaja tuli ka ise lavale, aga tuim eesti publik jäi siiski istuma. Usun, et Narvas päris esietendusel seisti püsti. Tallinna esietendusel oli saal puupüsti täis kõikvõimalikke kohalikke kultuuritegelasi ja aplaus kestis küll tavalisest tunduvalt kauem ning näitlejad said rohkem kui 3 korda tagasi kummardama tulla. Ilus ja mõtlemapanev lavastustervik, mis ei tohiks külmaks jätta ühtki eestlast, ükskõik mis keelt ta ka ei räägi. Tõeline teatrielamus igas mõttes!)

Tekst (pisut mugandatud) lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

MINU EESTI VANAEMA

Autor ja lavastaja

JULIA AUG 

Kunstnik

POLINA GRECHKO

Videokunstnik

LAURA ROMANOVA

Valguskunstnik

PRIIDU ADLAS

Helilooja

ARDO RAN VARRES

Osades:

MIRTEL POHLA

ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater)

LAURA KUKK  (NUKU)

JAAK PRINTS

GERT RAUDSEP

Etenduse juht

LIISA LIKSOR

Etendus kestab 1 tund 45

 minutit, ilma vaheajata.

Lavastus on sündinud teatri R.A.A.A.M. ja teatrikeskuse Vaba Lava koostöös.

Lavastus on identiteedist ja küsimustest, mille inimene endale esitab: „Kes ma olen?“ Ning vastustest, mida neile püütakse leida. Lavastus räägib sellest, kuidas kaotatakse ja leitakse oma Kodumaad.

Lavastaja Julia Aug käis oma kodakondsuse säilitamiseks Eestis kohtute vahet 2010. kuni 2017. aastani. Kodakondsus, nagu ta ise arvas, oli tal alati sünnijärgselt olemas olnud, kuna ta vanaisa Oskar Aug ja vanaema Ksenia Klettenberg olid sõjaeelse Eesti Vabariigi kodanikud. Kord oli ta Eesti kodanik ja siis jälle mitte – üks kohtunik kinnitas kodakondsuse ning teine võttis selle taas ära. Vaatamata sellele, et Julia advokaat leidis arhiivist dokumendid, mille järgi Oskar Aug sai Eesti kodakondsuse 1918. aastal, uuendas Politsei- ja Piirivalveamet kohtuprotsessi mitmel korral. Samuti ei leidu üheski arhiivis dokumenti, mille järgi Julia oma kodakondsusest loobunud oleks. Hiiglapalju tolmuseid pabereid, pleekinud tõendeid, protokolle on kehastunud olematusest, mille taga on aga inimeste elud. Otsekui imedena ilmuvad välja haruldased säilinud fotod. Neile dokumentidele toetudes sündis Julial sisemine virtuaalne dialoog oma vanaemaga. Vanaemaga, kellega, ta isa sõnul ja ka fotode järgi, on väga sarnane. Vanaema suri siis, kui Julia oli kaheksa-aastane. Enne seda jõudis ta Juliat palju õpetada. Näiteks tikkimist ja kudumist, seda, kuidas tikkida mustale kangale värvilisi lilli. Ta õpetas ka seda, mida tohib ja mida ei tohi. Ei tohi näiteks istuda, käed rüpes. Võib lugeda, kududa, teha koduseid töid ja isegi magada, aga mitte logelda. Kogu oma elu, alates lapseeast, on ta oma vanaemaga vestelnud ja näinud oma silme eest tema nägu. Just sellest dialoogist, saatusest, fotode põhjal ärganud meenutustest, müütidest, kuivadest arhiivipaberitest, hüpleva käekirjaga tehtud märkmetest, mälestustest on tekkinud Julial soov rääkida, ühe inimese elust, kes armastab, unistab, elab… jutustada temast nagu tunnistaja.

Julia vanaema on see tugev niit, mis seob Juliat oma kodu, Eestiga.

Lavastus esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses 10.03.2019

Etendustel on tõlketiitrid.