W - Vanemuine

Grandioosne! Võimas! Väärikas!

Väärikas austusavaldus Vanemuise 150ndaks sünnipäevaks selles majas praegusel hetkel tegutsevatelt inimestelt ja võimas, üle 3 ja pool tundi kestev ülelend üle nende aegade ja aastate. Kuigi tegelikult lõpeb lugu Kaarel Irdiga... Ehk peamiselt keskendub esimesele 100/110-le aastale... Kas see tähendab, et on oodata ka veel W2-te või siis juba lihtsalt V?

Lavastus seisab kõigil kolmel sambal, millel Vanemuise teatergi - draama, muusika ja tants. Tantsu saab siin näha nii suurepäraste Vanemuise balletiartistide Maria Engeli ja Walter Isaacsoni esitusest kuni draamatrupiliikmete moderntantsuni välja. Muusikat teeb laval elav orkester ja esitatakse ka muusikalinumbreid. Isegi ooperihäält saab kuulda (vau Pirjo Jonas ja Merle Jalakas)! Ja draamas on nii suuri, üle kogu terve suure saali mängitavaid plaane kui intiimsemaid stseene, millest eriliselt jäi meelde Merle Jäägeri tartukeelne Gustav Suitsu "Kerkokell" - lõi hinge niiiimoodi helisema!

Trupp on suur ja on näitlejaid, kes astuvad laval fookusesse kas ainult esimeses või teises vaatuses. Lavastaja Ain Mäeots on mänginud vimka, sest peategelane näitlejate seast nõnda hoopis puudub, kuigi peategelased on siin väga selgelt olemas - nendeks on Vanemuine ja eesti teater! Ka näidendi autorid - Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk on vimkasid visanud nagu varrukast, millest üks olulisemaid ehk ajaloost tuttavate inimeste dramatiseerimine andes neile pisut nihkega nimed. Nõnda saab vaataja veel ühe mängu lavamängule lisaks - nimelt oma peas neid ühendusi luues teatriajaloost tuntud päriselu inimestega. Nõnda lihtsamast otsast ja kellegi vaatamisrõõmu sellega rikkumata võib öelda, et näiteks August Wiera'st on saanud siin Liira, Karl Menningust Hemming ning Kaarel Irdis Karl Murd. Üritasin ka näitlejatele vanast Vanemuisest paralleele tõmmata, kuid see oli juba keerulisem, kui nad just mingit konkreetset peaosa ei mänginud, nagu näiteks Lembit Eelmäe Põrgupõhja uues vanapaganas. Ent seda mängulisem ja põnevam. Näiteks isiklikke lemmikuid Raine Loo'd ja Velda Otsust ma sealt ei tuvastanud, aga "Liia" võis ju olla Lia Laats? Näiteks Anne Maasiku tunneb ära Maria Annusest koos oma trummiga. Veiko Porkaneni loodud Maanust, ehk Jaan Toominga alter egot selles paralleeluniversumi Wanemuises oli mul siiski raske kokku viia olemuslikult päris Toomingaga. Aga kõik võib niimoodi kavalalt ülesehitatult ju olla "nihkes" ja seega lubatud.

Ka mõne märgilise lavastuse valmimisloost tuleb juttu, nagu näiteks juba mainitud Põrgupõhja uus vanapagan. Lisaks saab siin kõiki punaseid nõukaaja lavastusi esindama üks uhke ja punalippudega ehitud paraadliku muusikalise tausta ja -liikumisega võimas stseen ning loomulikult ei puudu ka 60ndate lõpu ja 70ndate teatriuuenduslikke avantüüre esindav lõik, millesse juba omakorda on segatud Ird ise koos Epp Kaidu ja teistega. Muide paratamatult liikus mõte ka sellele, et laval on juba "legendid elades", ehk näiteks Aivar Tommingas, Külliki Saldre ja Merle Jääger, kes siin küll natuke parodeerides oma eelkäijatest legende mängivad, ent ometi on juba otsapidi ise kogu selle 150se ajaloo märkimisväärselt tähtsateks osadeks.

Kuna tegemist on niiöelda lõikude ja etteastetena esitatav lavalooga, siis võib ette kujutada, et 4 autorit on neid kirjutanud ka eraldi ja siis on need sobivaks kokku seotud. Kuigi kõik voolas väga ladusalt ja sujuvalt, nagu head biograafilised lood ikka. Mäng käis üle terve saali, nii laval, lava ees publiku seas kui külgedel ja rõdul - Ain kohe oskab suured plaanid oma lavastuste jaoks tööle panna! Ja loo ajastute mõttes suures plaanis toimub esimene vaatus 1869 - esimene maailmasõda. Ja teises vaatuses oleme nõukaajas.

"Ilus" on ka kindlasti üks omadussõnadest, millega lavastust veelgi kirjeldada. Näitlejad, ajastulikkus kostüümides, soengud, liikumised ja tantsud, stsenograafia mis aitab väärikusele ja võimsusele kaasa, valguskujundus mis tõesti on valgusKUNST, orkestratsioonid ja muusikalilaulud kõik kokku loovadki selle, mida mõtlesin kui ütlesin, et nii pidulikuks puhuks loodud lavastus on väärikas austusavaldus. Kuid võtame mõned neist töödest natuke suurema luubi alla ka.

Esimeses vaatuses saab nagu taastutvuda Helena Lotmani mänguga. Pikemalt NO-teatri ridades mänginud, toob ta sealt endaga kaasa siia Vanemuise truppi midagi tähelepanuväärset. Nimelt pöörake tähelepanu tema stiilile mängides partneritele ja partneritega. See on hoopis teistsuguse esteetika ja julgusega loodud dünaamika võrreldes kogu ülejäänud trupiga. Jah, selline, ma ütleks mänguvorm või -stiil torkab silma, kuid üldsegi mitte häirivalt, vaid hoopis värskelt. Selline kirglik mäng, mis ei lase tema partneritel omakorda vähemkirglikumalt mängida. See on väärtus kogu trupile. Robert Annus mängib oma Liira nii nunnuks - vuntsikeste, vatsakese ja vestikesega. Ilusti sätitud-mukitud. Temast saab ju professionaalse teatri tuleku "ohver". Ka Liira hilisem saatus tekitab läbi lavategelaste ka vaatajas kahjutunde. Seevastu Hemming Ain Mäeotsa kehastuses on üdini asjalik ning hoopis teistest erineva esteetikaga mäng. Professionaalne ja tõsine hoiak (kahju, et tema "Lärmi Karla" kuidagi loost ei ilmnenud), mis on ka selge kontrast varasemale (mitte-professionaalsele teatrile). Ainuke näitleja, kes saab mõnevõrra rohkem fookuses olla mõlemas vaatuses on Karl Laumets. Siin esimeses esimene armastaja ning paneb oma kurvad silmad ja kulmud ka mängu. Ning Jaanus Tepomees, kes peab kahe ägeda naise vahel laveerima. Esimese vaatuse viimaseks, aga üldsegi mitte vähimaks sooviks esile tõsta selle "teise naise" - Maria Annuse loodult. Milline väärtus ta Vanemuise jaoks on oma laulu ja draamaannete seguga! Lihtsalt vaimustav. Siin veel primadonnana, kes näitlejannaliku mänguga mängus VÕTAB endale nii mõnegi stseeni.

Valguskunstnik Rene Liivamägi toob esimeses vaatuses lavale pehmemad, soojemad, nostalgiahõngulised valgustoonid. Teises on kõik värviküllasem (aeg ju fotodel ja hiljem televiisoris ka värvilisem:)). Põnev ja fantaasiarikas nii kohtvalgustite mustriga mängimisel kui tervikvärvilahendustega atmosfääriloomine. Rene jaoks on see tervikuna olnud üks suurepärane loomeaasta - aasta parimast 12st valguskujundusest on kolmandik tema looming ning siin "W"-s veel üks teatriaasta kahest parimast! Gerly Tinn'i kostüümide ilu, mis avaldub otse loomulikult pidu- ja lavariietes, aga isegi Kota-Kata (Helena Lotman) kulunud pruunil seelikul on värvitoonid ja "vana seeliku" tunnetus imekspandavalt ilus. Siin-seal veel ka rahvuslikke motiive sobivalt sisse toodud, mis kaunistab alatajuliselt näitlejaid veelgi. Britt Kõrsmaa koreograafia, seda nii liikumises ja väiksemates tantsudes, aga ka ühes pikemas balletinumbris, mida tantsivad Vanemuise balletitrupi kaks esitantsijatest - Maria Engel ja Walter Isaacson. Tants, mis nii ilusalt ja rahulikult algab tantsijate käte ja küünarvartega teineteise tunnetamist, kuid edasi muudkui kasvab ja kasvab kirglikuks pas de deux'ks. Maria usaldas oma partnerit, kuigi vaatajana tunnetasin seal küll selliseid hetki, et kas tõesti nüüd midagi ei juhtu. Näiteks ühes kohas kus Maria jookseb ja juba kaugelt-kaugelt hüppab Walt'ile sülle tõsteks - ma vaatasin küll, et kas Walt ikka suudab vastu võtta ja hoida... võib-olla see aimatav rabedus oli taotluslik, aga igatahes töötas, sest ka ühe tantsuga suudeti saavutada wow-efekt.

Ja muidugi kogu elav muusika, mis läbi lavastuse mängitakse nii taustaks kui ka mitmelgi korral on fookuses. Muusikajuhiks ja dirigendiks suurepärane Taavi Kull ning kui seal mingi noot orkestril viltu ka läks, siis publikuni saali sealt teispoolt lava küll ei kostunud - kõik oli esmaklassiline. Lausa fantastiline tase! Ja muusika ise ka - tervelt 3 heliloojat ka neid erinevaid stiile ja meloodiaid üheks suurepäraseks tervikuks loomas - Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass. Lauludest jäi kõrvu kõlama üks vahva muusikalinumber, mida esitas trio Jaan Willem Sibul, Jüri Lumiste ja Veiko Porkanen. Laul ise rääkis sellest, et müntide kõlisevast helist on vaid üks parem ja magusam - ja selleks on paberraha krabisev heli... Ma ei tea, kas tegemist on originaaliga või kuulub see juba Vanemuise muusikalikullavaramusse, aga no kui mitte varem, siis nüüd kindlasti!

Teises vaatuses tuleb veel mitmeid suuri rolle lavale juurde. Ja suurim neist vast Kaarel Ird ise, ehk siinses W paralleeluniversumis Karl Murd, keda mängib Aivar Tommingas. Tahaks öelda, et juba tuntud headuses, sest ega see pole Aivari jaoks esimene kord Irdiks "olla". Kuid siin toob ta mingid varjundid juurde, eriti nendes "mitte-hoogsates" repliikides, kus ta võib-olla ka pisut vanemana ja ka autorite poolt valitud positiivsematest külgedest, ühe aegade karismaatilisema teatrijuhi pehmemate ja sümpaatsemate külgede esiletõstmisega nii hästi ja mõjuvalt keerulise siseilmaga karakteri üles ehitab ja välja mängib. Ja kus on Ird, seal on ju ka Epp Kaidu. Tegelasel küll nimeks Els ja mingis valguses meenutas natuke ka Külliki Saldret :) Külliki on Aivarile suurepärane partner (nagu ka Epp oli ilmselt kunagi Kaarlile), sest ta võtab võrdselt karikatuurse hoiaku oma rollile, aga see mis välja paistab ei ole ülemängitud šarž, vaid aus ju usutav inimene, ehkki antud juhul ka ühtlasi dramaatiliselt lavalikum. Ja kuna "loomenõukogu" istub mitmed korrad teise vaatuse jooksul esireas, siis palju tuleb tal ka niiölda "seljatagant" mängida - aga ta teeb seda ja väga tuntavalt! Teise vaatuse Karl Laumets oma parukaga võlub mänguliselt, nagu ka ühes teises Vanemuise praeguses (väga heas) lavastuses - Naiste kool. Siin on ajastu teine, aga on ilmselge, et Karl oskab oma parukad ka kaasamängima panna! 70ndate hipilik hoiak oleks nagu talle loomuomane.

Väiksema, aga igatahes meeldejääva sutsakaga teatrikunstniku ja Murd'i armukesena tuiskab tegevustikust läbi Kaia Skoblov'i prillidetaha peidetud kaunitar. Juba mainitud Merle Jääger esitab Gustav Suitsu Kerkokella nii hingestatult, et iga vaataja ilmselt sulab ning sellega koos saabuv teatriuuendajate kamp, kus veel Rene toetab ägeda valgustusega - mil punasinised toonid panevad käed sügelema haaramaks 3D prille - milline vaimustav väike sidusus "modernsusega" :) Ja jällegi need siinsedki Gerly kostüümid!

Lõpuks jõuamegi Jaan Toominga, ehk siin siis hoopis Maanuse ning tema ühe Vanemuise 150-aastase lavaloomingu ühe säravaima tähtlavastuse juurde - Põrgupõhja uus vanapagan. Selles segunevad koomiliste pisikeste nüanssidega taustalt Maria Annus, Helena Lotman ja Merle Jalakas ja Ird'i nüüdseks distantsilt vaadatav "heade teatritegijate" peale suurepärast nina omamine, teisalt jällegi tõsine lavastusprotsess, milles Lembit Eelmäeks Riho Kütsar, kes siiski parodeerima (ilmselt suurest austusest) ei hakka.

Kogu lavastuse läbi "teenindab" ka üks salapärane naine - alguses üht pere ja siis juba tervet teatrit. Ta on natuke Ragne Pekarevi moodi, aga kes ta tegelikult on? Igatahes tänu temale on lavalauad alati puhtad. Kuid ta teab ja tsiteerib ka Peter Brooki... :)

Tõeline tippnäitlejate paraad tõestab roll rolli järel, et Vanemuine on ka praegu väga elujõuline ja professionaalne, kui mitte elujõulisem ja professionaalsem kui kunagi varem!

Hinnang: 4
Publik seisis aplodeerides püsti etenduse lõppedes. Olin ise ka väga äärepealt tõusmas, aga jäin millegipärast siiski istuma. Kuigi tegelikult lavastustöö, näitlejad-tantsija, muusikud ja no kogu sisuline olulisus mind nagu magnetina seisma tõmbasid. Teisalt tuleb ju enda vastu ausaks jääda. Jah, minule ka VÄGA meeldis. Pikk etenduse kestvus ei pannud kordagi kella vaatama - nii põnev ja hea ja huvitav oli. Fragmentaarne, aga sujuvalt voolav, üldse ei jäänud hakitud tunnet, nagu sellise ülesehitusega lavastuste puhul pahatihti jääb. Samas püsti ma ei tõusnud. Kas oleks selleks viimaseks tõukeks olnud see, kui Irdi järel oleks veel jõutud ka iseseisvusaja Vanemuiseni? Võib-olla. Mul ei ole mitte kõige vähematki mitte mingis osas etteheiteid teha. Kritiseerida ei saa ka tempot - kogu aeg oli hoogne tamp peal ja midagi ära lõigata poleks seal, et etendus lühem tuleks - pigem vastuüidi - oleks veelgi midagi veel olla. Aga no tunnetus on selline. Kuid igatahes väga julgelt soovitan seda kõigile. Kõigile, kes armastavad eesti teatrit... ja eks teatris käivadki ju just sellised inimesed. Seega igatahes tasub see ajaretk ühest teise sajandisse ette võtta ning nautida seda juba kolmandas sajandis. Tasub sõita ka kaugemalt vaatama, saab head teatrit kogu teatrikülastusele pühendatud aja eest!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Marit Savik'u tehtud fotod):

W

• DRAAMA
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 03:40

Teatrisaaga. 150 aastat kirge ja armastust

Autorid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots, Rein Pakk
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres, Leslie Da Bass
Stsenograaf Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Laulutekstide autor Aapo Ilves
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Koreograaf Britt Kõrsmaa
Helirežissöör Miikael Haamer
Lavastusdramaturg Anu Tonts

Osades Helena Lotman, Ragne Pekarev, Merle Jääger, Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Kaia Skoblov, Aivar Tommingas, Robert Annus, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul, Meelis Hansing, Maria Engel, Walter Isaacson, Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi, Vanemuise ooperikoor, Vanemuise sümfooniaorkester, bänd jt

Elu teatris ei ole igav – seda aimavad ka need, kes ise kunagi teatritööd teinud ei ole. Teatri süda on laval ja selle ümber keerleb kõik pidevalt kõrgetel pööretel. Siin kohtuvad erinevad loojanatuurid ning süttivad ja kustuvad armulood, teatrimaja seinte vahele mahub nii ülevoolavalt suurt rõõmu kui ka valusamast valusaid hetki. Ja nii läbi erinevate ajastute, ajast aega.

Värvikas pildirida teatri igapäevaelust ja tähetundidest on pikitud tantsu- ja laulunumbritega, kust ei puudu ei operetiglamuur, monumentaalne punaooper, biitlid ega regilaul.

Esietendus 16. novembril 2019 Vanemuise suures majas

PS. Isiklikus elus, kuna olen Elvas sündinud ja nö. Tartumaalt pärit, siis on isegi hämmastav, et lapsena siiski Tartus teatris eriti palju ei käinud (kolisime vanematega Tallinnasse minu 1. eluaastal, aga vanavanemad elasid Elvas edasi ja kõikidest suvedest pool said seal Arbimäel veedetud). Kaarel Irdiga küll kohtusin kunagi Vanemuise ees, aga ei mäleta, kas olin seekord vanaisa või ühega onudest, kes Kaarliga juttu ajas. Juttu ennast muidu ei mäleta, aga Ird küsis minult, et kas mina tahan ka lavale. Ma ei julgenud midagi vastata, peitsin end "hirmsa onu eest" täiskasvanu seljataha.