Assa välk ja pauk! Ja siuhh ja sauhh ja särts karmauhh!
Ugalal avati ilusalt ümmargune juubelihooaeg - 100.! Ja veel nii võimsa avapauguga - teatrietendus, nagu mõni rockkontsert - laval plahvatavad dünamiidid, pritsib sädemeid ja pauguvad raketid! 100-aastane viljandlane Allan Karlsson nimelt hüppab vanadekodu aknast alla ja tema Forrest Gumplik seiklusrikas teekond võib alata! Bussijaamast "kaasatulnud" kohvris on 2 miljonit eurot ning igasugused põnevad sõbrad kleepuvad juba ise külge. Samaga kui Allan mööda kodumaad koos raha ja sõprade ning Silviga(!) seikleb, rullub lahti ka Allani 100 eluaastat. Püromaanist pommiehitamise fanaatik näitab ära, et siin elus "õigel ajal õiges kohas" olemisest piisab, et elada täisväärtuslikku ja väga vingelt seikluslikku elu. Päevagi elus töötamata, kohtub ta oma eluteel nii Jossif Stalini kui ka Mao Tse Tungiga, Albert Einstein'i idioodist vennast Herbertist rääkimata.
Kõik Jonas Jonassoni suurepäraselt vallatu romaani superstaarid kahjuks Allani lavateele ei satu, kuid see on hind, mida dramaturg Priit Põldmal maksta tuli, et võimatuna näiv missioon - nii fantaasiarikas ja fenomenaalselt globaalse ning ajalise diapasooniga teos (üks minu läbi aegade lemmikraamatuid) koospüsiva, pidevalt humoorikaid üllatusi pakkuva ja igati mänguliselt ja Eesti ümbertõstetuna toimivalt saaks lavakõlbulikuks. Polnud ju ka rootslased ise, raamatu järgi vändatud filmiski neid kõiki kuulsusi oma ekraanilukku toppinud. Ja, et Ringo Ramul, kõiki Ugala tehnilisi ja füüsilisi lavavõimalusi ärakasutav, hoogsa ning muusikat, tantsu ja draamat siduva suurlavastuse sellest välja suudab voolida, mille ajas hüppamise stseenide üleminekud ning ka kogu selle kirju tegelaskonna paraadi, vahetused ja rännakud NIIIII ägedalt ja üllatusterohkelt lahendab - WOW!!!
Lavaltoimuva süda ja keskne reisijuht publiku jaoks on muidugi Ugala-teatri juubilarist eakaaslane, 100-aastane Allan Karlsson ise, keda kehastab kõbusaks ja fantastiliselt ehedaks 100-aastaseks meigitud Aarne Soro. Ei tea, kes Ugala meikijate-tiimist (Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer ja/või Katharine Toomik) selle meistriteosega hakkama said, aga tuleb tunnistada, et üha enam ja enam on kuulda, et selle tiimi maagilised sõrmed teevad suisa imetöid (viitan siin ka näiteks R.A.A.A.M.i "Juudit"i Olovernese peale!) Võtan mütsi maha ja siiralt imetlen terve Ugala meiginaiskonna tööd! Ka teised (väga mitmed) tegelased, keda osalt ju tunneb terve maailm nägupidi, on lahendatud kõikvõimalike parukate ja huvitavate meigikujundustega, mis mõjuvad nii tabavalt kui ka selle eheduse läbi koomilisust tõstes. Kindlasti võib süüdistada paljudes vaimukustes ning tervik- ja detailkontseptsioonides ka lavastuse kunstnikku Annika Lindemann'i.
Kuid tulles tagasi Aarne juurde. Oma loodud hallipäise, kepsakas tudikese mängib ta kõigi vaatajate südametesse. Kuigi Allan kohtab oma teekonnal nö. "igasuguseid", siis kõige rohkem jäid meelde Martin Mill'i mängitud karikatuursed naljatilgad... Andy Warhol'i ikonifitseeritud "Einstein keel suust väljas" leid annab kaugemaleulatuvad mõtted, et kas ehk Einstein'il tõesti oli kaksikvend, sest teda peeti ju "hulluks"... aga ehk ongi tegemist kahe inimesega - see keelenäitaja oli hoopis tõesti tema idioodist kaksikvend Herbert? :) Mill paneb mõnuga üle ääre iga tegelasega, aga see on seekordse trupi võti. Nad kõik on natuke karikatuursed, sest ongi ju üle-võlli uskumatu lugu, seega täiesti lubatud ja annabki hoogu kogu klaperjahile juurde.
Kadri Lepa tantsiv Mao Tse Tungi kallim, Andres Tabuni suur hiina juht ise, Tarvo Vridolini omaaegne Korea suur liider, koos oma "pojaga" Laura Kalle kehastuses, Janek Vadi vene spioon, Luule Komissarovi endisest Viljandi kooliõpetajast "maffia-ristiema" ning Terje Pennie ropendav, aga lõbus "Silvi"-omanik - kõik need ja kõigi nende teised vaimukad tegelinskid käivad Allani eluteelt ja vaatajate jaoks lavalt läbi. Ning muidugi Silvi ise, keda lavale oleks tahtnud PALJU rohkem! Kui juba selline on loodud ja Viljandisse toodud... tuleb ilmselt kunagi uuesti minna vaatama, et saaks Silvit veel uuesti näha! :)
Eriliselt äge Stalin vajab, aga suisa eraldi äramärkimist! Oleg Titov - bravo!!!
Vinge oli ka rokiliku kõlaga live-bänd, mis lavalae alt seda kõike saatis. Muusika integreeritus oli väärtus omaette (muusikalise kujunduse autorid Lauri Lüdimois ja Arno Tamm). Laura Kalle lauluannet ja -oskust saab ka nautida. Eriti jäi kõrva üks laul Nõukogude Liidu tõusust ja langusest! :) Mari-Riin Paavo valguskujundus jääb hetkel, kui sellel aastal on nähtud 107 erinevat lavastust, esimesena TOP10 parimate valguskujunduste edetabelist välja. Mis, aga iseenesest on väga tugevate valguskunstinketööde-aastal sellest hoolimata loorbereid väärt. Ja "valgust" ning "värve" on siin kõikvõimalikke, ka stseeni keskmes, tuues veelgi välja kuivõrd palju võimalusi lavastajal, kunstnikel, näitlejatel ja muidugi valguskunstnikel selle võimsalt suure Ugala lavaga mängida on võimalik!
Rahvas seisis lõpus püsti ja aplaus ei tahtnud raugeda! Seda enam, et lavastajal oli ka sünnipäev esietenduse päeval. Ka mina tõusin ja seda eelkõige Priidu dramaturgiale, Ringo lavastustööle, make-up tiimile, muusikutele ja Soro ning Milli (ja teiste näitlejate) mängu pärast. Ugalal on uus hit-lavastus!
Hinnang: 4+ (kui üldse sisu ei teaks, ehk see kõik oleks täiesti uus ning viimse mõtteni ootamatu, siis võib-olla oleks grammivõrra veelgi kõrgem hinnang, kuigi tegelikult siin seda sisu on dramaturg loonud autori tekstile natuke juurde ka. Nagu öeldud, siis tõeliselt imekspandav tulemus, et üldse on suudetud selline lugu teatrilavale seada. Vabalt võiks näidendiversiooni müüa ka teistele riikidele Jonassoni loal ja usun, et võiks kaubaks minna küll, kui igaüks saaks mugandada teatud kohad oma riigis enda alltekstide ja kohanimedega! Aga selleks peaks muidugi ka olema vastavalt julgete ja heas mõttes hullude visioonidega lavastaja, kes suudaks sellise loo nii mitmekülgselt ja fantaasiarikkalt lavale panna. Rääkimata supertrupist, nagu Ugalas kaasatud oli. Ja seda ägedam, et tõesti oma maja näitlejad kõik olemas, et nii erinevaid tüüpe luua ja suurem osa neist ju loob neid siin lausa mitu tükki! :) Äge ja kift oli! Selline "kift", mis paneb naerulihased pidevalt tööle :))
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):
Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus
Jonas Jonasson
100. HOOAJA AVALAVASTUS
Peadpööritav rännak läbi saja aasta
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 35 minutit.
Esietendus: 14. september 2019
LAVASTUSMEESKOND
Alusteose tõlkija
Kadri Papp
Dramatiseerija
Priit Põldma (NUKU teater)
Kunstnik
Annika Lindemann
Muusikaline kujundus
Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Osades
Aarne Soro, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Janek Vadi, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Martin Mill, Laura Kalle, Oleg Titov, Aili Nohrin, Siim Tubli, Ardo Tammoja ja Ivari Visnapu
Muusikud
Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi
LAVASTUSE TUTVUSTUS
Viljandi eakatekodus on kõik valmis Allan Karlssoni 100. sünnipäevaks. Kohale on tulnud linnavalitsuse ja ajakirjanduse esindajad, tellitud on tort, eakatekodu elanikud on pannud selga oma kõige pidulikumad riided. Kui peoseltskond Allan Karlssoni tuppa siseneb, pole juubilari ennast aga kusagil. Saja-aastane Allan Karlsson on akna kaudu põgenenud.
Järgneb peadpööritav ja plahvatusterohke tagaajamine läbi suvise Viljandimaa, aga ühtlasi ka rännak läbi Allan Karlssoni elu ja lähiajaloo sõlmpunktide. Oma elutee jooksul satub Allan paljude 20. sajandi pöördeliste sündmuste osaliseks. Ta kohtub Francisco Franco, Harry Trumani, Jossif Stalini, Kim Jong Ili ja veel mitmete suurkujudega, aga ka teadlaste ja hullukeste, kurjategijate ja politseinikega. See on musta huumori ja elava muusikaga vürtsitatud lugu väikesest inimesest, kes suudab suurte sündmuste keskel jääda iseendaks ja uskuda kõige kiuste inimlikku headusesse. Või nagu Allan Karlsson ise armastab öelda: “On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb”.
Ugala 100. hooaja avalavastus „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” põhineb Rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni 2009. aastal ilmunud esikromaanil. Lavastuse on dramatiseerinud Priit Põldma (NUKU teater). See elujaatuse tippteoseks nimetatud romaan on tänaseks tõlgitud ligi 40 keelde. 2013. aastal esilinastus Rootsis romaanil põhinev komöödiafilm ning praegu valmistatakse samal teosel põhinevat filmi ette Ameerikas. 2018. aastal kirjutas Jonas Jonasson teosele ka järje “Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar