Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater

Üsna tihti teatrit vaadates, mida on hiljem plaanis kirjalikult analüüsida, tunneb kohe, et seda, mida närida ja mäluda on liiga vähe. Mõnikord ja võrdlemisi harva juhtub nägema jällegi vastupidiselt, midagi sellist, millest kirjutamise ees tunneb isegi teatavat aukartust. Seda kõike, millest kirjutada ja mida analüüsida on liiga palju ning ei oska nagu isegi kusagilt selle harutamist pihta hakata. Just nii on Tallinna Linnateatri värskeima ja Priit Piusi esimese lavastusega "Gorge Mastromase rituaalne tapmine".

Kõigepealt see nimi - Gorge Mastromas - mis nimi see selline on? Gorge tuleb vanast inglise keelest, mis omakorda on laenanud sõna vanast prantsuse ja/või ladina keelest ning tähendab muuhulgas ka ahmides õgima, neelatama suurte ampsudega... Perekonnanime "Mastromas" ma ei suutnudki tuvastada maakeralt. Kuigi vähemalt minu jaoks kõlab see kreekapäraselt. Ja sellepärast leian, et autor Dennis Kelly seeläbi viide kreeka tragöödiale on tõesti tabav. Kuid "rituaalne tapmine"? Osav turundustrikk, sest tähelepanu pöörab selline sõnaühend küll? Loos on ju nii tapmine kui ka tapmiskatse - esimest ei tehta nimitegelasele, teine küll, kuigi mis selles või teises "rituaalset" on? Eks kui väga kaevata, siis leiab ka selle rituaalsuse üles, kuigi antud juhul vast pole see eriti tähtis.

Tähtis on Gorge Mastromas. Selles loos vähemalt. Igatahes. Kõik inimesed on tähtsad. Kõik inimelud. Ja ometi on selliseid inimesi, kes "lähevad üle laipade", kes võtavad õiguse teiste elude üle otsustada, teiste elusid rikkuda enda ego, enda kasu, enda huvide nimel. Gorge Mastromas on üks selliseid.

(Lava)Lugu saab alguse pika monoloogiga, kus Gorge (Märt Pius'i kehastuses) jutustab meile endast praktiliselt sünnist alates, läbi lapsepõlve ja esimese sõbra, tänapäeva, ehk etenduses toimuvasse reaalaega välja. Valides selleks mõneti monotoonse tooni. Psühhopaatliku? Ei, Märdi loodud Gorge vähemalt esialgu ei mõju kuidagi kahtlaselt ega imelikult. Vastupidi - tore ja südamlik, kes oma jutustuses toob välja teemad, mida üht normaalset inimest põletavad. Mis siis sellest, et ühtlasi on tal armuasjad oma elus parajasti natuke segamini. Märdi valitud rääkimistoon on natuke kõrgendatud, sest ta räägiks seda kõike nagu diktofoni (raamatukirjutamise eesmärgil) ja ses mõttes õigustatult ning ühtlasi saab ju ka publik teada kogu taustaloo tegelasest. Ja mis näitab autori oskust mängida konstrueeritusega, siis istutatakse ka ühtlasi seemneid teemadele, mille mõne vilja nopime alles kogu etenduse viimastes stseenides.

Vahemärkusena üks kriitika ka, nimelt teises vaatuses Gorge jutustab edasi, mis vahepeal on toimunud sealse ajahüppe ajal. Ka siis Märt tõstab oma hääletooni "nagu räägiks diktofoni", aga enam kusagil seda diktofoni näha ei ole. Kahju, sest siis oleks ju võinud juba ka aluses olla pigem lihtsalt "jutustamine" või vahetada jutustamisstsiili ja hääletonaalsust hiljem. Tegelikult täiesti tähtsusetu ebakõla, mis tervikut vaataja jaoks ilmselt ei mõjuta, lihtalt oleks jätnud üht või teistpidi läbimõelduma mulje.

Edasi hakkab ühe- ja kahekaupa astuma Gorge teele inimesi. Kõigepealt kaks, suurepäraselt lahendatud karakteritega, isegi mõnevõrra karikeeritud suur ärimagnaat-restoraniketi omanik ja ärihai, kes seda toiduäri endale himustab. Minuni täpselt ei jõudnudki, et mis olukorras Gorge nende kahe inimese vahele sattus, aga seal ta oli. Ja no mõnikord inimene ongi valel ajal vales kohas... või siis just õigel ajal õiges kohas... või nagu siin - õigel ajal vales kohas... ja seda täiesti juhtumisi. Briljantselt ehitatud, dramaatiline majanduslik olukord! Sealjuures Allan Noormets pöörleb, nagu tuulispask oma emotsionaalselt ülesköetud, perefirma mahamänginud, peatselt "endise" suuromanikuna. Sellise jõulisusega mängitult ja seda sügavamate põhjalangemistega karakter on vaimustav jälgida. Allan oma suurusega ka muidu täidab lava ja seda kontrastsemana mõjub ka tema kokkuvarisemine. Seal vastas - külmalt kalkuleeriv ja kunstnik Kristjan Suitsu poolt niigi halli ja võimsasse kõrgusesse tõusvate tundetult kiviste seinte taustal - need jäiselt valgehallid juuksed Evelin Võigemasti peas ning veripunaseks võõbatud huuled - see naine läheb muie näol läbi igast seinast või mehest või kellest ja millest tahes. Pannes ühtlasi aja seisma ja võttes mida ta tahab. Selles pole kahtlustki. Meenus Sharon Stone Basic Instinctist, kuigi siin seksuaalsusega pole lavastaja rohkemalt otsustanud mängida. See pole see lugu. Või on, aga Evelin Võigemast teeb sama ära ka lohvakate pükste, laual peategelase ligidal istumise ning eelkõige muidugi lõikavalt teravate sõnadega.

Kogu situatsioon mängitakse nii lahti, et see kulmineerub kogu etenduse vast kõige olulisema pöördega. Mis minu jaoks tekitas ka teatriõhtu suurima küsimuse. Gorge otsustab kaasa minna naise väljakutsega hakata "pahaks", sest too paneb ta valiku ette, kas olla selline, nagu suurem osa maailmast - ehk põhimõtteliselt lambuke, kes lepib oma olukorraga. Vegeteerib läbi reaalsuse ja laseb jumalal juhtida saatust. Või võtab ta oma maailma kulgemise enda kätesse ning võtab, mida tahab, mitte ei lepi sellega, mis tema osaks "jääb". Ja Gorge muutubki inimesena selles kohas ja sellel hetkel. Tõstatub küsimus, kas see on ikka üldse inimese enda kätes, kas see on üldse võimalik, oma loomust muuta? Tal peaks olema vähemalt soodumus või siis tõesti tuli kõik õigel hetkel ja õiges vormis ja õiges kohas. Öeldakse ju ka, et inimene, kes esimest korda varastab või tapab, ületab mingi künnise ja siis ta psühholoogia muutub. Seni kuni ta pole varastanud/tapnud, on tal mingi hirmubarjäär, moraalibarjäär, mis ei lase tal seda teha. Pärast esimest korda on juba järgmised korrad lihtsamad. Gorge on siiani naiivselt mõelnud, et kas olla arg või olla hea, avastadest järsku, et argus on pigem headusega võrdne ning tegelik küsimus seisneb ikkagi hoopis selles, kas olla hea või olla halb? Ta annab majanduslikult peatselt laostuvale tüübile sellist nõu, nagu temal endal on kasulik. Ja ongi valitud see "teine tee", millest tagasiteed enam ei ole. Tegu on tehtud, "barjäär" ületatud.

Kuigi kõik ei ole nii lihtne ja kerge ja üheseletuslik, seal kõrval on veel mitmeid küsimusi, mis kaasnevad. Näiteks miks on see nii, et oluliste küsimuste korral on vajalik teise inimese arvamus? Olgu see või kestahes võõras ja asjatundmatu (kui paremat pole kuuldekaugusel või käepärast), kuid midagi inimlikku on selles, kui elumuutvatele otsustele saab kellegiltki kinnituse. Kõrvaltvaadates saab sellest aru. Kas tõeliselt edukad ongi need vähesed enesekindlad, kes julgevad ka miljonitehingud teha kõigest iseenda mõistuslikku analüüsi arvestades ning vaid oma sisemist häält kuulates? Olen seda elus tõeliste maailma tippjuhtidega kohtudes ka varem täheldanud. Kuigi lõpuni ju ei tea... võib-olla on ka nendel mõjutajad. Igatahes selliseid eneseabiõpiklikke mõtteid laseb see etendus õhku vahet pidamata. Oleks vaid aega neisse kõigisse süveneda ja mäletaks neid kõiki ka veel nüüd, pärast etendust, et küsimustele vastuseid mõelda või vajadusel otsida...

