Arusaamatus - Tammsaare Teater

Minu kõige aegade kolm lemmikraamatut on Bulgakovi "Meister ja Margarita", John Steinbeck'i "Me tusameele talv" ja Albert Camus' "Võõras". Kõik täiesti hämmastavad, et inimaju on suutnud need konstrueerida ning kirja panna. Umbes, nagu kunstiteosed, mida vaatad ligidalt ja ei saa aru, mida see esitab, aga siis astud paar sammu kaugemale ning imestad kui detailiderohke ja mõjuv on tervik. Selles kolmandas neist on üks lõik, kus peategelane on vanglas ja avastab seal ajaleheartikli, milleks on just tema nädendi "Arusaamatus" sisu - Kadunud poeg saabub tagasi kodukanti, kus tema ema ja õde hotelli peavad. Ta on saabunud siia rahaga, et see emale anda ja aidata teda. Ema ja õde unistavad juba aastaid, et saaks hotelli kinni panna ja sõita kusagile sooja. Selleks mõrvavad nad oma rikkuritest hotellikülalisi. Laibad hävitatakse, aga raha võtavad endale.

Poeg saabub linnakesse koos oma abikaasaga, aga palub temal olla esialgu kusagil teises hotellis, et kõigepealt ise oma ema ja õega taastutvuda. Mängides tavalist hotellikülalist, sisenebki ta ema ja õe ellu tuba üürides... naised oma sugulast ära ei tunne ja pigem ihuvad juba enne mehe saabumist hammast, et kui "uus külaline" saabub, kuidas temast kergemalt lahti saada...

Sellest saab alguse eksistentsiaalsust ja eluirooniaid ning antiteoloogiatki siduv draama, mille Hopneri majja vanalinna on Tammsaare professionaalsete harrastusnäitlejatega lavastanud Allan Kress. Ja lavastus on publiku jaoks üsna erilise ülesehitusega. Nimelt kui etenduse alguses istutakse näoga ühes suunas, siis umbes poole peal vahetatakse vaatamissuunda. Lõpu eel pööratakse jälle tagasi - väike nõks, aga annab nii palju juurde ning paneb end tõesti tundma kärbsena selle mõrvahotelli seinal.

Harrastusteatri etendust vaadates on ikka väike.. kas just hirm, aga eelaimdus sees, et see, mida vaatama hakkad, ei pruugi olla nii tasemel ja usutavalt mängitud nagu proffide omad ning lavastus hakkab mõnikord sellest tingitult ka mõneti logisema. Teisalt on harrastusteatri näitlejad tihti võõramad ning nad ei oma sleppe, ega harjumuspäraseid karakterilahendusi ning nõnda võib vastupidiselt hoopis eriti positiivselt üllatuda ja praktiliselt alati avastada midagi uut, mida varem pole näitlejate (ka proffide) mängudes hoomanud.

Antud juhul teadsin (paljuski tänu eelmisel aastal sama teatri ja sama lavastaja tehtud ning osalt ka sama trupi mängitult nähtud Martin McDonagh'i "Mägede iluduskuninganna"le), et tegijatel on väga kõrged kunstilised ambitsioonid ning oskus ja võime mängida proffidega võrdsel tasemel. Ja nagu ütleb trupi üks näitlejatest - "näitleja on näitleja ja mingi (haridus)paber ei tee tema eest rolli laval ära". Või nagu üks minu kõigi aegade lemmikuid Eesti harrastusnäitlejaid tsiteerib maestro Jaan Toominga lauset, et teatris "Ei ole proffe ja harrastajaid, on teatri töölised ja teatri armastajad". "Arusaamatus"e trupp on tõesti huvitavalt kõrgel tasemel. Jana Volke mängib oma tegelase ebasümpaatseks ja vaatet fanaatiliselt oma eesmärkide nimel, sõna otseses mõttes "üle laipade" minejaks. Sellel naisel on siht silme ees ning see isegi pimestab ta kõige muu suhtes - kliendid surma ja nende raha oma unistuse elluviimise kassasse. Ta on loobunud lootusest leida ja elada mehega, emast piisab. Mõtted liiguvad küll taustsüsteemile, et kas venna kadumisel on olnud ka mõju umbusalduse tekkimisel meeste suunal? Seda ette ei öelda ja jääb iga vaataja enda ettekujutuse viljaks. Ainuke, mis kokku ei lähe on see, et tekstist jääb mulje, nagu tegemist oleks inetu naisega, kelle poole mehed nagunii ei vaataks, aga Jana ise on väga kena.

Andres Kask, kadunud pojana on lüüriline, unistajalik, headus ise - ta on ju tulnud ema "toetama" ning isegi arusaamatu pisut, et miks ta juba varem ei ole tulnud kui ta nii hea poeg tundub olevat (oma naisegagi on juba aastaid koos). Kuid siin töötab see teatav hea ja paha vastuolulisus kogu suurema pildi sees tänu õe ja venna kontrastsusele veel eriti hästi. Manipulatsioon vaatajaga! :) Ja nii osavalt lavastatud-mängitud, et kui õde oma vennale teed toob, siis ei mõelnud ma esialgu üldse, et SEE tee ongi mürgitatud!

Ema rollis, üks minu eelmise aasta lemmikavastusi - Galina Tikerpuu. Ema on väsinud sellest mõrvamisest, väsinud poja tagaigatsemisest ja oma tütre tema küljes rippumisest... Kui ma seda lugu teisele inimesele jutustasin, oli tema esimeseks küsimuseks, et kuidas ema oma last ära ei tundnud? Ausalt öeldes - vaadates ei tekitanud see minus üldse küsimust - just nii see võiski olla. Kuigi tõesti kui sellele olukorrale mõelda, siis võiks see mõjuda imelikult. See on kiitus lavastajale, kes on asja usutavalt lahendanud, kuna lavaloos on ka ema tegutsemisel vastavad tagajärjed, sest ta ise ka ei suuda seda mõista ning ammugi sellega leppida... Galina selge diktsioon, tütrega koosolemine/elamine nii loomupärane, ent ometi temast kumas seda selget väsimust. Soojale maale ära kolida ei ole mitte tema, vaid tütre unistus ja teise unistuste nimel elamine väsitab igaüht varem või hiljem. Iga inimene peab enda soovide, ootuste ja lootuste järele ihkama ning selles suunas enda eluga kulgema...

Mõrvahotellis on veel ka kolmas tegelane - kahtlane vanamees, kes ilmub alati ei-tea-kus-kohast. Ja kuigi selles on isegi teatavat ehmatuslikku efekti, adub juba kohe algusest, et tema ei ole siin see kurja juur. Jaan Tedder selles rollis on vastalanud aasta esimene suurem uus avastus. Kuigi roll on üsna pisike, teeb ta selle meeldejäävalt. Ainus näitlejatest, kellega minu mänguneelamisel oli kohati mõningaid raskuseid, oli venna abikaasat mänginud Ilona Sillamaa. Mitte läbivalt, vaid ilmselt see õhin, millega ta alguses oma mehega rääkis ja hiljem mehe õega, need olid äravahetamiseni sarnased, ehk mängul oli üks plaan, kuigi vaja oleks olnud vähemalt kaht. Lisaks kui kõik teised mängisid ka oma karakterite raames pausidega, siis see tegelane teeks kogu oma mängu nagu tundes, et ta on siin kõrvaline ning peaks ruttu oma osa ära tegema. Mitte, et ta seda tõesti teadlikult teeks, lihtsalt sellisest mängust ja laval tegutsemise vormist jäi selline järelmaitse.

Camus kirjutas näidendi 2.maailmasõja ajal, aastatel, mil Prantsusmaa oli natsirežiimi all- 1942-1943, ja tekstist on loetud välja kõikvõimalikke kihte ja sidususi. Minu jaoks oli see siski ehtne kreeka tragöödia, millel olid ideaalsed alused ka korralikuks põnevikuks ja isegi imestasin, et autor ja muidugi ka seeläbi lavastaja selle žanri piiridesse ei astu. See ilmselt muudaks kogu loo kiiresti ja kergesti meelt lahutavaks. Tegelikult on autor ise rääkinud, et lool on väga tugevad tema enda eluga sidusused ning nimetab seda näidendit oma loomingust kõige rohkem "temaks endaks".

Autor kirjutas selle näidendi veel enne oma surma pisut ümber, lisades 4 stseeni, millest üks näiteks on see, kui õde peaaegu venna passi hakkab uurima, aga kuna jääb vahele, siis saatuslikult napilt tal jääb see siiski lugemata ja venna isik tuvastamata. Ma Allan Kressi lavastusest ei saanudki välja loetud kindlalt, kas kasutati esialgset või viimast versiooni, igatahes sellele saatuse sõrmele väga suurt rõhku ei osutata. Siin on teised rõhud...

Hinnang: 3+/4-
Huvitav oli. Tundsin küll, et vist isegi oleks huvitavam, kui keerata õudust või põnevust suuremaks, aga lugu peeti juba Camus' eluajal teatavas mõttes publikule rahulolematust tekitavaks. Ja praeguses ajas on just SEDASI sellel teatav ebaameerikalik värskus, kui kõik ei lähegi nii, nagu ootad - nii nagu tavaliselt. Tallinna vanalinnas asuv Hopneri maja saal annab igati ühe võõrastemaja mõõdu välja ning kogu lavastuslik trikitamine - vaatamissuunavahetused keset etendust ning ehedad, efektsed nipid - vanamehe ilmumine "valel ajal", teetassi pillamised, mille tulemusel saali kivipõrandal killud sajas ilmakaares laiali lendavad (ka minu kingadele) - see annab kohalolu tunde ja loob täiesti teistsugusel tasandil kontaktiloomise lavaltoimuva ja seekord ju lausa enda ümber juhtuvaga!

Tekst lavastuse kodulehelt:

Albert Camus ohudraama “ARUSAAMATUS”

Lavastaja: Allan Kress
Osades: Andres Kask, Jana Volke, Galina Tikerpuu, Jaan Tedder, Ilona Sillamaa
Kunstnik: Jana Wolke

Tegevus toimub ühes küla võõrastemajas, mida peavad ema ja tütar. Paik on üksildane ning külalisi käib vähe, enamus neist on möödasõidul. Elu külas on vaikne ja üksluine, võõraid küll märgatakse, aga unustatakse pea ning nende käekäik ei huvita kedagi. Võõrastemaja omanikud on kogu oma elu elanud selles külas ning on tüdinenud paiga hallusest ja rusuvusest, nad ihkavad sealt välja, sooja mere äärde. Et oma eesmärki saavutada, peavad ema-tütar raha teenima, isegi siis, kui külastajaid käib vähe. Ühel päeval aga muutub kõik – majja saabub viimane külastaja ….

Lavastaja sõnum: Inimesed on oma koormaga üksi, nad tahavad sellest lõppematust nõiaringist välja pääseda. Inimestel puudub julgus rääkida teineteisega, rääkimata asi tekitab arusaamatust, viib valele mõttele. Meeleheites me konstrueerime omi mõtteid teistele pähe ning loodame, et see viib asjade lahenduseni, paraku tagajärjeks on veelgi suurem pettumus.

2018a. Harrastusteatrite riigifestivali näitlejapreemia – Andres Kask