TOP 50 - huvitavad esietendused, mis on praeguse seisuga tulekul välja eesti teatrites

Paar nädalat tagasi kirjutasin senise teatriaasta parimatest. Seekord viskaks pilgu tulevikku, ehk mida põnevat on teatrid juba välja kuulutanud - milliseid ESIETENDUSI on "oodata"?!

Vabandan juba ette, et pealkiri on pisut eksitav. Vannun, et andsin endast parima, et tõesti tuua välja vaid 50... niigi loobusin mitmetest ja mitmetest, aga lõpuks on ikkagi kokku siin nimekirjas hoopis vaja 55 esietendust ära märkida!

Kõigi kohta veel tausta ja tegijaid pole teada, aga tõin ära nii palju, kui leidsin. Mõni on õige ahvatlev ka selle, täiesti puuduliku info põhjal, ehk mõnikord piisab vaid pealkirjast, autorist ja/või lavastajast, et seda ilmtingimata näha tahaks... Ent suuremal osal siiski siinmainitutest on praeguseks teada nii sisulise tausta tiiser, ehk maakeeli "õrritaja" ja ka peamine trupp, kes vastavat lavastust lavale toovad. Enda kommentaarid lisasin ka, miks just mina seda näha sooviksin või millised küsimärgid seoses lavastusega tekivad... aga eks muidugi igaühel on enda eelistused ja huvid. Sellepärast jätsin ka teatrite kodulehtedel ära toodud sisututvustused muutmata/täiendamata, et iga lugeja saaks ise otsustada mugavalt siit kokkukoondatud infost, mida ta näha soovib ja mis/kes teda parajasti kõnetab.

Ladusin need "ootused" suurenevas, ehk edetabeli järjekorras, kuni kõige oodatuima uuslavastuseni välja.

55. Pikk tige vanaeit - OmaLava (esietendus 14.10.2020)

Taust:
Jutuvestmise vormis, elava muusika ja heliefektidega vürtsitatud tuliuus teatritükk Oma Lavalt. See on maiuspala igas vanuses jutuhuvilisele, kes on valmis kohtuma lugudega elust ja surmast, noortest ja vanadest, sõprusest ning vihkamisest. Kes tahavad, et laval kogu aeg midagi juhtuks - midagi naljakat, jubedat, tobedat, üllatavat ja liigutavat. Vaataja ees rulluvad elava muusika saatel lahti mõnusa huumoriga vanad lood koolnutest, inim-ussidest, sõbralikust Surmast ning lagledest. Lood, kus ennast maagiliste olendite ja muinasjututegelaste taga peidavad täiesti tavalised inimesed. Need, kes teevad vahel valikuid, mis pole arukad, otsuseid, mis pole eetilised. Saavad üle läbipääsmatutena tunduvatest takistustest ja panevad meid lõpuks uskuma, et võidab ikkagi hea.
Tegijad:
Laval näitleja Liia Kanemägi, teda saadab erinevatel pillidel muusik Tarmo Kivisilla või Polina Tšerkassova.
Lavastaja on Jaanika Juhanson, kunstnik Sander Põldsaar ning heli- ja valguslahendused lõi Mait Visnapuu.
Kommentaar:
Hehh, see võib olla päris lahe ja naljakas. Jutuvestmist on mõnus teatris vaadata ning selline assotseerimise-mäng /muinasjututegelased-tavalised inimesed/ loob veel ühe tasandi kogu elamusele juurde. Just loen Backmani "Ärevil inimesed", kus üks loll järgneb teisele ning millegipärast on lolle inimesi distantsilt mõnikord tõeliselt naljakas kogeda. Siin ju koolnud ja inim-ussid ja kes kõik veel :)

54. Sorri, ei saa aidata - Ugala (esietendus 02.10.2020)

Taust:
Kaks venda. Nende naised. Ja ema, kellel on poegade elu ja naiste suhtes oma arvamus. Ühe venna abielu on jõudnud tupikusse ning tundub, et ainult lapsed ja pangalaen veel hoiavadki seda koos. Kas päästerõngaks võiks saada naise mõte asuda seksuaalelu planeerima kindla graafiku järgi? Või oleks õigem ikkagi lahku minna? Ka teise venna elu jõuab pöördepunkti, kui ta ühel päeval leiab oma naise teadvusetuna magamistoast. Soome lavastaja ja näitekirjaniku Antti Mikkola näidend „Sorri, ei saa aidata“ räägib keskikka jõudnud mehe ummikaastatest. See on lugu kaduvast mehelikkusest, tugevast ja tahtejõulisest naiselikkusest, isekusest ja andestamise raskusest, millesse on põimitud vabastavat nalja ja huumorit.
Tegijad:
Lavastaja - Tanel Ingi
Kunstnik - Jaanus Laagriküll
Valguskujundaja - Laura Maria Mäits
Muusikaline kujundus - Taago Tubin ja Tanel Ingi
Videokunstnik - Kärt Petser
Tõlkijad - Jan Kaus ja Triin Aimla-Laid
Osades - Ott Sepp (külalisena), Tarvo Vridolin, Kadri Lepp ja Terje Pennie
Kommentaar:
"Keskealise mehe ummikaastatest" ei kõneta millegipärast siinset keskealist meest. Soome autor, ehk äng ja soome huumor segamini... mnjaa, pole minu jaoks kõige ahvatlevam segu... Seevastu näitlejate nimistu kohe kisub vaatama...isegi Ott Sepp on külalisena pundis... Seega võib siit vaid positiivselt üllatuda...

53. Trubaduur - Estonia (esietendus 29.01.2021)

Taust:
Giuseppe Verdi ooper. Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi. Maailmaesietendus 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos. Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna... „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub.
Tegijad:
Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Neeme Kuningas
Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik: Anna Kontek (Soome)
Kommentaar:
Verdit kuulaks iga kell. Trubaduuri lugu on ka selline romantiline, nagu India mängufilm :)

52. Renate Keerdi uuslavastus - NUKU (esietendus 2021)

Taust:
NUKU teatri Ferdinandi saalis esietendub 2021. aastal Renate Keerdi lavastus, mida on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised alates 12. eluaastast. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et tulemas on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum. Oleme ootel!
Tegijad:
Autor ja lavastaja Renate Keerd
Näitlejad Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi
Kommentaar:
Renate lavastus NUKUkatega lükkus aasta võrra edasi. Kuigi mina paraku "tema absurdiga" siiani pole veel haakunud, siis kes teab, võib-olla ühel hetkel haakun. Antud juhul võiks see juhtuda tänu etenduses mängivate näitlejatele, kes kõik 4 on minu jaoks väga sümpaatsed.

51. Tagurpidi - NUKU (esietendus 05.09.2020)

Taust:
Miski pole õigetpidi, isegi mitte tagurpidi.
Kord otsustas üks poiss nimega Ants teha kõike tagurpidi ja hakkas Tagurpidi-Antsuks. Miks ta nii tegi? Sest teha nii nagu kõik teised on lihtsalt igav. Aga teha teistmoodi on põnev ja  ootamatu! Antsu vanemaid tegi selline tagurpidistamine aga hoopis murelikuks ja nad saatsid Antsu Tagurpidi-Antslasse onu juurde külla, päris ehtsasse tagurpidimaailma. Oh-oh-oo... Siin juba on, mida avastada! Lavastus põhineb eesti animatsiooni klassiku Priit Pärna 1980. aastal ilmunud äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga koomiksiraamatul. Pärna loomingut ei ole teatris tõlgendatud just tihti, kuid nuku- ja visuaalteatrivorm pakub selleks palju võimalusi.
Tegijad:
Autor Priit Pärn
Dramatiseerijad Donald Tomberg, Leino Rei, Kaspar Jancis
Lavastaja Leino Rei
Kunstnik ja helilooja Kaspar Jancis
Videokunstnik Sander Tuvikene
Liikumisjuht Viktor Lukawski
Helikujundaja Mait Visnapuu
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Näitlejad Lee Trei, Doris Tislar, Mait Joorits, Risto Vaidla
Kommentaar:
Lapsepõlve-raamat, mis nüüd elustatakse. Saab kindlasti olema nostalgialaks, ent juba mõttena see lavale tuua, tekitab põnevuskahinaid - nii palju fantaasialennuvõimalusi! Leino asjad mõjuvad alati nii südamega tehtuna ning näitetrupp on hea!

50. Sirli, Siim ja saladused - Rakvere Teater (esietendus 07.12.2020)

Taust:
„See kõik tuli sellest, et too poiss oli jätnud ripakile oma lapsepõlveunistuse. Seda ei tohi teha! Siis võib juhtuda koledaid asju. Unistus võib norutama jääda ja tasakesi haihtuda, aga ta võib ka kurjaks saada, nagu juhtus selle laevaga. Ja see on väga ohtlik!“ „Kas sa arvad siis, et Päike on kellegi unistus?“ küsis Siim. „Ja et keegi on ta unustanud?“ „See võib niimoodi olla küll,“ vastas kojamees. „Kõik on võimalik.“ Andrus Kivirähki tuntud lasteraamatul põhinev lavastus viib meid rändama kõige sügavamate unistuste maailmadesse, kus kõik on võimalik. Nende tagurpidi maailmad näitavad meile, et ka igapäevaelus on kõik võimalik! Tuleb unistada, tuleb uskuda, tuleb elada!
Tegijad:
Autor Andrus Kivirähk
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Mari Anton
Kunstnik Mailiis Laur
Helilooja Markus Robam
Kommentaar:
Just kuulasin sarjana uuesti fenomenaalselt hästi Sepo Seemani poolt loetud kuuldemängu Vikerraadiost. See fantaasiamaailmate pool on paras pähkel lavastamiseks. Aga Mari tehtud Pipi oli väga lahe ning see oli tema "koolitöö", nüüd on latt kõrgel :) Dramatiseerijaks ikkagi Urmas Lennuk, seega teatav kvaliteeditase on juba eoses kindel.

49. Ravel:Ravel - Estonia (esietendus 26.03.2021)

Taust:
„Laps ja nõidus“ - Maurice Raveli lüüriline fantaasia ühes vaatuses - Colette’i libreto. Kes meist poleks tülli läinud tugitooliga? Või jonnaka seinakellaga? Oleme kõik armastanud printsesse ja neid katki rebinud – et näha, mis sees on. Kas portselantass läks praegu meelega ise katki? Teeb ikka tigedaks küll! Mis aga peitub ahvatlevalt nurgast lahti rullunud tapeedi sees …? Rääkivad oravad, uinuvad kaunitarid, koorilauljatest konnad, hirmuäratavad arvud, varvastel kardinad, turistist teetassid ja kriiskavad tuleleegid – omavahel põimuvad nii unenäolised ilmutused kui killukesed päris elust, nii ooper kui ballett, nii rambivalgus kui kulissidetagused sahinad. Aga Hane-ema? Kas temal õnnestub end pressida lavale või hoopis teie unenäkku?
„Hane-ema“ - „Hane-ema“ on vabakutselise lavastaja ja koreograafi Renate Keerdi vaba tõlgendus Maurice Raveli loodud balletile. Vana prantsuse kombe järgi nimetatakse hane-emaks lastele muinaslugusid pajatavat hoidjat. Keerd pöörab balleti klassikalise libreto aga pea peale, võttes lavastuse loomisel aluseks Raveli muusikalise orkestreeringu, kuid loob sellele algupärase dramaturgia. Oma lavastuses keskendub Keerd meie elu saatvatele paradoksidele talle omaselt absurdimaigulises, fantaasiaküllases ja teravmeelses võtmes. „Ravel:Ravel“ on mäng, kus ilu nimel võib sohki teha ning kus Raveli armuafäär muusikaga suubub pöörasesse vaatemängu, millest väike unistab ja mida suur taga nutab.
Tegijad:
"Laps ja nõidus":
Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Mart Kampus
Koreograaf: Renate Keerd
Kunstnik: Liina Keevallik
"Hane-ema"
Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja-koreograaf-kunstnik: Renate Keerd
Kunstnik: Liina Keevallik
Kommentaar:
Isiklik kiiks - minule Raveli muusika meeldib metsikult! Renate Keerd on seekord võtnud nö. "teatud teema", ehk midagi, mis võib tema enda varasemate tegemistega võrreldes olla midagi isemoodi, kuigi ta siiski teeb enda dramatiseeringu sellel teemal. Ja selline jabur etenduste duo ühe etenduse raames tundub huvitav, sest nad näivad tõesti olevat seotud omavahel.

48. Jutt jumala õige - Teater Nuutrum (esietendus 18.07.2020)

Taust:
Ühel palaval juulikuu hommikul ärkab ta oma järjekordsel sünnipäeval. Vähemalt ta ise arvab, et täna võib ta sünnipäev olla. Kuid keda külla kutsuda, kui pea kõik su ümbert lahkunud on? Ei jää muud üle, kui veeta päev Jumala seltsis - selleks ei pea ju ise usklik olema?
See on südantsoojendav lugu kõige isiklikematest tunnetest, headusest ja kurjusest ning üksindusest. Või hoopis sõprusest?
Tegijad:
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Laval: Harry Kõrvits
Kunstnik: Jana Wolke
Helikujundajad: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valguskujundaja: Robin Täpp
Etenduse juht: Inge Kaseleht
Autor: Miina Piir
Kommentaar:
Harry on nii heas mänguvormis! Mängukoht ka põnev. Kindlasti kammerlikult intiimne teatrielamus. Saab kindlasti tegelasega eriti hea kontakti. Autor on minu jaoks tundmatu, kuigi Volkonski on seda ka kunagi teinud Tartus. Toona mängis monotüki rolli Ants Ander...

47. Utoopia - Vene Teater (esietendus 10.09.2020)

Taust:
Näidendi peategelased on kauge ääremaa elanikud, kelle saatus on kujunenud üsna keerulistes oludes. Nüüd annab seesama saatus neile aga ootamatult uue võimaluse. Pealinnast saabunud ärimees tahab taastada põlenud kõrtsi, mis oli omal ajal kuulus vastiku õlle ning vana ja kulunud mööbli poolest. Ärimehe soov on taastada kõrts ning panna sellele nimeks Utoopia. Sellise ettepaneku teeb ta kõrtsi endistele omanikele — abielupaarile, kes elumurede koorma all on üksteisest viimasel ajal lahku kasvanud. Kõrtsi taastamise ettepanek tundub neile viimase õlekõrrena, mis aitaks igapäevasest viletsusest välja rabeleda. Samas on töö tellijal üks tingimus — Utoopia tuleb taastada täpselt sellisena nagu see oli, ei parema, ega kehvemana; see peab saama täpselt samasuguseks nagu see oli 1990. aastatel. Näidendi “Utoopia“ toob Vene Teatris lavale Vanemuise näitleja Karl Laumets, kes eelmisel aastal pärjati Eesti parima lavastaja tiitliga. Näidendi autor on tuntud vene dramaturg, festivali “Kuldne mask“ teatripreemia laureaat, Mihhail Durnenkov. Mihhail Durnenkov oma näidendist: “Mulle tundub, et “Utoopia“ ei räägi mitte sellest, kuidas muuta meie ühiskonda paremaks või mõistlikumaks, vaid ühisosast, eelkõige võimalusest olla koos. Utoopia on midagi väljamõeldut, midagi tehnoloogilist või humanitaarset, mis võimaldab ühel inimesel saada teisega lähedasemaks. Minu jaoks on Utoopia omamoodi katsetus. See ei ole tulemus, vaid eelkõige protsess. Utoopia ei ole absoluutne. See on järjekindel absoluudi poole pürgimine, meie igapäevane püüdlus saada Teistsuguseks. Näidend “Utoopia“ räägib hirmust tuleviku ees, hirmust elu ees, selle ees, et tuleb end muuta, püüdlusest leida endale turvaline varjupaik minevikust ja jääda  sinna igaveseks.“ Näidendit esitleti festivali “Kuldne Mask Eestis 2019“ raames toimunud teatrilaboratooriumil.
Tegijad:
Karl Laumets - Lavastaja
Kristjan Suits - Kunstnik
Karl Laumets - Muusikaline kujundus
Tatjana Kaur - Lavastaja abi
Osades: Tatjana Manevskaja, Dmitri Kosjakov, Igor Rogatšov, Eduard Tee
Kommentaar:
Nägin lõiku sellest teatrilaboratooriumis ja kogesin midagi harukordset. Seda tuleb vaatama minna! Väike kahtlus on, et kui tervik ei jäta nii palju põnevaid küsimusi õhku kui see lühike lõik jättis, aga tegijad on täpselt samad ja näitlejad olid lausa vapustavad nendes rollides... Mäletan kuidas selle laboratooriumi lõppedes mõtlesin, et vot seda tahaks tõesti tervikuna näha. Loo keskmes olev perekond oli segane ja omade kiiksudega, ent väga huvitav.

46. Anna Karenina - Estonia (esietendus 01.09.2020)

Taust:
Tolstoi romaani peetakse üheks maailmakirjanduse tippteoseks, mis oma haarava süžee ja stiiliga on inspireerinud lugematul arvul kunstnikke. Marina Kesler on mahuka teose tõlkinud balletikeelde, jutustades peategelase lugu Šostakovitši muusika abil. „Anna Karenina“ on lugu kiusatusest, kirest, moraalsest konfliktist, unistuste poole püüdlemisest ning nende purunemisest. See on tormiline jutustus reetmisest ja suurest armastusest, mis viib pinna jalge alt. Karenina on erakordne naine, kes püüab ühiskonna lämmatavaist moraalinormidest väljapoole murda, kuid peab tunnistama, et neil valikutel on hävitavad tagajärjed. Kõrgklassi glamuur varjab loorina Anna õnnetut abielu, aga hetkest, mil ta kohtab säravat ohvitseri vürst Vronskit, muutub kõik. Naine riskib keelatud armastuse õnne nimel oma sotsiaalse staatuse, abielu, sõprade ja perekonnaga. Legendaarne priimabaleriin Maia Plissetskaja oli esimene, kes tantsis laval Anna Karenina lugu oma abikaasa Rodion Štšedrini muusikale 1971. aastal. Sellele on järgnenud mitmed klassikalised ja kaasaegsed versioonid, mille on lavale toonud Boris Eifman, Jochen Ulrich, Aleksei Ratmanski, Christian Spuck ja mitmed teised.
Tegijad:
Dirigendid: Jüri Alperten, Kaspar Mänd
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Kunstnik: Reili Evart
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Kommentaar:
Anna Karenina+Marina Kesleri lavastus ja koreograafia ja originaalballett=mul pole kahtlustki, et sellest saab elamuse!

45. Treffpunkt-Berliin! - Varius (esietendus 28.09.2020)

Taust:
Eesti saatkonnahoone Berliinis on kõige laiemas ja sügavamas mõttes kasvanud koos Eesti Vabariigiga. Tema kujunemisloos mängisid olulist rolli ka meie kultuuriloos sellised olulised tegelased nagu EDUARD VILDE, KARL MENNING, GEORG MERI jpt. Ajaloolist kontinuiteeti, silda erinevate ajastute vahel on Berliini saatkonna loo kaudu kehastanud president LENNART MERI. Selle aasta maikuus tähistab saatkond oma 100. sünnipäeva.
Tegijad:
Lavastuses mängivad EGON NUTER (Tallinna Linnateater), PEETER KALJUMÄE, PRIIT VOLMER (Rahvusooper ESTONIA), RENÉ SOOM (Rahvusooper ESTONIA), TOOMAS TROSS ("PIIP ja TUUT”). Klaveril Hain Hõlpus.
Teksti autor ja lavastaja HEIDI SARAPUU. Kunstnikud KARMO MENDE ja MARE KÕRTSINI.
Kommentaar:
Egon Nuter on sellises mänguvormis, et ei tahaks midagi, mis ta teeb mööda lasta. Ju ta saab elustada oma Lennart Mere siin ja ma ei väsi teda ka Lennuna vaatamast! Siin on rida huvitavaid tegelasi ja no terve trupp on ju täiesti suurepärane! Olles ise Berliini saatkonnas korduvalt käinud ja muidu ka väga mitmetes Eesti saatkondades ümber maakera (töö tõttu), siis seda huvitavam. Peaasi, et poleks väga pinnapealne, aga siin on väga konkreetne teema ja tundub ilus austusavaldus.

44. Lõbus lesk - Estonia (esietendus 28.05.2021)

Taust:
Franz Lehári operett. Viktor Léoni ja Leo Steini libreto Henry Meilhaci komöödia „L’attaché d’ambassade“ („Saatkonnaatašee“) ainetel. Maailmesietendus 30. detsembril 1905 Theater an der Wienis. Alates esietendusest 1905. aasta 30. detsembril on „Lõbusat leske“ mängitud maailmalavadel üle 250 000 korra. Pole ka ime – Lehári tundlik heliloojakäekiri on kokku sobitanud haarava assortii valssidest, polkadest, marssidest, masurkadest ja kankaanidest, mis viib meid särava meelelahutuse maailma. „Lõbus lesk“ on vaimukas lugu noorest rikkast lesest Hanna Glawarist, kelle miljonid päästaksid Pontevedro riigi pankrotist juhul, kui Hanna abiellub mõne pontevedrolasega. Hannat ümbritseb arvukas Pariisi aadlikest austajaskond, kuid Hanna süda ihaldab just seda meest, kes on tõotanud talle mitte kunagi öelda „Ma armastan sind“. Pärast glamuurseid intriige, hoogsaid tantsunumbreid ja romantilisi armastuslaule, leiavad Hanna ja tema väljavalitu siiski palava armastuse.
Tegijad:
Dirigent: Jüri Alperten
Lavastaja: André Heller-Lopes (Brasiilia)
Dekoratsioonikunstnik: Renato Theobald (Brasiilia)
Kostüümikunstnik: Sofia di Nunzio (Brasiilia)
Valguskunstnik: Gonzálo Cordova (Brasiilia)
Kommentaar:
Lõbusat Leske on õnnestunud varem elus juba erinevates versioonides näha, aga see on hea ja Lehari muusika ju... lisaks on siin ju palju tantsu! Ja Brasiili lavastaja, koos teiste brasiiliast pärit taustajõududega!

43. BlaBlaBla - Paide Teater (esietendus 30.09.2020)

Taust:
PAIDE TEATER TOOB 2020. AASTA SÜGISEL VÄLJA KOGUPERELAVASTUSE "BLABLABLA", MILLE KESKMES ON KEEL JA KÕIK, MIDA SELLEGA TEHA SAAB. LAVASTUS SOBIB NII 5, 55, KUI 505 AASTASTELE JA TOOB NAD KÕIK EESTI SÜDAMESSE PAIDESSE KOKKU. SÕNA ON UKS – EI VÕI IIAL TEADA, KUHU SATUD!
LIHTNE SÕNAMÄNG LÜKKAB KÄIMA PÖÖRASE FANTAASIALENNU. ÜHE TÄHE LANGEMINE SÕNATAEVAST TEEB TEISEKS KÕIK. NII TAEVAS KUI MAAPÄÄL. SÕLME LÄINUD KEEL VÄLJENDAB SEDA, MIDA KORRALIKUD SÕNAD ÄRA EI ÜTLE. ÜKSAINUS SÕNA LOOB TOHUTU MAAILMA. OMETI ON KEEL AINUS, MILLEGA ANNAB KOGU MAAILMA HÕLMATA, ISEGI ROHKEM JA VEEL. SÕNASÕJAS LANGENUID POLE!
MISKI EI PRUUGI OLLA SEE, MILLEKS TEDA NIMETATAKSE. VAATA JA IMESTA. SÕNAMÄNGULISTES VÄRSSLUGUDES KÄIB RINGI BLABLABLA, KES SUUDAB SÕNADEGA KORDA SAATA USKUMATUID ASJU, LEIAB ASET KEELEOLÜMPIA, KUS TÄHED, SÕNAD JA LAUSED ÜKSTEISEGA MÕÕTU VÕTAVAD, TOIMETAB NIMEKIRJAMEES, KES PÜÜAB KÕIK MAAILMAS LEIDUVAD NÄHTUSED KORRALIKULT NIMEKIRJADESSE RIVISTADA NING JUHTUB VEEL PALJU MUUD HÄMMASTAVAT. LAVASTUSELE LOOB NÄITLEJATEGA KOOS ORIGINAALMUUSIKA HELIKUNSTNIK JAAN PEHK. LAVASTUS SOBIB KÕIGILE ALATES 5. ELUAASTAST
Tegijad:
LAVASTAJAD EVA KOLDITS // ANNE TÜRNPU
KUNSTNIK KAIRI MÄNDLA
VALGUSKUNSTNIK AIRI ERAS
HELIKUNSTNIK JAAN PEHK
NÄITLEJAD JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING // URSEL TILK // KIRILL HAVANSKI
PRODUTSENT HARRI AUSMAA
Kommentaar:
Sõnamängud on lahedad. Eesti keelega kõikvõimalikud keeramised - no seda peab nägema. Kunagi jäi silma, et Eva ja Anne plaanisid seda NUKUs teha, aga väga tore, et ei jäänud tegemata ning nüüd siis hoopis Paide meestega. Lisaks veel Pehki muss. Olgu see või lastekas - ikkagi tundub huvitav.

42. Kummituste suvi - NUKU (esietendus 2021)

Taust:
On suvevaheaeg, õhtud on valged ja soojad ning päevad täis vabadust ja ilu. Väikelinnatüdruk Anna veedab palju aega õues – tal on oma onn ja lemmikpaigad, millest kõige rohkem meeldib talle kodulähedane kalmistu. Selles pole õigupoolest midagi imelikku. Kalmistul on ühtaegu rahulik ja põnev ning Anna on sealt leidnud sõbra – eriskummalise poisi Augusti, kellele usaldada kõike, mis teda rõõmsaks või kurvaks teeb. Aga kalmistu pole sugugi nii vaikne ja elutu paik, nagu arvatakse. Seal kehtivad lihtsalt omad kummalised reeglid, mida peavad oma mängudes ja seiklustes järgima ka Anna ja tema salapärane sõber. Ühel hetkel seisavad Anna ja August aga valiku ees, kummale poole piiri nad tahavad jääda – kas sinna, kus tegutsevad inimesed, või sinna, kus varjud. Lavastaja Mirko Rajas: „Kummituste suvi” on mänguline, teravmeelne ja humoorikas lugu, mis haarab enesega kaasa, sõltumata vaataja east, soost või jalanumbrist. Läbi peategelaste muretute silmade, puhtuse ja siiruse mängitakse lahti mitmel tasandil kõnekas lugu, mis juhib tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele ja paljude laste-noorte ees seisvatele katsumustele, seejuures moraliseerimata ja näppu viibutamata. Peale tõsisemate sotsiaalsete teemade käsitleb lavastus ka armastuse teemat – sõprade vahel tekkiv lähedus kandub üle ka elus nii vajalikuks armastuse otsimiseks. Jaanika Juhansoni kogupere-põnevik „Kummituste suvi” pälvis 2018. aastal Eesti Teatri Agentuuri, NUKU teatri, VAT teatri ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud laste- ja noortenäidendite võistlusel teise preemia. Suvel 2020 jõuab see helge ja liigutav lugu esmakordselt teatrilavale.
Tegijad:
Autor Jaanika Juhanson
Adapteerija ja lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Illimar Vihmar
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik Emil Kallas
Videokunstnik Mikk-Mait Kivi
Liikumisjuht Hanna Junti
Näitlejad Laura Kukk, Getter Meresmaa, Laura Nõlvak,  Karl Sakrits, Sander Roosimägi, Ott Aardam (Theatrum)
Kommentaar:
Jaanika on seda vaimude ja kummituste asja läbi mitme materjali ise lavale toonud ja nüüd siis tema enda kirjutatud kummituslugu - see võib olla eriline. Lisaks huvitav mängukoht ja Mirko lavastab alati südamlikult. Huvitav ka see, et Ott Aardam osaleb külalisena ning üldse tundub selline korralik NUKU-suurprojekt.

41. Võrku püütud - Ugala (esietendus 12.09.2020)

Taust:
Kaheksateist aastat on taksojuht John Smith nautinud täiuslikku õnne. Tal on hubane kodu, kus teda ootavad armastav naine ja ilus tütar. Ning siis veel ka teine kodu, kus ootamas sama armastav naine ja tore poeg. Loomulikult ei tea perekonnad teineteise olemasolust midagi ja rahuloleva Johni arvates võiks see nii ka jääda. Ühel ilusal päeval kohtuvad tema lapsed ootamatult internetis ja jõuavad arusaamisele, et nende isad on väga sarnased. Sündmuste ahel, mille see tutvus käivitab, on nii hullumeelne, et päeva lõpus on John nõus kasvõi vanakuradi vanaemaga tantsu lööma, selleks et tema saladus päevavalgele ei tuleks. Ray Cooney komöödia „Võrku püütud“ on järg tema menunäidendile „Run for Your Wife!“, mida eesti publik tunneb nime all „Oi, Johnny!“.
Tegijad:
Lavastaja - Tanel Jonas
Kunstnik - Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Tõlkijad - Tanel ja Pirjo Jonas
Osades - Margus Tabor, Vallo Kirs või Rait Õunapuu, Ilo-Ann Saarepera, Ringo Ramul või Oskar Punga, Triinu Meriste, Jaana Kena ja Andres Tabun
Kommentaar:
Ray Cooney komöödiad ei ole minu isiklik maitse, kuid võib eeldada suurt publikumenu muidu sellele tükile, sest massidele Cooney istub. Maailm on minu jaoks edasi liikunud ja tema näidendid tänapäeval on kõik kuidagi sellised lihtsakesed, kuigi see võib siin vabal olla ka erand (ei tunne seda näidendit). Reklaamfoto annab aimu, et tegemist võib olla "ustekomöödiaga" või midagi sinna suunda... Samas lavastaja on tugev ja võib teha imesid ning nii põnev näha uusi Ugala trupiliikmeid Margus Taborit ja Oskar Pungat Ugala laval, ülejäänutest rääkimata.

40. Kaalud - Vanemuine (esietendus 28.08.2020)

Taust:
Neli eri vanuses meest istuvad haigla sünnitusosakonna ooteruumis ja räägivad. Elust, tööst, naistest, õnnest, tähtkujudest. Kolm neist on mitmekordsed isad, üks aga esmakordselt isaks saamas. See, et kõik nad valmistuvad hetkel uue ilmakodaniku sündimise imeks, muudab mehed tavalisest emotsionaalsemaks, kirglikumaks ja haavatavamaks. See on läbinisti helge lugu, mis tuletab meelde, et valdav enamik inimestest on ilusad ja head. Kaasaja Venemaal superstaariks tõusnud dramaturg, romaanikirjanik, näitleja ja stsenarist Jevgeni Griškovets alustas kunagi oma erakordse siirusega mängitud autobiograafiliste ühe-mehe-tükkidega („Kuidas ma sõin koera”), mida mängiti hilisõhtuti teatri puhvetis. Tänapäeval koguvad tema monolavastused ja sooloõhtud publikut mitmetuhandelistes kontserdisaalides. Õige sageli ka Eestis, kus viimaste aastate jooksul on lavale jõudnud mitu tema näidendit. „Kaalud” on üks tema uuemaid teoseid, mis jõudis Moskva Kunstiteatris publiku ette 2017. aastal.
Tegijad:
AUTOR JEVGENI GRIŠKOVETS
TÕLKIJA SVEN KARJA
LAVASTAJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA TIIT PALU
KUNSTNIK MAARJA MEERU
VALGUSKUJUNDAJA ANDRES SARV
OSADES KÜLLIKI SALDRE, MARGUS JAANOVITS, RIHO KÜTSAR, HANNES KALJUJÄRV, REIMO SAGOR
Kommentaar:
Griškovetsilt on minule siiani meeldinud päriselt vaid Lauri Saatpalu mängitud, vast ka tema tuntuim, siingi taustas mainitud nõuka-armee lugu. Aga sedapuhku polegi tema "tavaline", ehk 1-2-mehetükk, vaid näitlejaid ju mitmeid. Palu kindlasti tõmbab oma vindi ka asja sisse, mis teeb selle veelgi söödavamaks. Ja kui Griškovets ja "läbinisti helge", siis seegi oleks ju midagi "uut".

39. Memm - Must Kast (esietendus 2020)

Taust:
Lavastuse “Memm” fookuses on vanavanemate ja lastelaste vahelised suhted. Suhted, mis on intensiivsed ja lähedased, aga kätkevad ütlematajätmisi ja mõistetamatust; suhted, mis on ühtaegu siirad ja sügavad, aga samal ajal kauged ja pinnapealsed. Millised on sellise äraspidise läheduse avaldumisvormid igapäevases suhtluses, öeldus ja mitteöeldus, žestides ja näoilmetes, laiemates käitumismustrites ja väikestes detailides? Mis peitub selle argipäevase kommunikatsiooni pinnakihi all? Kuidas on võimalik teineteist mõista ja teineteisest aru saada? Mida teineteise elust ja minevikust ülepea teatakse ja mida tahetakse teada? Tingimusteta poolehoiu, helluse ja vaikiva teineteisemõistmisena avalduv armastus vanavanemate vastu on täiskasvanuikka jõudva inimese jaoks sageli ka esimene lähedasem kokkupuude hääbuva inimesega. Niisiis käsitleb lavastus „Memm“ kahte justkui vastassuunalist liikumist ja nende ühisosa: kaks ajastut on asetatud kohakuti ja hakkavad põimuma, aga samal ajal säilib nende vahel ületamatu lõhe, mille kallastel seisavad kaks täiesti erinevat generatsiooni, maailmatunnetust ja elukogemust.
Tegijad:
autor MARET TAMME
lavastaja MARET TAMME
dramaturg JOOSEP SUSI
kunstnik KEILI RETTER
valguskujundaja KARL MARKEN
helikujundaja JUHAN VIHTERPAL
projektijuht AGNES NEIER
otsemüük ja turundus ANNI PARKSEPP
laval KRISTO KRUUSMAN, LAURA KALLE, KARL EDGAR TAMMI, KAIJA M KALVET
Kommentaar:
Vanemate ja laste vahelised suhted on alati teema, samuti on meil kõigil vanavanemad ja paljud on ise... seega peaks puudutama igaüht moel või teisel. Ühest küljest on minu vanavanemad mõjutanud nii mu elu kui inimeseks kujunemist kahtlemata, teisalt sisimas tahaks ise ka kunagi vanaisa olla... Eraldi nendest teemadest ju mõelnud küll, aga niimoodi kahevahel ja sügavuti - ehk aitab "vaatamine" mõtlemisele kaasa.

38. Mäng - Kellerteater (esietendus 09.07.2020)

Taust:
Udune sügisõhtu vanas Inglismaa häärberis. Kuulus põnevuskirjanik on külla kutsunud oma abikaasa noore armukese. Peremees, kes armastab kavalat mängu ja ülepakutud teatraalsust hakkab külalist veenma, et too rööviks naise juveelid. See ettepanek käivitab sündmuste ahela, millel on ettearvamatud tagajärjed. Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend “Sleuth”, mille järgi on tehtud kaks mängufilmi. Režissöör Joseph L. Mankiewicz’i 1972. aasta põnevusfilmis mängis kirjanikku inglise lavatäht Laurence Olivier ja naise armukest noor Michael Caine. 2007. aastal Kenneth Branagh’i vändatud trilleri duoks oli soliidsesse ikka jõudnud Michael Caine ja sarmikas Jude Law. Geniaalse näidendi Kellerteatri versiooni toovad lavale Vahur ja Britt Urbla Keller, kes on teinud ühiselt hulga põneva atmosfääriga lavastusi.
Tegijad:
autor - ANTHONY SHAFFER
lavastaja - VAHUR KELLER
kunstnik - BRITT URBLA KELLER
helikujundaja - VAHUR KELLER
valguskunstnik - BRITT URBLA KELLER, RENE TOPOLEV
tõlkinud - MALLE KLAASSEN
näitlejad - MEELIS KUBO, ANDRES ROOSILEHT / nuku
Kommentaar:
Olen näinud lapsepõlves Rakvere Teatri versiooni Eldor Valteri ja Volli Käroga ning Michael Cain'iga vanemat filmiversiooni, aga see on niiöelda well-made-play, mis on Kellerteatri jaoks esmakordne (võrreldes varasemate materjalidega)... lisaks veel põnev kassi-hiire mäng. Eelmisel aastal Linnateatris nähtud, väga hea "Enigma variatsioonide" järel tahaks seda "Mäng"u veel eriti näha. Kellerteatri saali atmosfäär oleks selle materjali jaoks ka nagu loodud. Kubo't pole varem psühholoogilist draamarolli näinud tegemas, seega huvitav avastus võib sealt ka kooruda. Aga eriti hea meel on, et Andres Roosileht on siin see "kirjanik". Tema psühholooglise mängu oskus on viimasel ajal eriti teravaks lihvitud.

37. Kõike head, vana toriseja - Rakvere Teater (esietendus 2020)

Taust:
Tuomas Kyrö on soomlaste Andrus Kivirähk, kuid ta ei kirjuta eestlastest, vaid soomlastest. Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada. Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata. Loodetavasti paneb lavastus mõtlema Helsingi-Tallinna tunneliehitajaid, et kas poleks kasulikum see tulevane vennasrahvaste sild rajada hoopis Rakvere ja Helsingi vahele?
Tegijad:
Autor Tuomas Kyrö „Ilosia aikoja, Mielensäpahoittaja”
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Valgus Märt Sell
Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Tõlkija Kadri Jaanits
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kommentaar:
Tundub, nagu Eilil on täiesti fenomenaalne nina toomaks välja materjali, mis teatripublikut palju saali toob (piisab mainida isegi vaid "Lendas üle käopesa", kuigi see pole kaugeltki mitte erand). Usun, et see lugu kõnetab ka paljusid. Ma ise pole nii eriti huvitatud loost (olen Kyrö esimese toriseja-raamatu lugenud soome keeles aastaid tagasi), kuivõrd kuidas see trupil ja lavastajal õnnestub.

36. Mul oli nõbu - Vaba Lava (esietendus 07.09.2020)

Taust:
Aeg, mil kurjategijad valitsesid, tundub olevat möödanik. Praegusel ajal jääb mulje, et need kurjategijad on enda organisatsioonid legaliseerinud ja äritsevad nüüd seaduskuulekalt. Kuid võib-olla ei ole organiseeritud kuritegevus meie riikides põrmugi enda võimu kaotanud. See on lihtsalt kadunud meie tähelepanufookusest. Lavastuse “Mul oli nõbu” toovad lavale lavastaja Valters Sīlis ja näitekirjanik Rasa Bugavičute – Pēce. Rasa on pooleldi lätlane ja pooleldi leedulane, elab ning töötab Lätis, aga suurem osa tema kõige lähedasematest pereliikmetest on Leedus elavad leedulased. See on lugu Rasast ja tema nõost Deimantasest. Nas kasvasid koos üles – Rasast sai näitekirjanik, tema nõost sai Kaunase maffia üks juhtfiguure, kelle tapsid 2015. aastal arvatavasti kaks Eesti palgamõrtsukat.
Tegijad:
LAVASTAJA Valters Sīlis (LV)
DRAMATURG Rasa Bugavičute – Pēce (LV)
TÕLKIJA Contra
KUNSTNIK Uģis Bērziņš (LV)
VIDEOKUJUNDAJA Laura Romanova
VALGUSKUJUNDAJA Priidu Adlas
NÄITLEJAD Rea Lest ja Henrik Kalmet
Kommentaar:
Päris elu lugu ja nii lähedalt riivav. Toob igasuguseid nooruspõlve maffia-kokkupuuted meelde. Mis sellest, et see on teiste baltlaste lugu, ju neil olid need asjad enamvähem nii, nagu meilgi siin. Mul on tunne, et Kalmet on mingis arengus viimasel ajal ja tahaks seda ka näha kas ta toob uusi nõkse mängu või on lugu liiga jutustav ning pole võimalik. Read saab teatris kaugelt liiga harva, seega igati tahaks näha.

35. Agulihärrad - Teater Kilk (esietendus hetkel teadmata ajal, pileteid müüakse hetkel 03.07.2020 etendusele)

Taust:
Inimene on ülepeakaela üks väga huvitav nähtus. Võiks lausa öelda, et mõistatus. Agulihärrad Argo Aadli ja Indrek Ojari on võtnud lahata kõige tähtsamad küsimused siin elus. Kes see inimeseloom õieti on? Millest ta koosneb? Miks on ta selline nagu ta on? Ja mis asja siin maamuna peal ajab? Ja nüüd kutsuvad nad kõiki huvilisi Rahvusooper Estonia kammersaali, et oma põhjalike analüüside tulemusi lahkesti jagada. Ettekandmisele tulevad mitut-setut sorti näitlikustamised. Ja kavas on ka mõningad lihtsad ja lustakad vigurdused inimloomuse ainetel. “Agulihärrad. Sõnalis-muusikalised vested inimloomuse ainetel” on lustakas kontsert-etendus, mille autorid on saanud inspiratsiooni 1930. aastatest, mil Eesti Wabariigi pealinnas oli piir teatri ja restorani vahel üpriski hägune, sest pärast õhtuse etenduse lõppu suundusid nii mõnedki armastatud näitlejad populaarsetesse lokaalidesse, et lõbustada seal oma austajaid kõikvõimalike laulu-, tantsu- ja naljanumbritega. Ka andekaid ooperi- ja operetitähti võis järgmisel hetkel näha rahvahulkade ees kõikvõimalike pila- ja pilkelaule esitamas. Agulihärrade poolt tulevad ettekandmisele laulud, mida tol ajal esitasid näiteks Aleksander Arder, Benno Hansen, Paul Mets, Agu Lüüdik, Riina Reinik, Aarne Viisimaa, Ants Eskola, Kivilombi Ints ja teised.
Tegijad:
Laval: Argo Aadli (Tallinna Linnateater) ja Indrek Ojari (Tallinna Linnateater)
Dramaturg ja lavastaja: Diana Leesalu (Tallinna Linnateater)
Laulude arranžeerija: Jaak Jürisson
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Kommentaar:
Sellised tegijad, oh la la! Ning see mõnus huumor, mida Argo, Indrek ja Diana kindlasti selle sisse panevad! Üsna hästi teab ja tunneb, mida see lavastus endast võiks ette kujutada ja see on "midagi minule". Pilet oligi juba olemas, aga viirus lükkas esika edasi.

34. Sõjasõltlane - VAT Teater (esietendus 03.10.2020)

Taust:
Seisin varjude serval, nad vaatasid mind... „Sekund hiljem lendasid mu pea kohal klaasikillud, kui järgmine kuul mööda tuhises ja selja taga seina sisse laksatas. Keegi hoidis mind sihikul ega kavatsenudki loobuda. Süda peksis. Hirmudeemon järas sisikonda. Sõjadroog hajus, vajudes kiiresti laiali ja ma tundsin end nagu kuivalejäänud narkar.” 2002. aastal ilmunud hittraamatus kirjeldab Jon Steele oma kutsumuse saatanlikku ja samas erutavat olemust. Töö rindeoperaatorina viis teda ühest kriisikoldest teise. Vaid loetud meetrid muutsid tsiviliseeritud linnatänava sõjatsooniks, kus iga järgnev sekund võis osutuda viimaseks. Operaatorina oli Steele´i ülesanne aga unustada igasugune alalhoiuinstinkt ning söösta otse kuulirahe keskele, sest kogu maailm pidi nägema, mida sõda inimestega teeb! Režissöör Sulev Keedust inspireeris „Sõjasõltlast” lavastama jutustaja dilemma – rahu nimel peab ta käituma kalgi sõdurina, kelle jaoks kõnekas kaader on tähtsam kui hädasolija aitamine. Miks ta nendesse põrgu eeskodadesse aina edasi ronib? On see missioonitunne või hoopis sõltuvus?
Tegijad:
Autor: Jon Steele
Dramatiseerija ja lavastaja: Sulev Keedus
Kunstnik ja valguskunstnik: Martin Mikson
Helilooja: Ardo Ran Varres
Koreograaf: Olga Privis (Vene Teater)
Näitlejad: Kristo Viiding (Eesti Draamateater) ja Karolin Jürise
Kommentaar:
See rindeoperaatorite teema on alati küsimusi tekitanud, miks keegi vabatahtlikult sõtta läheb, lihtsalt selle dokumenteerimiseks? Tihti väga huvitavad inimesed ning paljud neist saanud ameti tõttu saatusliku lõpu.. peab ju olema adrenaliininarkomaania või mingi arusaamatu missioonitunne... Mõlemad näitlejad ülimalt sümpaatsed.

33. Suur Majakovski - Ajateater (esietendus 2020)

Taust: 
Hetkel veel vähe teada, aga ju ilmselgelt Majakovskist.
Tegijad:
Ainus, mida tean, et autoriks on Loone Ots.
Kommentaar:
Pole ju veel eriti midagi sellest teada, peale selle, et lugu tuleb Loone Otsa sulest, aga kuna teemaks on Majakovski, siis seda on kindlasti vaja näha!

32. Nunnad hoos - Vanemuine (esietendus 28.11.2020)

Taust:
Touchstone Pictures’i muusikalise komöödia, Joseph Howardi „Sister Act” ainetel. "„Nunnad hoos“ on lausa suurepärane muusikaline komöödia! Kaheksa Oscariga pärjatud helilooja Alan Menkeni sädelevad meloodiad täidavad energiaga õhtuid ja publikut – kirikuskäimine pole iial enne olnud sedavõrd lõbus! Võib vist öelda küll, et „Nunnad hoos“ on „pühapäevahommikune palavik“!
Selle muusikali lavastamine on minu jaoks ühe unistuse täitumine ning asjaolu, et ma saan seda teha Eestis ja Vanemuises, teeb mulle rõõmu. Hindan ja armastan väga samanimelist mängufilmi Whoopi Goldbergiga peaosas ja olen üsna kindel, et meie lavastus tuleb vähemalt sama lustakas ja energiast pakatav! Selle nimel hakkab tööle suurepärane meeskond. Mul on väga hea meel, et minu lavastatud  muusikal „Hüljatud“ sai sooja vastuvõtu osaliseks ja nüüd mul on au, vastutus ning suur tahtmine panna end proovile muusikalise komöödiaga – ootan esietendust juba väga!" Samuel Harjanne, lavastaja. „Nunnad hoos“ („Sister Act“) on 1992. aasta hittfilmi põhjal valminud hoogne muusikaline komöödia, mille mõnusad rütmid on loonud kaheksakordne Oscari-võitja, helilooja Alan Menken. See heatujumuusikal nomineeriti viiele Tony auhinnale, sealhulgas parima muusikali tiitlile.Kui diskodiiva Deloris Van Cartier satub mõrva tunnistajaks, võetakse ta „pahade poiste“ eest kaitse alla ja seda teadaolevalt kõige kindlamas kohas – kloostris! Ilmselgelt on libanunna vaated vastuolus nii kloostri jäiga elustiili kui ka kloostrit juhtiva abtissi omadega. Oma lauluoskusega inspireerib Deloris kirikukoori ja puhub kogukonnale sisse uue elu, kuid seda tehes langeb ka hoolikas maskeering. Varsti ollakse Delorisel jälil!
Tegijad:
HELILOOJA ALAN MENKEN
LAULUSÕNAD GLENN SLATER
LIBRETO CHERI STEINKELLNER & BILL STEINKELLNER
TÄIENDAVAD MATERJALID DOUGLAS CARTER BEANE
LAVASTAJA SAMUEL HARJANNE (SOOME)
KUNSTNIK KARMO MENDE
MUUSIKAJUHT JA DIRIGENT TAAVI KULL
MUUSIKAJUHI ASSISTENT JA KOORMEISTER ELE SONN
KOREOGRAAF GUNILLA OLSSON KARLSSON (ROOTSI)
VALGUSKUJUNDAJA MÄRT SELL (RAKVERE TEATER)
TÕLGE EESTI KEELDE AAPO ILVES JA MARIO PULVER
OSADES TANJA MIHHAILOVA-SAAR, MERLE JALAKAS, RASMUS KULL, KALLE SEPP, KÄRT ANTON, KARIN TAMMARU, MILVI LUIK, SILVER LAAS, NORMAN SALUMÄE, GERMAN GHOLAMI, SIMO BREEDE, EGON LAANESOO, ALO KURVITS, RISTO ORAV, OLIVER TIMMUSK, ELE MILLISTFER, LINDA KANTER, KATRIN KAPINUS, SIIRI KOODRES, EVE KIVISAAR, KAJA ILMJÄRV, LUULE VEZIKO, HELEN HANSBERG, INGE ÕUNAPUU, MERLE AUNPUU, CARINE JESSICA KOSTLA, ANDRA AUS, MATTHEW JAMES JORDAN, VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTER JA BÄND
Kommentaar:
Oi kui vahva oli see Whoopi Goldbergi film kunagi lapsepõlves. Menkeni muusikal... Ja pärast Samueli "Hüljatute" lavastust (üks Eesti teatrite TOP10 muusikal läbi aegade!), tuleb KINDLASTI ka seda vaatama minna, sest Hüljatud andis aimu, et see mees teeb laval imesid! Kahju ainult, et Merle Jääger pole üks "nunnadest", ta tooks kindlasti mingi oma pöörde... või Marika Vaarik.. või Anne Reemann! Sellised naised oleks selle siin nimistus mitmeid kohti kõrgemale trüginud :) Aga rohkem on rõhku pandud näitlevatele lauljatele, mitte laulvatele näitlejatele (Karin Tammaru hoiab õnneks seda lippu kõrgel!), mis omakorda hoiab muusikalise taseme kindlasti kõrgemal :) Kahtlemata huvitav saab siin olema ju ka Tanja (ja ülejäänud trupp) :)

31. Stendhali sündroom - Teater Kelm (esietendus 2020)

Taust:
Minu armukesed loovad mind. Ja mina neid. Ja kui kunstnik on tundnud, et olen valmis (ja ma alati usaldan oma armukesi), siis lubab ta ka teistel inimestel mind vaadata. Mõnikord ehitatakse minu eksponeerimiseks isegi eraldi hooneid. Neid kutsutakse muuseumiteks. Seal ma siis olen ja inimesed tulevad mind vaatama. Kui ma neile eriti meeldin, siis teevad nad minust oma telefoniga pilti.
Mõnele aga mõjun ma iseäralikult. Mõni vaatab mind ja tunneb, et süda puperdab, jalad lähevad nõrgaks, võivad isegi hallutsinatsioonid tekkida. Arstid on sellele tundele isegi nime andnud - Stendhali sündroom. Stendhali järgi. Karl Koppelmaa uus autorilavastus võtab ette kõige sagedasema armukolmnurga (kunsti)ajaloos.
Tegijad:
Autor-lavastaja KARL KOPPELMAA
Lavakunstnikud JOHANNES VALDMA, KAROLIINA KULL
Valguskunstnik MARTIN KOLDITS
Helikunstnik ILJA MASSALOV
Laval KARL ROBERT SAAREMÄE, LOVIISE KAPPER, ELENA KOIT
Kommentaar:
Viimaste, vägagi õnnestunud tükkide pärast... ptüi.. tegelikult, mida iganes Kelmikad on teinud, on mind magnetina kohale tõmmanud. See kõige ehedam indie-teatri-tunnetus on üks osa punki, üks osa põnevaid sisulisi keerdkäike, üks osa boheemlaslikkust, üks osa anarhiat, üks osa lüürikat... ja siiani ka hea võimalus näha Lauli Otsarit laval. Nüüd mängitakse vingerpuss ja mängivad hoopis teised. kuigi õnneks ka väga huvitavad noored näitlejad. Ja no mis peamine - sisu kõnetab!

30. Vaade sillalt - Endla (esietenduse aeg on selgumisel)

Taust:
New York aastal 1956. Brooklyni sadamatööline Eddie Carbone võtab oma katuse alla elama äsja Itaaliast saabunud sugulased – illegaalsed immigrandid Marco ja Rodolpho, kes väljasaatmisriskist hoolimata on tulnud vabaduse maale tööd ja leiba otsima. Kui aga Eddie kauni kasutütre Catherine'i ja Rodolpho vahel süttib armastus, saab üsna ruttu selgeks, et vabaduselgi on oma hind. Arthur Milleri ühe tuntuima näidendi jõuliste karakterite ja kirglike inimsuhete kaudu avaneb vaade kirjutamata seadustele inimese elus – aule, armastusele, armukadedusele, ihale ja lojaalsusele.
Tegijad:
lavastaja - Priit Pedajas
autor - Arthur Miller
tõlkija - Anne Lange
kunstnik - Liina Unt
valguskunstnik - Margus Vaigur
muusikaline kujundaja - Priit Pedajas
näitlejad - Meelis Rämmeld, Jaan Rekkor, Karin Tammaru, Saara Nüganen, Karl Andreas Kalmet, Priit Loog, Sander Rebane, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Carita Vaikjärv
Kommentaar:
Pedajas on Endlas lavastamas ja see ju harv juhus. Trupp on üldse väga tugev! Anne Lange on eesti parim inglise keele tõlk (võtame kasvõi tema tõlgitud Ian McEwani Atonement'i)! Kuigi Milleri näidend on juba tuttav Mikiveri lavastusest, kus peaosas oli Jüri Krjukov... seega suured saapad on vaja täita...

29. Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater (esietendus 2020)

Taust:
Põhineb Selma Lagerlöfi romaanitriloogial „Löwensköldi sõrmus”. Põhjamaises armastusloos avaneb müstiline Skandinaavia kõigi oma kaduma kippuvate väärtustega: au, uhkus, väärikus, eneseohverdus ning õilsameelsus. Charlotte on pühendanud oma armastuse pastor Karlile. Kirglik noormees otsib aga Jumala tõde. Segastel asjaoludel lähevad noored tülli ning Karl lubab kihluda esimese vastutulijaga, mida ta ka teeb. Kuigi Charlotte leiab elus oma õnne, jääb teda igavesti kummitama noorpõlvearmastuse pöörane saatus. Pastor Karli vaimne allakäik paneb lisaks inimestele imestama ka Jumala enda, kes ei tea, kas selle peale nutta või naerda. Löwensköldide saagat on nimetatud Selma Lagerlöfi luigelauluks, mille ta lõpetas kümmekond aastat enne surma. Lagerlöf on kirjanikuna eriline ka selle poolest, et 1909. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli kirjanduspreemia. Tema tuntumad teosed Eestis on „Gösta Berlingi saaga” ning „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”.
Tegijad:
Tekst, lavastus Urmas Lennuk
Kunstnik Liina Unt (Endla)
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)
Tõlkijad August Hanko ja Aita Kurfeldt
Osades Natali Väli, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Grete Jürgenson, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu, Madis Mäeorg
Kommentaar:
Senised Selma teoste lavaletoomised pole olnud eriti õnnestunud, sellest ka mõningased reservatsioonid, ent ükskord peab ju tulema ka selline, mis meeldib ja siinsel on kõik eeldused selleks olemas! Urmas Lennuk on ise dramatiseerinud ja ise ka lavastab juba ainuüksi see on kõva sõna (kuigi eelmine, ehk Made in China läks kõvasti lati alt, aga erand kinnitab reeglit - tavaliselt on ta lavastused väga head ja ideid täis). Siin on osatäitjate nimistu ka lemmikutest kubisev, kes kõik on kahel käel oodatud ühe klassika lavalepanemisel läbi oma rollide. Samas on kõik korralikult väljakujunenud, ehk eoses on huvitav eelkõige, mida Grete loob ja millise kameeleonikägi Madis ette võtab. Teistelt on huvitav vaadata, kas tuleb midagi "uut" või pigem "oodatut"... Põnev igatahes. Ja lugu ise ka heas mõttes teatraalne, samas ajalooline ja samaga ka armastuslugu!

28. Mitte midagi - Vanemuine (esietendus 03.10.2020)

Taust:
Väikeses Taani linnas algab uus kooliaasta. Esimesel koolipäeval teatab üks poistest, et mitte millelgi pole tähtsust ega mõtet, ronib ploomipuu otsa ega tule sealt enam alla, terroriseerides klassikaaslasi oma uue maailmavaatega. Neil ei jää muud üle, kui tõestada talle, et on asju, mis on tähtsad. Et elul on siiski tähendus. Taani kaasaegse kirjaniku Janne Telleri paljudesse keeltesse tõlgitud noorteromaan räägib kasvuvaludest, indentiteedist ja väärtuste lahkamisest. Kirest hoida kinni rõõmudest ja sõprusest ning vihast selle vastu, kes neid keelab. See on jaht tähendusele, unustades, et jaht lõppeb üldjuhul jahitava surmaga. Kui ma annan endast kõik, siis kas see ongi kõik? Või pole see mitte midagi? „Me oleksime pidanud ära lõpetama, enne kui see nii kaugele läks. Sest järgmisel hetkel oli millegipärast liiga hilja. Hetk, hetkem, kõige hetkem. Sedasama ütlesime me õpetajatele, vanematele, politseile ja kõigile, kes muudkui küsisid – miks? Ja kuigi me vandusime üksteisele, et me ei muutu kunagi sellisteks, nagu nemad, läks ikkagi nii. Me polnud veel isegi viisteist.” Soovitatav 14. eluaastast
Tegijad:
AUTOR JANNE TELLER
DRAMATISEERIJA, TÕLKIJA JA LAVASTAJA JOHAN ELM
KUNSTNIK EUGEN TAMBERG
MUUSIKALINE KUJUNDAJA KIRILL HAVANSKI PAIDE TEATER
VALGUSKUNSTNIK MADIS FUCHS
OSADES KÄRT TAMMJÄRV, MAARJA JOHANNA MÄGI, JAANUS TEPOMEES, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, KAAREL POGGA
Kommentaar: 
Vanemuisega liituvate, tänavu lavakooli lõpetavate noorte näitlejate ühised "ristsed" :) Lisaks veel Kärt ja Jaanus... Lavastajaks üks mu lemmikuid noori lavastajaid - Johan Elm. Kuigi tutvustusest jääb mulje, et tegemist on noortekaga, siis mõnikord on noortekad paremadki kui täiskasvanute tükid. Ja lõppude lõpuks, kus see piir üldse kulgeb...võtame kasvõi teleteatri "Sõda algas homme", mida juhtumisi paar nädalat tagasi taas uuesti üle vaatasin. Johanil juba teine põhjamaine materjal väikse aja sees! Hea ju ka selles mõttes, et seda tugevam ja parem läbitunnetatus tal tekib nii sügavusti põhjamaiste materjalidega töötades. Tundub, et Eugenist on saanud "tema ihukunstnik" ja loodetavasti Kirilli muusikat saab kuulda ka laiemalt eestimaal lavastustes - iga kord on ta muss andnud lavastustele väärtust juurde!

27. Marvini tütred - Vanemuine (esietendus 05.12.2020)

Taust:
„Marvini tütred“ on kurbnaljakas draama peresidemetest ja eluvõitlusest. Bessie on kange iseloomuga naine, kes on kaua hooldanud oma voodihaiget isa ja ekstsentrilist tädi Ruthi. Kui ta ise leukeemiasse haigestub, tuleb tal pöörduda oma õe Lee poole, et uurida temalt luuüdi siirdamise võimalust. Õed on elanud aastakümneid teineteisest puudust tundmata. Taaskohtumine on esialgu ebamugav. Koos õega saabuvad Bessiele külla ka isepäise Lee kasvatamatud pojad. Nüüd tuleb selgeks rääkida kogu senine elu ja perekondlik kokkukuuluvus.
Elu võib olla mõnikord nii pööraselt kiire, et norutamiseks aega ei jäägi. Ameerika näitekirjaniku Scott McPhersoni näidend pakub psühholoogiliselt meisterlikku sissevaadet oma eluvõitlust pidavate inimeste muredesse ja lootustesse.
Tegijad:
AUTOR SCOTT MCPHERSON
TÕLKIJA KALLE HEIN
LAVASTAJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA TIIT PALU
KUNSTNIK EUGEN TAMBERG
VALGUSKUJUNDAJA IMBI MÄLK
OSADES PIRET LAURIMAA, MARIA ANNUS, MERLE JÄÄGER, AIVAR TOMMINGAS, SAARA NÜGANEN, KEN RÜÜTEL, OSKAR SEEMAN, TIIT PALU
Kommentaar:
Olen seda filmi (Meryl Streepi, Diane Keatoni, Robert De Niro ja Leonardo DiCaprioga - Keaton kandideeris isegi Oscarile selle rolli eest!) näinud. Film oli okei, aga ei tekitanud vaimustust. Ent see lugu on minu arvates selline, mis toimib kindlasti teatrilaval veel kordades sügavamalt. Peredraamad vajavad seda teatavat lähedust ja intiimsust... võrdle või näiteks Tracy Letts'i "Augustikuu"ga (Draamateatri lavastus oli minu arvates tunduvalt filmist üle). Just Augustikuu tasemel tükki võib sellest siinsestki loota - ilmselt mängivad õdesid Piret ja Maria... Piret ilmselt isa hooldav ja Maria küllatulev õde... kuigi minu arvates huvitavam variant võiks olla just vastupidi... Aga selle eest - Merle on siin koomiliselt "seniilne vanatädi" ja uusi Vanemuise-poisse näidatakse ka :)

26. Valged põdrad - Ugala (esietendus ???)

Taust:
Piret Jaaksi näidend
Tegijad:
Lavastaja Andres Noormets
Kommentaar: 
Rohkem ei teagi, kuiet Piret on autor ja Andres lavastab. Sellest kooslusest siiski täiesti piisab, et teada - seda tuleb vaatama minna! 20.05 lisa: Ilmselt saab olema tegemist Pireti 2019 ETA näidendivõistlusel I koha võitnud "Siirderiitujad" Noormetsastatud lavateosega. Seda põnevam!

25. Kuus tegelast autorit otsimas - Vanemuine (esietendus ???)

Taust:
„Loodus kasutab inimfantaasiat vahendina, et hoopis kõrgemal tasemel jätkata oma loomistööd.” Nii ütleb Isa, üks kuuest tegelasest, kes ootamatult ühte argisesse teatriproovi oma murenenud perekonnaga sisse sajab. See lause iseloomustab hästi ka antud näidendit, kus mõttemängud reaalsusest ja fantaasiast, tõelisuse ja väljamõeldiste vahekorrast loovad meile ühe ajatu loo perekonnast, kes proovib koos püsida. Isa ja Ema on parimate kavatsustega tegelased, kes on loonud koos kõige tähtsama – perekonna. Kuidas teda koos hoida? Kuidas hoida oma lapsed eemal kõigest sellest kurjast, mis meid ümbritseb? Kuidas hoiatada lapsi vanemate vigade kordamise eest? Sellest kõigest rullub lahti lugu, millest saab osa ühe tavalise teatri seltskond, kes üritab kõige kiuste teha proovi ja tuua lavale üht komöödiat. “Kui me ainult oskaksime ette aimata kõike halba, mida head kavatsused võivad kaasa tuua.” Läinud sajandi ühe olulisema draamaklassiku ja teatrireformaatori Luigi Pirandello (1867-1936) kõige tuntuma näidendi kallal on Eestis seni erinevatel aegadel rinda pistnud teatrikooli tudengid.
Tegijad:
AUTOR LUIGI PIRANDELLO
ITAALIA KEELEST TÕLKINUD KRISTIINA REBANE
LAVASTAJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA PRIIT STRANDBERG
KUNSTNIK LIISA SOOLEPP
LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA
VALGUSKUJUNDAJA IMBI MÄLK
OSADES MARIA ANNUS, LINDA KOLDE VÕI MAARJA JOHANNA MÄGI, MARI JÜRJENS, BIRGIT LANDBERG(MUST KAST), KAAREL TARGO(MUST KAST), ANDRES MÄHAR, ROBERT ANNUS, PRIIT STRANDBERG, NOORA ANNUS, JOOSEP LÕHMUS, IRIS VIRU
Kommentaar:
Varem Eestis on see tõesti olnud nii 7.nda kui 15nda Tallinna lavakoolilennu ja Viljandi 5. lavakoolilennu diplomilavastuseks, aga nüüd siis ometi küpsete näitlejatega... Millegipärast pole mina seda Pirandello klassikat näinudki. Hea, et saab nüüd vast "vea parandada"... Lisaks huvitav segane trupp vanemuislastest ja külalistest, lavastajaks Priit Strandberg, kelle Naiste kool oli ju igati ägedalt lahendatud... Huvitav, väga huvitav!

24. Peer Gynt - Ugala (esietendus ???)

Taust: 
Ibsen
Tegijad:
Karl Laumets, TÜ VKA 14. lennu tudengid, Laura Kalle
Kommentaar:
Karl Laumets teeb Viljandi noortega Ibseni! Vähemalt nii ma tõlgendan seda vähest infot, mis teada. See Viljandi lend on ju alles päris esimeste lavasammudega koos publiku ees! Ülimalt huvitav. Mõnda neist on ju saanud juba siin-seal laval näha, aga mitte nii PÄRISELT ja SELLE SILMAGA kui nüüd. Karli "Kalevipoeg", "Utoopia" lõik teatrilaboratooriumis, Raadi Suveteatri laulupeo tükk ja "Igal linnul oma laul" on andnud aimu, et tal on lavastajana niiii palju ja erilimelist öelda! Noortel näitlejatel veab. Kaasas tegijate seas ka Karli kursaõde Laura Kalle... jah - igati huvitav kooslus. Ja eks Ibseni pole ka kõige lihtsam materjal - seda Peeru ju on juba mõnes versioonis nähtud ka, muidu oleks veelgi kõrgemal siis tabelis.

23. Vana Klaver - Thors Production (esietendus 31.07.2020)

Taust:
Kalmer Tennosaar oli üks Eesti esimesi poptähti, kelle sametine hääl viis une tuhandetelt naistelt. Pärast seda, kui Kalmerist sai Eesti Televisiooni esimene meesdiktor, vallutas ta peagi kõik suuremad estraadilavad nii siin- kui sealpool Nõukogude Liidu riigipiiri. Tema välimus püüdis pilku: Elvise maneeridega, naeratav härrasmees, kena ja alati hästi riides. Eriti kuulsaks sai ta bel canto stiilis itaalia lauludega: "Cuccucia", "Solenzara", "Volare" jpt. Tuntust lisasid ka "Karulaane jenka", "Ristikhein", "Postipoiss", "Just nii, kui enne", "Jamaika hällilaul", "Vana klaver" ja palju teisi laule. Enneolematult suur populaarsus saabus aga laste laulukonkursiga "Entel-tentel", mis oli üks paljudest muusikasaadetest, mida "onu Kalmer" tollases noorukeses ETV-s toimetas ja juhtis. Muusikal "Vana klaver" on ühe legendi teekond läbi 60ndate aastate kuni tänapäevani välja. Kalmer Tennosaare kõrval näeme Eesti muusika märgilisi tegelasi nagu Georg Ots, Heli Lääts, Onu Bella, Jaak Joala jt. Tema parimate sõprade hulka kuulusid tollased telelegendid Valdo Pant, Hardi Tiidus ja õepoeg Mati Talvik ning Nõukogude Liidu kangelane, kosmonaut German Titov. See on lugu lihtsast ja südamlikust maapoisist, kellest saab saatuse tahtel lavatäht ja tuhandete lemmik. See on lugu vastamata armastuse elukestvast valust ja romantilistest unistustest, liivajooksnud suhetest, suurest ja väikesest õnnest.
Tegijad:
PEAOSADES: Sepo Seeman, Kalle Sepp
OSADES: Peeter Oja, Inga Lunge, Liina Tennosaar, Ingrid Margus, Saara Nüganen, Priit Strandberg, Veikko Täär jt.
AUTOR: Ott Kilusk
LAVASTAJA: Ain Mäeots
MUUSIKAJUHT: Siim Aimla
KUNSTNIK: Karmo Mende
KOREOGRAAF: Britt Kõrsmaa
Kommentaar:
Iga minuvanune ja minust vanem eestlane teab, kes oli Kalmer Tennosaar... Kuigi tema "pop-lauludega" ma eriti kursis ei olegi. Minu jaoks on ta "Entel-Tenteli"-onu. Alles nüüd ümbertöötluste jõul on see suusabaasi tantsupidu minuni ka jõudnud (nüüd vanuigi :)). Lisaks oli (ja on :)) oma, soe koht südames näiteks ka Heli Läätsal, kes samuti siin tegelasena üles astub... Ja eks mitmel muul tolleaegsel veel, Jaak Joalast muidugi rääkimata, kes ka selles etenduses on kohal. See võib küll üks vahva nostalgitsemine olla ja veel selliste näitlejatega(!!!). Vau!!! Sepo ka lausa superheas mänguvormis! Kahtlemata on härra huumor ka kohal :) Paraku kallis piletihind (x2) ja veel kütus sinna peale Tallinn-Põlvamaa-Tallinn... arvatavasti tuleb loobuda, kui tahta mujal mööda Eestit ka teatreidpidi ringi kärutada... Kui see oleks ainus lavastus, mille etendusi eestipeale sel suvel vaatama minna, siis ju küll, aga kui tuleb see, siis tuleb ilmselt veel mitmeid muidki. Lõuna-Eestlastel veab :)

22. Emigrandid - RAAAM (esietendus ???)

Taust:
Slawomir Mrožeki näidend „Emigrandid” on kahe maailmavaate kokkupõrge: lihtsa, naiivse, kohati labase ja primitiivse ning küünilise, kaalutletud, intelligentse, kuid samal ajal ka abitu ja üksildase oma. See on lugu kahest emigrandist, kes on põgenenud erinevatel põhjustel. Nad on erinevad inimesed, neil on erinevad maailmad, nad saavad kokku ühes ruumis. Lavastus ei vastanda mitte ainult kahte erinevat inimest ja maailmavaadet, vaid teeb seda hoopis laiemalt, pannes vastakuti kaks teatriliiki – naiivse ja intellektuaalse. See on eksperiment enda, vaatajate, aja ja ruumiga.
Tegijad:
Lavastaja - ULANBEK BAIALIEV (Kõrgestan)
Kunstnik - YOULIAN TABAKOV (Bulgaaria)
Helilooja - FAUSTAS LATENAS (Leedu)
Valguskunstnik - PRIIDU ADLAS
Laval - KRISTO VIIDING (Eesti Draamateater), GERT RAUDSEP
Kommentaar:
Mrožekiga olen hiljuti saanud palju rohkem sinapeale, ei tea kas vanus või muidu elukogemus või siis teatri suhtes paljusöövamaks muutunud, aga tema "mängud" on üha põnevamad. Siin veel selline duell - Kristo ja Gerdi mahapeetav... huvitav, võõras lavastaja ja muidu ka põnev tegijatetrupp.

21. Romeo ja Julia - VAT Teater (esietendus 03.09.2020)

Taust:
Aeg liigestest on lahti. Romeo ja Julia lugu on aastasadade jooksul jutustatud kõikvõimalikel viisidel: hea ja halvaga, ilusasti ning koledasti  – kuid mitte kunagi pole Montecchide ja Capulettide tragöödiat räägitud VATi võtmes. Milline „Romeo ja Julia” VATi  võtmes siis on? Napp, hoogne, kirglik, verine, kõlvatu, virtuaalne ja füüsiline, dionüüslik ja frantsiskaanlikult vaga. Aare Toikka on eemaldanud Shakespeare´i legendaarsest lavaloost kõik üleliigse ja lisanud sinna omalt poolt kõikvõimalikke värve juurde, et toon ikka värske püsiks. Ent toon tooniks ja kiht kihiks – tõdemus on see, et tee selle looga mistahes,  kuid siiski ei muutu ajatu tõde, et ürgne kirelõõm ja armastus kui umbrohi ka kõige jäigemast ühiskondlikust asfaldist end ükskord läbi suruvad.
Tegijad:
Teksti koostaja ja lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Veiko Tubin
Valguskujundaja: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Koreograafid: Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar
Osades: Henessi Schmidt, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Kommentaar:
See võiks olla oodatum, aga me kõik nägime, mis VATis juhtus Macbethiga... Sellest ka mõningased kahtlused. Ent kui Aare teeb ja selline trupp on laval ja lava taga! Lisaks Shakespeare'i uustöötlused on nagunii iga korraliku teatriaustaja vaatet kohustuslik vaatmine :) Ei, tegelikult ka, see näib tõesti ootamist väärt!

20. Elevandi kõrts - Vana Baskini Teater (esietendus 01.07.2020)

Taust:
Kõrtsid pole eestlaste elus olnud ainult tühipaljad joomakohad. Läbi sajandite – teated esimestest maakõrtsidest siinkandis pärinevad juba 15. sajandist – on kõrtsis vahetatud uudiseid, mõistetud õigust, ravitsetud tõbesid ja sinna keerulistel aegadel varju mindud. Siit on alati abi saadud ja omasid on siin alati hoitud: kohtul kohtu õigus, kirikul kiriku õigus ja kõrtsil kõrtsi õigus – kui parafraseerida Tammsaaret. Sel ajal, kui ümberringi toimus suur ajalugu, tõusis kõrtsis ikka esiplaanile väikeste inimeste suured eludraamad. "Elevandi kõrtsi" lugu algab sellest, et eesti mees Ants saab päranduseks kõrtsi. Aasta on 2020. Ants tahaks aastaid tühjana seisnud elusüdame uuesti käima lüüa, kuid poeg ja naine on tema plaanide suhtes skeptilised. Pinnale ujuvad saladused, mille lahendamine tundub esmapilgul keeruline, kui mitte lausa võimatu. Jäädes oma kõrtsipidamise plaanidega üksipäini, hakkab Ants lappama aastasadade jooksul Elevandi kõrtsis peetud päevaraamatut. Ta rändab ajas tagasi – aastatesse 1941, 1915, 1905, 1900 ja lõpuks 1702. Aegadesse, mil kõrts pidi suutma olla rohkem ja suurem kui kõrts ning mil murrangulised ajaloosündmused murdsid ka elusaatusi. Näidendis on kasutatud pärimust erinevate Eesti kõrtside ajaloost. Muuhulgas on teada fakt, et sellenimeline kõrts on tegelikult olemas olnud ning asus näidendi mängupaigast, Jäneda Pullitalliteatrist, vaid mõne kilomeetri kaugusel Aravete aleviku lõunaosas Kurisoo mõisa maadel. Näidendis on kasutatud veelgi detaile Hanno Talvingu koostatud raamatust "Eesti kõrtsid", ent näidendi tegevuspaik on väljamõeldud koht, kus askeldavad tegelased, keda pole kunagi olnud ning kellega juhtuvad dramaatilised sündmused pole tegelikkuses kunagi aset leidnud. "Elevandi kõrts" on seitsmest pildist koosnev ajamäng, kus neli näitlejat (Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik) kehastavad rohkem ligemale kahtkümmet erinevat tegelast läbi erinevate ajastute. See, mis on olnud enne meid, aitab Antsul lõpuks leida lahenduse mitmele ülimalt tänapäevasele probleemile. Laiemas vaates tegelebki "Elevandi kõrts" suurte üldinimlike küsimustega. Et me ei tohi unustada seda, mis oli enne meid. Kui kaugele on inimene valmis minema kaitsmaks oma last või peret? Kuidas saavutada mõistmine erinevate põlvkondade vahel? Kui tuhanded surevad, kas siis on ühe inimese päästmisel tähtsust?
Tegijad:
Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets
Kunstnik: Jaak Vaus.
Osades: Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Terje Pennie (Ugala Teater), Katariina Ratasepp, Märt Koik.
Kommentaar:
No Gerda asjade peale võib praktiliselt alati kindel olla... eriti kui ta ise on autoriks. Tema on üks väheseid, kes pidevalt autoriteatri lippu meil Eestis kõrgel hoiab, isegi kui teised tipud ei jõua. Alates Pruutide koolist olen lausa näpuga järge ajanud, kus ja mis ta teeb, et see kahe silma vahele ei jääks. Aga lisaks sellele, et ta on "minu autor", on ta ka "minu lavastaja". Ikka mõnusate trikkidega, ent ometi klassikaline. Kuid need trikid annavad nii palju särtsu ja elu neisse lavastustesse, et need alati kannavad välja. Ja no siin on ju veel sellised lemmikud laval nagu Tõnu Oja ja Terje Pennie! Märt muidugi ka ja Katariinat pole juba iidamast-aadamast saanud laval näha uut rolli tegemas! Koha-ajaloolistel lugudel on veel täiesti oma hõng. Isegi kui need on laiemalt sellised.. nagu näiteks hiljuti ERM Teatris Gerda lavastatud-kirjutatud lugu "Tartu" Saksa Tütarlastegümnaasiumist ja sinna sattunud porno-tegijatest. Aga mis peamine, nendes Gerda lugudes on alati ka mingid uued küsimused õhus ning nendega on ikka hea suhestuda ja enda jaoks paralleele tõmmata ja endamisi või teatrikaaslastega koos läbiarutada.

19. Esimene armastus - Eesti Draamateater (esietendus 30.08.2020)

Taust:
Dokumentaallavastus „Esimene armastus“ räägib koos esimese Eesti Vabariigiga ja ka koos uue vabadusega sündinud inimeste armastuslugudest. Vanade ja noorte armastusest, endistest ja praegustest oludest. Kas tänapäeva noored kohtuvad ainult Tinderis? Miks lähevad tänapäeval abielud lahku? Kas neljakümnendatel oodati pulmadeni? Kus noored armunud aega veetsid, kui maa oli tühjaks pommitatud? Mis tunne on esimest korda armuda? Kuidas see maitseb? Kas oli hirmus ka? Lavastaja Mari-Liis Lill ja autor Andra Teede on mõlemad tuntud sotsiaalse dokumentaalteatri autoritena. Seekord räägib nende lavastus armastusest. Soojast, magusast, ilusast, valusast ja talumatust armastusest. Sellest esimesest, mis määrab tegelikult kõik järgnevad.
Tegijad:
Lavastaja → Mari-Liis Lill (külalisena)
Kunstnik → Nele Sooväli (külalisena)
Valguskunstnik → Priidu Adlas (külalisena)
Koreograaf → Ingmar Jõela (külalisena)
Helilooja → Veiko Tubin (külalisena)
Osades → Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Teele Pärn, Marian Heinat, Kaie Mihkelson, Martin Veinmann.
Kommentaar:
Esiteks on juba see huvitav, kui Andra Teede dokumentaallavastuse kirjutab (meenuvad kohe nii Ernesaksa lugu kui ka lapsendamisteemaline). Teiseks seekordne teema ise - ARMASTUS! No seda ju hing ihkab ning kõnetab suuremat osa inimestest, mind igatahes eriti!

18. Neli rüütlit - Ugala (esietendus ???)

Taust:
1170. aasta esimese jõulupüha õhtul lahkusid neli rüütlit Inglise kuninga Henry II õukonnast ja sõitsid Canterburysse. 29. detsembri varasel õhtupoolikul tapsid nad sealses toomkirikus peapiiskop Thomas Becketi. Teole järgnenud reaktsioonid ja hukkamõist saavutasid sellised mõõtmed, et mehed olid sunnitud põgenema ja otsima varju kaugel kolkas asuvas Knaresborough’ linnuses. Seal veetsid nad terve aasta. Paul Webb’i musta huumori ja pinevate dialoogidega vürtsitatud debüütnäidend räägib krahhist. Nii totaalsest krahhist, mis sunnib kogu elu ümber hindama. Neli tarka ja mõjukat meest saatsid korda teo, mis pidi nad tõstma taevastesse kõrgustesse. Selle asemel on nad nüüd ennast varjates sunnitud vahtima kolkakindluse müüre, nälgima, külmetama ning kannatama üksteise järjest piinarikkamaks muutuvat seltskonda. Pingeid kruvivad juurde ka öösiti saabuvad kummalised külalised ning kindluses elutsev kaunis, ent kättesaamatu naine.
Tegijad:
Tõlkija - Erkki Sivonen
Lavastaja - Tanel Jonas
Kunstnik - Fey Piir
Muusikaline kujundaja - Peeter Konovalov
Valguskujundaja - Mari-Riin Paavo
Osades - Triinu Meriste, Janek Vadi, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Tanel Ingi ja Peeter Jürgens
Kommentaar:
Kuningate õukonnad ja kogu see ajastu. Lisaks tegemist briti musta huumoriga - tõeliselt ahvatlev sisukirjeldus. Teatraalne, aga ometi põnev oleks näha, kuidas see laval kõik lahendatakse. Paraku lükati esietendus teadmatusse kaugusesse.

17. Roheline nagu laulaks - PolygonTeater (esietendus 2020)

Taust:
„Roheline nagu laulaks“ võitis 2018 aasta kevadel peapreemia Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlusel „Talking About Borders“
Autor Karl Koppelmaa: Roheline ei laula, ainult tundub nii. Pealkiri algas lõpust. Sõda juba käib. Või pigem: sõda käib ikka veel. Näidend fantaseerib teemal, milline on minu põlvkonda kuuluva Sebastiani elulugu. Huvitav on seejuures asjaolu, et ükski näitleja Sebastiani ei kehasta, temast räägivad tegelased, kelle elu Sebastian mingil moel mõjutas. Peale Sebastiani seob neid omavahel ka see, et kõik nad on ühel eluhetkel küsinud endalt, kes nad on. Ja pole osanud sellele vastata.
Lavastaja Tamur Tohver: See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et ma ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veelvähem minu lapsed või inimekond tervikuna. Tasub tähele panna, et hetk, milles lugu näeme, on juba peale koledusi.
Selgusesse jõudmine. Seega- õnneks on sellegi loo tunneli lõpus valgus… Ja veel üks asi. Mulle ei meeldi sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst. Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad… Mulle loeb silm. Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reaktsioon. Impulss ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina. Nende pärast lavastan ma selle loo.
Tegijad:
Laval: Margus Prangel, Kersti Heinloo, Aleksander Kutšmezov, Alina Karmazina, Siim Maaten
lavastaja ja dramaturg Tamur Tohver
lavastaja assistent Helene Tismus
kunstnik Riina Degtjarenko
helilooja ja esitaja Mait Rebane
koreograafia Amanda Hermiine Künnapas
valguskunstnik Tamur Tohver
video ja visuaal Henri Viies
partner Vaba Lava teatrikeskus
Kommentaar:
Välismaal auhinnatud eesti näitekirjaniku teos on juba automaatselt huvitav. Kuid siin on üldse väga huvitav trupp ja Tamur ei lavasta ka kunagi midagi niisama. Kui ta (kaugelt LIIGA harva) midagi ette võtab, siis see kõnetab teda ennast ning ta valab kogu oma hinge selle parimana valmimise sisse. Sellepärast ta tööd peaaegu alati ka kõnetavad ja leiab neist üles need teatavad olulised sõnumid, mida tekst kannab - nii need, mis on sõnades kui ka need, mis on sõnade vahel. Siin on põnev kontseptsioon ka, kuidas lugu kokku joonistub ja Koppelmaa läheb justnagu kogu aeg üha paremaks ja paremaks. 2 viimast tema autoriteatritükki (AV ja maod) on olnud juba täiesti uuel tasemel.

16. Minu Georg Ots - RAAAM (esietendus 13.09.2020)

Taust:
Lavastus räägib kuuest naisest, kelle elus on tähelepanuväärset rolli mänginud Georg Ots ja tema looming. “Ma olen õnnelik, kui kasvõi üks inimene, kuulates minu laule, tunneb vajadust teha midagi kasulikku ja head teistele.” Georg Ots. Sa arvad, et su elu on juba paika loksunud, et oled leidnud oma tee ja tead, mida sa tahad. Oled vaevu seda jõudnud mõelda, kui järsku lööb sind miski kujuteldamatu jõuga ja kõik pöördub pea peale. Ja sa võid karjuda, vastupanu osutada, enda elu eest põgeneda, aga kõige keerulisem on – võtta neid muutusi, kui hädavajalikke. Ometigi peitub viimases just leppimine, mis paradoksaalsel kombel elu loodetavasti paremuse poole suunab.
See on lavastus inimestest: eneseküllastest ja mittevajalikest, omadest ja võõrastest. Lastest, kes kurdavad isade saatusi, ja vanematest, keda piinab süütunne, kui kõike võib mõista, aga muuta ei saa midagi. Niisamuti on see lugu tantsudest üksindusega. Surmaga. Ja armastusega Georg Otsa laulude saatel.
Tegijad:
Autor - SLAVA DURNENKOV
Lavastaja - ARTEM USTINOV
Kunstnik - ERVIN ÕUNAPUU
Helilooja - ARDO RAN VARRES
Valguskunstnik - PRIIDU ADLAS
Videokunstnik - LAURA ROMANOVA
Laval - ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater), RIINA MAIDRE, KÜLLI REINUMÄGI, KATRIN PÄRN, LIIS HAAB, INGRID MARGUS
Kommentaar:
Naised Georg Otsa elust, jutustavad oma lugusid, millest siis tekib üks suurem lugu, aga ka naiste enda suhestumine... Teades ühtkomateist Georgist ja tema elust, on see uus lugu, mis välismaalase kirjutatud, kuidas seda tema näeb, päris huvitav. Ja millised naised neid "naisi" mängivad, eesotsas suurte lemmikute Ülle, Riina ja Katriniga!

15. Abort - Endla (esietendus ???)

Taust:
Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav... See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha... Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?
Tegijad:
lavastaja - Kaili Viidas
autor - Richard Brautigan
tõlkija - Juhan Habicht
dramatiseerija - Ott Kilusk
kunstnik - Arthur Arula
valguskunstnik - Margus Vaigur
helikujundaja - Lauri Kaldoja
videokujundaja - Argo Valdmaa
näitlejad - Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Ago Anderson, Sten Karpov, Carmen Mikiver
Kommentaar:
Brautigan Eesti teatrilaval - see on põhiline põhjus, miks seda näha tuleb! Aga tandem Kaili Viidas-Ott Kilusk on juba teatrilukku end lavastanud-kirjutanud mitme hea ja väga hea asjaga, ehk nende tegemistest on vaja kõik endale ahmida. Trupp on ka väga kõva - kõik on lausa super mänguvormis. Eriti tahaks kursakaaslastest Jane ja Nilsi koos näha mängimas.

14. Tallinnville - VAT Teater (esietendus 12.11.2020)

Taust:
Eros. Error. Terror. Millest see lavastus räägib? „Tallinnville” on põimik haaravatest, hirmutavatest, hurmavatest lugudest ühes pealinnas. Digitaalne mull pole veel lõhkenud. Looduskatastroof pole veel juhtunud. Masinad pole veel ülemvõimu saavutanud. Näib, et inimlikust tragöödiast pole ikka veel midagi tähtsamat. Elu metropol Tallinnville ́is tekitab uinutava illusiooni anonüümsusest – armutakse, reedetakse, luuakse ja lõhutakse, suutmata päriselt märgata, kuidas iga tegu mõjutab suurt tervikut. Inimesed on loodud vigu tegema. Ja masinad neid vigu igaveseks salvestama...
Kellele need lood mõeldud on? Neile, kellele meeldib must huumor. Neile, kes on otsinud lüürikat. Või üürikat. Neile, kes on seigelnud Tinderis. Neile, kes mõtlevad keskkonnale. Neile, kes pelgavad, et ei saa endaga hakkama. Neile, kes kardavad maailmalõppu. Pereplaneerijatele. Linnaplaneerijatele. IT-entusiastidele. Kiusajatele ja ohvritele. Poliitikutele ja maailmaparandajatele. Vanadele ja noortele. Tallinna sõpradele.
Tegijad:
Autor-lavastaja: Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnik: Jaanika Jüris
Helilooja: Sander Mölder
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Osades: Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots, Margo Teder
Kommentaar:
Ehhee, olen otsinud lüürikat ja üürikat, mõtlen keskkonnale, ohver olen ka olnud, aga ülejäänud ei klapi... Ent ometi tean, et see saab olema midagi "minule". Helen Rekkor viimasel ajal pole ühegi asjaga alt vedanud. Tema eelmine VATis välja tulnud lavastus oli lausa harukordne, sest tegemist oli filmiliku actionpõneviktrilleriga ja "sellist" nö. žanri kohtab teatris minu meelest kahjuks väga harva. Heleni üks moodus lavastada on "isemoodi" ja olen saanud aimu, et nõnda on sündinud ka see lavastus. Kõik 4 näitlejat meeldivad ka, mõni neist kohe eriti. Ja pealegi, "Tallinna sõber" olen ju küll, lihtsalt ei noor ega ka vana, seega küll siin on ikka, millega samastuda :)

13. Katkuhaud - Ugala (esietendus ?27.06.2020?)

Taust:
Üle pika aja kohtuvad kaks naist, kelle põimunud elusaatustes on peidus üks saladus. Kui lavastuse peategelane oli 6-aastane, võttis tädi Kaata ta enda juurde elama. Nüüd, aastakümneid hiljem asub ta 80-aastase tädi ja seejärel oma ema Sanna mälestuste jahile. Iga uus külaskäik erakuna elava Kaata juurde avab kiht kihi haaval kunagi toimunud sündmusi, keerulise aja pinevaid suhteid ning põhjuseid, miks minevikus toimunust siiani rangelt vaikitud on. Kuidas leida vastuseid ja anda hinnanguid ajale, mil iga sammu pidi põhjalikult kaaluma? Ajale, mis nüüd sõrmede vahelt laiali pudeneb, kuna sellest pole senini tahetud rääkida. Ugala juubelihooaja lõppvaatuseks läheb teater tagasi oma juurte juurde. Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajaloolise romaani „Katkuhaud“ toob Ugala kunagises kodus Koidu seltsimajas publiku ette Priit Pedajas, kelle lavastajatee 41 aastat tagasi nendeltsamadelt lavalaudadelt algas. See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus“, koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses.
Tegijad:
Dramatiseerija ja lavastaja - Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik - Pille Jänes
Valguskujundajad - Sander Aleks Paavo ja Laura Maria Mäits
Osades - Luule Komissarov, Kadri Lepp, Marika Palm, Tanel Ingi, Tarvo Vridolin jt
Kommentaar:
Pedajas on Ugalas lavastamas - põnev :) Minul näiteks on Mihkelsoni raamat veel lugemata ja seega saab lugu ise ka olema avastus! Luulet ilmselt saab siin ka "suuremas rollis" näha, mis on alati boonus. "Puhastuselik" sisu tõmbab veel kõige rohkem.

12. Alibi - Rakvere Teater (esietendus 2020)

Taust:
(endised tööpealkirjad "kõige ilusam eestlane / punker")
Eneseõigustus ühes vaatuses. Ühte kindlasse ja puhtasse kohta tulevad viis eestlast. nad on erinevad. neil on erinevad minevikud, arusaamad, poliitilised vaated, aga nad peavad asjades kokku leppima, sest muidu edasi minna ei saa, ka tagasi ei saa. tuleb leida võimalused ja vahendid koostööks. tuleb püüda ja pingutada, et iseendast ja teistest aru saada, et saada aru, mis üldse toimub. olukord on sarnane kosmonautide/astronautide väljaõppele, kus kursandid peavad eduka tulemuse nimel omaenda egotsentrika miinimumi viima, samas empaatiavõimet kasvatama ja olema suutlikud üheskoos otsuseid tegema. on selline asi üldse võimalik? kas siin on õhus üks suuremat sorti lööming või dramaatiline leppimine? kõik on võimalik. Lavastus sünnib koostöös trupiga.
Tegijad:
Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Osades Jaune Kimmel, Anneli  Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Toomas Suuman
Kommentaar:
Noormets Rakveres külas lavastamas! Ja huvitava kontseptsiooniga loodud lavastus. Jaune on viimasel ajal sellises mänguhoos, et täitsa põnev, millega ta seekord välja tuleb. Anneli on ka igal aastal vähemalt ühe tipprolli teinud, huvitav kas see on nüüd "see"?

11. Põrgupõhja Uus Wanapagan - Endla (esietendus ???)

Taust:
Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi... Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!
Tegijad:
lavastaja - Kaili Viidas
autor - A. H. Tammsaare
dramatiseerija - Ott Kilusk
kunstnik - Arthur Arula
valguskunstnik - Margus Vaigur
muusikaline kujundaja - Tauno Aints
näitlejad - Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Peeter Tammearu, Karin Tammaru, Sten Karpov, Kärt Tammjärv (Vanemuine), Ott Raidmets, Risto Vaidla (NUKU), Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld jt
Kommentaar:
Mina olen üks neid "tüüpilisi eestlaseid", kes kunagi ei väsi Tammsaare töötlustest. Ja veel eriti huvitav, kui Ott ja Kaili selle käsile on võtnud. Sellise trupiga ei puudu siit kindlasti ka huumor. Viimaste suvede Endla-asjad on eranditult meeldinud ja ei näe põhjust, miks see peaks erand olema.

10. Pangarööv - Vanemuine (esietendus 03.09.2020)

Taust:
1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale? Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.
Tegijad:
AUTORID HENRY LEWIS, JONATHAN SAYER, HENRY SHIELDS
TÕLKIJA MARTIN ALGUS
LAVASTAJA AIN MÄEOTS
STSENOGRAAF JAANUS LAAGRIKÜLL
KOSTÜÜMIKUNSTNIK GERLY TINN
VALGUSKUNSTNIK PRIIDU ADLAS
LAVATRIKKIDE KONSULTANT ENAR TARMO
LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA
MUUSIKALINE KUJUNDAJA ELE SONN
LAVASTAJA ASSISTENT ANU TONTS
OSADES JAANUS TEPOMEES, KARL ROBERT SAAREMÄE,  KÄRT TAMMJÄRV, AIVAR TOMMINGAS, JÜRI LUMISTE, MERLE JÄÄGER, RAGNE PEKAREV, KAROL KUNTSEL, VEIKO PORKANEN, KARL KRISTJAN PUUSEPP, JÜRGEN GANSEN (KURESSAARE TEATER)
Kommentaar: 
Sisututvustus jätab mulje mingist kreisipöörasest ajujahist :) Ja kui veel (arvatavasti) Jaanus Tepomees on peaosas ning lisaks niiii palju häid näitlejaid ja üks mu lemmiklavastajaid - see saab olema üks publikumagnet. NB!Trupis on "lavatrikkide konsultant"! Muusikat, liikumist, Gerly kostüümid ja Priidu valgus! WOW! Nagu unistuste tükk! Tõeline suurproduktsioon... Kindlasti saab see olema üks hoogne ja äge elamus.

9. Kass maandub alati käppadele - RAAAM (esietendus loodetavasti 2021 suvel)

Taust:
Lavastus tööpealkirjaga “Kass maandub alati käppadele” – on tragikoomiline fantaasia Maria Budbergi, kes on tuntud ka, kui Mura Zakrevskaja, eluloo motiviidel. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias. Kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus kas ta armastas kedagi, või ainult kasutas inimesi ära läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.
Tegijad:
Lavastaja - DAMIR SALIMZIANOV (Udmurtia)
Kunstnik - RIINA VANHANEN
Valguskujundus - PRIIDU ADLAS
Muusikaline kujundus - ARDO RAN VARRES
Etenduse juht - TUULI RAADIK
Tõlk - TIIT ALTE
Laval - STEFFI PÄHN (NUKU), MARTIN KÕIV, OTT KARTAU, MARKUS LUIK (Eesti Draamateater), PIRET KRUMM
Kommentaar:
Sisututvustus on juba nii põnev, et ei jõua ära oodata. Mingi nõuka-lugude nälg vist. Aga siin on lavastajaks Damir, kes on siin meie maal endale juba korraliku nime teinud 2 lavastusega - "Praegu pole aeg armastamiseks" ja "Pikse pill" (lisaks ka "Kapten Mihkel", aga see on tunduvalt tagasihoidlikum elamus, ent monotükk ka). Trupp on huvitav, eriti Steffi ja Piret, aga kõik 3 meest on ka viimasel ajal heas mänguvormis. Väike kahtlane sõnastus on seal tutvustuse sees, nimelt "farsi elementidega"... aga vast on lihtsalt "ülevõlli" nõuka värk - sürr absurd, nagu see meil ju oligi... Eelmise aasta lemmikfilm "Jojo Rabbit" oli seda ju mõnes mõttes ka... Igatahes ootus ja lootus on, et midagi Jojo või "Stalini surma" suunas teatrit võiks siit tulla :)

8. Poeg - Theatrum (esietendus 18.09.2020)

Taust:
„Poeg” räägib teismelisest pojast, isast, emast, uuest naisest ja uuest pojast. Neid asju juhtub meie ümber iga päev. Kõik võib minna hästi, aga kõik võib minna ka keeruliseks. Nii keeruliseks, et selles segaduses on vaid üks asi täiesti selge – on elatud nii, et kõige tähtsam pole olnud kõige tähtsam. Aga kuidas? Me ju teame, mis on kõige tähtsam, me tunneme seda oma südames, me oskame seda isegi sõndes väljendada… Florian Zeller analüüsib lääne kultuuriruumis üha normaalsemaks muutuvat lahutuse protsessi. Täpsemalt ühe lahutuse järgseid sündmusi. Ka Eesti ühiskonnas on probleem tugevasti olemas, aga sellest räägitakse tihtipeale ühekülgselt – „tuli oma eluga edasi liikuda”, „lahutus tõi kergenduse meile kõigile”. See võibki nii olla, aga võib olla ka teisiti, kus perekonna lagunemine toob kaasa ühele osapoolele kergenduse ja uued võimalused, aga teistele osapooltele, kogu senise maailma kokku kukkumise. Lavastus „Poeg” annab võimaluse vaadata üht perekonda nii lähedalt, nagu on see võimalik ainult oma perekonnaga. Aga oma perekonda ei saa kunagi vaadata kõrvalt, õnneks teatris on see võimalik.
Tegijad:
Tõlkija Marius Peterson
Lavastaja Ott Aardam
Kunstnik Ott Kangur
Kostüümikunstnik Kätlin Kangur
Valguskunstnik Emil Kallas
Helikujundaja Marius Peterson
Produtsent Elo-Liis Parmas
Osades: Andri Luup, Anneli Tuulik, Laura Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Jass Kalev Mäe (külalisena EMTA Lavakunstikoolist)
Kommentaar:
Pärast Florian Zeller'i "Isa", ei saa ainsatki selle mehe kirjutatud materjali põhjal tehtud lavastust lasta mööda. Muide, kes ei tea, siis Sundance'i festivalil linastus tänavu Zelleri enda tehtud mängufilm ka "Isa" alusel ja "Lembit Petersoni peaosa" mängib filmis ei keegi muu kui Anthony Hopkins ise! Juba räägitakse oscaritest... Kuid nüüd siis "Poeg"... Zeller läheneb asjadele huvitavatest külgedest ja ei alahinda vaatajat. Lisan siia veel paar vaimustuskildu, miks Zellerit tahaks vaatama minna - hiljuti mängiti tema "Ema" New Yorgi Broadwayl, kus peaosas oli vapustav Isabelle Huppert! Ja kes on näinud Toompere lavastatud "Mineku eel" Tallinna Linnateatris, ka sellele kindlasti lisab furoori Zelleri materjalide põhjal tehtud lavastuste nägemisvõimalus. Rakvere Teatri "Ilma Sinuta" oli küll okei, ent ometi mitte siin teiste mainitud tükkide tasemel (ilmselt just sellepärast, et mingi asi, mis teistes on "enda avastada" ahhaa vormis jäänud, seda momenti Rakvere tükis ei olnud). Seevastu oli Rausepp'a "lavastus" ise hea. Kuid nüüd siis Zeller ringiga tagasi meie jaoks "maaletoojateatris", ehk Theatrumis! Lisaks põnev, et ühe lavakooli näitlejaõpilasega saab ka esimest korda laval tutvust teha. Mul oli juba piletki sellele olemas, enne kogu seda teatritsölibaati...

7. Lehman Brothers - Eesti Draamateater (esietendus 09.09.2020)

Taust:
Stefano Massini näidendi keskmes on kolm venda – Henry, Emanuel ja Mayer Lehmann, kes 1840. aastatel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. 1850. aastal rajavad nad panga Lehman Brothers. Eepiline näidend jälgib Lehmani vendade karjääri, juudi kultuurile omast traditsioone austavat pereelu ning panga käekäiku läbi pooleteise sajandi, taustal ameerikaliku kapitalistliku majanduse ülesehitus ja õitseng. Lehman Brothers Holdings Inc kujunes globaalse haardega finantsettevõtteks, suuruselt neljandaks pangaks Ameerikas. 2008. aastal läks Lehman Brothers pankrotti, seda peetakse järgnenud ülemaailmse majanduskriisi üheks peamiseks vallandajaks. Algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud kolmevaatuselise „Lehmani triloogia“ (2012) töötas autor ümber lavatekstiks, mis jõudis 2015. aastal esmakordselt lavale prantsusekeelses tõlkes, seejärel Itaalias Milanos, 2018. aastal tuli esietendus West Endil ja käesoleval aastal jõudis näidend ka Broadwayle.
Tegijad:
Lavastaja → Hendrik Toompere jr
Kunstnik → Laura Pählapuu
Kostüümikunstnik → Kärt Ojavee (külalisena)
Valguskunstnik → Priidu Adlas (külalisena)
Videokunstnik → Alyona Movko (külalisena)
Helikujundaja → Lauri Kaldoja
Dramaturg → Ene Paaver
Tõlkinud → Margus Alver
Osades → Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast (külalisena).
Kommentaar:
Materjal, mida praegu maailma suurtel lavadel mängitakse... Värske tipp... Isegi NT Live ülekannet näidati eelmise aasta lõpus kinos. Ja millise trio noorem Toompere on siin lavale koondanud! Ai seda tahaks näha ja võimalikult lava ligidalt, nagu lemmikuid rockstaare kontserdil!

6. Lapsed - Tallinna Linnateater (esietendus ??? täpsustus: hetkel üldse plaanidest maas...)

Taust:
Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama. Ning küsima endalt: mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta?
Tegijad:
Lucy Kirkwood - AUTOR
Elmo Nüganen - LAVASTAJA
Oliver Berg - TÕLKIJA
Reinis Suhanovs (Läti) - KUNSTNIK
Reet Aus - KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Kristjan Suits - VALGUSKUNSTNIK
Riina Roose - MUUSIKALINE KUJUNDAJA
Osades - Piret Kalda või Epp Eespäev, Anne Reemann ja Peeter Tammearu (Endla Teater) või Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kommentaar:
Kui Nüganen lavastab, siis on see kunstiteos! Kui mitte lavastuslik ("Kant"), siis sisuline ("Kommuun"), aga tavaliselt nii üht kui teist ("Aeg ja perekond Conway" ja "Karin, Indrek. Tõde ja õigus.4.osa".) Ja no see trupp! Lisaks tegemist võrdlemisi värske, maailmas palju kiita saanud - Broadwaylgi mängitud Lucy Kirkwoodi kirjutatud tükiga. Isiklikus plaanis, kuna ka praegu doktorant, ehk ninapidi teaduses, siis tundub eriti tugevalt vaatamakiskuv.

5. Head inimesed - Vanemuine (esietendus 21.11.2020)

Taust:
Aasta 1983. Rahvaluule Peavalitsuse peadirektori kohusetäitjal Teet Holteril veab. Ta kuuleb selgeltnägijalt, et seitsme aasta pärast variseb Nõukogude Liit kokku. Teet usub tulevikku ja loobub oleviku hüvedest. Risk õigustab ennast: vabas Eestis tõuseb ta võimuredeli tippu. Ent ka edukad üheksakümnendad ei lepita Teetu oleviku ega iseendaga. Tuleviku nimel tuleb jätkuvalt ohverdada ning positsioon ühiskonnas ei jäta puutumata ka Teedu eraelu – valikud pööravad kogu ta elu pea peale. „Head inimesed“ käsitleb inimese muutumist murrangulistel aegadel. Sõnad varieeruvad, seisukohad teisenevad, isegi armastus vahetab vajadusel värvi, aga küsimus, mille nimel me tegelikult elame, jääb. Kui me ei ole tegelikult need, kelleks end räägime, kes me siis oleme? Valikute ette, millest sõltub inimese elukäik, võib sattuda igal ajal ja igaüks. Aastal 2020 eriti.
Tegijad:
AUTORID MART KADASTIK JA AIN MÄEOTS
LAVASTAJA AIN MÄEOTS
KUNSTNIK JA VALGUSKUNSTNIK KRISTJAN SUITS (TALLINNA LINNATEATER)
MUUSIKALINE KUJUNDAJA AIN MÄEOTS
OSADES KAROL KUNTSEL, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA, MAARJA JOHANNA MÄGI, ANDRES MÄHAR, JÜRI LUMISTE, KÜLLIKI SALDRE, KÄRT TAMMJÄRV, MARGUS JAANOVITS, ROBERT ANNUS, KAAREL POGGA
Kommentaar:
Öelgu teised, mida tahavad, siis minu jaoks oli eelmise aasta kõige võimsam teatrielamus ja ühtlasi nii parim lavastus kui ka tugevaim tekst Mäeotsa/Kiluski "Kirvetüü"... Sisehääl ütleb, et siin ta teeb Mart Kadastikuga midagi uut, mis lavastuse ja elamusena võiks liigituda samale tasemele. Laval on ülimalt huvitav kaader ja sisu mõttes saab ehk nostalgitseda. Kirvetüü 90ndad on siin Heade inimeste 80ndad....

4. Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater (esietendus suvi 2021)

Taust:
Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud. Siis aga tuleb nõukogude aeg ning eestlasest miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab vaikselt eemalduma ning igaüks on järsku omapäi. Niikaua kui kannatada saab, pole veel hullu, seda ikka osatakse, kuid kui hakatakse sibulaid ja kurke turule viima ning Peipsiveerele saabub jõukus, siis... Jõukusega hakkama saamine ja iseendaks jäämine on keerulisem. Selles raamistikus toimub õe ja venna, Serafima ja Bogdani tragöödia, kaks eri lugu, mille ühine finaal ähvardab kaasa viia viimasedki endise korra riismed.
Tegijad:
Laval - ILO-ANN SAAREPERA (Ugala), KRISTEL LEESMEND, INGRID ISOTAMM, RENATE KEERD, PRIIT LOOG (Endla), ANDRES MÄHAR (Vanemuine), KARL-ANDREAS KALMET, REIGO TAMM (Estonia)
Autor - VAHUR AFANASJEV
Dramatiseerija ja lavastaja - IVAR PÕLLU
Kunstnik - KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik - RENE LIIVAMÄGI
Kommentaar:
2018.aastal oli minu suurim juturaamatuelamus just nimelt "Serafima ja Bogdan"... Kogu see Peipsiveere saaga oma ajaloolise ja kultuurilise taustaga, millele kättemaksu-lugu üles oli ehitatud - selliseid teoseid sünnib harva. Kuna dramatiseerijaks ja lavastajaks on Ivar Põllu, kelle ainus lavastus, milles ma siiani elus pettunud olen, on "Vanemuise biitlid", aga tavaliselt on just tema lavastused aasta lemmikute seas ("BB ilmub öösel"), kui mitte päris tipus ("Praktiline Eesti ajalugu"). Eriti huvitavaks teeb kogu lavastuse see, et näitlejaid on kaasatud nii mitmetest Eesti teatritest ning ma ehtsalt kujutan ette Ilo-Ann Saarepera ja Priit Loogi peaosades - väga head leiud! Ilo-Ann võib vabalt selle rolliga panna aastateks märgi maha!

3. Bäng - Kinoteater/Nargenfestival (esietendus suvi 2021)

Taust:
Suvel jõuab Naissaarele uus Priit Võigemasti lavastus "BÄNG".
Ootamatult sünnib maailma imik, kes oskab rääkida. Isegi räusata. Üldse on tema peamiseks sooviks, et senisele poliitkorrektsusele tuleks lõpp. – Marius von Mayenburgi näidend, mis Naissaarel, Omari Küünis lavale jõuab, peegeldab lavastaja Priit Võigemasti sõnul üsna halastamatult inimesi nii ühel- kui teiselpool moodsaid rindejooni. "Aga see ei ole üldse peamine, Mayenburgil on lihtsalt ülimalt tore oskus näidata inimesi nende halvimast küljest." "BÄNG" on Võigemasti teine lavastus Mayenburgi tekstile. Kui esimene, veel mängukavas olev "Monument" (Kinoteater / Von Krahli teater, 2018), vaatles jõukaid vanemaid, kelle elu lööb sassi uue koristaja saabumine, siis "BÄNG" on justkui selle mõtteline jätk, asetades tegevuse keskmesse lapse. "Aga see on üks väga erakordne laps, ta sünnib täiskomplekti hammastega", lisab Võigemast.
Tegijad:
Marius von Mayenburgi satiirilises komöödias löövad kaasa Henrik Kalmet (Kinoteater), Martin Mill (Ugala Teater), Maarja Mitt-Pichen (Tartu Uus Teater), Aarne Soro (Ugala Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater) ja Jaak Prints.
Näidendi (originaalis "Peng", 2017) on tõlkinud ja dramaturgina lööb kaasa Paavo Piik (Kinoteater). Lavakujunduse teeb Illimar Vihmar, helillooja ja muusikalise kujunduse autoriks on Veiko Tubin ning valguskujundus Priidu Adlaselt.
Kommentaar:
Esiteks on tegemist von Mayenburgiga! Alates sellest kui PolygonTeater ta Eesti teatiruumi tõi, on see tähelepanuväärne, kui keegi teda lavastada võtab. No antud juhul Priit teeb seda juba teist korda. Ja eelmine oli ju ka hea! Nagu tegelikult kõik, mida meile temalt siin maarjamaal on näidatud (meenuvad lisaks mainitud "Perplex"ile, Endla "Märter" ja Kinoteatri "Monument"). Näitlejad on üle Eesti teatritest ja üks lemmik ajab teist taga :) Mängukoht ka eriline (seda sai "Aadama õuntega" seoses nautida), ent muudab ka piletihinna päris kõrgeks. Peab eelarve üle vaatama, kuidas ja kui palju mööda Eestit on vaja ringi sõita teistes teatrites (kui üldse saab, seoses pandeemiaga), aga kui vähegi võimalik, siis see on ikka nii hullult ahvatlev, et kui 1 tükk suvel vaadata, siis oleks see SEE.

2. Millest tekivad triibud - Eesti Draamateater (esietendus 27.08.2020)

Taust:
Muuga mõisas, kus Eduard Vilde sai oma „esimesed triibulised”, näeb väike Eduard ilmutust: lossi vestibüülis kõrgub Veenuse kuju, kes, olgugi et käteta, on nii suur ja kaunis, paljas ning kättesaamatu. Eduard tõotab endale see naine üles leida ja alustab oma Veenuse otsinguid, mis jätavad tema südamesse rohkelt triipe ja hingele paitusi. Lavastuses põimuvad Eduard Vilde elu ja tema raamatute tegelased. Korraga – kui tahaks hakata rahus kirjutama oma kodus, mida Eesti riik on talle pikalt lubanud ja viimaks andnud – sajavad Vilde töötuppa sisse kõik tema naised, kes ei taha hästi äragi mahtuda. Tuleb esimene abikaasa, kes lubab end tappa morfiiniga, kogu aeg on kohal teine abikaasa, kes peidab praeahjus revolutsionääride revolvreid. Elu eelõhtul saabub kütkestav juuditar ning paneb vana Vilde väsinud südame loperdama nagu oleks autol kiirteel lõhkenud rehv. Lisaks tuleb isa, kelle tõttu kutsuti Vildet kupja pojaks, ilmuvad Konstantin Päts ja Juhan Liiv, Mahtra sõjast saabuvad talupojad paluvad kirjutada neile tehtud ülekohtust, end näitavad Ludvig Sander ja Tiit Piibeleht, Eeva Marland, Mäeküla piimamees lüpsikuga…
Tegijad:
Lavastaja ja kunstnik → Urmas Vadi (külalisena)
Kostüümikunstnik → Triinu Pungits (külalisena)
Valguskunstnik → Priidu Adlas (külalisena)
Osades → Inga Salurand, Indrek Sammul, Kristo Viiding.
Kommentaar:
Vadi autoriteater räägib juba iseenda eest. Lisaks on siin teada-tuntud kirjaniku elu võimalus läbi Vadiliku kõverpeegli vaadata ning laval on lugu teostamas 3 niiiii head näitlejat. Tuttavaid tegelasi ajaloost lubatakse hulgi ja seda põnevam! Kammerlik mängukoht muudab veel eriti ekslusiivseks kogu teatrielamuse. Jaaaa, see on üks kaljukindel vaatamine!

1. Nad tulid keskööl - Tallinna Linnateater (esietendus ???)

Taust:
1931. aastal kutsus noor advokaat Hans Litten tunnistajapinki Adolf Hitleri ning ristküsitles teda seoses pruunsärklaste vägivallategude ja agressiivse retoorikaga. Hitler ei andestanud talle seda avalikku alandamist ja kui natsid 1933. aastal võimule tulid, oli Litten üks nende hulgast, kes Riigipäevahoone põlengu ööl toimunud arreteerimislaine käigus omaenda kodus kinni võeti ja ära viidi. „Nad tulid keskööl“ on lugu sellest, kuidas ühes kultuurses Euroopa suurriigis saavad võimule kurjategijad, ja ühe ema väsimatust võitlusest oma poja nimel.
Tegijad:
Mark Hayhurst - AUTOR
Diana Leesalu - LAVASTAJA
Jaagup Roomet - KUNSTNIK
Triin Sinissaar - TÕLKIJA
Ardo Ran Varres - HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA
Rene Liivamägi - VALGUSKUJUNDAJA
Arbo Maran - HELIKUJUNDAJA
Lauri Urb - VIDEOKUNSTNIK
OSADES - Priit Pius, Anu Lamp, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Tõnn Lamp, Kalju Orro, Aksel Ojari (külalisena), Herman Pihlak (külalisena), Ando Tammsaar (külalisena), Jarko Rahnel (külalisena), Joonas Eskla (külalisena)
Kommentaar:
Isegi kui ma poleks seda näidendit lugenud ning enda vaimusilmas Diana lavastust juba vaadanud Linnateatri hooaja avamise "Pisuhänna" -mängu jaoks, tahaksin seda kõigist "tulevastest esikatest" kõige rohkem näha. Natsi-teema ja kõik mis on seotud Hitleriga - miks neid küll teatris nii harva välja tuuakse? Kas pole siis selleteemalisi näidendeid? Nüüd, üle pika aja ometi üks! Ja see on õnneks ka selline lugu, mis ei jäta külmaks küll mitte kedagi. Priit Littenina ja Anu tema emana - paralleelsed tegevusliinid, mis on koos, siis lahus ning siis "loodetavasti" jälle kokku jooksevad (et mitte reeta sisu). Näidendit lugedes tulid lõpus mul (oma elava ettekujutuse tõttu) lahinal pisarad... huvitav kas Diana suudab selle lavale ka nii tuua... Arvata on, sest ta on üks parimaid ja huvitavamaid lavastajaid minu hinnangul praeguses Eesti teatris (kas oled näinud tema "Inimesed, kohad ja asjad"? ja eelkõige selle lavastajatööd?!). Oh saaks juba seda näha!