Jah, just MÄLU on ka üks teema, mis siia sisupööretesse on tugevalt praktiliselt igasse sammu integreeritud. Muide kõik tegelased, peale Gorge suure armastuse Louisa (Liis Lass) käivad vaid korra lavalt läbi. Nagu inimesed, kes jalutavad Gorge elust läbi, seal mitte eriti kaua peatudes. Ta käib ju "üle laipade", eks... Liis ja Märt on ka ühes teises Linnateatri lavastuses - "John" -partnerid/elukaaslased ja see keemia nende vahel mõjub siin lavastuses, nagu vanade abikaasade oma. Erilist sädet nagu enam poleks, aga ehedalt oleks nad ikkagi nagu omavahel suhtes. Sellest lavastuse osast kus Gorge ka oma suure armastusega hakkab manipuleerima ning kuni eelviimase lõigu lõpuni välja mõtlesin ma, et Märt teeb siin aastaauhinda vääriva rolli, kus emotsioonid käivad üles alla ning ta jõuab selle keskmisest pikema etenduse jooksul näidata nii mitmeidki psühholoogilisi külgi endast. Paraku viimase lõiguga tõmbab ta selle vaimustuse tagasi, aga kõigest omal ajal.

Liis Lass nende teiste karakterite kõrval on vaoshoitum ja allasurutum, ilma erilise karikatuursuseta ja teatavas mõttes ka erilise karakterita. Ilmselt ka kõige raskem välja mängida seda pinnale, mis selle tegelasega juhtunud on. Nõnda toimib ta pigem alguses Gorge ihaldusobjektina, kellega too kuidagi käituda ei oska, sest just "nendega" ongi kuidagi raske õigesti "olla". Ja hiljem võimendatult mõnitatuna, sest ega Gorge vahepeal "käitumist" kusagil koolis ju õppimas pole käinud... , jäädes ise külmaks, sest sellel hetkel on ta juba mehest üle. Korra ja väga episoodilises rollis lülitub mängu ka keegi, kelle ainus roll näib olevat Gorget puudutada, mille peale too täiesti endast välja läheb. Nüüd juba selgete psühhopaadiilmingutega. Vaataja muudetakse siitpeale psühholoogiks ja tekib ahvatlus anda diagnoose - Kas tegemist on millegi allasurumisega? Kas tegemist on teise meesterahva läheduse kartmise või vihaga (viidates Gorge isale)? Kas tegemist on hirmuga, et nii näitab ta ennast nõrga ja haavatava või haavatuna?

Viies külaline Gorge eluteel tõi lavastuse kõige suurima rollitäitmise ja julge mängu üllatuse! Tõmbaksin siinkohal paralleeli enamvähem täpselt aasta tagasi nähtud Ursula Rataseppa rolliga Toompere Zelleri lavastuses "Mineku eel". Millegi sama võimsaga saab siin hakkama Tõnn Lamp! Vau! Gorge vanem vend, kes toob pagasiga kaasa rida punaseid ja hoiatavalt vilkuvaid moraali hüüu- ja küsimärke. Eriti see elulooraamat, mille Gorge on nüüdseks kirjutanud ning milles esitatud valedega ta on ka oma venna elu ära rikkunud... Kui lihtne on teha teiste eest otsuseid, nendega nõu pidamata. Isegi väga lihtsad tänapäeva sotsiaalmeedia otsused, kus me paneme oma laste või lapselaste fotosid üles ilma nendelt luba küsimata. Kas teine inimene tahab seda? Me võtame õiguse, sest ei mõtle, et riivame teiste õiguseid väga lihtsate ja enda jaoks tühiste asjadega. Jah, siintoodud näide on marginaalne, aga seda vaid rõhutamaks mõtet. Gorge on oma teoga võtnud vennalt ära midagi, mida too pühaks pidas ja ta ei saa seda enam kunagi tagasi. Autori soov on ilmselgelt näidata sellega ka seda, et kõikidel asjadel siin maailmas siiski ei ole hinnalipikut. Ja isegi kui on, siis peab see olema enne ostutehingut valimiseks väljas. Tagantjärgi on hindamatutel asjadel veel mitmekordselt hindamatu väärtus.

Kuid see Tõnni mäng siin! See psühholoogiline läbitunnetatus ning julgelt lavale laotamine, hoides iga sekundi kui ta laval on, kogu atmosfääri nii pinevil, nii pinges, et seda paksu õhku oleks võinud noaga lõigata. Bravo, Tõnn! Tahaks öelda, et palun veel selliseid osatäitmisi, aga no selliseid tuleb üldse isegi ühe terve teatriaasta kohta üle eesti teatrite vaid käputäis. Ja mis siis sellest veel edasi saama hakkas - kui madalale võib üks inimene langeda? Ja kumb see õudsam õudus on, kas füüsiline või mentaalne vägivald? Eriti kui seda füüsilist teed oma ainsale sugulasele ja mentaalset oma kõige armsaimale inimesele üldse. On neid üldse vaja võrreldagi? Kuid see kuidas ta oma armastatule haiget teeb, see on sõnulseletamatu. Seejuures Märdi mäng muudkui võtab ka hullemaid pöördeid, laskudes kohati ka monotoonsusesse tagasi, vaid veelgi enam näitamaks kui nõme ja põhjavajunum ta oma otsuste tulemusena on. Suurepärane rollilooming...

Kuni jõuame viimase lõiguni. See võib-olla pole enam millelegi võtmeks, kuna uksed on juba kõik valla tehtud varasemates, aga ehk viga ka selles, et siit järsku on kas lavastaja jaks lõppenud või pole ta seda ise viimseni läbi tunnetanud ning leidnud seda kõige kindlamat viisi lahenduseks ja mis peamine, ka peaosatäitja muutub järsku võõristavaks. Aimub kõvasti arenguruumi potentsiaali selle lõigu teravdamiseks just eelkõige karakteritest lähtuvalt. Aega on kulunud siin juba nii palju, et Gorgest on saanud vanamees (huvitav oleks teada, kui kaugele tulevikku tänapäevast? aasta 2040-50, arvestades tegelaste sugulussidet?). Märt aeglustab oma rääkimist ja madaldab seda pooltoonivõrra. Kuid järsku on minul kui vaatajal ebamugav seda vastu võtta. See tegelane mõjub imelikult laval ja mitte sellepärast, et Gorge ongi nii põhja vajunud, vaid lihtsalt on raske karakterit sellisena mängitult vastu võtta. Nüüd kus ta on vanadusest maharahunenud, mõjub ta hoopis "tehtum" kui see loomulikum ja jõhkram varasem Gorge. Midagi on nihkes. Kas oli vaja teda hääletooni ja suurte prillidega üldse vanameheks muuta, kui muidu seda nähtavalt, ega tunnetuslikult ei toimu. Ühtlasi mõjub viimane teele astuja - Gorge "sugulane", kes siin vaatet kõige olulisemaid lõpuseoseid kokku seob, Mikk Jürjensi mängitult, palju tühisemalt ja tavalisemalt kui kõik eelnevad. Mikk mängib küll puhtalt "ära" ja väga hoogsalt ning hingestatult, ent kuna mitu meistrit enne teda siin laval on saanud hakkama millegi erilisega, siis ei anna ta siinkirjutajale võimalust nüansseeritust või näitleja erilisi otsuseid välja tuua.

Finaal.

Terve teekond on kõrvaltvaatajale valus äratundmine, et raha toob võimu, aga ka palju negatiivset karmat. Valetamisega jõuab kaugele ja sellel võivad olla vägagi pikad jalad, kui on raha, millega neid pikendada. Kuigi autor ja tegijad moraalitsema ei kuku, siis (õnneks) lõpp on valus ka peategelasele. Kuidas külvad nõnda lõikad. Tihti ju räägitaksegi hooopis, et olulisem on "teekonda nautida" kui see, milline on lõpptulemus. Ma ei tea, kui palju Gorge seda "teekonda nautis", aga oma otsused teeme me igaüks ise. Pahatihti jääb kõrvaltvaatajale tõesti selline tunne, et need, kes külvavad egoistlikumalt, jõulisemalt, teistega arvestamata, need lõikavadki suuremad kasumid, parema elujärje endale. Ja kui see pakub selle "naudingulisema teekonna", kas siis tulekski osata oma elu just niimoodi elada? Nii mina, kui usun, et ka Sina tahad ju uskuda, et see nii siiski ei ole.

Kunstilise tausta poolelt ei saa mainimata jätta, et meister-ruumikujundaja Kristjan Suits on siin küll ruumi kujundanud, aga see ei ole tema tavaliste "vau" efektiga ruumide tasemel. Ent midagi siiski - ilmselt oli taotluski, et need plaadid on ebaühtlased tagaseinas, sest valgusega koos andsid isegi mingi õhkõrna efekti. Olles viimasel ajal palju sisekujundusvõistluseid vaadanud ja juba mitu aastat järjepanu võõbatakse seal seinad halliks, et see, mis ruumis sees, pääseks rohkem esile ning seinad ei imeks seda tähelepanu. Ja lisaks on selline "kivikarva" sein heaks peegeliks Gorge Mastromase kivist südamele... mis küll alles päris lõpus murdus... aga eks ka kivi murdub, kui sellel piisavalt suur löök anda.

