Igavesti Sinu, Rakvere Teater - Rakvere Teater 80

Gaziljon õnnesoovi, kulla Rakvere Teater!

Eile, samal päeval kui meie kodumaa tähistas oma 102. sünnipäeva, sai Rakvere Teater 80-aastaseks. Targu, peeti juba juubelipidu nädalapäevad varem. Ka sünnipäeva auks välja toodud, lavastatud kontserdi esietendus "Lihtsalt rõõmuks" toodi välja juba mõni päev enne vabariigi ja Rakvere Teatri aastapäeva.

Ja mis sünnipäev see on ilma korraliku peota, eks! :)
Selleks puhuks kogunes eesti teatriraffas Virumaa armsasse teatrimajja 15.veebruaril. Teatrijuhid võtsid vastu, voolas vahuvein ja õhus oli paksult parfüüme ning inimestel õhtukleidid ning lipsud-ülikonnad seljas, nagu nii uhketel juubelitel ikka.

Selline möll käis laval, nagu siinsetelt, Silver Tõnissoni tehtud fotodelt näha ja isegi muumid olid kohal! Alguses täiskostüümis, aga siis saatva politseiniku striptiisist inspireerituna, kadusid ka neil kostüümid ja alt paljastusid siresäärsed Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt :)

Esimene “Igavesti Sinu, Rakvere Teater” (Urmas Lennuki dramatiseeritud-lavastatud) osa käis läbi Rakvere Teatri ajaloo - mööda ja üle kõigi teatri kunstiliste juhtide, mängides lõigu iga juhi stiilis Hamletist ja mõnest muustki klassikast. Teine osa oli kolleegipreemiate jagamise gaala.

(Päriselt ka) eelmise aasta parim Rakvere Teatri lavastus- “Nagu peeglis” korjas nii parima lavastaja (Madis Kalmet), parima mees-(Märten Matsu) kui ka parima naisnäitleja (Grete Jürgenson) auhinnad! Palju ōnne! Laval tervitati igat vōitjat muusikalise vahepalaga. Teistehulgas ka nädal hiljem esietendunud “Lihtsalt rõõmuks” trupi-ansambli poolt.

21.02 Eesti Päevalehe vahel ilmus Rakvere Teatri erileht "Kaduviku Teataja". Seal ilmus ka siinkirjutaja pikem kiri Rakvere Teatrile. Pakun seda lugemiseks ka siin. Seega olge lahked:

Kallis Rakvere Teater,

Palju õnne juubilarile! Ja pikka-pikka iga!

80 aastat – see juba ON midagi! Tean ajaloost, et 2. maailmasõja ajal, 1940. aasta 24. veebruaril avati Sind uhkelt aktuse, kontserdi ja pitsballiga ning juba järgmisel päeval toimus ka teatribeebi esimene esietendus – Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Minu ellu astusid Sa alles 40 aastat hiljem. Virumaal, Tamsalus, Araski külas, kus vanaisa ja vanaema juures sai veedetud suur osa lapsepõlvest. Vanaisa eriti muid teatreid ei tunnistanudki ja sestap said nii mõnedki tolleaegsed lavastused just tema mahitusel nähtud.

Ühine lemmik oli meil Eldor Valter, kes minu arvates oli natuke isegi vanaisa moodi. Nii selgus peatselt, et eks me Eldori järgi neid teatrikülastusi seadsimegi. Ja kuna just nende tükkide lavastajaks, kus meie lemmiknäitleja mängis, oli tihti Raivo Trass, sai Raivost ka minu elu esimene lemmiklavastaja. Kui reedeti oli teleteatris mõni Rakvere Teatri lavastus, istus vanaisa pärast sauna alati teleri ees ja vaatas etenduse lõpuni, teiste teatrite etenduste ajal, aga tihti tukkus või leidis midagi „targemat tegemist”. Märkamatult tekkis Eldori kõrvale teine suur lemmiknäitleja, kelle mängu lähen alati vaatama ka praegu, kui ta veel mõnes lavastuses kaasa teeb – selleks on Volli Käro. Tema mängu teatav aristokraatlikus, peenetundelisus ning intelligentsus on saatnud mõtetes iidolina mind praktiliselt läbi elu.

Esimene armumine naisnäitlejasse toimus samuti Rakvere Teatris. No keda ei võluks tark ja tubli Anne, Kitzbergi „Neetud talus”, kui seda esitab Marika Vernik? Ka hiljem, kui see telesse üles võeti, sai videomaki-eelsel ajal oodatud ja oodatud, et Marikat uuesti selles rollis näha… Samas kui üks teine näitleja – Toomas Suuman – mõjus väikse poisi jaoks suisa hirmuäratavalt. See tuleb peaaegu alati meelde praegugi Suumani laval vaadates – kui nunnu vanamees temast on kujunenud, aga kuidas ma lapsena teda kartsin…

80ndate keskel liitusid lemmikute sekka veel 2 näitlejat. „Rakvere romansis“ hiilgava rolli loonud Madis Kalmet, kes tegelikult ka palju väga häid lavastusi teinud. Toona isegi oleksin tahtnud, et ta oleks vähem lavastanud, sest kalkuleerisin peas, et muidu saaks ju teda laval rohkem näha! Nüüd on temast saanudki hoopis üks lemmiklavastajaid. Ja teine, kes tollel ajal alles alustas oma näitlejateed ning kellega minul toimus esmakohtumine teatrilaval (Vanalinna Päevade raames) Kalmeti lavastatud „Scapini kelmustes” – Andrus Vaarik. Lavastus oli legendaarne minuvanuste poisikluttide seas, lisaks mängisid seal Volli Käro, Toomas Suuman ja Marika Vernik. Sealt astus mu ellu ka Anne Veesaar.

Üsna varsti pärast seda, 80ndate teisel poolel, veel sügaval nõuka-ajal, viis elu mind hoopis üle mere teise riiki elama ning nõnda tuli ka meie suhtesse paus. Alles täiskasvanuna, kui hakkasin omapäi tagasi kodumaal käima, leidsin Su jälle üles. Siis juba tegutsesid hoopis teised nimed ja näod, vaid mõni üksik vanadest lemmikutest oli veel Rakveres alles – Volli ja Toomas ja mõnikord Raivo.

Alanud oli „kaduviku aeg“ ja seda huvitavam oli hakata uuesti teatrit avastama… Minu jaoks oli siis ja kuni peaaegu tänaseni välja Rakvere Teatri veduriks ning (nagu mu ämm armastas öelda) „esilavastajaks“ - Üllar Saaremäe. Ühtlasi oli mu enda lapsepõlvesõber – Ardo Varres, kes praegu ka „Ran“ keskmist nime kasutab, leidnud tee lavakasse ning tegi pärast seda mehetegusid muuhulgas „Shakespeare’i kogutud teostega“ just nimelt Rakvere Teatris. Tema kursakaaslased lavakoolist – Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Indrek Saar ei jõudnud mu lemmikute sekka enne kui alles aastaid hiljem. Velvo pani Pearuga Vargamäel ikka sellise paugu, et toibun sellest senimaani. Aga mis kõige imelisem, et sellest alates on iga tema roll olnud kuldaväärt elamus!

Märkamatult jõudsimegi 21. sajandisse, mil minu teatrikülastuste tihedus kasvas nii suureks, et Rakvere Teatris on nähtud suurem osa uuslavastustest, lastelavastused kaasa arvatud! See on armastus, kas pole?! Samas on ka maitse teravnenud ning kinnistunud lemmikute sekka pääsemine on muutunud raskemaks. Minu 21. sajandi 21 suurima teatrielamuse seas on raudpolt kindlalt 2 Toompere lavastust – „Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud“ (2005) ning „Toatüdrukud“ (2009). On see kokkusattumus, et uued suured lemmikud naisnäitlejad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema mängisid kõik kolmekesi koos „Toatüdrukutes“? Ülle romansilik traagika, samas ka sitkus, vastupidavus ning ülim näitlejannalikkus, Tiina muutumismängud, võlu ja inimesena „igaühe unistuste parim sõbrannalikkus” ning Anneli jõuline ägedus ja hoog on fenomenaalsed. Vot on trio! Ja juba mainitud Üllar Saaremäe, kes muide on teinud kaks sajandi suurimate meespeaosade sekka loetavat rolli, kadunud suurte lavastajate Komissarovi „Cyrano De Bergerac’i” ja Roman Baskini „Hamleti” nimiosades.

Olemegi ringiga tänapäevas. Mis jääb praegusest ajast südamesse 20 aasta pärast, kui Rakvere Teatril täitub ümmargune 100, seda võib vaid aimata. Olen juba üsna veendunud, et märgiliseks osutub Urmas Lennuki osalemine repertuaari kujundamises. „Ükssarvikute farm“ on üks neid lavalugusid, mille soovitamise eest olen saanud eriti palju tänukirju teistelt teatrisõpradelt. Ja panna kõik Oskar Lutsu aastaajad ühte näidendisse „Paunvere poiste igavene kevade“, sellega ei saaks vist küll keegi teine niiviisi hakkama… igatahes mitte nii lõbusalt. Ja muide ka üllatuslikult! Sest selles loos hakkab (veel ühe värske lemmiknäitleja) Imre Õunapuu kehastatud Kiirest esimest korda PÄRISELT kahju! Ka "Arno" tuleb välja tuua, sest sellist kameeleoni nagu Madis Mäeorg tihti Eesti teatrites ei kohta! Peeter Rästas on minu naise suur(im) lemmik Rakvere Teatris… Silja Miks on tõusnud komeedina lemmikute sekka nii, et ikka veel imestan, kuidas see võimalik on, et ma tema geniaalsust kohe lahti ei hammustanud? ;) Liisa Aibel on minu arvates üks Eesti esi-comedienne’sid kui mitte juba varem, siis igatahes alates Kati Kivitari lavastusest „39 astet“. Temaga on ainult see oht, et isegi pisema sutsakaga võib vabalt varastada kogu show.

Teatriga liitusid hiljuti Jaune Kimmel, Grete Jürgenson ja Märten Matsu ning tasapisi olen armumas ka kõigi nende kolme mängu… Jaune „Ilma Sinuta“, Grete ja Märten „Nagu peeglis“ – need annavad aimu ka tuleviku suurtest tegudest! Trupi pesamuna Elar Vahterit unustamata, sest praegu on Rakvere Teatris võimalik olla tema kõige esimese peaosa tunnistajaks „Kuldse liilia saladuses”.

Ja mis eriti mõnus ja mugav, et Sa, kallis Rakvere Teater, tuled tihti kodule ligemale. Siis saab kasvõi mitmendat korda mõnda lemmikut vaatama minna!

Igavesti Sinu,
Danzumees

Tekst sündmuse/lavastuse kodulehelt:

IGAVESTI SINU, RAKVERE TEATER

Rakvere Teatri juubeliõhtul rullitakse vaatajate ette lahti 80 aasta pikkune vaip, mille mustrites siplevad Kaarel Irdi, Jakob Liiva kõrval ka Üllar Saaremäe, Peeter Raudsepp ning teisedki teatri võtmefiguurid. Kavas on pidu ja „pitsball” – jõu- ja ilunumbrid teatri näitlejatelt ning võileib puhvetist.

Laval näeme kõike, mida silm näha ihkab. Ja veidi ka seda, milleks silmi pole tarviski. Vaatajate ette kihutab 80 vaguniga ekspress, mis oma reisidel on käinud galaktikast kaugemal. Mitte keegi ei tea, millega see lõpeb, aga kosmos pole piiriks.