Kihk - TeMuFi

Mul oli kunagi üks sõber. Ütleme, et ta nimi oli Martin. Ükskord minu juures külas olles ütles "Martin", et tal on väga suur saladus, millest ta kellelegi rääkida ei saa. Arvasin igasuguseid asju, aga ta laitis kõik maha. Olin pahane, sest nii nõme on tulla lagedale sellise jutuga, et "mul on saladus", aga siis sellest mitte rääkida. Ei teagi miks, aga viskasin muuseas ka õhku ühe arvamusena, et "ära ütle, et Sul on aids"! "Ei ole," sain vastuseks.

Aega läks mööda kaks või kolm või isegi neli nädalat... enam ei mäleta, sest sellest on juba aastaid. Kuna toona olime alles hiljuti "Martiniga" sõbraks saanud, siis suhtlesime üpris tihedalt. Kuid siis, ühel päeval, kutsus ta mind õhtust sööma restorani, sest tal olla midagi tähtsat rääkida. Ise veel oli selline imelik ja ütles, et võib-olla pärast seda ma ei tahagi enam temaga suhelda. Ma ei osanud midagi arvata, et mis jama nüüd siis võib olla, on ta mu naisega maganud või varastanud midagi minult... sada miljonit mõtet käis peast läbi.

Saime kokku ja enne kui toitu tellisime, tahtis ta seda juba öelda, sest võib-olla ma lähen kohe minema.

"Ma olen HIV positiivne"...

Tellisime toidu ära.

Arvan, et mingis mõttes see isegi lähendas meid, kuigi sellel hetkel olin ehk isegi pisut solvunud, et ta minu küsimusele "kas see on AIDS" vastas eitavalt. "See pole ju Aids!". "Jah, aga mõte jääb samaks"...

...ei jää... Seda teab ilmselt igaüks, kes on "positiivne"... seal on VÄGA suur vahe!

Igatahes sellest hetkest peale ma teadsin ühe inimese suurimat saladust, mida lisaks minule teadsid ainult tema parim sõbranna ja loomulikult tema petjast boyfriend. Jah, just elukaaslase kaudu ta selle saigi endale. Nii, nagu ilmselt tavaliselt saadakse. Teine tavalisim moodus on ilmselt narkosüstalt jagades. Mõni on saanud ka vereülekandega. Igatahes teavad inimesed oma sisimas sügaval, kuidas see on juhtunud. Vähemalt seda, et millises olukorras nad oleksid võinud selle saada. Nii, nagu Mihkel Seeder selle on kirjutanud (peategelane Karlo ei ole ei gay ega narkomaan ja ei tea, kuidas ta HIV positiivseks sai), ma ei usu karvavõrdki. Jah, eks see ju põhimõtteliselt oleks võimalik, aga siis on mingi mäluauk inimesel olnud, mil ta näiteks on eksperimenteerinud narkossiga või seksides samasoolisega. Eriti sellise inimese puhul nagu seda see siinne tegelane oli. Ta oleks pidanud teadma kus kohast ta selle sai... või vähemalt aimamagi. HIV ei levi lihtsalt õhu kaudu. Pärast sõbra saladuseavaldust lugesin ja uurisin kõikvõimalikud materjalid selle kohta läbi ning sain vähemalt enda arvates eksperdiks teemas, no vähemalt üle Harju keskmise kindlasti.... Selle saamiseks peab olema otsekontakt viirusega. Ma olin ju ka ise täiesti teadmatuses toona, sest kogu see HIV/aids on elus minust kauge kaarega mööda liikunud. HIVi bakterid surevad väga kiiresti õhu käes - murdosa sekundiga. Ma ei usu ka seda, et keegi AIDSihaige pahvatab esimese vastutulija saladusepärimise peale, et tal AIDS on. Ei usu ka seda, et ükski tüdruk nii kergekäeliselt sellesse suhtuks, nagu tal oleks HIV positiivseid sõpru jalaga segada, nagu see "Kirke" siin näitemängus. Jah, tänapäeval ei levi see haigus nii kergelt, eriti kui nakatunud inimesel on ravimid peal. Aga siin peategelane Karlo ju neid ei kasutanud. Ravimitega saab viia oma nakkusohu täiesti nullilähedaseks. Praktiliselt nii levivõimatuks, et inimesed elavad elu lõpuni paarisuhtes ilma teist nakatamata.

Okei, ütleme, et see on dramaturgiline liialdus. Aga milleks mitte tuua välja põhjust? See ju oleks dramaturgiliselt palju dramaatilisem, huvitavam ja ka veenvam, kui lihtsalt "ma ei tea". Annaks karakterile liha juurde kontidele, mitte ei võtaks seda ära. Arusaamatu valik. Samas iga autor võib teha nii, nagu ta tahab... minule jääb jällegi õigus olla rahulolematu usutavuse pärast...