Kuid see "hall" kunstnikutöö oli heaks partneriks Mari-Riin Paavo suures osas "ülekuulaja"likult teravalt valgustatud, ent kohati ka dramaatiliste efektidega valgusrežiile. Haarame siia juurde ka need maavärinalikud helid (helilooja ja -kujundaja Andres Kõpper), mis murrangulistes kohtades ilmnesid ja kogu Priit Piusi debüütlavastus tekitab isu saada temalt järgnevaid. Osavalt põikleb Priit kõrvale ka tavalisest ja kõige suuremast debüütlavasuste lõksust - kuhjata kõiki oma peas küdenud ideed ja need korraga sealt välja lasta. Editi-silm on tal terav ja tabav. Kui veel see viimane lõik oleks paremini paigas, siis võiks rääkida kas "algaja õnnest" või "sündinud meistrist", aga nii ongi normaalne, et õige pisut on ka veel arenguruumi, et teise lavastusega juba tulla ja veelgi kõvemini lajatada. Minule igatahes meeldis!

Hinnang: 4
Linnateatris on ikka uskumatult head näitlejad. Iga kord selle teatri külastamisel on kuidagi eriline tunne. Juba minnes tead, et saad vähemalt midagi head ning tavalisest tugevam usk on sees, et selles teatris on võimalik saada ka midagi väga-väga head. Ootuste üleskruttimine teeb ju ebatõenäolisemaks hilisema rahulolu elamusega. Seekord saab tõdeda, et ootasin midagi head ja sain ka. Jäin vägagi rahule. Need nipetnäpet vingumised, mis eelnevas tekstis sisalduvad on tegelikult detailides, mis tervikule erilist mõju ei avalda. Pigem teatavast perfektsionismi kretinismist silmatorganud ebatasasused, millest osalt ilmselt lihvib ka aeg ja mäng. Külmaks selline lugu ei saa jätta, sest puudutatakse nii mitmeid eksistentsiaalseid teemasid, mis igaüht ühel või teistel moel, lähemalt või kaugemalt, varem või hiljem on puudutanud või puudutab. Mind isiklikult veel eriti, sest ma näen seda kõike silmast silma, kuna olen Gorgega samal aastal sündinud :)
Nalja siin ei tehta ja nalja siin ei saa. Pea 3 tundi läheb võrdlemisi kiiresti ning iga Gorge sõna ja teoga on vaataja kaasas, kohal. Eriti sõnadega. See on Sõnateater suure S-iga.

Autor Dennis Kelly ise on öelnud, et ta ei tea, millest ta näidend tegelikult räägib. Teda ei huvita vastused, vaid küsimused on palju huvitavamad. Samas, ka siin on teemadeks nii armastuse kui ka rahaga seonduv, nagu Linnateatris 6 aastat tagasi lavastatud sama briti autori "Armastus ja raha"... Kuigi teemasid on siin veel mitmeid.

PS. Mõned märksõnad ja paralleelid, mis etendust vaadates meenusid, kui kellegi jaoks see inspiratsiooni vaatamiseks läbi paralleeli võiks anda -
Shakespeare, Kreeka tragöödia, jutustav teater, karikatuursed karakterid, fataalsus, egoism, majandusteemad, kapitalistlik ahnus, mitte raha versus võim pole valik vaid raha võrdub võim, ehk võim tuleb koos rahaga. Kõik pole müüdav või on? Kas inimene saab muutuda? Kas see, kes müüb oma hinge raha eest võib üldse olla õnnelik? Kas hinge tagasi osta on võimalik? Ja mingil kummalisel tasandil ka telesari Mr.Robot,

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Gorge Mastromase rituaalne tapmine
Autor Dennis Kelly, lavastaja Priit Pius

Osalised

Dennis Kelly

AUTOR

Priit Pius

LAVASTAJA

Kristjan Suits

KUNSTNIK

Anu Lamp

TÕLKIJA

Andres Kõpper

HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Mari-Riin Paavo (Ugala Teater)

VALGUSKUJUNDAJA

Osades: Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas.

Lavastusest

Esietendus: 19. oktoober 2019
Mängukoht: TaevalavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda?

Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust.