sest meid on õpetatud madusid kartma - Teater Kelm

Olen terve elu elanud kellegagi koos. Lapsepõlves vanemate ja vennaga, kodust ära kolides ühikas kursakaaslastega, 21-aastaselt leidsin elukaaslase ja nii edasi... Sestap ei tea ma tegelikult, mida päris üksindus tähendab. Võin vaid aimata ja aduda läbi lühikeste eluhetkede, sõprade elude, kirjanduse, filmide ja teatri. Kui laastavalt see võib mõjuda inimpsühholoogiale või kuidas see üldsegi mind võiks mõjutada? Milline "üksik" mina oleksin? Kas oleksingi "üksik" või leiaksin asendusvariandi teiste inimeste eludest... Suure "lugude" nautijana tegelen teiste inimeste "väljamõeldud" elusid külastades või nende maailmates kolamisega ju niigi kogu aeg...

Teater Kelm'i värskeimas lavateoses on 2 tegelast. 2 üksikut, kellest üks on üksi jäänud ja leiab lohutust või üksindusest liba-väljapääsu alkoholi abil; teine tänu teiste inimeste eludes sobrades vast üksinduse käes niiväga ei siplegi... kuigi mis on päris ja mis näiline, seda peab vaadates igaüks ise kogema-otsustama.

"sest meid on õpetatud madusid kartma" on auteur Karl Koppelmaa värske teatrikeelega, kammerlik elupilt, kus kahe tegelase elusaatused avanevad, põrkuvad, segunevad ja... See mis juhtub lõpus tõstis veel terviku väärtust, sest näitab eluliselt ära, et haukuv koer ei hammusta, aga "vaga vesi - sügav põhi"...

Tegemist on teatavas mõttes karakteriuurimusega, kus värske on ka see, et "naine" on alkohoolik, mitte mees... nagu tavaliselt lugudes. Meest mängib Kristjan Sarv, kes nagu hea vein, saab laval üha paremaks, mida aeg edasi. Ühest küljest karakter, keda ta mängib, ei paista esialgu eriliste nurkade või konksudega, pigem sisemise põlemisega (noh umbes, nagu eesti meest tavaliselt ette kujutatakse - vaikse loomuga, oma mõtetes võib-olla jutukas, aga pinnapeale see välja ei paista). Kristjan suudab luua sellest tüübist väga ehtsa "taksojuhi", kes suhtub ellu tõsiselt ja jutustab (publikule) lugusid. Seejuures paistavad temast välja mitmed taksojuhilikud tundemärgid, nii välised kui sisemised. Pea lõpuni välja mõtlesin, et kohe-kohe lööb temas välja Matt Dillon, Von Trier'i "Maja, mille Jack ehitas" filmist ja ta teeb Lauli Otsari mängitud karakterile midagi vägivaldset, mida Matt tegi Uma Thurmanile või Riley Keough'le... aga ei, see taksojuht siin on teisest puust. Tabasin end taaskord mõttelt, et Kristjan on pikk ja kõhn, aga kui ta seal Kanuti Gildi Saali väiksel kammerlikul laval jalad harkis seisab, täidab ta ka laiusest lava nii palju. Rootsis, rootsi keeles, kasutavad õpetajad väljendit laste kohta, kes koolis on vaiksed ja vagurad, et nad võiksid võtta klassis "rohkem ruumi"... Kristjanil näitlejana laval sellega muret ei ole - see on võimas, kuidas ta võtab endale kogu lavaruumi kui ta seda vaid tahab. Vägev!

Lauli alkoholiusku pöördunud, elus pettunud ja enesetappu hauduv naine ("Bukowski") seikleb laval suure osa ajast poolalasti - andes sellega oma karakterile teatud tüübi-tunnetuse. Kuid vastupidi Kristjani omale, on selles karakteris pinnapeal neid eelmainitud konkse ja nurgataguseid rohkem käes. On üks hetk, mille Lauli lahendab nii, et tema esialgu kissis silmad tasapisi suureks kui tõllarattad suurenevad. Sellised detailid karakteriehituses on nagu tabavad leiud luules. Pole vist vaja mainidagi, kui seksikas, ent samaga vastuvõetamatu see langenud naine on. Huvitava perpleksuse on ta oma karakteriga saavutanud.

Kunstnikud Karoliina Kull ja Johannes Valdma ning valguskunstnik Marten Kaevats on loonud kujunduse, kus kõik alkoholipudelid ning üldse üha city-tibist alkohooliku elamine esile pääseb. Kasutatud on ka taustaseinal videot, aga kahjuks jääb see kuidagi tähelepandamatuks (esietenduse valgus oli pisut liiga tugev selle nägemiseks? või on lavaltoimuv liialt huvitav, et vaid korra-kaks sai tegelikult seda näha, mis seal taga on tahetud näidata). Kuid laval see pudelite ja lageda korteri tervik tuletab meelde küll teatud inimeste kortereid, kes on sedasorti tüübid, nagu Lauli mängitud naine. Kõige rohkem kunstnikutöös meeldis see, kui niigi pisike blackboxi stiilis lava oli suudetud keset etendust toimuva väikese muudatusega muuta - laiendada - kogu atmosfäär omamoodi muutus. Sellised lavaoleku "avanemised" (meenuvad näiteks NO-teatri "Misery" või Draamateatri "Lohe needus") annavad dünaamilisust kogu lavastustervikule ning tõstavad selle väärtust (ilmselt lihtsalt etendust jälgiv ei panegi seda tähele, kuigi olen kindel, et selline mõjub ka alatajuliselt).

Teater Kelm'i külastades meeldib ikka mõelda, et mida kelmikat seekord loo sisse on peidetud. Ilmselt on selle lavastuse puhul kõige vähem kelmikust võrreldes varasemate Kelm'i lavalugudega. On ju siin küll mõned huumorit pakkuvad laused-juhtumid, ent tervikuna mõjus minu jaoks ikkagi kurvalt. Kelmust tegi vast siiski meestegelane sellega, et oma pikksilmaga vastasmaja kortereid jälgis... Kuigi mõni võib sellist perversseks ka pidada, siis antud tegelane ei teinud seda sellise nurga alt (kes teda muidugi usuks, kui peaks vahele jääma :)). Temagi pigem "kogus lugusid". Ja kuna ta juba oma ellu sellega sisu tekitas, siis hakkas nendele jälgitavatele inimestele kaasa elama ja lõksus ta oligi... Samastusin isegi temaga sellest "lugudekoguja" küljest, kuigi muidu ei tundnud küll temaga mingit sarnasust... aga eks me olemegi oma "lugude" summad ning mõne inimese mõni lugu on mõne Sinu looga sarnane ja nõnda on see inimene ka mingist otsast Sinuga sarnane. Selline äratundmine võib just siis eriti üllatada, kui see tuleb niimoodi ootamatult - endast erinevast inimtüübist.

Lavaloo pealkirjaks on "sest meid on õpetatud madusid kartma"? mis on viide ühele loole, mida Kristjan Sarve tegelane jutustab oma lapsepõlvest. Minule tõi see meelde oma ussidega seotud lapsepõlvemälestused. Näiteks elas maal meiega samas külas üks venelaste pere, kus ka 2 poissi (mõlemad minust vanemad). Noorem neist, Artur, umbes 3-4 aastat minust vanem. Ükskord kutsus ta mind kaasa, et näidata midagi erilist. Viis mu metsa keskel olevale lagendikule, kus oli üks suur kivi. Sellel kivil oli terve pesakond surnud rästikuid. Artur ütles, et nad olid venna ja mingi teise poisiga materdanud nad kaigastega surnuks. Ma sain sellise šoki, et ka praegu, rohkem kui 30 aastat hiljem on see pilt silme ees, kuigi olin selle oma peas kuhugile sahtlisse peitu pannud. Aga Karl oma looga aitas selle sealt jälle esile kutsuda. Seegi on märk heast suuremast ja "päris" loost, mida ta siin tükis jutustab.
Ma olin pärast sellist vaatepilti nii šokis, et ju see oli ka vanaisale näha... või ma ei mäleta miks, aga ma rääkisin kogu juhtumist vanaisale. Vanaisa tahtis näha oma silmaga. Läksime tolle kivi juurde. Vanaisa oli maruvihane. Näitas, et kui kaikaga ussi lüüa, siis võib uss selle kaika ümber end keerdu tõmmata ja kui tõstad kaika uuesti oma peakohale järgmiseks löögiks, võib uss end lahti lasta ja Sulle endale pähe kukkuda ning Sind hammustada. Tundsin ennast ka süüdi, kuigi ausalt polnud selles koerustükis osaline. Jah, ka mind on "õpetatud madusid kartma"...

Kristjani tegelane jutustab läbi lavastuse mitmeid lugusid. Kõik need pisikesed elukillud on kas armsad või kurvad või ehmatavadki, aga samas ka elulised ja isegi mõistulugudena toimivad. Juhtumisi minu lemmik neist kõigist oligi just üks tema lugu oma vanaisast ja kuidas too käitus, kui tal külas käis. Mõistan seda vanaisa, kuigi jällegi usun, et ise küll selline kunagi olema ei saa. Aga kes teab. Igatahes on see lugu mind kummitama jäänud.

Muusika on mõnusalt integreeritud, nagu see olekski autor-lavastajat mõjutanud juba kirjutades, nagu ka viited Bukowskile ja teistele lavastuses mainitud, aga ka mainimata mõjuritele. Selline muusikast (muide väga heast muusikast) läbiimbunud lavastus saab sündida ainult juhul kui lavastaja on ise ka autoriks (või vähemalt dramatiseerijaks). Igatahes väga sümpaatne oli seda aduda. On olnud ka varem Karli loomingu puhul.

Tasub igal juhul see poolteist tundi minna kaasamõtlema, millist elu ikkagi keegi endale tahab ja kas ohjad on hea hoida enda kätes? Ja kui argpükslik on elu alkoholi uputada... Kuidas meie sõnumid lastele võivad mõjutada nende tervet elu. Kuidas tegelikult keegi ei saa teist päästa, kui see inimene ei taha "pääseda". Ja kas inimene võib kunagi nii sügavale langeda, et ta tõesti enam pääseda ei taha... Lisaks kõiki neid pikemaid ja lühemaid siinse 2 tegelase lugusid suuremaid seoseid ja paralleele looma või kasvõi enda eluloost tuttavaid mälestusi esile manama (nagu minuga juhtus).

Stockholmis elades lugesin statistikat, et Rootsi pealinnas elavatest inimestest 40% on üksikud. Keegi muidugi ei saa öelda, kas nad kõik ka päriselt "ükskikud" on, aga no elavad üksi oma korteris. Ehmatav arv. Ma ei tea, mis on vastav number Eestis või Tallinnaski. Igaüks meist on kokku puutunud üksikute inimestega või on ise üksik. Alkohol on kõige kergem ja lähim "sõber", keda seltsi kutsuda, et oma üksindusest pääseda. Ega keegi, kes ei ole üksi ei saa ka oma elust välja astuda, et teist aidata - meil kõigil omad tegemised-mõtted. Ei usu, et ka sellise loo jutustamine kedagi hoiab samasugust rada valimast... See rada peaaegu nagu valiks teatud olukorras oleva inimese. Kuid pigem aitab mõista, et me ei tea, mis inimeste eludes toimub. Miks inimesed teevad mingeid otsuseid ja kas see on üldse võimalik või on inimesel võimekust sellistest allakäigurööbastest end välja rabeleda? Ilmselt mitte, aga vähemalt säilib see illusioon. Mõnikord on hoopis nii kinnine inimene, kes ei näita seda väljagi ja temast ei loe mitte kui midagi, et tal on probleem. Kuigi tegelikkuses võib ta veelgi rohkem katki olla.

Hinnang: 4
Hästi kirjutatud ja mängitud. indie-teater, oma kõige ehedamal kujul! mõnus tükk, vaatamata ebameeldivale teemale. mõnus, et alkohoolik oli naine.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Meeri-Lii Nairimäe fotod on pärit Teater Kelm FB lehelt):

“sest meid on õpetatud madusid kartma”

autor-lavastaja: karl koppelmaa
laval: lauli otsar, kristjan sarv
kunstnikud: karoliina kull, johannes valdma, martin koldits

“me ei ela oma elude kesksetes keeristes, meiega ei juhtu midagi, vähemalt vist midagi nii huvitavat, millest teistele rääkida
me oleme väiksed inimesed, mõtleme väikselt ja kirjutame väikeste tähtedega
me oleme tunnistajad, vaatlejad, pealtnägijad, me olime juures, kui oli elu ja oli surm ja kõik see igapäev seal vahel
me oleme kogujad, jäädvustajad,
me elame teiste inimeste elusid
me räägime teiste inimeste lugusid
me tunneme rõõmu nende üle
me tunneme nende valu
me igatseme neid
me vihkame
ja me ei kohtu enam kunagi”

“sest meid on õpetatud madusid kartma” on lavastus inimseisundist, inimeseks olemisest ja inimeseks olemisest loobumisest,
selles on tegelaste (ja nende läbi meiegi) püüdlus millegi kõrgema poole ja paratamatu ikaroslik läbipõlemine ja langemine,
ja samas on argipoeetiline, reserveeritud ja suuri teatraalseid tundepuhanguid vältiv mõtiskluste ja lugude kompilatsioon,
see on paradoksidega leppimise meditatsioon.

Esietendus: 28.09.2019, 19:30 Pikk 20

Etendus kestab 1,5h ja on ilma vaheajata.