Me mängime armastust - Piip ja Tuut Teater

Kui etenduse pealkirjale on lisatud laiend "noortelt noortele", siis pole ju mina sihtrühm ning seega ei oma ka otseselt sõnaõigust arvamiseks, kuidas see "minule meeldis". Kuid kuna mitmete selle trupi liikmete esimene lavakatsetus sama egiidi all, ehk eelmisel aastal esietendunud "Offline" oli mitmeski mõttes väga õnnestunud ning pakkus palju ka minusugusele keskealisele (kes ei taha kuidagi nõustuda mitte-nooreks-olemisega... tean kuidas nii mõnigi noor siinkohal pööritab silmi - veel üks selline vanur, kes ei ole tükk aega oma passi vaadanud... jah, mis teha... tunnen kaasa) siis tegelikult pole mingi ime, et ma ka selle "teise tulemise" etendusel end Piip ja Tuut Teatri saalist seda vaatamast leidsin.

Jaan Võõramaa psedonüümi all, Dajan Ahmet'i kirjutatud näidend "Me mängime armastust", on varasemast minule tuttav vaid Epp Eespäeva ja Rain Simmuli mängitud kuuldemänguna. Juba toona meenutas see minule Rudolf Allaberti Noorsooteatris lavastastatud "Härra Amilcar"i, kus Aarne Üksküla tegelane palkas endale ümber tegelased tema elu mängima nii, nagu ta soovis. Siin on üks noor tüdruk, kes pikema vaatluse ja otsingute tulemusena, valib välja tänavalt ühe poisi, kellel palub mängida temaga armastust... Sellepärast, et kogeda seda "õiget ja suurt tunnet". Kui pole kunagi kogenud, siis ju ei tea, ei usu, et selline asi üldse olemas on. Ja miks siis ajada terve elu taga sinilindu, mis võib-olla on vaid illusioon?

See on loo lähtekoht, kuigi tegelikkuses on siit edasihargnev üks moraalsete ja filosoofiliste küsimuste sasipundar, mida on väga mõnus oma peas vaadates ja ka pärast seda lahti harutada. Harutan neid küsimusi ja dilemmasid pisut siingi, kuid kellel on plaanis seda vaatama minna, siis ma pigem soovitan kõigepealt ära vaadata ja alles siis tulla siia tagasi kaasa mõtlema. Kuigi, mis seal salata, olen neid mõtteid ka varem vaaginud. Sellepärast ikkagi noortelt "noortele" - annab võib-olla pigem sihtgrupile hea võimaluse neid mõtteid esimest korda esimest korda läbi mõelda ning õigetesse sahtlitesse oma peas paigutada. Kus need vastavates elulistes olukordades jälle välja võtta ja ühendused juba tänu kunstilises elamuses kogetule läbimõeldud mõtetega teha.

Kui kõigepealt mõni sõna sellest mängukohast. Meile, kellele Piibi ja Tuudu Mängumajas käimine on juba vana tuttav, saavad kogeda pisikest üllatust, kuidas kogu lavastust lavale on seatud. Esiteks juba sissekäik majja toimub hoopis teisest uksest. Ja vaatajad on seatud istuma nägudega sinna suunda, kus kohast tavaliselt sisse saali toimub sisenemine. Annab kogu teatrisaalile täiesti uue ilme, nagu polekski Piibil ja Tuudul külas... Ja antud juhul me ju ei olegi!

Teatrimaja fuajeest on saanud hoopis noore tütarlapse esimese oma korteri köök/panipaik (seal käiakse kohvi tegemas, aga sealt paistab ka jalgratas) ja mis viib ka kusagil nurgatagusesse vannituppa. Publikuga samas ruumis on elutuba, mis läheb üle esikuks, kus on muidugi ka välisuks. "Ruum" selles kammerlikus loos muutub kuidagi tavalisest olulisemaks ja noor lavastaja Coco Rõõmusaar on seda ja selle erinevaid osasid suutnud lavastuse dünaamilise sisekliima tekkimiseks väga hästi ära kasutada. Hämmastavalt küps looming debütandilt. Olgu siinkohal veelkord rõhutatud, et nii lava peal kui lava taga, on suuremas osas tegemist tõesti teismelistega! Kuigi tulemus on nii professionaalne, mis ei reeda seda küll mitte kõige vähemagagi. Milleks teatrikoolid, kui mõnedel on juba loomulikust andest võimalik saavutada sellist taset? Eks muidugi noorte tegemisel on heas mõttes kambavaim ja seega on neid kriitilisi silmi ilmselt koos loomas tavalisest rohkem ja see võib hea ja usaldava keemiaga trupi puhul palju kaasa aidata. Kuigi seda eeldusel, et egosid surutakse kõvasti alla ning suudetakse näha teineteise silmadega. Ei tea ju, kuidas nendel noortel see loomeprotsess tegelikult toimus, kuid see tõesti oli lavastusena väga läbimõeldud ja korralik tervik.

Huvitavalt, aga ilmselt tänu muusikalisele kujundusele ning interjöörile tundsin hoopis kohe algusest, et ma ei viibi mitte mõnes eesti pisikeses, hubases ja ilusti koristatud noore tütarlapse korteris ning vast isegi mitte praeguses ajas, vaid hoopis 60ndate "armastuse pealinnas" Pariisis. Ja pärisel ei saanudki sellest tundest lahti. Ühel hetkel küll märkasin poisi jalas kolme triibuga Adi-tosse ja see kõigutas seda, aga pärast kodus vaatasin, et Adidas võttis oma triibud kasutusele juba 1940ndatel...

Noori "armastusega mängijaid" kehastavad siin nukulikult armas Emma Tross (wow, milline arenguhüpe mängus "Offline"st), kelle tegelases on vast päris korralik annus tüüpilist "täiuslikku armastusromaanide armastust" ihkavat idealistlikku noort, kogemusteta naist. Ja see "armastus" paraku võib sündida ainult nii, magu tema seda on ette kujutanud. Mehiselt tõsine ja neiu reeglitega mitte kuidagi nõustada soovivas noormehes, Oliver-Marcus Reimann'i kehastuses, on jällegi seda tüüpilist noort, kelle meelest kõigepealt "armastust mängitakse" ikka tavaliselt voodis ja voodi kaudu. Ja armastuseotsingul olevatele inimestele kohaselt, see tango, mida ikka alati kahekesi tantsitakse, võtab väga kirglikud pöörded. Nõnda naad seal laamendavad, tantsivad ja proovivad üha uuesti seda mängu alustada, et leida mõlemat rahuldava tee üksindusest välja. Ja eks siit kõrvaltvaatajana õpib ju palju - tüdruk on noorele kohaselt liiga idealistlik ja poiss ei taha alluda teise reeglitele, sellepärast ei taha see mäng neil ka kuidagi sujuda...

Sellepärast ei suju ka päris elus armastused, kus hakatakse esitama nõudmisi ja seadma reegleid- armastus tahab ise tekkida ja kasvada. Kuid "mängul" teadupärast ongi ju ikkagi "reeglid", mida päriselu loomulikul (ja õigel ning tervel) armastusel ei ole. Lisaks on mängul lisaks "algusele" ka "lõpp", mida päris armastusel (loodetavasti) alati ei ole. Kas "mängu"armastus võib ühel hetkel minna üle "päris" armastuseks? Tean enda elust (sellest ajast kui olin siinsete tegelaste vanuses), et võib küll, aga kuidas läheb nendel kahel turteltuil selles loos, seda tuleb endal vaatama minna :)

Tuleb tunnistada, et see lugu olekski nagu mõeldud just nimelt noortele ja noorte mängimiseks. Nii on see kuidagi eriti ehe. Saalid on suisa puupüsti täis noori (selge puudumine teatrimaastikul sellistest tükkidest! Seda tõestas ka hiljuti ülipopulaarselt Ugala poolt üle Eesti täis saalidele mängitud teise žanri, aga sama sihtgrupiga "Moraal"). Ja hinnates kaaspubliku reaktsiooni pealt, räägitakse siin sellises "linnukeeles", mida teised noored mõistavad.

Ükskõik kui sümpaatsed ka need näitlejad ei tundu, siis nende mängitavad tegelased on kordamööda lausa ärritavalt rumalad ja ka ebameeldivad. Niimoodi kavalalt tahab autor ja tegijad näidata ära, mis on õige ja mis mitte. Õpetavad ära tundma ka päris elus vastavaid "ohu märke". Kui ma seda "reeglite nimekirja" mehe asemel oleksin kuulnud, oleksin teistpidi sealt korterist lahkunud. Ja kuigi mees hakkabki minema ja naine saab ta jääma sellega, et ei mängita kõikide nende nõmeda reeglite järgi, siis igal võimalusel on tüdruk jälle ja uuesti oma reeglitega platsis... Teisalt jällegi mees läheb nii jõhkraks ja nõmedaks oma sõnadevalikuga ning isegi lisaks psüühilistele ka füüsilisi vägivaldsuse tunnuseid ilmutades, et tahaks sellele tüdrukule appi minna kaitseks või vähemalt karjuda, et "viska ta välja", sellisest mehest ei saa kunagi asja... Väga vajalik "õppematerjal" eluks ning väga soovitatav ka oma laste tulevikus tehtavatest valikutest ja nende käekäigust huvitatud lapsevanematel oma võsud sellist iseõppimist minna teatrisse saama.

Siin on nii palju ülikooliaegseid ühikas elatud kursa- ja koolikaaslaste suhete paralleele. Enesetapuga ähvardused, teise reeglitele allumised jne jne jne, et ma ei hakka neid välja toomagi. Ütlen vaid tulemuse - need kõik suhted purunesid varem või hiljem. Samas tean väga hästi juba pikemates suhetes enam mitte noorte vahel, et esitatakse teineteisele nõudmisi ja reegleid, mis sugugi seda suhet rõõmsamaks ja tugevamaks ei tee, aga olude sunnil "kannatatakse ära" (nendeks "oludeks" nii majanduslikud kui ka ühised lapsed jne jne jne - ei saa kahjuks täpsemaks minna, et mitte "näpuga näidata"). Ent sellest hoolimata, ei tohiks keegi kunagi kuulata kellegi teise arvamust. Igaüks peab oma vead ise tegema, oma vitsad ise kätte saama. Sest keegi ei näe teise kõrvade vahele, ega tea täit tõde, miks ja kuidas, seega on vaja ikkagi teha nii, nagu enda pea ja süda juhatavad. See lugu lihtsalt avardab silmaringi ning annab võimaluse mõned sellised teemad enda jaoks varem ette läbi mõelda ja seeläbi saada suurem võimalus pärast mitte kahetseda.

Hinnang: 3+ (Üllatavalt ehe ja küps lavastus ja lausa supertöö noortelt näitlejatelt. Eraldi aplaus veel Carolyn Veensalu seatud valsi eest - olen ju ikkagi "Danzu"mees, eksole :P Tegijad soovitavad, et noortele alates 16.aastastest, aga usun, et mõni küpsem 14-15 aastane saaks ka nendest teemadest juba hästi aru. Ja kindlasti mitte ainult noortele! Armastuse otsimine, leidmine ja "mängimine" on teema mistahes vanuses. Minul keskealisena igatahes igav ei hakanud, mõju avaldasid pigem loo tundmine ning mitmed teemad, mis juba varem on läbielatud ja -mõeldud. Sellepärast arvestades, et kogu lavastuse on teinud noored ja ka soovitusena noortele, oleks see numbriline hinnang kindlasti 5 lähistel.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FBst):

LAVASTUS NOORTELT NOORTELE
"ME MÄNGIME ARMASTUST"

„Me mängime armastust” on lugu tüdrukust, kes on tulnud maalt linna 
gümnaasiumisse ning tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval kohtab ta 
tänaval viisakalt riietatud noormeest, kelle tüdruk endale külla kutsub. 
Kas see on algus millelegi uuele ja ilusale või saab ilmsiks tõde 
armastuse ebatäiuslikkusest?
Lavastuses mängivad Emma Tross ja Oliver-Marcus Reimann, kes varasemalt on lavastanud ülimenukaks osutunud õudussugemetega noortedraama „Offline“ ja mänginud koos ka noortesarjas „Miks mitte?!“.

Esietendus 6. augustil 2019 Piip ja Tuut Mängumajas (Toom-Kooli 13).
Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a 
vanusest).

Autor: Dajan Ahmet
Lavastaja: Coco Rõõmusaar
Koreograaf: Carolyn Veensalu
Lavakunstnikud: Oliver-Marcus Reimann, Emma Tross
Valguskunstnik: Rene Topolev
Kostüümikunstnik: Külli Pavelson
Etendust teenindavad: Külli Pavelson, Coco Rõõmusaar, Paula Mets või
Maria Rannaväli ja Villem Verner Tragon
Trupijuht: Oliver-Marcus Reimann

Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a vanusest).

Lavastuses kasutatakse ebatsensuurset leksikat.