Eile, sisenesin Sakala 3 suurde saali umbes 10 minutit enne esietendust. Valisin koha, vaatasin huvitavat lavakujundust (kunstnik Illimar Vihmar), sest suurest mustast kastist oli loodud mõneti intiimsem "korterilaadne toode", kus kolm riidekappi ühel, kolm voodit teisel küljel ja keset elutuba suur elutoadiivan ja peegel. Selge, siin hakkab mingi suhtedraama ja meie, ehk publiku roll on olla kärbseks seinal...
Vaikselt voolas esikapublik saali, otsisid kohad ja istusid ning asusid kaasootama. Esikal, nagu ikka, kohal ka palju teatri- ja kultuurirahvast. Ühel hetkel sisenesid ka endine kultuuriminister Lang ja praegune asekantsler Sein ning ei liikunud saali teise otsa mitte esirea eest (ju seal oli liiga kitsas nende jaoks), vaid otse üle lava. Olid juba minust päris kaugel, umbes lava keskel, kui kuulsin kuidas Rein hõikab ärritatud toonil Hillarile "... sina ei pea Kaldojale seletama, kuidas riigis need protsessid käivad..." Okei. tundub, et teater algas juba poliitikutega pihta...
Õnneks siiski mitte, mehed läksid, otsisid endale kusagil seal teises otsas kohad (kuhu nad oleksid võinud siseneda vabalt ka teisest uksest, aga ju siis oli vaja teha see väike "esitus" kõigile). Ent rahvast voolas saali veel ja nagu muuseas sisenesid saali ka Karolin Jürise ja Sander Rebane. Nüüd algas ikkagi see, mida me tegelikult vaatama-kuulama olime saabunud. Kuigi huvitaval kombel kunst imiteeris kohe elu ning Karolini "Naine" tõstatab teemana, et kristlikus ühiskonnas on teiste tagarääkimine norm... Tõesti, just nii see on.
----
Kinoteatri "Kahekesi" näol on tegemist autoriteatriga ja auteuriks siin on Paavo Piik. Ja ühtviisi tugev on siin nii tekst kui ka sellega nagu loodult integreeritud lavastuslik stiil. Üks päris huvitav nipp stseenide üleminekuks, mida ilmselt on ka mõnel sellisel viisil varem tehtud, aga no praegusel hetkel ei mäleta. Riskantne lahendus, mis antud juhul kamaluga ära tasus ning andis nii palju dünaamikat ja eripärane sellele režiile.
Kuigi lavaavarus korteriks muutmisest hoolimata on õhuline ja näitlejaid ka tervelt 6, tekib sellest hoolimata teatav kammerlikkus. Ju peamiselt sellepärast, et igas stseenis korraga ollakse läbi etenduse "kahekesi" ja vestluste teemad on vägagi intiimsed. Lavale nimelt astuvad paarid ning nende suhted on kõik erisugused ja -ilmelised. Kes peab armukest, kes on just alles uue kaaslase koju toonud esimest korda, kes on tsölibaadis, kes lahku läinud ja vana arm ei roosteta... 6 näitlejat ja 6 erinevat suhet. Trikk on selles, kuidas näitlejad vahelduvad ning ühtlasi toimuvad suhtelt suhtele üleminekud. See tekitab omamoodi huvitava kakofoonia, millest omakorda paljastuvad väga mitmed huvitavad aspektid. Esiteks kui erinevad, aga samas samasugused me kõik oleme. Kõik oleneb situatsioonist, taustast, kogemustest/kasvatusest ja inimlikest nõrkustest/tugevustest ja üldsegi mitte nii palju sugupoolest.
Ükski neist suhetest polnud täpselt minu kogetu, ent kõigis oli neis midagi tuttavat. Kõigis tegelastes oli midagi sellist, mida iseendast ja oma kunagistest mõtetest tajub siin ära. Ja milline harukordselt tugev ning endast kõik andev trupp on kaasatud! Läheme riburada näitlejatöidpidi liikvele...
NB! Kui tahad hoiduda spoileritest, siis hüppa üle järgneva 4 lõigu!
Nagu öeldud, esimesena sisenevad "korterisse" Sander ja Karolin. Nad on üks ütlemata nunnu paar, lavaltoimuvale mõeldes nagu algajad, ent ometi omavahelise väga tugeva keemiaga, mis viitaks, nagu neil oleks juba pikem suhe. Segased signaalid. Ometi on selles nagu midagi "päris"... hoopis teisiti "päris" kui kõigis järgnevas viies suhtes. Karolin mängib isegi silmadega ja see on märk näitleja võimekusest teksti nii tugevalt läbi tunnetada. Ühel hetkel ei saanudki temalt enda silmi, sest iga ta lõuatõste, silmadepööritus või närviminek oli nagu paaristants selle tekstiga, mida ta samal ajal esitas. Vau, kuhu see näitlejatibu on jõudnud, keda alles sai jälgitud Viljandi lavakooli 12.lennu lavastustes, siis VATi "Kauka jumal"as ja mida edasi ta nüüd siin laval teeb... külmavärinad tulevad kui mõelda - kuhu veel! Eripärale aitab kaasa, et selle "nunnu" oleku partneriks ei ole sopran, ega imal hääl, vaid jõuline, selge diktsioon, mis ei muuda teda üheski rollis igavaks, ega isegi tavalisekski. Kusjuures ühes kohas, kus partner jätab tekstist välja ühe osa... tegemist oli ikkagi "esikaga" ja nõnda jäi "koeraga jalutamine" ilmselt kogemata kõrvale, siis Karolin tuleb sellest puhtalt välja, reageerides oma partnerile ka teksti mugandades ning vaataja ei saagi aru, et midagi on teisiti ("proff" juba sündides :)) Sanderi mäng on psühholoogilisrealistlik ja väga olemuslik - selline, mida tihti kogenud näitlejad hindavad - ta oleks laval, nagu päriselus - mängib, aga ei mängi - on! Sedasi on vaatet kõige raskem mängida, isetult, mitte "näidata" proovides. Justkui filmimängu-esteetikaga, aga Sandri puhul töötab see ka laval.
Siis käib plõks ja Karolini asemel on laval Ursula Ratasepp. Sander on tema armuke ja me saame ääriveeri teada sellest suhtedünaamikast. Esialgu ei saagi päriselt aru, kas nüüd siis selgub eelmise jutu jätkuks, et see mees ongi seeriasuhetega ning lendab nagu mesilane lillelt lillele? Hiljem selgub, et siiski mitte, kuigi ka järgnevates üleminekutes on lõtvu kattuvusi, mis sellise mulje võivad jätta, ent siin ei ole see oluline. Vaid veel üks dramaturgi tugevusi ja tunnetus vaatajale, et just nii peabki see lugu lavalt meieni jõudma, sest ainult siis kui lavastaja on ka autoriks, saab tunda sellisel tasemel sidususi. Sander ei vaheta oma mängutaktikat ja seega muutub huvitavamaks osapooleks kohe uus partner, ehk Ursula. (Kõrvalmärkusena ei saa jätta märkimata ja imestamata, et huvitav, kas Sander ja Anne Veski käivad sama juuksuri juures? Ja seda üldsegi mitte naljana! :)) Kuid Ursula... Sandriga koosolles mänguline, ent õrn, naiselik ja ometi on temas teatavat mehist jõulisust... kas ehk sellepärast, et see on tema siin, kes peab armukest...? Kuniks Sandri asemel tuleb mängu Henrik Kalmet ja Ursula muutub veelgi mängulisemaks. See lainetus, kuidas ta oma partneriga mängib, kord lastes Henrikul, kes ka muidu laval olles alati endale "palju ruumi" võtab (if you know what I mean), siis jälle võttes selle jõuliselt, ent seekord naiseliku jõulisusega endale. Imeliselt leidlik ning ei saa aru, kas teadlikult, lavastaja suunatult või see lihtsalt kukub Ursulal niimoodi välja. Henriku mängitud "mees" on otsustanud teha vahepausi seksimisel, aga no kui naisel on himu... ka siin jääb mulje armukeseks olemisest õhku... Kuid see, kuidas Ursula oma saaki häbematult, aga (õnneks) ka väsimatult ründab, toob meelde assotsiatsiooni "ämbliknaisest" - mees on võrgus ja ta võib seal ühe, kaks või kolmgi korda vastu hakata... aga võrgust ta ju ei pääse... Ning jälle mõjub see kõik pisut tantsuna (liikumise muide on seadnud Christin Taul), kuniks ühe väga efektse jalgade Henriku seljataha sidumisega tolle enda peale tõmbamisega võib Henriku teatavast anti-seksuaalsusest hoolimata (vähemalt meesvaataja jaoks) võtta seda päris hea "elektriga" lõiguks.
Kogu lavastuse efektseima kadumistriki teeb ka Ursula, sest nii nagu ta sinna voodite vahele haihtub (kui, siis ainult see teeks kogu terviku lavastuslikus mõttes veelgi paremaks, kui need teisedki kadumised oleksid olnud läbimõeldumad... näiteks keegi oleks võinud astuda läbi kapi stseenist välja jms), nii on platsis Liisa Saaremäel. Henriku tegelase seksist hoidumine ja see, milleni see Ursulaga lõigu lõpus muutus, on üleminekuna jälle üks Paavo kavalaid trikke. Riideid muudkui, aga nagu väheneb tegelastel ja stseenide seksuaalne tõmme intensiivistub. Siin nii üks kui teine pool teeb pöörde - nimelt siit edasi hakatakse riideid rohkem peale panema (kuni peaaegu lõpuni välja, mil üks mees päris alasti kistakse - aga seda seekord tõesti kunstiliselt kandvast mõttest ja sisust tingitult). Ka elu"tants" muutub koos Liisaga vaatet veel senisest kõige tantsulisemaks, sest naise mehe kätevahelt libisemised ning kogu see voodiakrobaatika alguses on (jällegi lõpustseeni mitte arvestades) mõjub nagu tants... Henrik oma vutsidega jällegi toob meelde 80ndate saksa pornostaarid (ainult sokid peaksid ka jalas olema), aga see rolli tiirasus koos tasakaaluks näitleja enda poolt valitud karaktermänguliselt küljelt vaatet tagasihoidlikkus (kuigi muidu on ta igati "mänguline") on jällegi karakteriehituse mõttes huvitav ristand ning tulemuseks on mitmekihiline, ent kompleksne tegelane, nagu inimesed päriselt ongi.
Ja nii kui on platsis Tõnis Niinemets, on Henrik pildilt kadunud... Ja võib vist küll selles tähtede paraadis öelda, et Liisa teeb siin kõige vähemate nurkadega ja siiruviirudega rolli(d) - nagu nimme taotluslikult elulähedaselt (umbes nagu Sander ja tundub, et see on lavastaja näitejuhtimislik nõue kogu trupile - sest nii mõjub kõik kuidagi ehedalt ja elulähedaselt ning see oma koomilistest hetkedest hoolimata või isegi vastupidi nende jõul, on just niimoodi nagu "päris"). Liisa tegelase suhe Tõnis Niinemetsa loodud mehega on ka selline, et juba järgmisel päeval ma enam hästi seda lõiku ei mäletagi. Asi võttis ka üsna tõsise pöörde, kuigi muidu läbivalt oli neid koomiliselt elulisi hetki pidevalt vahele pikitud. Muide veel ühe kõrvalpõikena tuleb öelda, et huumor on siin muhe ning tuleb näitlejatel nii loomulik välja, nagu see pisut kohmakates suhtekeerdkäikudes ka elus ilmselt kõrvalistele paistaks - meile endale mitte, sest oleme ise suhtes olles selles osalised ("the joke is on us"). Kuid Liisa kadudes ja ringiga taas Karolini mängu tulles, ei olnud see enam sama Karolin kes alguses... Kui ta nüüd esialgu stseeni sisenedes korraks röövibki tähelepanu, siis üsna pea võtab Tõnis üle ning see, mida ma siis kogesin, oli isiklikus plaanis hämmastav. Ma ei tunne ühtegi neist teatritegijatest, nad on võrdlemisi noored ka (võrreldes minuga), aga see, kes Tõnis on laval, see olen mina. Kui ma oleksin samas olukorras, siis oleksin täpselt selline. See pole päris katarsis, ent ometi mingi kummaline (ja hämmastav) äratundmine. Ja Tõnise enda mäng on siinjuures nagu uue kvaliteediga - hoopis teistsugune, kui me oleme harjunud teda viimastel aastatel nägema. Lähen isegi nii kaugele, et väidan, et see roll siin on tema parim pärast "Bloody Mary" maniakki!
Kujutan ette, et need 6 näitleja loodud 12 tüüpi, oma väikeste nihetega, võivad pakkuda päris paljudele äratundmist. Ei tea ka tausta, kus kohast Paavo need "tüübid" on leidnud ja kirjutanud, aga kui raamida üks pilt minu tundemaastikust, siis võib sellel vabalt olla Tõnise viimase lõigu mäed ja orud. Hämmastav ja teatavas mõttes tänulik tunne, et keegi teine on ka selline... ei tea, kas see annab teatava legitiimsuse enda normaalsena tundmisele ja just sellisel moel seda vaadates ei pea tundma ka häbi, pigem uhkust.
Ja siis veel kõike krooniv lõpp, mis on mõistu ning vajab iga vaataja enda tõlgendust. Seda ma ei taha paljastada kellelegi, kes seda vaatama läheb. Ütlen vaid, et mõistlik oleks lapsed koju jätta. Arvan, et see ei sobi ka väga noortele noortele, pigem on siin äratundmist neile, kes juba on suhetes olnud, aga miks ma mitte õppetunnina neile, kes tõsist suhet otsivad. Laval tegutsevad inimesed on kõik kuidagi keskmisest intellektuaalsemad (normaalsed tüübid, omade kiiksudega - nagu me kõik), aga mina, keskealisena, ei tundnud, et autoril ja tegijatel poleks minule midagi öelda. Siin oli nii äratundmist kui ka uusi mõtteid või vähemalt uues valguses asjadele vaatamist. Teisalt jällegi selle loomaliigi, kellel nimeks "inimesed" luubialla panek ning erinevates paarisuhetes küpsetamist. Mingis mõttes fragmentaarne, sest 1 tunni ja 20 minuti jooksul 12st suhtest läbi minemine, isegi koos nõelapistetega, on siiski elupildikeste jada, mitte sügavutiminek, kuigi sügavuti minnakse igas lõigus ühte konkreetsesse aspekti. Sellel kõigel on oma võlu.
Hinnang: 4
Väga tugev neli! Üldse huvitav, et nüüdseks natuke üle paarikuise, 2020. teatriaasta 5st parimast esietendusest 4 on autorilavastused ja see siin on üks nendest. See ehedus ning omapärane vaatenurk, mis ometi on üllatavalt paljuhõlmav ning ühtlasi nii isikupärane kui ka tuttav, aga mis peamine - huvitav. Huvitavad lood, huvitavad mõtted, kuid elust tuttavad olukorrad; huvitav trupp, huvitavad suhtekäigud, kuid elust tuttavad karakterid. Üks neid tükke, millest ilmselt ühe vaatamiskorraga ei suudagi kõiki mõtteid hõlmata, sest autor pole kitsi ja paiskab neid õhku kõigilt tegelastelt üksteise järel, nagu kuulipildujast. Ma soovitaksin eriti vanuses 20-50, aga miks ka mitte paar aastat noorematele ja paarkümmend aastat vanematele.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, autor Siim Vahur):
Kahekesi
"Kahekesi" on Paavo Piigi kirjutatud ja lavastatud suhtekomöödia-draama-thriller, žanr sõltuvalt vaataja oskusest suhetega tegeleda.
MEES: Sa ei ole kunagi kellegi juurde õhtul teed jooma läinud, muusikat kuulama, filmi vaatama, pitsi konjakit jooma, margikogu sirvima, koerale süüa andma?NAINE: Mul, jah, on kuidagi juhtunud sellised, kellel ei ole koera ja kes ei kogu marke.
"Kahekesi" sobib vaatamiseks nii üksi kui kahekesi.
***
Üles astuvad Karolin Jürise, Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Sander Rebane (Endla Teater) ja Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater).
Autor ja lavastaja: Paavo Piik
Kunstnik: Illimar Vihmar
Liikumisjuht: Christin Taul
Valguskujundaja: Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Helikujundaja: Raido Linkmann
Produktsioon: Kinoteater
Toetaja: Kultuurkapital
Etenduse kestus 90 minutit, ühes vaatuses.
Esietendus 2. märtsil 2020 Sakala 3 teatrimajas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar