Tere tulemast "väiksesse itaaliasse", mis on oma koha sisse võtnud meie "väikses Eestis" - Vaba Laval. Itaalia kired möllavad sedapuhku ühel üpris erilisel "catwalkil" - sopilisel ja käänulisel, nagu ka nende perekondade suhted, kes siin omavahel maid jagavad... õigemini sellele ühele lavale, olgugi, et mitmete kõrvalkäikudega, no kohe kuidagi ära ei taha mahtuda. Nagu ikka Itaalia ja latiinoriikidele omastes maades, on siingi kogu võim ja raha suurte perekondade valdustes - nemad otsustavad, nemad määravad, kuidas asjad käivad või ei käi. Romeos ja Julias on neid fookusesolevaid perekondi 2 - Capulettid ja Montecchid - mõlematel perekondadel oma hierarhia. Eks tavaliselt ju oleme harjunud, et vanade kultuuridega riikide perekonnapeaks on mees, kuigi see on vaid näiline. Katoliiklikus usus, kus kõige kesksemaks on tõstetud ikkagi EMA Maarja, nendes riikides pole see üldsegi tegelikult üllatav, et võib perekonda juhtida hoopis üks vägev matriarh, nagu just siin Capulettidel (fantastilise kohalolu ja maksmapaneva aldiga Elina Reinold). Montecchide padre (siin igati italiaanolik Margo Teder) on mees, kes oma sõjakuses sellega ka ülejäänud perele mõju avaldab. Ja oh õnnetust, kui vihavaenu pidavate perekondade võsud juhtumisi ühel peol teineteisesse armuvad! See pole lubatud - seda ei saa vanemad heaks kiita - see on KEELATUD armastus! Ja mis on keelatud... see ju teadagi see kõikse magusam...
Hetkel on võimalik vähemalt kolmes eri versioonis "Romeot ja Juliat" näha Eesti teatrites - ballett ja ooper Estonias ning täiesti erakordse rakursi alt ballett Vanemuises, nimelt kuninganna Mab-i ja vend Lorenzo maadejagamise läbi. Sellest pole ju teabmis kaua, kui materjali mängisid Musta Kasti loonud Viljandi lavakooli noored Ingomar Vihmari lavastuses ja Eesti Draamateatris tegid seda ka Ojasoo-Semper tandem. Samuti on Romeo ja Julia lugu ümbertöödelnud praegusel, uuel sajandil ka Kivirähk ja Mati Unt Vanemuises, Grigori Gorini töötlust sai näha Rakvere Teatris Ain Prosa lavastatuna ja soomlaste fantaasiat - mis juhtus, kui Romeo ja Julia kohtusid "25 aastat hiljem" on toonud lavale nii Ingo Normet Karlova Teatris (muide Juliat mängis seal Elina Reinold) kui ka näitlejate Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni enda lavale seatuna Eesti Draamateatris. Unustamata Finn Poulseni Emajõe Suveteatri suvelavastust ning mitmeid ballette, mida ka oleme saanud nautida nüüdsama, ehk 2000ndatel... Rääkimata sellest, et Nüganen lavastas Shakespeare'i näitemängu juba IDEAALSELT eelmise sajandi viimasel kümnendil ja sellest paremini Romeot ja Juliat teha on... no ütleme peaaegu, et võimatu. Võibki täiesti õigustatult tekkida küsimus, kas meile tõesti on vaja veel üht versiooni kahest süütust armastajast kurja tähe all... ja juba/just praegu? Lisaks kõigele lasta igal publikuliikmel pea 3 ja pool tundi kulutada ühele Shakespeare'i oopusele, mille põhiliin on ju risti ja rästi läbi hekseldatud ja mällu tambitud?
Lihtsalt ja otse - ON KÜLL, kui seda pakutakse täiesti uudses, VATi kastmes! Shakespeare on üks eredamaid näiteid ajatust klassikust, kes alati kõnetab. Alati - ehk isegi ka siis kui ümbertöötlused ei toimi (näiteks hiljutised Theatrumi Kuningas Lear ja VATi enda Macbeth) - võib tema materjali ajastukontekstilisi (ehk just selles ajahetkes kui neid lavale tuuakse) elustamisi pidada väärtteatriks. Antud juhul on tegemist vägagi õnnestunud ja omanäoliseks kujunenud uusversiooniga. Vast jah, klassikalises vormis, (minuealistele ja vanematele) paljuski ka tänu juba mainitud Nüganeni versioonile, võiks see tunduda igav ning toimikski vast ainult uutele sugupõlvedele tutvustamisena - silme ees elustuva maailma kuulsaima armulooga. Kuid õnneks (ja eriti selle looga, isegi kasvõi filmide läbi tuttavate jaoks) on ka Aare Toikka oma trupiga võtnud täiesti isemoodi lähenemise. Esiteks on VATikad toonud Capulettide ja Montecchide vihavaenu tänapäeva, sest vaatame tõele näkku, ehk lihtsalt natuke enda ümber - jah, tõesti, ka praegu on meie aeg liigestest lahti, nagu kunagi Veronas... rääkimata Taanimaast, ajal kui üks prints nimega Hamlet seal "oli või ei olnud"... Jah, kuigi Aare on vähegi üleliigse Romeost ja Juliast kärpinud, on ta seda põnevalt (ja hämmastavalt sobivalt) rikastanud teiste Shakespeare'i näidenditest tuntumate kildudega. Lisaks Hamletile jäi kõrvu ka näiteks "Nagu teile meeldib" kuulus lõik - "kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees..." Ilmselt seal võib peidus olla rohkemaidki vana Bardi teoseid, aga selleks peaks seda võimsat lavalugu veelgi vaatama, sest märkamist ja noppimist sellest lavaloost on mahlaselt palju!
"Romeo" ja "Julia rollidena on üheks paljude näitlejate eemärgiks või isegi etaloniks(?) - kas nad saavad kunagi neid oma elus mängida? Tihti on ju see ka vanuse küsimus - ümbertöötluseid ju küll, a la - kui nad on juba vanemad... aga ehedat Romeo ja Julia kirge, ent ka nooruse uljust - selle mängimiseks peab olema ikka teatud vanuses. Praegu vaadates Karmo Nigulat ja Henessi Schmidt'i tuleb juba neidki võtta mööndustega - ikkagi ümbertöötlus ju - nad pole seal nii lapsed, nagu Shakespeare oma tegelased kirjutas...või... Nimelt käisin seda vaatamas koos 14-aastase teatrikaaslasega ning küsisin pärast, kuidas tema sellesse suhtub, et eakaaslane on ja käitub laval ning teeb selliseid valikuid, nagu ta seal teeb? Kas see tüdruk on temavanune ja kui mitte, siis kui vanaks ta Juliat peaks? Vastus isegi üllatas mind! Tema nägemuses oli VATi Julia umbes 17. Mina, enda tasandilt, mõtlesin isegi, et Julia on veelgi vanem, aga kui 14 aastane peab seda Juliat 17 aastaseks, seda rohkem au teeb see näitlejale ja tema oskusele mõjuda nii ehedalt nii noorena!
Tegelikult üldse see rollide paraad on üks eriliselt õnnestunud ja kohati isegi üllatavalt õnnestunud valikuid ning nendest koosnevaid tervikuid täis (mu vähene kriitika on seega pigem suurendusklaasialune võimendus). Muide otseselt peaosalisteks selle loo Romeot ja Juliat nimetada ei saakski, sest lõppkokkuvõttes jäi praktiliselt selline tunne, et siin on pea kõigil olulisematel tegelastel võrdne kaal ja maht, oled siis nimitegelane või mitte. Tõeline ansamblimängu võidukäik ja usun, et täiesti teadlik otsus tegijatel.
Romeo ja Julia originaal on ju üsna tõsine, vast väikeste kergete armastusest tulenevate õhulisemate mängudega, ent Toikka Shakespeare'is on mõnusalt palju huumorit, mis omakorda värskendab vana lugu ning muudab mahust hoolimata meelelahutuslikumaks ja väga kergelt omastatavaks. Kihte ja dünaamikat lisades ka videot kasutades ning liikumise ja koreograafiaga - tuleb ju näitlejatel mängida siin sellel erilisel laval nii publiku ees kui vahel, nii ühes kui teises otsas, vahesoppide, kõrgustes, kirstu ja isegi postiotsas turnides.
Henessi Schmidt murrab oma tavalist, pisut lakoonilisemat mängistiili, lastes kire endast välja ja eriti kontrastina ja tema mänge viimasel paaril-kolmel aastal jälginuga, oli oikuihea seda temalt saada! Eks nooremaks end mängides, tulebki natuke võtta sellise ("kangema emotsiooniskaalaga")nukukese kehahoiak stseenides, kus on rohkem tegelasi ja mis toimuvad niiöelda avalikumalt, aga omavahel sõbranna või loomulikult ka Romeoga - nende stseenide näitlejapoolt mängitud diametraalselt lahtiselt ja vabana oli õige lahendus uskumise tekkimisel ja unustamisel, et näitleja mängib mitte ei "ole". Mul hakkas tekkima viimaste rollide põhjal arvamus, et Henessis polegi võibolla seda sees - tähendab, muidugi ju ka näiteks Pariisitaris mängis ta emotsionaalset ja hoogsat tegelast kui misanstseen seda nõudis, aga see on niiöelda mängimine vaid väliselt hoides seesmist natuke liiga kinni - saad aru, et välise kihi all on midagi, aga seesmine jääb sisse ja väline on väljaspool. See tema stiil siiani on tegelikult teiste näitlejate poolt vägagi hinnatud - niiöelda olemuslik, ehk mittemängiv. Kuid see peab tulema valikuna, mitte alati sellises võtmes ja rollijoonises tasapaksuna. Julias sai ta lausa imepäraselt seestpoolt välja mängimisega hakkama, kaotades selle piiratuse maski pidevalt. Ja see just võluski ning muutis Julia inimelikult ettearvamatuks ja kirglikuks. Ei tea, kas see on lavastaja töö näitlejaga või näitleja enda selle tee ülesleidmine, igatahes vaatajana ON Henessi JULIA ja seda mistahes olukorras või stseenis.
Karmo Nigula hääl on nii võimas. Kuna ma Henessilt avastasin sellise avanemise Julia-rolliga, siis Karmolt nõudsin ilmselt alatajus ka... ja ma ei teagi mida - ta on näitlejana juba ammu sealmaal... Igatahes nende omavaheline keemia käis lainetena. Kord see kirg möllas, eriti siis kui nad laval koos ei olnud ja siis jälle oleks vist oodanud ülejäänud kirgliku atmosfääriga tugevamat omavahelist tõmmet. Tänapäeva noored ju ikkagi (seda oli küll kohati, aga siis jälle mitte - võibolla ka lihtsalt esikanärv või siinkirjutaja liiga süvitsi kaasaelamine, ei tea). Teisalt oli juba dramatiseering selline, et ega neil seal väga palju neid koos-stseene polegi. Rohkem seiklevad eraldi... ühest küljest tekitab see ootuse ka vaatajale - et saaks nüüd ometi armastajad jälle kokku ka - nagu tegelased ju ise seda ootavad ja soovivad ning nõnda tekib vajalik toetav duaalsus vaatajana lavaltoimuvaga. Teisalt jällegi jääb neil vähestel harvadel hetkedel seda armulõõma aga väheks. Eks see jälle omakorda just meeldib paljudele teistele vaatajatele, nagu näiteks minu 14-aastasele teatrikaaslasele, kes ei tahagi imalat, teiste inimeste "omavahelist musitamist ja amelemist" vaadata :) Aga kes vaatama plaanib minna - pole vaja karta - ka meile "romantikutele" on siin piisavalt oma "hetki"(loe:misanstseene) antud (vaata kasvõi esimest fotot siin teksti ülal)! Tagantjärgi targana tean vist küll, kus kohast mu (Itaalia)king pigistab - Karmo minu jaoks pole vist lihtsalt itaallane siin (ja seda peaaegu kõigis teistes näitlejates, kasvõi vähemalt silmi kissitades nende temperamendi läbi võis natukenegi tunnetada... minu päris elu kaks parimat sõpra on üks itaallane ja teine hispaanlane - ju olen ka sellest häiritud). Ehk ka heleblondid juuksed mängivad sellele kaasa, ei tea. Ise mängis ta küll oma hinge lavale ja see pisinatuke kriitika on pigem ainult isiklik tunnetus ja perfektsionismi tagaajamine. Palun seda mitte võtta rahulolematusena, sest minule need Romeo ja Julia nii koos kui lahus istusid väga hästi.
Seevastu tundsin palju vingemat särtsu Elina Reinoldi ja Margo Tederi duetis - erinevate perede peadena. Temperament ja huvitavad rollijoonised, kuidas maskiballil Elina üllatab taktitundega, kuigi ootad, et ta läheb raevu nagu tema rusikamehest sugulane, aga ei. Elina on ilmselt üks meie praeguse hetke parimaid naisnäitlejaid üldse. Tema hääl on kaubamärk omaette - nii eriline, oma madaluse ja kärinaga - kui ta ise seda nii tahab. Ja rollides on see ju üheks põhi-tööriistaks, mida ta siin ka mõnuga kasutab. Rääkimata liikumisest ja kangest seljast ja ootamatutest vägivallapuhangutest, mis tema karakteri nii elavaks ja elusaks teevad. Ja Margo mõtlikud välgatused muu välise mängu vahele, no lausa meisterlik! Armastus ja viha on ju mõlemad nii kirglikud tunded ja seda teist neist pritsisid Margo ning Elina Vaba Lava atmosfääri kordamööda ja korraga. Ago Soots on siin küll peamiselt jutustajaks, ent sekkub ka tegevuse kulgu vend Lorenzona. Jutustaja-rollid on tihti tänamatud, sest karakterit teha ju teistega võrdselt ei saa, aga ometi on see pühamees perekondade vahel kaalukausse õhushoidvaks kaalutalaks, kes ise ei kontrolli nende kausside vajumist ja tõusu, aga ei saa ka sealt vahelt minema. Ta tahab ju head. Agost õhkub seda "headust", mida ta tegelase läbi lavale kannab ja kogu valemisse juurde annab.
Karolin Jürise oma särtsaka Anniga on lausa ILMUTUS. See tüdruk jõuab veel kaugele teatrimaailmas. Nagu sulavaha oma rollides just selliseks muutudes, nagu lavastajal parajasti tervikus vaja. Ann on tegelasena vaatet huvitavamgi, kui Julia - tavaliselt on ju need kammerneitsid ja sõbrannad, keda Julia kõrval kasutatakse, niiöelda kahvatud teise järgu tegelased, aga siin Karolin mängib oma tegelase tähelepanuväärseks. Mõneti isegi ei saanud kunstnik Iir Hermeliini valikust aru (muidu kunstnikutöö ilmselt peamine töö on olnud selle kummaliselt huvitava lava loomine, sest lavaruumi pole koormatud õnneks liigsete proppidega - vaid mõned vajalikud, nagu kirstud ja teetõkked ning mõni Itaalia looduse lopsakust ilmestava taimega), esimese vaatuse esimeses pooles, kus Julia on riietatud mingisse imelikku halli hiirekese tagasihoidlikku ja isegi inetusse pussakasse seelikusse, kui seal kõrval Ann on selline itaalia printsess - bellissima! oma lehvivate varrukatega pluusis ning veel näitleja lisatud seksika sähvakusega, et mamma mia... Õnneks see siiski muutub siidise öökombinee vahetusega Juliale ja edasi on juba, nagu laulusalmgi ütleb "kõik okei". Meelis Põdersoo on eeskätt see, keda pidasin silmas positiivse üllatajana. Tema energia hoiab tempot üleval ja laiem mängujoon värvib kitsaste pintslitõmmete vahelt ikkagi peenelt. Mercutio on alati kuidagi sümpaatne tegelane (mäletad Nügeneni versioonis mängis teda Marko Matvere), aga Meelis-Mercutio on natuke teistsugune, vast pisut ärritav ja väljakutsuv, kes ei karda paitada vastukarva oma vastaseid ja seda mitte "õilsalt", vaid just nimme vastupidi. Ta on selgelt vana Montecchi sugulane, seda kindlasti, ainult noorem ja areneb alles sinna suunda. Tybalt Tanel Saare kehastuses on selles etenduses mängitud rollidest kõige ootuslikum, mis puudutab näitleja mängu. Sellist altkulmu Tanel Saart oleme juba näinud (ja mitmeid kordi), aga kuna minule ta mängumaneer meeldib, siis ega ma ei vingu ka. Tal on füüsiline pool nii äge alati rollides ja see lööb ta rollid alati väravasse. Siin muide, koos Marge Ehrenbuschiga, ongi liikumine Taneli ja Marge seatud. Eeldatavasti just kaklusstseenid Taneli rida ja need on lahedalt ehedad! Itaalia kired oma ekstreemsemas vormis ja nii mõnus hoo ja pulsi tõeline tõstmine - ikka korralik andmine! Kui naistele on siin armastust, siis meestele ka actionit! :)
Äramärkimist vajab ka Veiko Tubin'i loodud muusika, mis aitab emotsioonidel tekkida ning saadab nimitegelasi võrdlemisi märkamatult oma rännakutel teineteisele lähemale, kuid märkamata ei saa seda siiski jätta, sest näiteks vaheajalgi kummitas rütm nii tugevalt peas, et teisele vaatusele sisenedes olid juba sees selles, millest eelmisest vaatusest lahkusid. Ja no Sander Põllu on nagu üks salarelv VAT Teatril - siin saab ta paugutada oma fantaasiaga korralikult. Nii värvide kui ka näiteks varjude, aga ka kõikide nende sopiliste lava mängukohtade kohtvalgustuse ning kogu valgusshowga. Tõeline omaette režii, ehk valguslavastus jooksis paralleelselt kogu lavastusega läbipõimudes! Videokunstnik Sander Põldsaare roll on siin tavaliste lavastustega võrreldes kordades olulisem. Käsikäes lavastajaga luuakse huvitavad tervikpildid, kus näiteks väike Ann laval ja suur Julia nägu, läbi otseedastatud kaamerapildi tekitab vahekordade lõikumise, aga ka mitmeid teisi metatasandeid, neile, kellele meeldib teatrit vaadates mõelda ja neid ei häiri üldse, kes seda ei viitsi ja tahavad lihtsalt mõnusalt mitmekülgset lavastust nautida.
Hinnang: 4 (peaaegu paneks plussi ka taha)
Teatrielamuse suurim võlu seisneb seekordse Romeo ja Julia mitmetasandilises mängulisuses - nii tekstis kui ka lavalises tegutsemises ja kõige otsesemas, ehk tegelaste teineteisega mängus. Näiteks kui tulemas on maskiball, siis vend Lorenzo jagab mõnedele publikuliikmetele kätte ka praegusel ajal vägagi tuttavad rohekassinised (corona-)maskid. Selliseid pisemaid ja suuremaid ohhoo-elemente justkui isegi ootad Aare Toikkalt, kes on meie mängulisemaid lavastajaid, ent ikka ja jälle suudab ta üllatada, pakkuda midagi täiesti uut või tabada luuletaja kombel (kes sõnu seab nii-nii tabavalt) mingi dramatiseeringu- või lavastusliku nõksuga nii märki, et lihtsalt naudid selle kõige vaatemängulist avastamist. Teatrisse minnes ja sealt sellise mõnusa "mängu" üles leides saab meel suurema tõenäosusega lahutatud argipäevast ja isegi "tavalisest" teatris. See annab võimaluse kaasa minna ja avastada neid mõtteid, arendusi ja otsuseid, nagu jõulukalendrisse pikitud šokolaaditükke... ainult, et täiskasvanutele (mitte, et ka mõni uhkem ja/või erilisem "jõulukalender" ei võiks vanematele sama palju rõõmu valmistada kui nende lastele :)).
Kogu sellele teekonnale tagasi mõeldes - on ikka võimas lugu ja omapärane ja huvitav lavastus - diskod ja kaklused, ameerika filmide moodi lahendatud laibad, mängud erinevate Shakespeare'i lugude miximisega, laulud ja liikumised, ilusad naised ja ägedad mehed, erilisel/erinevatel lavatasanditel mängud ja video/valguse/muusika režii, surmad ja surnuaed, fantaasia ja reaalsus ning muidugi see oluline tunne, et armastus lõpuks võidab ikkagi kõik. Peaasi on mitte alla anda. Ja tõelise armastuse nimel ju ei antagi...
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):
ROMEO ja JULIA
Aeg on liigestest lahti
Romeo ja Julia lugu on aastasadade jooksul jutustatud kõikvõimalikel viisidel: hea ja halvaga, ilusasti ning koledasti – kuid mitte kunagi pole Montecchide ja Capulettide tragöödiat räägitud VATi võtmes. Milline „Romeo ja Julia” VATi võtmes siis on?
Napp, hoogne, kirglik, verine, kõlvatu, virtuaalne ja füüsiline, dionüüslik ja frantsiskaanlikult vaga. Aare Toikka on eemaldanud Shakespeare´i legendaarsest lavaloost kõik üleliigse ja lisanud sinna omalt poolt kõikvõimalikke värve juurde, et toon ikka värske püsiks.
Ent toon tooniks ja kiht kihiks – tõdemus on see, et tee selle looga mistahes, kuid siiski ei muutu ajatu tõde, et ürgne kirelõõm ja armastus kui umbrohi ka kõige jäigemast ühiskondlikust asfaldist end ükskord läbi suruvad.
Esietendus: 3. septembril 2020 Vaba Lava Suures saalis
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 3 tundi ja 15 minutit
NB! Lavastuses kasutatakse relvapauke, lavatossu ja vilkuvat valgust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar