Canterville'i kummitus - Kellerteater

Eesti esimeses põnevusteatris - Kellerteatris - esietendus selle, praeguseks veel alla aasta vanuses (esimene esietendus "Mõrvad Rue Morque'il" toimus 1.märts 2019), VERIvärskes teatris, 6. lavastus, mis on ühtlasi teatri jaoks teine laste- ja noorteteatri-lavastus. Ka esimene "lastekas", ehk Virko Annuse lavastatud "Õuduste kool" on repertuaaris praegugi mängimisel ning kellel veel nägemata, siis omalt poolt tahaksin seda küll väga soojalt soovitada! Repertuaaris on ka Sandra Lange üks vanemaid lastelavastusi "Trikid noateral", aga see on sündinud juba 10 aastat enne Kellerteatrit.

Kuid nüüd siis "Canterville'i kummitus"... Selleks, et adekvaatsemat hinnangut ja peegeldust sellele teatrielamusele anda, pean siinkohal kahestuma :)

Laps minus, ehk läbi lapse silmade vaadatuna oli see üks äge väike kummituslugu. Kohe alguses kiskus natuke kõhedaks, sest vana, kiviseintega saal ning kahtlaselt surnukirstu ning gootilike kandelaabritega dekoreeritud lava, oli hirmutav. Ja siis läksid veel tuled ka kustu (valguskujundus Rene Topolevilt). Hehh, isegi täiskasvanu minus tundis kergeid judinaid selgroo piirkonnas :) Saalitäie lapsi, kellega koos seda etendust vaatasin, võttis vaguraks. Hämaras, pea pilkases pimeduses, liikus mingi must kogu - kus ja kuidas ta end meile ilmutab - selles on küsimus - järsku kusagilt seljatagant paneb käe õlale?!?!?! :)

Avanes kirstuuks ja seal see hallipäine kogu oli!

Laps minust kiljus vaimustusest koos teiste lastega, sest see kummitus on ju nii väike ja ise justkui hirmul! Kuigi, mis seal salata, natuke hirmutav oli ta ka! Ise küll pisike, aga kaame näo, suurte silmade ja suure suuga ning vilkalt käbeda liikumisega. Kui talle miski ei peaks meeldima, siis ta ju olekski hetkega mu kallal! :)

Selles suhtes võiks vaataja olla ideaalis kooliealine või miks ka mitte kohe kooli minemas, sest see algus võib tunduda hirmutav. Teisest otsast jällegi usun, et kuni 9-10 aastastele, sealt vanemad võivad ka nautida, aga võivad ka üleolevalt titekaks pidada. Ja siis jälle täiskasvanutele, kes sealt seda peategelase mängulusti saavad ammutada, millega Sandra kogu oma väikse koguga suurelt lavale laiali paiskab. Kuigi täiskasvanu minus natuke uriseb tervikule tagasi vaadates, et lugu oli tsipa liiga lihtsake (dramaturg Vahur Keller), kuid mind, kui teatrimäluga täiskasvanut rikub ilmselt mälestus 2016.aasta lemmikust, ehk nr.1 laste- ja noorteteatri lavastusest, mis siiski toona oli küll Oscar Wilde'i loost inspireeritud, ent siiski omaette lugu.

Selline nö. lihtsam lugu seevastu on just praeguse aja lastele, kelle tähelepanu klikimasinate ja nutitelefonisõltlastena on kiire hajuma, just ideaalne alla neelata oma 45 minutilise pikkusega ja kiire seedida. Sandra Lange koos Teele Uustaniga on sellesse lavastusse kaasanud mitmeid erinevaid mängutehnikaid - nii püsib pidevalt tempo korralik ja dünaamika ei lase ühtki vaatajat hetkeksi kärult kukkuda. Nõnda leiab siit nii füüsilist lollitamist, jutupliiatsilikku joonistamisteatrit, sõnademängu, pappnukuteatrit, karikeeritud proppe, aga ka karikatuurset mängu, mille abil tekibki selline väike kiusatud kummituse-karakter. Karakter, kes jutustab ka ühe pikema loo suure lavaloo sees, mis omakorda ühinevad üheks tervikuks Canterville'i kummituse looks. Siiski sügavale laskumata. Kuid toob välja ühe olulise moraalidilemma, mis on seotud kiusamisega. Korraks mõtlesin, et kas ehk astuti sellega isegi pisut ämbrisse kui monoteatri ainuke, ehk ühtlasi siis ka peategelena, kaasab "kiusajad" publiku seast. Kui mina oleksin ka saanud seda vaest kummitust padjaga loopida, siis oleksin end tundnud pärast halvasti... aga tegelane õnneks ise siiski keerab selle naljaks... Sest keegi ei lähe ju teatrisse sellepärast, et teda seal kutsutakse üles patju loopima kiusajana ning pärast selle peale moraali lugedes halvasti pandaks tundma... Selleks, et seda täpsemalt lahti kodeerida, oleks ilmselt vaja veel teine kordki vaadata. Intriig jäi igatahes õhku ja see on nii ehk naapidi hea. Võib ju olla profülaktika mõttes mõtlemapanev, sest teatris on see turvaliselt mitte päris, aga ülekantuna igapäevaellu võib kiusamine tõeliselt kellelegi haiget teha.

Nii laps minus, kui ka täiskasvanu ahhetasid koos Sandra maskide ja liikumise peale. Tema teatraalsed žestid ja visuaalselt ilusad kombinatsioonid on tase omaette. Ja liikumise saateks veel "miljon ilmet minutis", mille eest võiks anda tiitli "Eesti Jim Carrey"... Aga veel kõige imelisemaks osutus maagiline kuivanud mandlipuu, mis PÄRISELT lavastuse lõpus õitsema hakkab! Eriliselt ning tähelepanuväärselt on vaja esile tõsta Juhan Vihterpal'i helikujundus. See tõesti aitas luua selles lavaloos atmosfääri ja nii mõndagi "stseeni" võimendada või ägedamaks muuta. Täiskasvanud teatrisõber minus nautis seda eraldi.

Muide ei osanud oodatagi, aga pärast etenduse põhilist osa, jagatakse lastele kätte markerid ja paberid ning kummitus tuleb veel natukeseks ajaks uuesti lavale ning õpetab niiöelda teatraalset joonistamist. Mõni sai alles siis aru, mida tähendab "silmad suured kui tõllarattad", aga päris mitmed, said naerda nii iseenda kui ka oma kaaslaste joonistuste peale. Ja naer segatuna väikse hirmujudinaga, ent ikka nii, et naer sealt peale jääb, on ju kõige parem valem kummitusloole :)

HINNANG:
Laps minus pisut kõrgema ja täiskasvanu minus natuke madalama hinnanguga jõudsime kooskõlas numbrini 3. Õhkõrna plussi võiks ka sinna taha kujutada kummitusena hõljuma :)

Tekst lavastuse kodulehelt (kasutatud on Siim Vahuri fotosid):

 OSCAR WILDE

CANTERVILLE'i KUMMITUS

PÕNEVUSLAVASTUS LASTELE

vanusele 7+ / 50min / vaheajata

autor
OSCAR WILDE
lavastaja
TEELE UUSTANI
SANDRA LANGE
kunstnik
SANDRA LANGE

helikujundaja
JUHAN VIHTERPAL
valguskujundus
RENE TOPOLEV
dramaturg
VAHUR KELLER

laste hääled
SANDER TAMMELEHT ja ANDRES JÕEMA (Liivaku Lasteaed)

laval
SANDRA LANGE 

alates 7. eluaastast
kestvus 45 min

Lavastus baseerub Oscar Wilde’i maailmakuulsal lool “Canterville’i lossi vaim” ja sünnib kahe noore andeka looja Teele Uustani ja Sandra Lange koostöös, kes mõlemad on teatrialase kõrghariduse omandanud välismaal. 
Lavastuses kasutatakse nukuteatri ja teatraalse joonistamise vahendeid ning pakutakse noorele publikule nii hirmukõdi, nalja, kui kaasa tundmist, mõtlemist .
Lord Canterville’i vaim on juba sajandeid nautinud hiilgavat karjääri ja edukalt surnuks hirmutanud lossis elavaid aadlikke. Nüüd seisab ta silmitsi kaasaegse perekonnaga, kes teda oma nutiseadmete tagant üldse ei märka ja kui nad tema olemasolust lõpuks teadlikuks saavad, siis ei avalda ta neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – lord Canterville’i vaimu ennast hakatakse nüüd kiusama. Sellisest solvangust tingituna peidab kummitus end lossi keldrisse ja üritab oma tasakaalu taastada, kuid kuna kohal on ka publik, siis see hästi ei õnnestu.
Kummitus laseb publiku silme all käiku oma kõige koletumad rollid ja hirmsamad trikid, kuid hiljutised üleelamised avaldavad oma mõju ja kõik ei lähe plaanipäraselt. 
Lõpuks peab vaataja valima, kas kummitust kiusata või hoopis talle kaasa tunda.

TEATRAALSE JOONISTAMISE ÕPITUBA / 15 min 
Peale etendust saavad lapsed osaleda teatraalse joonistamise kiirkursusel Sandra Lange juhendamisel. Õpituba sisaldub teatripileti hinnas.