Mõtle kellelegi, keda Sa ei tunne, aga kes on Sinu meelest hästi ilus.
Raske ülesannet, ma tean, aga proovi!
Oma naine/oma mees... need ei lähe arvesse...
Ikka ei tule nagu kedagi pähe?
Jah, mõni, kellel on kena näolapp, või mõni teine, kes on treenitud kehaga, nö. enda eest hoolitsevad inimesed... aga millegipärast ei tahaks nende kohta öelda kohe, et nad "ilusad" on...
Selleks, et keegi oleks "ilus", selle tingimuseks oleks nagu natuke ka see, et teaks, kes see inimene päriselt ka on. "Kes" all mõtlen ma siin tegelikult "milline". Ehk see sama kulunud väljend "kes on ilus ka seestpoolt". Ükski välise iluga tüüp ei ole tegelikult "ilus", kui seda ei toeta sisemine ilu. Kummaline, aga inimene võib olla ka ilus ainult tänu tema sisemisele ilule, aga vastupidi see ei kehti.
Piret Jaaks intervjueeris rida inimesi, kes enda välimuse eest ilusana tundmise nimel hoolitsevad ning kelle jaoks nende ilu on ka mingis mõttes nende elu mõjutanud. Nende intervjuude sütitusel on autor loonud niiöelda anekdootlike lugude paraadi ja köitnud need üheks tervikuks, lavastades ise selle kammerlikult nelja näitlejaga. Näitlejad esitavad siin tosinkonnas loos (kui mu arvepidamine sassi ei läinud, siis esimeses vaatuses 7 ja teises 5 lugu) peamiselt mono- või dialoogidena (1-2 enamate tegelastega ka) neid elulisi biograafiapildikesi, ent mõnes loos kohtume juba ka varem teisest loost tuttavate tegelastega, mis omakorda annab juurde põimitud sidusust ning murrab pisut seda hakitust, mis mõjub natuke, nagu üksteise järel jutustatavate anekdootide rongi. Muide selle rongi osa vagunitest kolisevad, osa sõidavad ladusalt, osad on tühjemad, teised rohkem täis, nagu sellist tüüpi lavastustega ikka. Mõni vagun jõuab kohale, mõni mõtte, mõni läheb rohkem teistega kokku, mõni üldse mitte, mõne tunned ära enda elust, mõnega saad aru, et see on lihtsustatud või hoopis dramaatiliselt liialdatud.
Kuna minu jaoks olid kõik need lood juba vägagi tuttavad, siis kalduks liigitama seda lavastust pigem noortekaks. Noored, kes pole neid asju juba paljudest teistest lugudest ja ehk eelkõige elust endast jõudnud veel üles noppida, saaksid seda teatrietendust vaadates teatud inimtüüpide tundmises kiirkursuse. Ka mina vaatasin seda oma tütrega, kes vähemalt alguses leidis oma sidusused üles (ja naeris paarile esimesele loole täie mõnuga), kuigi pärast etendust tervikule tagasi vaatas üllatavalt hoopis minustki kriitilisemalt. Niiet mine siis võta kinni, kellele see tegelikult kõige õigem vaatamiseks oleks...
Minu, kui keskealise ja maailma juba mitme tahu pealt näinud, ning isegi neid asju kogenud, mõelnud, ei saanud ma praktiliselt midagi uut siit ei teadma ega ka tundma. Inimesi on igasuguseid ja neil on kõigil enda nägemused, elust, iseendast ja oma kohast maailmast. Oma väljavaadetest. Tihti vägagi egokesksed ning nii ju peabki. Mõni elab ehk teise, näiteks oma elukaaslase või oh-hoidku-sellest, aga ka laste elu. Kuid haiget saame me ikka ise, enda välimusest oleme ise kõige teadlikumad ja ka meie enda silmades on meie enda jaoks see, mida ilusaks peame... "Ilu" on ehk liialt tunnetuslik ja isiklik, et sellest teemast sellise vaatenurga alt oleks võimalik huvitavat lugu luua? Ei tea...
Ei tahakski nende lugude sisse siin sügavuti eraldi sellepärast minnagi, kuigi mingil määral paljastan aimu saamiseks mõned liinid karakteritest kirjutades. Ka lavastuslikult oli see üsna lihtne ja konkreetne - üks "stseen", ehk üks "lugu" ehk üks "elupilt" teise otsa. Välja arvatud lõpp, kui mänguruum silmeall muutus. Sellel on oma võlu ja ohhoo-efekt, kuigi asja mõttest ma päriselt aru ei saanudki. Kas taheti näidata, et oma varjatud uste, seinte ja "kardinate" taga elavad kõik oma elu, enda kiiksudega ning kuigi oleme ühed inimloomad, siis siiski oma sarnasuses ka väga erinevad ja erinevatest eludest-kodudest-taustsüsteemist... Ei tea. Ja kui see iva, ehk mõte sealt ise kohale ei tulnud, kas siis ongi vaja seda "kaevata"? Oli lihtsalt visuaalselt lavastuslikult efektne võte ning hetk aega mõelda just nähtud seoste ja eelkõige nende "tüüpide" üle.
Ja need "tüübid", ehk siis näitlejate loodud karakterid oligi minu jaoks selle lavastuse huvitavaim ja tugevam osa. Siin on neid erinevates võtmetes loodud. Eks need karakterid on ka siin elulisemad ja elukaugemad - mõni absurdlik, mõni vägagi psühholoogilisrealistlik ja kas mitte inimesed päriseltki meie ümber ei ole niiöelda "igat masti". Mõnikord ei taha kohe uskuda, et keegi on selline või teistsugune, teine on jällegi hämmastavalt sarnaste eluvaadete ja prioriteetidega, nagu sa ise. Kõik risti-rästi ummamuudu ja isesugused, aga sarnaste elementidega, millest siis iga inimese loomus ja mõttemaailm alati täiesti isesuguseks kokku koguneb, saades mõju sotsiaalsest olukorrast ja eelkõige elukogemustest alates sünnist saadik.
Kõige ägedam näitlejatöös on minu jaoks selline mäng, mida "mängitakse", aga mängitakse usutavalt, nagu see võiks ollagi "selline" inimene, kuigi näitlejatööna on ikkagi loodud "karakter". Lisaks näitleja varasemate rollidega võrreldes on see uutmoodi lahendatud ja eriti veel kui nii, nagu keegi teine varem pole üht karakterit just niimoodi lahendanud ja ometi näed, et selline tüüp võiks just selline ollagi. Samamoodi on tipptulemus, kui mängitakse nii psühholoogiliselt täpselt ja ka iga muus mõttes tabavalt, et unustad vaadates, et tegemist on üldse näitlemisega- näitleja laval "ongi" see tüüp, kes kõigi silme all tegelikult ju hoopis näitekirjaniku sõnu lausumas. Lisaks on veel mitmeid lähenemisi, mis võivad samuti tavalisest suurema elamuse pakkuda - energia, erilisus, tabamine, ehmatamine, ümberkehastusvõime, kastist väljas kuigi ikkagi "päris" jne jne jne. Selles lavastuses saab kohata nii üht kui teist tippklassi.
Kuna, nagu mainitud, mängivad näitlejad siin mitmeid erinevaid karaktereid, siis eelkõige tahaks esile tuua neist nelja, sest need eristusid ja andsid just mängulises mõttes suurima elamuse. Kõigepealt Katrin Pärn, kes kehastub ühes loos habemega meheks. Lisaks on väliselt tal ka tätoveeringud ja kõhu kasvatab ta ka vaid hetkega endale ette. Kuid üks asi on see väline, näitlemise mõttes tuleb see ka niiöelda "välja kanda" või just nimelt "sisemine välisele toeks anda" ja seda ka Katrin siin teeb. Ja oi kuidas veel! Korraliku bassiga ning liigutused, ega mitte miski ei reeda, et selle tegelase sees võiks tegelikult olla naine. Kuid lisaks ehitab ta siin oma karakteri üles napisõnalise ja teisel mehel rääkida laskva baaripidaja tüüptegelasena, ainult, et sellist tüüpi ju praktiliselt alati loovad (ja on) mehed. Nagu näitleja, kes mängib karakterit, kes on teatud tüüpi, aga samas on tal omad eripärad ja kogu stseenivalemi sees hoiab ta allahoidlikult kliendi jutuvajaduse rahuldamise eest ära, austades teda siiski kuulamisega, kuigi selgelt ta sees kõik "keeb". Olemata siiski vait, vaid ikka vajadusel sõna sekka öeldes. Katrini tippvorm jätkub... Alles sellel sügisel ehmatas ta ka teise ümberkehastamisega - Vanemuises, teise auteur'i, ehk Tiit Palu autoriteatris "Tere, kallis!", kus ta lahendab oma tegelase hoopiski teistmoodi kui kõiki tema varasemad ja erinevad kui need siinsed!
Henessi Schmidt teeb ühe absurdse (ja võiks isegi arvata, et ülemängides) rolli tibina, kes hämmastaval kombel mõjub siiski ehedana. Sellised tüübid on ka tegelikult olemas (kuigi neid päris elus keegi rambivalgusesse ei pane). Ma arvan, et kui ma üldse ei teaks, et tema selles lavastuses mängib ja oleksin näinud tema karakterit laval sellelt pinnalt, siis oleksin tükk aega pidanud mõtlema, kellega siin on tegemist?! Muide vastukaaluks üks teine roll siin samas lavastuses temalt, kus ta vastupidi, on noor naine, täpsemalt noor tark naine, kes on vanema kolleegi ja naisterahva eelarvamuste ohver, kuigi "ohver" ta ei ole, sest omab piisavalt enesekindlust "väikestest" inimestest üleolemiseks. See kahe karakteri paar ja peaaegu kõrvuti mängitult, annab aimu, et Henessis on mõõtmata palju võimekust luua erinevaid ja mitmetasandilisi, nii psühholoogilisi kui karikatuurseid tegelasi. Ei oskagi eelistada üht teisele tema puhul ja seegi räägib tema nõnda varakult ja kiiresti avastatud (ta lõpetas lavakooli alles sellel suvel) laiast mänguväljakust. Kuigi üks monoloog, mis ka tal siin mängida on ja kelle "olekust" päris täpselt aru ei saa ja jääb tunne, et ta ise ka ei saa täpselt aru, keda ta mängib (on see vanem naine? eelmisest sajandivahetusest? välismaalane? liiga mitu küsimust jäi õhku rippuma). See tegelane vajaks ehk veel tööd - voolimist ja karakteri sissepuhumist.
Roland Laos'e täiuslikkust taga-ajav perfektsionist, kes jõuab küll selleni, et ta ei leiagi seda, keda ta otsib... ent samaga leiab ka lahenduse lepituseks enda jaoks. See tegelane "töötab" ja mõjub koomilisena just tänu sellele tõsidusele ja isegi teatavale kehahoiakule ning üldse hoiakutele, millega Roland oma tegelase loob. Ilmselt ka terve näidendi kõige koomilisem tegelane paaris sellega, et kõrvaltvaatajana saad aru, et tegelikult on see ju ka kurb. Kahju, et see kohe nii alguses ta ära on, võiks ilmuda alles lõpupoole. Muide neid lugude-lõike oleks veel ühel või teisel moel võinud ümber paigutada, et tempo oleks kasvav, üha mõjuvam - praegu käis see üles-alla... ainult esimene lõik - Maarja ja Joosepi lapsesünd tänapäevases maailmas avas õiges kohas ukse kogu etendusele, ehk kohe alguses. Rolandi mängukeelest veel rääkides, siis mul on ikka veel selline tunne, et ta pole veel kõiki oma mänguregistreid lahti teinud, aga selgelt need on temas olemas. Ehk siis ootame edasi ja ühel hetkel võime kõik üllatuda, mis selles näitlejas veel kõik peidus on. Kuid see varvaste-fetišit põdev ekstsentrik on kahtlemata tabamus!
Psühholoogilise realismi mänguvõtme kõige eredam õnnestumine tuli Helgur Rosenthalilt. See harvanähtav mäng, mida ei tajugi mänguna, kui ei ole näitleja mitmeid ja mitmeid varasemaid rolle näinud. Teisalt jällegi tabab ta midagi väga olemuslikku oma tegelasega ja sellise tüübi aimatavatest eripäradest. Räägin siin tema loodud ettevõtte juhi ja -omaniku rollist, kes on üht keskealist naismüüjat vahetamas välja noorema vastu. Kuigi tegelikult me ju ei tea, kas ta tõesti plaanis seda vahetust juba eoses uut töötajat tööle võttes või ajas lihtsalt kade teine töötaja ta nii kaugele... Kuid see kuidas ta seda meest mängib, on midagi erilist. Inimene on ju tundlik ja tihti me näeme ning kuuleme ja tõlgendame enda jaoks vastavalt selle järgi kõike, mis jõuab silmade ja kõrvade ja ninani. Aga lisaks on veel tajutav - 6D reaalsus, mida me näiteks kinolina kaudu näitlejatelt ei saagi saada, vaid saamegi ainult teatrist ja just seda "tajutavat" tajub tema tegelasest siin. See aus ja õige tüüp, mis siiski on "loodud". See karakter jõuabki kohale just teda enda ees tegutsemas nähes, kuuldes ja tajudes.
Lisaks ja lõpetuseks tahaksin karakteritest ära märkida ka Katrin Pärna sotsiaalmeedia-ohvri. Karl Markeni valguskujundust näeb ja tunneb kaasamängimas ka. Ja tajumisest rääkides, siis teatavat indie-teatri hõngu saab siit puhttunnetuslikult ammutada.
Hinnang: 4-
See lavastus ei olnud minule. Elulähedus ja silt "baseerub tegelikel juhtumitel" on küll alati ka pisut positiivse varjundiga, aga ma ei saanud siit lugudest seda, mida oleksin tahtnud või ega ma ju ei teadnudki midagi "tahta", aga ei saanud midagi sellist, mis oleks andnud minule midagi mõtlemiseks või avastuslikku. Ja ega ju ei peagi alati sellist saama. Mis siin päikse alla üldse veel "uut" on? Aga need lood ei kõigutanud, ega kõnetanud mind sisuliselt (mõni tegelane ja/või tema olukord ju küll) ja olin kuidagi leppinud sellega peaaegu üsna algusest peale... kuigi sisuliselt paar esimest lugu olidki vast tugevaimad ja ühendusiloovamad, mida nii tihti näpuga pole varem näidatud kui hilisemates stseenides toimuvad-öeldavad asjad. Tartu Uue Teatri uute draamalavastuste mõttes niiöelda "vaheaastaks" kujunenud teatriaastal pakutavast oli see siiski minu jaoks aasta selle teatri tugevaim elamus (olgu lisatud, et nii Kremli ööbikuid kui Unusta/Unista nägin juba aasta varem). Tänu näitlejate heale tööle sain siit siiski hoopis selle töö nüansse nautida. Avastada neid nelja näitlejat, aga ka üldse selle kunsti võimalusi ja kasutamismeisterlikkuse välgatusi. Tegemist ei ole millegi moraliseerivaga, vaid pigem siiski meelelahutuse valdkonda kuuluvaga. Kuigi kuna üks taotluseid on jääda ikkagi kerge ja humoorikate pitsidega looritatud stseenide all siiski tõsiseks, siis ei saagi täpselt aru, mis taotlus on ja mida öelda tahetakse või kellele ja miks? Aga mina vaadetes ja kuna neid lugusid oli nii palju, siis igavust siiski ei tundnud... kuigi kui lood ei kolksu kohale siis ju peaks? Ei teagi kas ja kellele seda võiks soovitada, aga aasta keskmisest elamusest oli see minu jaoks küll positiivsemal poolel. Teatrikaaslaseid oli mul seekord kaasas 2 ning kuigi ühe meelest esimene pool oli okei, siis teine andis põrmustava hinnangu kogu tervikule, öeldes samuti, et tema jaoks oli puudu teravus ning miski, mis oleks köitnud.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):
ILUSAD INIMESED
Lugusid ilust ja tolmust
Laval
Autor-lavastaja
Kunstnik
Liikumisdramaturg
Helikunstnik
Valguskunstnik
Lavastuse assistent
HELEN KIVI
Litereerija
BIRGIT MALKEN
Produtsent
MAARJA MÄND
Esietendus
22. november 2019 Tartu Uues Teatris
Kestus
Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha. Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me ennast muudame? Mida või keda me otsime? Vastust teab vaid tolm.
“Ilusad inimesed” on Tartu Uue Teatri lavastus, mille jaoks intervjueeris näidendi autor 2019 kevadtalvel inimesi, kes hoolivad oma välimusest ning tunnevad, et ilu on neid mõjutanud ja saatnud läbi elu. Need intervjuud saidki sädemeks selle loo sünnil.
*
NORMAN: Milline sa välja näed?
NORMAN: Milline sa välja näed?
MIA: Mul on perfektselt sümmeetriline nägu ja mul pole ainsatki kortsu. Mul on suured silmad, kõrge kaarega kulmud, kitsas nina ja lopsakad huuled. Mul on väga hoolitsetud käed. Ja jalad. Mu nahk on kuldseks päevitunud ja mu kehal ei ole karvu. Mu pikad heledad juuksed läigivad vitaalselt. Mul on ideaalsed proportsioonid - sihvakad jalad, liivakella kujuline keskkoht ja täidlased rinnad. Mu puusad ei ole liiga laiad ega liiga kitsad. Mu rasvkude ei ladestu ebaühtlaselt kintsudele või tagumikule. Mu tagumik on ideaalselt ümar ja prink. Ma ei näe välja päevagi vanem kui kakskümmend kuus. Gravitatsioon ei mõju mulle, ega sikuta mu nahka maapinna poole. Ma olen täiuslik naine.
NORMAN: Ah soo! Aga ma tahaksin sult küsida, et mis sa arvad, kas see võiks sobida… Et see naine, kes mulle meeldima hakkas, on minust palju vanem?
*
Lavastus on osa Piret Jaaksi loomeuurimusest Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar