Eesti jumalad - Paide Teater

Vargamäel Paide Teatri "Eesti jumalate" etenduspaika jõudes (mis on muide uue mänguasukohaga nendel maadel), on laval kari hunte (või on need hoopis kurjad koerad ketis?), mõni nõksutab oma peput muusika taktis, mõni vaatab lõrisedes publiku suunas, mõni haugub teise loomaga mõni sõna juttu puhuda - palavus kindlasti murrab nende paksude vammuste all... Kaugusest (loomulikult "vasakult") saabub põrgupõhja uus vanapagan (Ursel Tilk), kaasas dokumendid, millega taevasse siseneda... "Taevakoerad" ei lase... Kuniks vanapagan nad kavala pettusega ikkagi endal jalust eest ära saab (vt. viimane foto siinse teksti lõpust) . Kuid vaevalt on koerad ulgudes neljas ilmakaares plehku pannud, kui golfiautoga saabub kohale taevaväravate valvur - Peetrus ise (Peeter Volkonski kehastuses, vt. 3.foto). Nagu ka Tammsaare "Põrgupõhja uues vanapaganas" - tuleb sarvikul minna taevasse pääsemiseks enne maapeale õndsaks saama... ja ongi sissejuhatus lavaloole, aga ka ühtlasi mõnus huumorihelistik, mis seda etendust saadab - publiku jaoks kätte antud.

Ja see, mis sellest hetkest edasi saama hakkab - no seda ei osanud ilmselt keegi ettegi kujutada! :)

Kui Vaba Lava ja Vene Teater pakkusid aasta alguses ühe terve senise teatriaasta eriskummalisema, aga ka mõjuvaima lavastuse "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse", mis oma olemuselt on techno-teater.  Siis Paide Teatri "Eesti jumalad" on folkpunkrock-teater! Teoloogiliste sugemetega? Muidugi! Aga see on ju tõukunud Tammsaare vanapagana-loost ja pealkirjaski ju "jumal" sees, seega ei tohiks see üllatusena tulla. Igavikulised teemad on juba tõesti eos siia sisse kodeeritud. Enne kui ma veel midagi ei teadnud tüki kohta, siis mõtlesin, et kes siis on need "Eesti jumalad"... mõned Vargamäe tegelased ja järjekordne Tõe ja õiguse tegelaste ümber tants ja trall... mkmmm... Tegijad ütlevad, et need oleme meie kõik - Eestimaa rahvas. Kuigi jah, väikseid vihjeid antakse, et mõni meist on siiski rohkem jumalam kui teine, siis otseselt kellelegi sõrmega ei osutata - kõik saavad oma osa kätte. Ja kui keegi ongi paha - siis oma palga ta ka varem või hiljem kätte selle eest saab! :) Ei, ei maksa arvata, et siit mingit moraalilugemist saab... ei - kõik on lõbus. Ka moraal, kui see kusagil luurab, on nii varjatud, et selle otsa komistades või astudes ja rehaga vasta vahtimist saades, ei jaga matsu välja.

Oli see siis komöödia? No mitte tõupuhas. Narda jah, saab kahtlemata. Muiata veelgi rohkem ja tihedamalt. Et mitte öelda pihku itsitada, millesed me eestlased oleme... Aga tegelikkuses on siin segu igasugustest žanritest. Oli see siis visuaalteater? Kahtlemata mõjusid nii mõnedki kunstilised otsused ja teostused visuaalset naudingut pakkuvatena ja eelkõige just silmailu ja läbi visuaali mõtteainest andvatena. Isegi unenäolistena - näiteks redelitega naljakad mehikesed mööda avarat Vargamäe välja laiali - kui oleks olnud pilved, oleks see tekitanud kindlasti veel omalaadse fantaasiamängu juurde, aga toimib tegelikult iga ilmaga. Nemad ongi need "Eesti jumalad", kes meie taeva siniseks värvivad? Jah, nemad ka... aga samuti meie, publik... sest meie saame otsustada, kas tahame, et meid lavale ei tirita selles teatriloos? Selleks tuleb näitlejatele midagi vastu pakkuda... aga seda on lihtne teha ja see ei maksa midagi... Kes vaatama läheb, saab teada, mis hinnaks on! :)

Lavastaja Jan Teevet on rikkalikult täitnud kogu selle lavaloo kõikvõimalike põnevate leidudega. Silmad otsivad ilmatusuurelt "lavalt" kogu aeg detaile ja leiavad neid ka. Kindlasti läheb osalt "mööda" kui mõnd mõtet natuke kauaks mõtlema jääda, aga kuna siin on liikumisdistantsid tavalavadega võrreldes kordades pikemad, siis küll jääb seda aega mõtlemiseks ka. Ja kuigi süües kasvab isu, siis lavastaja tõesti ei ole kitsi, vaid toidab pidevalt oma fantaasiatega ka publiku ettekujutlusvõimet muudkui edasi ja edasi.

Dramaturgiks on Johan Elm ja kuigi Tammsaare on ju siin otsapidi sees, siis tundub, et lõike oleks ka mitmetest teistest kohtadest, seotuna suurte lahmakatega omaloomingust. Aga kas selle "oma" autor on dramaturg või lavastaja? Nojah, ehk polegi see nii oluline, sest Paide Teatri loosungistki ja nende lavastuste afiššidest aimub koostegemise powerit. Ja hoopis see on oluline! Palju olulisem. Mõnus on ju kusagile kuuluda... olla "member" :) Paide Teatriga on küll alati ja seda juba selle nende lühikese tegevusaja jooksul suudetud tekitada tunne, et siia oled sa alati teretulnud, ükskõik kes või milline Sa ise oled - siin on "omad" ees - siia kuulud Sinagi. Ja isegi Sina, kes Sa kusagile mujale ei kuulu... Siin on Eesti kokku võetud... Eks ütle ju laulusõnadki, et "keskpõrandale kokku"... ja kui Eesti kaardile vaadata, siis seal keskpõrandal asubki ei miski muu kui Paide! :)

Tinglikult võib lavastuse jagada kahte ossa. Esimene pool või natuke üle poole on tegemist selle jubamainitud vanapagana "õndsaks" saamisega... aga no kus Sa siis saad, kui siin igasugused inimesed ja tüübid kõik sahmivad küüned endapoole ringi... Kui ta oma peast ilma jääb maises ilmas ja lavaavarus vabastatakse mõnes mõttes piiravast, kuigi samaga ka multifunktsionaalsest treilerist (toimib nii lavana, "pika lauana", sõiduriistana jne), jätkuks etendus nagu kontuuridega piiritletud lugude või stseenidega, mis lõdvalt ka tervikuks põimuvad, ent siiski rohkem mõjuvad, nagu sketšilike stseenidena. Näiteks nagu üks "tüüpilise eestlase päev", mida esitatakse kaigastega justkui tantsides, kuigi liigutused on pigem hakitud ja mitte otseselt tantsuliselt voolav. Siis jälle hoopis "lavakava", millesse on põimitud bussiintsident. Või jällegi päevapoliitiline laul "Eesti ilma ..., on Eesti ilma aruta". Kõik need "lõigud" või mõttepojad tundusid publikule õigesse kohta minevat, sest need ajasid naerma ja tundis kuidas tõesti laval esinejad ja pealtvaatajad on kui üks. Tegijate eesmärk sai täidetud - saadi kokku, võeti ennast kokku ja võeti Eesti kokku! :)

Näitlejatööd on... nagu teatriliit armastab öelda... "mitte psühholoogiliselt sügavad, mida sobiks aastaauhinnale nomineerida"... No eks ta raske ju ole tõesti sellises loos karakterit luua. Lisaks toimub suurem osa mängimisest justkui karjudes... kuigi tegelikult siin ei karjuta... lihtsalt õues ja sellises mänguvormingus jääb selline mulje. Samas vähemalt 2 üsna selget karakterit ju siin igatahes loodi - vanapagan ja Peetrus. Ursel Tilk on üldse üks parimaid noori näitlejaid Eestimaal ning seal Vargamäel oli ehk õige otsus panna just tema Peeter Volkonski Peetrusega maid jagama. Paratamatult tuli Volgi kursavend (minu suur lemmik) Urmas Kibuspuu (taaskord) meelde Urseliga ühenduses. Isegi kui Ursel mängib monoloogi jutustajat, näib temas olevad nii palju sügavust, nagu kunagi Urmasel tõsistes draama-rollides. Nii tahaks teda näha klassikalises psühholoogilises draamas (tema lavakooliaegne kursavend Sander Roosimägi tegi juba ühe ime tänavu - Tallinna Linnateatris Hans Christian Andersenina... usun, et Ursel on vähemalt samasuureks šedöövriks võimeline, kui roll on vastav). Sellelt mehelt saame veel tõsiseid tipptöid nägema! Johannes Richard Sepping'ust on saanud pagana osav publikuga mängija. Iga rolliga suudab ta üha rohkem ja rohkem meeldida. Kuhu niimoodi välja jõuab? Ma ei tea, kas kõigile publikus jääb tunne, et vähemalt ühe hetke mängiks ta nagu just ainult Sinule! Siin on ta ühes stseenis nagu kogu selle kummalise kabaree konferansjee. Kuid seda vaid hetkeks, osavalt-sujuvalt taandub ta juba järgmises stseenis ning annab teatepulga üle. Kõigile laval jagub aupaistet ja omad hetked säramiseks. Nõnda sõidutab kogu vankrit vedades alfaisasena Joosep Uus võimsa habeme ja (kadestamisväärt) huvitava soenguga kogu selle killavoori eeslavale ja aeg-ajalt võtab "juhtimise" oma mehise haardega üle. Kaks jumalannat tulevad ka selle lippudega ehitud vankriga lavale - üks kuldne, valge pika kasuka ja sama valgete sirgete juustega jõulisem ja sirgjoonelisem (Ilo-Ann Saarepera) ja teine üleni hõbedases ja sätendav, palju leebema olekuga, aga seda "kahtlasem" kleopatra (Maarja Mitt'i kehastuses). Peeter Volkonski võtab muheda vabadusega noortega koos lustimist ja see kandub publikusse komöödialainena iga kord kui Volk lava kaunistab :)

Ja kõik need... tahaks öelda "sajad"... tegelikkuses natuke üle kümne noore näitleja, kes kummaliste, unenägudest või Terry Gilliami filmidest tuttavliku esteetikaga või nagu mingi kunstmultifilmilike tegelelastena seal vahel siblivad, tantsivad, jooksevad, hüppavad, müravad ja veel mida kõike lavastaja nägemuse elustamiseks ei tee! Kui Paide Teatri tegijate lavakooliaegne kursavend Ingmar Jõela teeb oma Utopia Entertainmentiga sellist Moulin Rouge- suunda kabareed, siis kursavend Jan Teevetil on täiesti omanäoline ja omalaadne "punkkabaree" Eesti jumalate näol ette näidata. Mõelda vaid kui need mehed kunagi jõud peaksid ühendama, mis eriskummaline plahvatust sellest võiks sündida! :)

Kairi Mändla kunstnikutööle aitab kõvasti kaasa mängukoht - loodus ja kogu see avarus teevad suure osa ise ära :) Kui temalt oleks saanud suurtele mustadele kõlaritornidele varjamiseks mingid samasugused lehvivad kangad, mida muidu ohtralt ja tuule käes fantastiliselt sobivalt kasutati, oleks olnud perfecto. Praegu avaldus kunstnikutöö tugevus pigem kostüümides - need olid väga fantaasiarikkad ja põnevad. Suure karvamütsiga stiilne trummar, naiste kuldne kombekas valge karvase kasukaga ja teise hõbedane, lühike ja figuuri toonitav litridega(?) pliiatskleit ja meeste kasukad ja muidu naljakad ning mängulised ja jällegi fantaasiaid ärgitavad riietekombinatsioonid (vanapaganal olid jalas roosasegused liipsud aeroobikapüksid - mänguline viide "Kultuuritreeneritele"? :)) - veel kamaluga põnevaid nüansse puistatud noppimiseks ja lisaefektideks kogu "show"-le.

Kuid ma võin otse, ausalt ja keerutamata öelda, et minule poleks see kõik pooltki nii palju meeldinud kui poleks olnud seda muusikat! Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski muusikast olen olnud ka varem iga kord vaimustuses kui neid teatrisaalides kuulnud olen. Kenn-Eeriku koostööd Pepeljejeviga, näiteks lavastustes "Mees, kes teadis ussisõnu" ja "Primavera Paunveres" ning Kirilli eriliselt vaimustav helilooming lavastusele "Richard3", mida olen pidanud vastavate nägemis/kuulmisaastate tugevaimateks teatrimuusika loominguteks. Nüüd on kutsutud veel trummar Rauno Vaher live's biiti peale tegema sellele kõrvakommile! Nii stiilne, nii äge! Sellist mussi tahaks muidu ka kuulata!

Ehk siis ühest küljest see Vargamäe avarus, teisalt kogu see punkkabaree segatuna Vanapagana ja Peetrusega, kogu see killavoor kummaliste tegelaste ning hoogsate visuaalide vahetustega, ülevalatult laheda muusikaga rokist, pungist, tümpsuni ja punktiks veel kuldväravate kaudu Vargamäelt "ülesminek" - no ütleme nii, et me kõik saime seal õndsaks! :)

Hinnang: 4- (Ma ei tea, kas see oli hea teater... pean selleks oma keskmise eestlase karuarus endamisi aru pidama. See võtab kõvasti aega. Sellepärast ei olegi mõtet seda hinnangut siin tavapäraste kriteeriumite järgi võtta. Sama hästi võib see mõne aja pärast tunduda ülepaisustatult positiivne, kui kogu etenduselt saadud virrvarr pärast maha jahtub... Või hoopis vastupidi - see number on suure tõenäosusega kõvasti alahinnatud. Kulub aeg ja ma muudkui hakkan neid mõtteid käiama peas ning saabub selgus ja jooned tõmbuvad sirgemaks.... Kogu elamus oli lihtsalt liiga kompleksne, et üheselt ja kindlalt üks number siia valida. Aga ühte asja võin küll kindlalt öelda - kahtlemata oli see HUVITAV teatrielamus! Eriline. Midagi sellist, mida kunagi varem ühelgi teatrilaval suurel, ega väiksel, näinud/kogenud ei ole. Geniaalne? Või hoopis kokkuklopsitud? Visuaalteater? Päevapoliitiline? Kõike natuke, aga mis siis ikkagi lõppkokkuvõttes? Ju see, et ma päriselt ei saanud aru, mida kõige sellega kokku öelda taheti, sellest ka esialgu selline hinnang. Kuid kindlasti-kindlasti ei  olnud igav hetkekski. Kordagi ei tekkinud isegi tunnet, et teaks või arvaks - mida veel, mida järgmiseks ja kuhu see kõik välja jõuab! Igatahes vaatamist ja antud juhul lisaks ka "kogemist" väärt teatrielamus! Eriti tsipa "teistsuguse" teatri austajatele, mis ei ole põhivoolus, ega klassikalises mõttes nö. "psühholoogiline teater". Samas "psühholoogiline" küll :) Julgemate kunstiliste otsustega ja seega ka riskantsem. Kindlasti mitte igale maitsele. Arvestades minu külastatud etenduse publiku keskmist vanust, ehk tegelikult need, kes tavaliselt sealt Vargamäe-etendustelt otsivad pesueht või vähemalt Lennuklikku Tammsaaret ja keda ka seekord nägi publiku seas arvestatava protsendina, siis eriti nemad võiksid valmis olla vägagi üllatusterohkeks teekonnaks. See siin ei ole mitte üheski mõttes "tavaline"! :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER TOOB VARGAMÄEL PUBLIKU ETTE SUVELAVASTUSE „EESTI JUMALAD“

TULEVA SUVE HARIPUNKTIS – 25. JUULIL 2019 – ESIETENDUB ANTON HANSEN TAMMSAARE MUUSEUMIS VARGAMÄEL PAIDE TEATRI LAVASTUS „EESTI JUMALAD“. PAIDE TEATRI NOORED MEHED, PEETER VOLKONSKI, NÄITLEJANNAD MAARJA MITT JA ILO-ANN SAAREPERA (UGALA) TOOVAD KAHETEISTKÜMNEL SUVEÕHTUL KOKKU LIGEMALE POOL TUHAT INIMEST, OLGU NAD ORU VÕI MÄE TALUST, EESTLASED VÕI LÄTLASED, JÄRVAKAD, KIHNLASED VÕI MAAILMAKODANIKUD, AMMUSED TUTTAVAD VÕI NEED, KELLEGA POLE VEEL JÕUDNUD TUTTAVAKS SAADA. SEE KOKKU TULEMINE VARGAMÄE HEINAMAAL ON KORRAGA LIHTNE JA ÜLEV, TÄPSELT NAGU PÄIKESELOOJANG, MIS LÕPETAB PÄEVA.

SAAME KOKKU. VÕTAME ENNAST KOKKU. VÕTAME EESTI KOKKU.

LAVASTUS ETENDUB VARGAMÄEL 12 SUVEÕHTUL – SÄRAGU PÄIKE VÕI SADAGU PUSSNUGE.

ESIETENDUS 25.07.2019

ETENDUSE KESTVUS 2H

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING // URSEL TILK // MAARJA MITT // PEETER VOLKONSKI // ILO-ANN SAAREPERA (UGALA TEATER)

LAVASTAJA JAN TEEVET

DRAMATURG JOHAN ELM

KUNSTNIK KAIRI MÄNDLA

HELIKUNSTNIKUD RAUNO VAHER // KENN-EERIK KANNIKE // KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

ASSISTENT CAROLYN METS

LISAKS NIMETATUTELE TEEVAD LAVASTUSES KAASA NOORED VIIMSI NÄITETRUPIST EKSPERIMENT NING PAIDE TEATRI STUUDIOST.
EKSPERIMENT: EMILI KELLE, EMILY BRUUS, LIISA VESKI, EMMA LOTTA LÕHMUS, ALEX PAUL PUKK, GEORG KRIMM, HANS JOOSEP HANSON, OTT SALLA, JOONATAN KIVI.
EKSPERIMENT TRUPI JUHENDAJA KÜLLI TÄHT
PAIDE TEATRI STUUDIO: SAALE LIISBET TÕRV, MARLEEN ANDERSON, LISETTE TAUBE