Tõnu Aav - Kibuvitsapõõsas on mu kindlus - mu kodu, kallis vennas/Kirbud, kirbud, hundionu, kirbud, kirbud. Oi oi, nad hammustavad õige valusasti/Ai-dummer-kerkommer-ker/Seal on teine rebane, seal on teine rebane...

Mul ei olnud au Tõnu Aavaga kunagi elus muidu kohtuda kui ainult teda lavalt vaadates. Kuid loomulikult kasvasin ka mina üles tema Onu Remuse jutte kuulates nendelt pisikestelt, 45se pöörlemissagedusega vinüülplaatidelt. Tõnu Aav oli see, kes ühena esimestest avas ukse fantaasiamaailma. Õpetas oma hääle järgi ette kujutama.

Lapsepõlve reedestel teatriõhtutel - "kiiruga sauna, et siis õigeks ajaks televiisori ette jõuda" - olid ühed oodatumatest "Mees, naine ja kontsert" ning "Truu naine", kus tema polnud küll peaosas, kuid siiski üks kandvatest ja kohe varasest east alates kahtlemata üks nendest vähestest, keda teadis. "Saateviga"s oli ta ka...

Teatris nägin teda lapsena võrdlemisi harva. Telesse ülesvõetud teatrirolle küll - "Roosiaed" ja "Rita koolitus" meenuvad esimestena. See "Rita koolitus" võib-olla oligi tema üks suuremaid ja kiidetumaid rolle teatrist (minu eluajal). Ja Tõnu ise ütles ka, et see on üks tema kõige huvitavamaid töid üldse, mille mängimine teda kunagi ära ei tüüdanud.

Kuid 80ndatest siiski mõningaid tema töid õnnestus näha ka teatris - "Elav laip", "Norman vallutaja", "Saatan inimese nahas" jne jne jne,

90ndatel kohtusin oma naisega ja juhtumisi oli meie kõige esimeseks ühiseks teatrikülastuseks Eesti Draamateatri etendus "Mõrtsukas Freddy"... mis meile kummalegi ei meeldinud ja me lahkusime sealt poole pealt. Kuid ma mäletan, et vaatama sai seda just peamiselt mindud sellepärast, et "seal mängib ju Tõnu Aav"!

Vaadates Eesti Draamateatri koduleheküljel Tõnu Aav'a rollide nimekirja, siis kummalisel kombel alates sellest 1993.aastal esietendunud "Mõrtsukas Freddy"st kuni viimase, ehk 2014.aastal esietendunud "Kuldne Lurich"ini välja, on mul nägemata neist ligemale 50st rollist vaid need, mida Tõnu mängis lavastustes "Lulu", "Esiema needus", "Kuradieliksiir" ja "Viies kolonn".
Kui neist praegusel hetkel kõige meeldejäävaim valida, siis tooks ilmselt välja Käsmus vaadatud "Südamete murdumise maja", mille eest Tõnu võitis ka Teatriliidu aastaauhinna.

Alles hiljuti kuulasin raadiost, kuidas Vikerraadio tal külas käis ja ilmselt sealt (või kusagilt mujalt) jäi kõrva, et Uku Uusberg teda sellel suvel tahtis lavastuses mängimas kasutada... Ja Tõnu ei tundunud üldse selle vastu olevat, kuigi kahtles, kas jaksab. Ta ju ütles veel käesoleva aasta alguses Päevalehele, et võiks teatris vabalt veel mängida, aga tal on kõndimisega raskuseid ja siis peaks olema ratastoolis rolli. Väga hindas ta vene näitlejaid, aga ühe oma eestlasest eeskuju mainis ka (pika mõtlemise peale) - Ervin Abel.

Tõnu oli viimane Panso-kooli 1.lennu meestest, kes siit ilmast lahkus.

Kurb meel. Nagu tükike enda lapsepõlve läheks Tõnuga kaasa... Aga seal saab ta oma sõbra Aarnega jälle kokku, ehk õnnestub oma iidoli Erviniga taevast lava jagada ning vast kohtab oma kardetud lavakooliõpsi Pansotki...