Tegelikult oma peas leidsin ka autorile õigustuse... kuigi seda ehk sellisel juhul oleks paremini pidanud välja tooma. Nimelt juhul kui Karlo sai just äsja teada, et tal on see viirus... vahetult enne kui ta Kirkega tuttavaks seal tühjas kinosaalis sai... Siis võib tõesti inimene suures segaduses ja närvidest käituda kummaliselt ja sellel hetkel ma usun, et tõesti inimese maailm variseb kokku ja no ta võib kasvõi hakata oma matuseid korraldama... eriti kui inimene ei tea midagi sellest viirusest ja haigusest. Tänapäeval mitte ei surda aidsi, vaid surrakse HIViga. Ehk siis inimesed saavad elada täisväärtusliku pika elu KUI nad ravimeid võtavad.

See omakorda seletaks ka mehe tahtmatuse naisega end lähemalt siduda. Teisalt tunded ju tekkisid selgelt õhku mõlemalt poolt ja kui ta hiljem ringiga naise juurde tagasi jõuab, siis on ta juba teadlikum oma olukorrast. Armas muidugi, et ta suutis jõuda sellisesse punkti. Aga seda oli juba romantiseerituse tõttu vaja...

Lugu on nagu kahe pika salmiga ballaad. "Enne kui Kirke abiellub" ja "pärast kui Kirke on abiellunud". Refrääniks enese ja oma olukorraga leppimine. Seda nii mehel kui naisel. Kuigi tonaalsuses suurt vahet ei ole nendel "salmidel", läbivalt on see lavalugu ikkagi "võimatust armastusest". Kuigi üldsegi mitte kurb lugu. Samas oleks võinud olla, sest minul ei tekkinud emotsionaalset sidet kummagi tegelasega. Paljuski on selle põhjenduseks arvatavasti ka näitlejate mängustiilid.

Kui ma poleks kunagi näinud varem Päärut mängimas, siis ilmselt oleksin vaimustuses. Väga tundliku värvikavaga ja rolli sügavuti sisseminev, esitusena usutav, kuigi (ilmselt saali akustikast johtuvalt) õige pisut karjuvalt mängitud ja seetõttu häält ja kõnet väsitav, aga siiski tegelane, keda võiks sellisena uskuda. Teisalt jällegi see on selline Pääru, keda on varem ka korduvalt näinud. Ehk ei tekkinud sellist vaimustust, nagu näiteks hiljuti Vanemuises Katrin Pärna vaadates "Tere, kallis!" tükis, et ohhoo, kui erinevalt endast näitleja mängida suudab. Siin saavad tulised Pääru-fänid kogu raha eest just sellist Päärut, nagu me oleme harjunud teda mängimas nägema (vahemärkusena, et näiteks looduslikul ja väga suurel laval eelmisel aastal - Nipernaadina - ta üllatas kui mitu tahku temas veel tegelikult peidus on... aga siin ta neid uusi registreid kasutusele ei võta).

Pääru partneriks on noor näitlejaõpilane Viljandi lavakooli järgmisest, ehk 13.lennust - Kristi Kimmel. Minu jaoks laval uus tutvus ja loomulikult seda huvitavam. Temal ei ole sleppe, ega stiile, millega teda varem on näinud rollile lähenemas. Esimene mulje jäi kui ühest väga ilusast ja särasilmsest noorest näitlejannast, kes täidab lava, kannab vajadusel stseeni ja vähemalt praegu tundub žanritu ning huvitav. Kuigi kahtlemata, mida rohkem ta teksti edastas, seda rohkem tuli esile tema kogemuste puudumine. Kui Pääru laveeris väga edukalt ja märkamatult publikule ja partnerile mängu vahel, siis Kristi mäng oli publikule kaldu. Selles ei olnud sellist olustikku sukeldumist, nagu tema TÜ VKA kursakaaslased väga ägedalt "Kuidas minust sai HAPKOMAH" tükis näitasid. Hetketi ja piisavalt palju siiski (eriti alguses selles pulmakleidis, täiesti mõttetute liigutustega, nagu näiteks dekoltee kergitamine), et ootus tema järgmise rollide järele on täiesti olemas. Aga just teksti andmise loomulikkusest jäi juuksekarvavõrra puudu. Kuulaja-vaataja on ju ka tundlik inimene ning kui tekib mingi õhkõrngi võõritus, on seda automaatselt raske vastu võtta.

Üldsegi ma arvan, et see saal ei olnud selliseks intiimseks looks kõige õigem. Usun, et oleks olnud võimalik saada nendele tegelastele palju ligemale, olles nendega koos mõnes väiksemas ruumis, kammerlikumal laval. Lavastuslikult on Peep Maasik vähemalt siiski võtnud kasutusele taga asetseva ekraani ning lavastuse tugevaimaks küljeks peangi Carmen Seljamaa tehtud videokujundust, mis loomulikult väikses saalis oleks jäänud hoopis olemata. Sealhulgas põnev 3D lõik, mis iseenesest ei olnud sisuliselt oluline, aga andis ühe väikse vajaliku lisa. Samuti nagu ka Kristo Kuusiku valgusmäng lõpu eel. Martin Aulise loodud muusika oli mõnusalt melanhoolne ning aitas atmosfääri luua, aga helikujunduslik külg lonkas, sest muusika katkes koledasti paaris kohas stseeniga, nagu lõigatult, mis omakorda tekitab toore tunde, aga mitte stiilselt toore, pigem lohaka, mis teeb lavastuslikku kulgu hakke.

Mu tekstist võib välja lugeda rahulolematust ja kahtlemata pärast etenduse nägemist seda natuke tundsingi. Eelkõige sellepärast, et minu jaoks vast olulisim teema, ehk HIV, ei saanud päris õiget väljapaistmist nendele, kes sellest midagi ei tea. Ma leian, et ei vajutatud päris õigetele nuppudele. Kui, siis ainult sellelt tasandilt, et tõesti, kui kellelgi see HIV postiivne on, siis mis siis, ta on inimene ju ikka edasi, inimene oma tunnete ja vajadustega teiste inimeste läheduse järele. Ei mingiski mõttes halvem inimene kui sina ja mina. Lihtsalt tal on see vastik mure kukil, millest ta tänasel päeval veel päriselt lahti ei saa, aga küll seegi lahendus leitakse. Juba on hiirtel seda suudetud eemaldada. Kuid dramaatilises mõttes oleks tahtnud siia mingeid suuremaid konkse. Midagi, millest kinni haarata, millele mõelda, millele päriselt kaasa tunda. Midagi, mis oleks raputanud, üllatanud, avardanud mõttemaailma. Mingit "konksu", mille taha oleks selle loo külge kasvõi natukeseksi kuidagitpidi kinni jäänud. Seda vähemalt mina sellest loost ei saanud.

Hinnang: 3
Ootasid selle jutu peale madalamat hinnangut? Mõistan. Aga mul ei olnud igav. Ootasin pidevalt, et mis saab edasi. Kas ja kuhu see paar jõuab. Armastus oli õhus ja mingitel hetkedel, kuigi tõesti vaid hetketi, ma isegi uskusin seda keemiat. Eriti algusepoole. Lavastuslikult oli huvitavaid leide, samas ootasin väga stiilse treileri põhjal isegi palju enamat. Sisukamat. Sellisena, nagu see praegu lavale on jõudnud, ma leian, et see võiks meeldida kõige rohkem nooremas eas naistele. Neile, kes leiavad romantikat sellest, et armuvad kellessegi, keda nad päriselt endale ei saa. Või isegi kui saavad, siis vaid lühikeseks ajaks.

Ah, et mis "Martinist" on tänaseks saanud? Ma ausalt öelda ei tea. Elu on viinud meid erinevatele radadele juba aastaid tagasi. Soovin talle kõike head, kus iganes ta parajasti ei oleks. Loodan, et tal on palju sõpru ja piisavalt armastust. Loodan, et ta ei põrku inimestega, kes teda selle viiruse järgi defineerivad. See pole midagi muud kui lihtsalt üks osa inimesest. Sellesse ei sure. Ja see mis ei tapa, teeb ju tugevamaks...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Silver Tõnissoni tehtud fotod):

KIHK

Esietendus 7.novembril 2019
Etendused Apollo Kino Ülemiste Teatrisaalis
Представление на эстонском языке с русскими субтитрами

Me kõik teame seda lugu. Tüdruk tuleb oma pulmast. Poiss oma matustelt. Nad saavad kokku kinosaalis, hakkavad millegipärast rääkima ja avastavad õige pea, et neil on kahtlaselt palju ühist. Neil on sarnased huvid, ühised hirmud ja unistused, isegi sünnipäev on sama. Ja nagu sellistes lugudes kombeks, siis mõistavad nad kiirelt, et on teineteise jaoks loodud, kolivad kokku, registreerivad oma kooselu, saavad lapsed, võtavad koos pangalaenu ja elavad õnnelikult koos kuni kõrgevanuseni.

Nojah, Kirke ja Karloga päris nii ei lähe. Võib-olla selle pärast, et nad ikkagi polegi nii sarnased. Võib-olla selle pärast, et Kirke on oma elu juba viimse detaili paika pannud. Võib-olla selle pärast, et Karlo sureb õige pea ära. 

Kes teab…
Lavastaja Peep Maasik, dramaturg Mihkel Seeder ja näitlejad Kristi Kimmel ning Pääru Oja on kokku pannud loo kahest inimesest, kes hea meelega veedakski omaelu värvikates fantaasiates, kui just hall argipäev on see, mis nad teineteiseni juhatab. See on lugu ühest kirglikust hetkest, ajutisest armastusest – kuid eks ajutised asjad tihti ongi need kõige püsivamad.

Autor 

MIHKEL SEEDER (VAT Teater)

Lavastaja 

PEEP MAASIK (TEMUFI)

Kunstnik 

JAANUS LAAGRIKÜLL
Helilooja -ja muusikaline kujundaja 

MARTIN AULIS (TEMUFI)

Visuaalkunstnik 

CARMEN SELJAMAA
Valguskujundaja 

KRISTO KUUSIK

Grimmikunstnik 

RAILY RAJAVÄLI

Tõlk

BORIS TUCH 

Näitlejad

PÄÄRU OJA (Draamateater)

KRISTI KIMMEL (TÜVKA 13. lend)